Pullerits: Nool ja Muuli kutsusid duellile

Nüüd on küsimus selles, et kumb neist on mulle jooksurajal jõukohasem konkurent, kas kaks luulekogu ja ühe värsivihiku avaldanud Postimehe arvamustoimetuse juhataja Kalle Muuli (49), kes on õppinud nii veterinaariat kui juurat, või olümpiavõitja ja Euroopa eksmeister kümnevõistluses Erki Nool (36), kes on õppinud Tallinna spordiinternaatkoolis ja pääsenud riigikokku.

Pakun, et alistamiseks on jõukohasem Nool.

Just Nool oli see, kes esimesena mulle väljakutse esitas. See juhtus siis, kui suusahooaeg oli äsja Holmenkollenis lõppenud ning Kaspar Kokk oli seal 4x10 km teatesõidus lasknud liidergrupi kaugele eest minema. Nool oli selle peale nördinud. Ta seletas, et kui tahad tippudele konkurentsi pakkuda, pead osa distantsist suutma nende tuules püsida - täpselt nagu suutis too noor soomlane, kes ligi 8 km ässadele kuklasse hingas ja alles lõpu eel neist raskel tõusul maha jäi. Nool väitis, et kui Eesti mehed jäävad juba algul grupist maha, ei saagi neist eales võitlejaid ega võitjaid. Ta kinnitas, et tuleb püüda, maksku mis maksab, liidritel võimalikult kaua sabas püsida, ja kui siis lõpus vahe sisse käriseb, pole see sugugi nii hull, kui juba avameetreist tempos järele anda.

Tegelikult oli see tuttav jutt. Mäletan seda hästi ajast, kui nüüdne Lõuna politseiprefektuuri prefekt Aivar Otsalt, kellega tudengipõlves koos trenni tegime, rääkis, et kui ta suutis tollase veerandmailerite suveräänse liidri Aivar Ojastuga lõpusirgel enam-vähem ühelt joonelt finišiheitlusse minna, siis see oli talle kinnitus, et võib tipptasemel võistelda ja konkurentsi pakkuda. Sama mäletan enda 800 meetri rekordjooksust, kui Tallinna Kadrioru staadionil läbisin esimese ringi Valdek Apivala ja teiste tollaste parimate poolmailerite kõrval 54,5-ga (see tempo oli vist kiirem kui Moskva olümpia 800 meetri jooksu finaali avaring) ja kuigi teise ringi viimased 200 meetrit olin seetõttu peaaegu suremas, suutsin lõpuks ikkagi välja pigistada aja 1.55,9. Ei kunagi enam alustanud ma sama kiiresti ning too tulemus jäigi mul ületamata. Tõsi, korra sain kirja ka aja 1.56,0, kuid mäletan, et tolgi juhul pidin parematele alla vanduma alles lõpusirgel.

Ja üks näide Noolelt kah tema teooria kinnituseks. Ta tuletas meelde tänavust sise-EMi, kus Maris Mägi sai kiita, et kaotas parimatele võrdlemisi vähe. Aga kus too vahe tekkis, juhtis Nool tähelepanu - juba esimese saja meetriga. "Kui tahad joosta tippudega koos, pead osa distantsi jooksma nende tempos," väitis mulle Nool.

Siin mu trumbid tema vastu ongi. Nool rääkis, et läbis sel talvel sisehallis 800 meetrit 2.08ga. Pole väga paha. Kui olin aasta vanem kui tema praegu, läbisin 800 meetrit pärast paarikuist talvist omal käel treenimist 2.07ga. Šansse vaagides jõudsime ühisele järeldusele: kuna Nool läbis viimased 200 meetrit oma 2.08-jooksus 30 sekundiga, pean tema vastu minema välja tugeva algtempoga. Aga just see ongi alati olnud mu taktika. Ma ei ole eales olnud passimisjooksja. Need harvad korrad, mil üritasin panustada taktikale, lõppesid kõik hävinguga, sest kiirusest tuli lihtsalt vajaka. Mu 400 meetri mark on kõigest 51,7, üle viie sekundi nõrgem kui Noolel.

Kui nüüd läbida Noole vastu avaring täistuuridel ja Nool järgib põhimõtet, et tuleb liidri kannul püsida, siis usun, et ta lõpukiirendus eriti maksvusele ei pääse. Eriti hull, nagu ta isegi oma teooria järgi teab, on tema olukord siis, kui ta peaks vahe sisse laskma.

Nool kuulutas, et talle piisab minu võitmiseks 800 meetri jooksus, kui talle nädal enne mõõduvõtmist teada annan. Et siis selle ajaga jõuab ta end piisavalt vormi viia. Nüüd võin talle kas või kolm nädalat ette teatada, vastast temast ikkagi ei ole. Sest märtsi lõpus sai ta jalgpalli mängides sellise põlvetrauma, millest ta arvatavasti ja kahjuks niipea ei kosu.

Seega siis, kuna Noole šansid minu vastu on nullilähedased, tuleb arvestada rohkem Kalle Muuliga. Ja Muuli on oma vanuse kohta väga heas hoos. Talve eel läbis ta külma ilmaga Tallinnas 5 km alla 20 minuti. Suurepärane tulemus! Enda arvepidamise järgi on ta enam-vähem võrdne jooksumees teise kahe lehemehe, Villu Zirnaski ja Andrus Nilgiga. Viimati, kui Zirnaski ja Nilgi vastu ajakirjanike kümnevõistluses 1500 meetrit jooksin, kaotasin neile umbes 25-30 sekundiga. Tõsi, see oli siiski väga ammu, enne seda, kui taas harjutama hakkasin. Muulit võitsin tookord omakorda umbes poole minutiga.

Kuid Muuli pole enam endine. Viimasel ajakirjanike kümnevõistlusel jooksis ta 1500 meetrit alla viie minuti. Sellegipoolest ei usu ta enda sõnul, et suudab homsel ümber Viljandi järve jooksul tulla kahesaja sisse. Aga kui mul juhtub külma ilmaga olema sama halb päev, nagu eelmisel aastal kuuma ilmaga ümber Pühajärve jooksul, kus palavusest (ja samuti seljatrauma tõttu) lihtsalt jaks otsa sai ning täielikult kõrbesin, nii et isegi paar naist läks distantsi teisel poolel mööda, siis võib ilmselt kõike karta.

Muuli siiski arvestab minuga, sest miks muidu ta päris, kui kiiresti läbisin reedel kilomeetrised lõigud. No ega need päris kilomeetrised ka olnud - 850-meetrine ring Tähtvere spordipargi saepururajal. Läbisin need 3.04 - 3.03 - 2.59 - 2.56,5 (mis peaks kilomeetri ajaks tegema umbes 3.30) üle 3-minutilise pausi. Vähemasti sain pisut jooksutunnetust kätte.

Aga nagu Andrus Ansip ütleb: vaadake, mina ei ole nii tark, et öelda teile, kui hea tulemuse need lõigud Viljandi järvejooksul võiks tuua.

Foto 1: Erki Nool 2005. aasta talvel Eesti GP-sarjas 200 meetri jooksu lõpujoonel. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2: Kalle Muuli ründamas Martin Kaalma väravat. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 3: Karkudel Erki Nool (paremal) koos kahe teise riigikogulase, Toomas Tõnise (vasakul) ja Tarmo Kõutsiga. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits (punases Bullsi särgis) vedamas 2002. aasta suvel Kärdla staadionil ajakirjanike kümnevõistluse 1500 meetri jooksus kahte liidrit jälitavat gruppi, mille sabas on telemees Vahur Kersna. Foto: Priit Pulleritsu erakogu