Pullerits: Nüüd saab Nool tuule alla!

See võiks olla üks neist Mati Alaveri kurikuulsaist miljoni dollari küsimustest. Nimelt, kui Martin Šmutov on minust viiendiku võrra parem ja ma ise olen endast hea mitme protsendi jagu kehvem - saate aru, eks? -, siis kuidas on võimalik, et mu mitmed tulemused on ikkagi paremad kui varemalt?

Võtke nüüd kõik oma meditsiinilised näitajad sahtlist välja ja hakkame võrdlema, kes kellest milles parem on ja mida see kõik tähendada võiks. Igal juhul näete, kus on teie reservid - kas või seetarvis, et mulle lähemale jõuda või minu eest veel kaugemale ära jõuda.

Aga enne olgu olümpiavõitja Erki Noolele, kes lubas mind keskmaajooksus ära võita, saadetud sõnum, mille Meelis Minn, hinnatud jooksutreener, sõnastas ümber Viljandi järve jooksul nii: tema ei näe küll mingit šanssi, kuidas Nool minust jagu võiks saada. Siit edasi: kui suudate vähemalt minu tempos püsida, siis olete järelikult parem ka Noolest. Ja nüüd lugege edasi ja vaadake, kuidas selle tempos püsimisega teil lood võiks olla.

Aga alustame Šmutovist. Käisime mõlemad Tartu uues spordimeditsiinikeskuses Vomax testil ning seal selgus jahmatav tõsiasi, et Šmutovi kopsumaht on peaaegu kuus liitrit minu 5,04 liitri vastu. Aga ilmselt peab siin arvestama ka seda, et ega mul nii palju hapnikku vaja olegi kui temal: mul 186,5 cm pikkuse juures kaalu vaid 71,5 kg. See viimane näitaja on siiski üle mu enda tavapärase normi, ja norm on alla 70 kg. Mitte ei saa aru, kust see liiane mass on tulnud ja kuhu kogunenud.

Igatahes andis professor Toomas Karu hinnangu, et kopsumaht on mul 90 protsenti normist. Hingamisreserv maksimaalse koormuse korral on 8 protsenti ja maksimaalne ventilatsioon 145 liitrit minutis - prof. Karu väitel väga hea. Küllap peab siin ära märkima ka oma vanuse: samal päeval (30. juuli), kui Arnold Schwarzenegger saab 60, saan mina alles 42.

Kuna koormustesti tegemise aegu polnud mu kannad jooksmiseks kõige tervemad, otsustas prof. Karu mind lindil kõndima panna. Kiirus oli konstantselt 6,5 km/h ning kaldenurk tõusis iga kahe minuti järel kaks protsenti. Südamelöögisagedus oli rahulolekus 59 ja laktaadi ehk piimhappe näitaja - oi-oi-oi - tervelt 2,1 (mmol/min, kui ühik kellelegi huvi peaks pakkuma). Aga laktaadi dünaamika kujunes testi ajal väga omapäraseks.

Vaatame, mis edasi sai. Kui tõusunurk oli 2 protsenti, oli pulss 100 ja laktaat 2. Kui tõusunurk oli 6 protsenti, oli pulss 111 ja laktaat endiselt 2. So far so good, nagu öeldakse. Kui tõusunurk oli juba 10 protsenti, oli pulss 126, aga laktaat oli kukkunud 1,6 peale. Kui tõusunurk kerkis 14 protsendile, tõusis pulss 142-ni, aga laktaat püsis endiselt 1,6 peal.

Mida prof. Karu siit järeldas? Seda, et mu põhivastupidavuse tsoon on 129-143 lööki minutis ning tempo, mille puhul südamelöögisagedus jääb alla 129, on taastav tsoon.

Selge pilt, aga arendada on ka end vaja. Kuid kuidas?

Edasi läks sedasi, et kui tõusunurk oli 20 protsenti, oli pulss juba 163 ja laktaat tõusnud 3,8-ni. Veel kaks protsendipunkti tõusunurgale juurde, kokku seega 22, ning pulss hüppas 173-le ja laktaat kerkis 7,2-ni. Selleks ajaks olin lindil kõndinud 26 minutit.

Prof. Karu järeldused olid sellised: mõõduka pingutuse tsoon on 143-153, tugeva pingutuse tsoon 153-163 ning maksimaalse pingutuse tsoon 163-173. Ehk teisisõnu: laktaadikõvera alusel on mu aeroobse läve pulsisagedus 143 ja anaeroobe läve pulsisagedus 163. Tegelikult tundsin, et oleks võinud mõnda aega veel edasi astuda, aga millegipärast otsustas prof. Karu tempo maha võtta. Kui nii, siis nii.

Minut pärast lõpetamist oli pulss kukkunud 114-le, kahe minuti pärast 104-le ja kolme minuti pärast 98-le. Prof. Karu hindas seda väga heaks.

Mäletan, et siis, kui olin 20. eluaastate alguses, imestasid jooksu-uurijad Ants Nurmekivi ja Harry Lemberg, et mu taastumine oli väga kiire. Siiamaani kaiguvad Nurmekivi imestavad sõnad meeles. Tema tegi tollal katseid rattapukil, kus, mäletan, tuli viimased pool minutit nii kiiresti vändata, nagu suutsid. Huvitaval kombel olin ma selle näitaja poolest, kui mitu pedaalitiiru ma 30 sekundiga teha jaksasin-jõudsin, kõigist tolle aja jooksuässadest üle. Sealhulgas Aivar Ojastust ja Raivo Raspelist. Seda enam nii täpselt ei mäleta, kas mu pedaalipöörete arv oli 110 või 114, aga teised selle näitaja poolest igatahes vastu ei saanud.

Nüüd võib õigustatult küsida, miks ma Ojastust ja Raspelist siis jooksjana alati pikalt maha jäin. Aga sellepärast, et igasugused testid ei mõõda üleüldist erialast võimekust. Võisin küll palju pedaalipöördeid teha, aga kui Ojastu samm oli pikem ja võimsam, siis minu pöörete arv ei andnud tema vastu mitte midagi. Ja kokkuvõttes tähendab see paraku, et kui keegi leiab mõned testinäitajad, mille poolest ta minust parem on, ei garanteeri see tingimata edu vahetus võistluses. Eks meenutage Šmutovi minust suuremat kopsumahtu.

Kuid üks näitaja näitas, et olen endast kehvemaks jäänud. Olen samasuguseid koormusteste teinud varemgi, korra 2002. aasta lõpus Tartu Ülikooli kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus ning umbes aasta-kaks hiljem koolivenna, TÜ spordipedagoogika ja treeninguõpetuse instituudi juhataja Mehis Viru juures. Mõlemal varasemal korral valmistas heameelt maksimaalne hapnikutarbimise näitaja VO2 max - mille järgi on ka spordimeditsiinikeskus Vomax oma nime võtnud -, mis oli 61 (ml/min/kg, kui kedagi taas ühik peaks huvitama). Sest 60-st algas tippsportlase tase.

Aga mis oli Vomaxis saadud VO2 max ehk aeroobse töövõime näitaja? See tuli jahmatusena - kõigest 58. Olgugi et prof. Karu hinnangu järgi oli see näitaja väga hea, viis see tuju alla. Järelikult olen viletsamaks muutunuud. Aga prof. Karu seletas, miks paanikaks pole põhjust.

Nimelt võttis ta välja graafiku, millele oli kantud maksimaalse hapniku tarbimise näitajad meestel olenevalt vanusest. Minuvanustel (41-42 a) on väga hea, kui see näitaja on 50. Võrdluseks: 58 on väga hea näitaja 25-aastaste kohta.

Aga mind huvitas prof. Karu graafiku kõrgeim joon, mis tähistas rahvusvahelist taset suusatamises. Kui tahan sellele tasemele küündida, pidanuks näitaja olema 68. Kõrgeimad teadaolevad minuvanuste VO2 max näitajad on koguni 80 kandis. See pole mingi lohutus, et minuvanuste meeste keskmine näitaja on kõigest 36-37. Nagu pole lohutus seegi, et oleks ma naine, küüniks ma suusatamises omavanuste maailma tippu, sest 41-42 aastaste naistippsuusatajate VO2 max on 53-54.

Kuid ega inimene looduse vastu saa. Prof. Karu graafikust on selgelt näha, kuidas meeste VO2 max saavutab tipu 25-30 eluaasta vahel ning sealt edasi algab selle näitaja paratamatu kahanemine. (Naiste tipp saabub 20-25 eluaasta vahel.) Eriti järsk langus tabab mehi 35-40 eluaasta vahel. Aga kui suudan oma praegust näitajat hoida, mis on muidugi vähetõenäoline, siis kümne aasta pärast kuuluksin omavanuste suusatajate seas maailma tippu. (Järelikult polegi Raul Olle ülemöödunud talvel Jaak Mae Albu-võistluse järel pillatud mõttetera laest võetud - ta ütles, et kui kümme aastat kõvasti treenin, siis kes teab, äkki saangi veteranide maailmameistriks.)

Prof. Karu andis mulle Vomaxist kaasa järgmise julgustava otsuse: "Terve. Väga hea treenitusega. Taastusmisprotsessid kiired. Võib treenida ja võistelda piiranguteta."

Nii et hoidke alt. Eriti Erki Nool!

(Hmm, kas keegi Blogi-Arti ka veel üldse mäletab...)

Foto 1: Erki Nool 2005. aasta talvel stardiks valmistumas. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits üle nelja aasta tagasi Tartu Ülikooli kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus koormustestil. Foto autor: Ove Maidla, Postimees / Scanpix
Foto 3. Tartu Postimehe fotograaf Margus Ansu spordimeditsiinikeskuses Vomax professor Toomas Karu juhendamisel koormustestil. Foto: Margus Ansu (pildistaja Tõnis Saag), Postimees / Scanpix
Foto 4: Spordimeditsiinikeskuse Vomax peaarst professor Toomas Karu. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits annab Salt Lake City olümpiakülas allkirja, millega lubab võistelda dopingust abi otsimata. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 6: Priit Pullerits oma esimesel olümpial Salt Lake Citys. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 7: Angela Veerpalu näitab 2002. aasta talvel Postimehe üle-eelmisele peatoimetajale Urmas Klaasile (vasakul) ja Priit Pulleritsule abikaasa Andruse auhinnakogu. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix