Olaf Suuder: Põnev, aga ei mingit draamat

Priit Pulleritsult: Hea blogi tunnus võiks ju olla see, et tuntud inimesed sellele kaastööd soovivad teha. Ja ega lugejaile ka ilmselt meeldi, kui minunimeline siin liiga laiutab. Igatahes tulevad alljärgnevalt Eesti vaadatuima uudistemagasini "Reporter" saatejuhi Olaf Suuderi muljed pühapäevasest Tartu rattarallist.

Olaf Suuder: Tavaliselt on nii, et kui mul midagi tobedat pähe tuleb, siis vaatamata kõigile vastuargumentidele teen selle lõpuks ikka teoks. On ju teada, et enne mingile spordivõistlusele minekut peaks sama ala ka harjutama. Ja Tartu rattaralli on spordivõistlus, sest seal kehtivad kindlad reeglid ja võetakse aega.

Niisiis seisnes avantüür selles, et startisin rattaralli pikemal distantsil kolm päeva tagasi ostetud rattaga, millega sai enne otsustavat lähetust vaid mõnikümmend kilomeetrit sõidetud. Varem oli mul üks ilma käikudeta vana ratas, millega käisin vahel poes.

Stardipalavikku ei tekkinud, sest õigupoolest esmane eesmärk oligi startida – igasugust võimalikku edasist progressi käsitlesin juba lisaväärtusena. Panin ennast kirja pikemale distantsile, sest lühikesel startida ja katkestada olnuks piinlikum. 126 km tundus väärikam – kui juba, siis juba. (Muide, Soome MM-rallil lähevad mõned kohalikud uljaspead võistlema ilma piisava kütuse- ja rehvivaruta, sest neile on lihtsalt oluline sellel rallil startida. Lõpuni jõudmisega nad ei arvesta. Ju mulle tundus Tartu kolmiküritus sama auväärsena.)

Lõunaeestlasena veetnuks ma katkestamise korral mõnusa pühapäevaõhtu kas Kanepis või Otepääl, kuhu ka perel poleks olnud raske järele tulla. Eriliseks, kuid vähetõenäoliseks boonuseks pidasin finišeerimist tulemuse saamiseks vajaliku ajalimiidi ehk seitsme tunni piires.

Mingi ettekujutus mul oma füüsilisest seisundist muidugi oli, kuna paar päeva varem proovisin joosta kahtkümmet kilomeetrit. See võttis aega kaks tundi ja viisteist minutit (jooksjad, ärge naerge), aga vähemalt ei väsinud ära. Paarkümmend aastat tagasi sõidetud Tartu maratonidest oli samuti jäänud mälestus, et ma ei pidanud rajal kannatama ega vajanud pärast sõitu kuigivõrd taastumisaega. Et meeldivad elamused saadaksid mind ka selle aasta rattarallil, pidasin võistluseelsel päeval piiri sigarettidega. Tõsi, laupäevaõhtusest õllest ma ei loobunud.

Startisin viimaste hulgas, eristudes massist selle poolest, et ei kandnud ainsana jalgratturite liibuvaid ja polsterdatud tagumikuga pükse. Teadsin, et minu lotendavate rannapükste taha ei jää tulemus kohe kindlasti. Pealegi ei tahtnud ma ennast jalgratturi kombel riietada, vaid tahtsin anda kaudselt märku, et ma ei ole jalgrattur. Mis pükse puudutab, siis tagumik pole kunagi valusaks jäänud ja anatoomiliselt pole seal ka midagi purunemisohtlikku.

Üldiselt ma ei vaevanud ennast liigsete mõtetega eesootavate tundide kohta. Mulle meeldib startida. Tänu autoralli kogemusele olen õppinud stardimelu nautima ja jälgisin leebe huviga, kuidas paljud teised omas rasvas praadisid.

Seda teadsin küll, et vigastuse võimalus on rattarallil kordi suurem kui autorallil. Esimesed kukkujad olid külili juba kaubamaja juures ning Riia tänava viadukti all oli esimest korda näha kiirabi. Rõhutan, esimest korda.

Mõistsin, et pean õppima lugema grupisõidusituatsioone ja neid enda huvides ära kasutama. Esimese õppetunni sain Tartu Olerexi tankla juures, kui ühe tehnilise koha peal grupp eest ära läks. Kartsin, et kui seda kätte ei saa, sõidan terve tee üksi ja pingutasin viis kilomeetrit, pulss punase peal, et grupp kätte saada. See grupp viis mind Liivale ja märkamatult peaaegu kuni Kanepini. Enne Kanepit jäin kuidagi niisama jokutama ja sattusin ühte aeglasemasse seltskonda.

Pundis sõitmine ei olnud raske, tuli vaid inimesi ja nende rattaid tähelepanelikult vaadelda ning analüüsida, kes mida teha võib. Noh, et kogukam sõitja läheb laskumisel mööda ja muud seesugust üldfüüsika, aga veidi ka psühholoogia vallast. Halba üllatust ei teinud keegi ja loodetavasti ma ise ka väga kedagi ei seganud.

Kanepist Otepääle sõites kaotasin tublisti minuteid, sest jäin liiga palju teistega juttu ajama. Oli hea tuju ja mingit väsimuse märki polnud, jalalihased töötasid probleemivabalt nagu Dvigateli tehase stants.

Otepääle jõudsin veidi rohkem kui kolme tunniga ning oli selge, et lähen lõpuni ja et aeg tuleb alla viie tunni. Sest, olgem ausad, Otepäält Tartusse jõuab iga inimene jalgrattaga sõita. (Meenutagem lugu langevarjuinstruktorist, kes keelas oma õpilasel visalt pärast hüpet varju avamast ja kolm meetrit enne maad teatas, et selliselt kõrguselt pole veel keegi surnuks kukkunud.)

Otepäält Tartusse vändates tegin mõned positsioneerimisvead, aga üks tänuväärne grupp vedas mu väikeste vahedega (nemad peatusid Pangodis, mina mitte) Nõunist kuni Ülenurmeni, kus jäin seltskonnast maha lubaduse tõttu helistada finišisse jõudmise korral operaator Jaan Olmarule. Jaan tahtis mälestusväärse hetke «Reporteri» jaoks üles võtta.

Olin küll terve tee kõnesid vastu võtnud ja ka ise paaril korral välja helistanud, aga otsustaval hetkel lõi viimane kõne mu positsioonid nii segi, et pidin Ülenurmelt finišisse üksi vastutuult väntama. Äkki sellest sugeneski minuti ja üheksa sekundi suurune kaotus Postimehe raskekahurväge esindavale Peep Pahvile? Vähemalt nii on tore mõelda, aga müts maha Peebu ees. (Võib ju ka mõelda, et oleks teadnud, oleks spurtinud – jõudu oli, aga siis oleks ju Peep ka spurtinud. Lõppeks – mis vahet seal on. Peale selle ühe minuti muidugi.)

Kokkuvõte sõidust on igav – ei mingit draamat, võitlust iseenesega, surnud punkte, tehnilisi probleeme ega ebaõnne. Ainult puhas rõõm rahvaspordist, mis muidugi väljendub ka üsna kasinas tulemuses. Aga ka minusuguste jaoks peab leiduma koht päikese all ja lõpuprotokollis. Olen terve mees ja pean seda kõike saama, nagu öeldakse filmiklassikas. Eks oligi minu üks väiteid enne starti see, et terve inimene peaks teoreetiliselt suutma sellise pingutuse sooritada ka ilma treeninguta, iseasi, kas ta seda tahab ja milline saab olema aeg.

Ainus, mis tõeliselt üllatas, oligi eeldatust suurem kiirus. Jõudsin kohale ajaga 4:54.32 (esialgne koht 1314., lõpetanuid 1445), mis teeb keerulise profiiliga rajal kolmekümnekraadises kuumuses keskmiseks kiiruseks 26 km/h. Kusjuures selle kiirusega jäin ma viimaste hulka, mis tähendab, et Eestimaa vist tõesti liigub, nagu selle kampaania hüüdlause oligi. Eestlane on ju nii põhjalik inimene, et iga rahvaspordiala pööratakse kohe võistluseks – oleme püüdlikud ja andekad pealekauba. Samas on ilmselt tekkinud paarituhandepealine profirahvasportlaste seltskond, kelle liikmed stardivad igal võimalusel ja kelle vastu juhutulijatel suurt midagi teha ei ole ja ei peagi olema. Noh, olgu peale – mõni jäi kogemata seljataha ka.

Tegelikult kavatsen järgmisel talvel suusamaratoni sõita, aga ei jõudnud ära kannatada ja läksin rattarallile külmalt peale. See osutus küll oodatust kergemaks, aga rohkem pole võimalust ka paljude kombel praalida, kuidas ikka ilma trennita sai see asi ära tehtud ja ei olnudki raske. Nüüd on nii, et kui tahan veel praalida, peab ka tulemuse peale panustama.

Foto 1: Olaf Suuder enne Tartu rattaralli starti. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Tandem Tartu rattarallil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Ässade finišiheitlus Tartu rattarallil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4: Peep Pahv, Postimehe sporditoimetuse juhataja, valmistumas Tartu rattaralli stardiks. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix