Pullerits: Grupisõit on edu võti, kas pole?

Mäletan siiamaani oma jõudemonstratsioone mulluse rattaralli lühemal distantsil. Sattusin enne Võru maanteelt Otepää poole keeramist umbes 30-liikmelisse gruppi. Edasi tulid tõusud ja tugev vastutuul. Tempo polnud kuigi kõva. Püsisin viiendal-kuuendal positisoonil ja tundus, et mehed longivad. Võtsin oma Optimaga (seegi naise oma) kiiruse üles ja tegin umbes 15-sekundilise spurdi. Üllatus, üllatus, aga keegi ei kavatsenudki kaasa tulla. Kuid paugupealt saavutasin umbes 20-30 meetrise edumaa. Ei hakanud siis üksi punnima, vaid lasin jala sirgu ja kasutasin edumaad rahus joomiseks.

Karjalauda tõusu eel sai mul grupis loksumisest taas villand. Liiati oli eespool, umbes poole kilomeetri kaugusel, näha eesmise grupi selga. Ajasin end tõusu eel sadulast püsti ja panin ajama. Ükshaaval püüdsin kinni üksiksõitjaid. Umbes kilomeeter hiljem, kui vana grupp juba kaugele-kaugele maha jäänud, liitus minuga veel üks mees ja üritasime kahekesi eesmist punti püüda. Umbes 3 km pressisime, Pangodi-eelse tõusu peaaegu kõrgeima punktini, kuni tagant tuli vana grupp ja meid alla neelas. Ausalt öeldes pidi pingutama, et grupp meist sootuks mööda ei libiseks.

Kolmanda ürituse tegin siis, kui rada Elva poole keeras. Tulin grupi ette ja küsisin seal pressivalt mehelt, et kas paneksime juurde. Ta ei ilmutanud huvi. Ega siis midagi, ajasin end taas püsti ja panin plagama. Seekord tuli kohe üks peenikeste kummidega mees kaasa - kes meenutas mulle teleprodutsent Raivo Suvistet, aga polnud siiski tema. Kaua me äraminek ei kestnud, ehk 1-1,5 km. Ei saanud grupi eest piisava hooga minema ja peagi võeti meid kinni.

Rohkem ma mullu ei üritanud. Aga vähemasti olid need tolles grupis, mis Elva-Tartu maanteel oli paisunud juba sedavõrd suureks, et politseiauto seda saatma hakkas, ainsad katsed rutiini elavdada.

Enne Külitset, pärast Nõod, oleksin tollest grupist aga peaaegu maha jäänud. Seal on kerge laskumine ja just minu koha pealt läks grupp pooleks. Küll ma pressisin elu eest, mõtlesin, et ei tohi gruppi nii vähe enne finišit eest ära lasta, et see oleks suurim viga - aga järele ei jõudnud. Ehhki vahe eelmisega oli kolm-neli, igal juhul mitte rohkem kui viis meetrit. Juba oli mu jaks lõppemas, kui tagant tuli lagunenud grupi teine pool ning eesmistele järele veeres. Mina koos nendega. Thank godness!

Aga lõpuks kukkusin grupist ikkagi välja. See juhtus siis, kui läksime ringteel viaduktile. Ei jõudnud või ei osanud sobivat käiku sisse lükata, jäin raske ülekande peale ning viadukti tipus läks grupp eest. Kogu moos. Lõpuks kärises vahe tolle pundiga, kuhu kuulus näiteks suusamees Jaanus Pulles, tervelt kolmele ja poolele minutile. Lõpetasin 69 km 2:15.34-ga, millest Art Soonetsi väitel Optima-suguse rattaga eriti kiiremini sõita polevat võimalikki. (Vähemalt mitte minusugusel.)

Mis neist näidetest õppida? Esiteks seda, et ei maksa minna ässa mängima. Vähemasti mitte üksinda. Ja kindlasti mitte distantsi esimesel poolel. Vaid targem on grupp enda jaoks tööle panna, nagu õpetasid mulle Andrei Morjakov, Tartu SK Velo treener ja Velospetsi poe mehaanik, ning Toomas Mägi, Lõunakeskuse Hawaii Expressi müügispetsialist, mõlemad kogenud rattamehed.

Minusugused peaks Morjakovi ja Mägi nõuannete järgi silmas pidama järgmist, et me üksteist sodiks ei sõidaks:

- jälgima grupis võimalikult sirgjoonelist trajektoori;
- hoiduma järskudest manöövritest;
- andma manöövritest (trajektoori muutus, keeramine, pidurdamine) kõva häälega tagumistele
teada, et nemad ka jõuaksid reageerida;
- heitma enne kiirendamist pilgu üle õla, et vältida kellelegi ette keeramist;
- mitte hakkama rattakummi purunemise järel või sõbra märkamise korral läbi grupi diagonaalis endale teed rajama;
- kui tuleb söögi- või joogiisu, mis eeldab ühe käe leistangi küljest lahti laskmist ning nõuab tähelepanu suunamist sõidult muule, mistõttu oleks mõistlik minna grupi sappa, et seal teisi vähem ohustades kõhtu kinnitada.

Samuti on kasulik, nagu soovitas Morjakov, et pundis hakkaks keegi pealikuks ja võtaks kamandamise ning liikluse reguleerimise enda peale.

Kasulik on teada sedagi, nagu seletas Mägi, et grupi ees on alati ohutum kui tagaotsas. Juba siis, kui ta oli veel väike spordipoiss, õpetas treener talle, et kui ta hoiab pundi sappa, on tõenäosus, et ta suurema kukkumise korral külakuhjast terve nahaga mööda suudab manööverdada, äärmiselt väike.

Mägi sai rattarallil viimati külje prügiseks kaks aastat tagasi. See juhtus Sihva kandis umbes 50-liikmelises grupis, kus keegi talle kogemata tagarattasse sõitis. Mägi mäletamist mööda oli seal lõpuks umbes 20 meest asfaldil siruli. Ja need olid ikka sõidumehed, lubage rõhutada. (Mägi lõpetas tookord 109. kohaga.)

Nüüd hakkavad osad minusugused ilmselt paaniliselt grupisõitu ja kukkumisi kartma. See pole ka otstarbekas, märkis Mägi. Vastupidi, soovitas ta - kukkumiste peale ei maksa mõelda, vaid tuleb tunda end grupis vabalt. Sest kui sõita hirmuga ja pinge all, seletas Mägi, tõmbate iga väiksemagi probleemi korral pidurid kramplikult blokki - ja siis juhtubki see, mis juhtus temaga tunamullu Sihva kandis: keegi sajab tagant sisse.

Tõele au andes olen ise ka üks kukkumiste pelgaja. Sest liiga hästi on mul meeles kõige esimene rattaralli, millest võtsin oma neljakäigulise Sputnikuga osa 10. klassi poisina. Siis, mäletan, käisid esimesed mehed küljega maha juba kino Ekraani juures Võru maanteele keeravas kurvis. Ise sain sõita umbes 20-25 km. Olin enamuse ajast pressinud üksinda ning sattusin Põlva maanteel mitte just suurde, umbes 10-15-liikmelisse gruppi. Kaua ma seal sõita ei saanud. Järsku oli üks mees teeservas külili ning järgmine hetk lendasin mina talle otsa ja maandusin samuti kraavi. Tahtsin end kähku püsti ajada, kuigi olin mitmest kohast verine - kuid enam polnud kuhugi kiirustada. Esiratas oli totaalselt kõver. Peagi saabus kiirabi, meedikud panid mulle plaastrid peale ning mõne aja pärast saabus kollane Ikarus-buss, mis minusugused peale korjas.

Minu tollase rattaralli tähetunniks jäi bussis antud raadiointervjuu Rein Küttimile. Pärast toda matsu, kuni eelmise aastani, ma rattarallidest enam midagi vahepeal kuulda ega teada ei tahtnud. Nüüd siis proovin pühapäeval uuesti.

Lähemalt saab sellest, kuidas peaks rattarallit sõidunaudingu nimel läbima minusugused harrastajad ja mis moodi käib heitlus paremate kohtade eest juhtgrupis, lugeda minu tänaseid lugusid Tartu Postimehes, mille lingid on vastavalt:

http://tartu.postimees.ee/240507/tartu_postimees/262376.php
http://tartu.postimees.ee/240507/tartu_postimees/262377.php

Foto 1 ja 2: Mulluse rattaralli start. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 3: Mulluse rattaralli liidergrupp. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 4: Andrei Morjakov, Tartu SK Velo treener ja Velospetsi poe mehaanik. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 5: Toomas Mägi, Lõunakeskuse Hawaii Expressi müügispetsialist. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix