Pullerits: Mälupilte hirmsaist kukkumistest
Ma ei arva, et alljärgnevalt on kirjas kas või kümnendik Tartu rattaralli kõigist kukkumistest. Kes neid lugeda jõudis! Näiteks üks mees, kes väntas 3:17 grupis, osales kahes intsidendis, aga vähemasti õnnelikult – s.t sõitis mõlemal korral kellegi rattast üle ja pani ainult korraks jala maha –, nägi nelja kukkumist ning lisaks teadis väita, et viimasel kilomeetril olevat olnud tema pundiga veel viis kukkumist.
Need siin on järgnevalt killud inimestelt, kes reageerisid mu üleskutsele oma heidutavad juhtumised kirja panna. Suur aitäh neile kõigile! Hoiatus: pilt tuleb üksjagu verine. (Selle tasakaalustamiseks ongi esimene foto selle sissekande juures helge.)
Esimene kukkumine, mille tunnistajaks olin, toimus Riia-Vabaduse ristis, kus kurvis suutsid kohe minu ees kaks meest külje maha panna. Silmanurgast nägin, et ühel oli isegi vist rehv rattalt maha t
ulnud ning tagantpoolt hüüdis keegi: «No mis asja te nii vara lolli mängite!»
Juhtusin oma silmaga nägema kahte suhteliselt ränka kukkumist. Ja on ime, et ise nendest pääsesin. Esimene mats oli enne Liivat, hinnanguliselt 22.-24. kilomeetril. Nägin, et üks vend kukkus, talle selga teine, kelles tundsin ära oma hea sõbra ja koolivenna ja Nõo ühikas toanaabri harrastuspikamaajooksjast Rait Põllendiku. Endal õnnestus mööda laveerida, kuid kolinat ja kriginat oli veel kuulda, nii et tagantulijatest mitte kõik ei pääsenud sellest tropist puhtalt. Finišis oli loomulikult esimene kõne Raidile, et uurida, kuidas tervis.
Rait Põllendik
Lühidalt öeldes ei suutnud ma eessõitnud kukkujale otsasõitu vältida ja maandusin ka ise asfaldil. Minul läks katki küünarnukk ja samuti esiratta sisekumm. Mul on raske öelda, kas eessõitjal ol
i kontakt ootamatult manööverdanud (nais)ratturiga või mitte, aga vene keelt kõnelev kaassõitja vabandas viisakalt ja viitas omakorda tema ees tekkinud probleemile.
Margus Antson
Veelgi hullem laks toimus 42.-44. kilomeetril. Oli kaunis kiire laskumine. Vahetult enne laskumist silmasin eespool näitsikut, kelle ülakeha kattis vaid sinine päfka (no rinnahoidjaks seda nimetada ei saa, kuid oli miski sinine laiemat paela meenudav riideese). Kuna oli palav, siis käis peast läbi mõte, et näe, veab, ei pea teine palavust kannatama ja saab ka kenasti päevitatud. Ja siis see juhtus. Just selle naise ees (või kõrval) keegi kukkus ja see naine muidugi ka ja siis veel keegi. Igatahes oli kriginat ja karjumist ja... Päris jube vaatepilt oli. Hoog oli päris korralik, miski 40 tuuris. Endal õnnestus seegi kord mingi ime väel mööda teeperve puhaste paberitega situatsioonist välja tulla.
See oli hetk, kus võttis kepsu ikka kergelt värisema ja edasi sõitsin eesmärgiga, et tulgu aeg mis tuleb, kuid oluline on jõuda tervelt Tartusse tagasi. Nii et edaspidi läksin laskumistele väga rahulikult, grupi sabas väikse vahega ja võtsin grupile järele tõusu alguses.
Teine kukkumine oli vana Võru maantee peal. Peale Liiva TPd tekkis suurem grupp – ikka hea mitukümmend pead. Nende nukkide peal venis grupp veidi pikemaks... Kuni tuli üks pikem laskumine. Esimesed võtsid hoo üles ja vurasid täiega allapo
ole. Kuna mul ratas millegipärast hästi allamäge ei lähe ning mulle ka ei meeldi sellistel laskumistes suures grupis olla, hoidisin end tagasi. Õnneks, nagu selgus...
Allpool oli suur massiline kukkumine. Rattaid ja rattureid oli täis nii tee kui ka mõlemalt poolt kraavid. Grupist polnud enam midagi järel. Ise laveerisin rataste vahelt läbi ning sõitsin tagasi vaatamata edasi.
Järgmises ekstsessis olin kahjuks ka ise osaline. Mingil mitte just eriti suurel tõusul hakkas järsku üks vend vingerdama – ju ei saanud ta käiku vahetatud või midagi sellist. Igatahes tõmbasin nii palju, kui sain, grupis vasakule. Aga sellest ei piisanud. Minu ees sõitnud poiss sõitis vingerdajale sisse ning nad keerasid ka mulle ette. Oleksin peaaegu üle lenksu lennanud.
Õnneks sain kuidagi maha hüpatud, kuid sain jalge vahele obaduse (õnneks mitte kõige hellemasse piirkonda). Ja siis oli kõik läbi... Grupp oli läinud, maas vedeles ainult see noormees, kes minu ees sõitis, ning minu spidomeeter. Küsisin poisilt, kas tal on kõik korras. Ta kurtis, et põlv on valus. Ta istus raja pervele. Küsisin, kas tal telefoni on. Oli.
Pärast seda oli tuju nullis. Grupp, kus oli hea sõita, oli läinud. Pidin mõnda aega üksi tööd murdma.
Märt Roosaare
Ise ma üheski kukkumises osaline ei olnud, seevastu nägin neid suhteliselt paljusid. Kõik ei tule hetkel kahjuks meelde.
1. Enne esimest mäefinišit «peaaegu» kukkumine, kui kaks noort kutti väikeses grupis kokku sõitsid ja ühel clip pedaali küljest lahti tuli.
2. Enne Tilleorgu (Saverna teerist vist) valus kukkumine, kust vähemalt üks sõitja kiirabiga minema viidi ja mõnel pärast kukkumist rattasärgist enam palju alles ei olnud.
3. Pärast Kanepit laskumisel kukkumine ilmselt kiirusel üle 60 km/h (koht, kus grupi pea üritas eest minema saada), laskumise all mingid tüübid maas… pikalt ei näinud, sest oli vaja grupile järgi saada.
4. Lõpusirgel kahes kohas mitu meest keset teed, ilmselt vastu rajapiirdeid sõitnud finišiheitluses.
Aigar Grihin
Sõitsin üksi tagasiteel Reola ristist Tartu poole (seal, kus paremat kätt on võsa) mööda teeserva tähistavat valget joont. Algul möödus mingi vend vasakult, siis hakkas kohe keegi mööduma paremalt. Paremalt möö
dujat ma enne ei näinud, kui meie lenksud olid kohakuti. Järgnevalt põrkusid meie lenksud kokku ning mööduja esiratas läks kruusa peale, siis risti ühele ja teisele poole ning vend prantsatas päris kõva obadusega teepervele maha. Mina jäin püsti.
Umbes sada meetrit eemal oli kaks neidu (üks neist lapsevankriga) rallit uudistamas, hõikasin neile, et kutsugu kiirabi: mees vedeleb tee kõrval maas. Enne Ülenurme joogipunkti kurvi peal juba kihutaski sireenidega kiirabi vastu ning paari minuti pärast tagasi linna poole.
Ants Isak
Viimane kukkumine oli poolteist kilomeetrit enne finišit. Tartu linna piiril sattusin ühte gruppi lühikese maa sõitjatega, kes pingsalt mõtlesid, millal spurtima hakata. Nii kui keegi ette läks, võeti talle järgi. Sõideti suhteliselt hea tempoga. Kuni 1,5 km enne lõppu kuskil Tarmeko kandis oli jälle mingi kukkumine. Seal oli ka ikka päris mitu ratturit pikali. Ei tea, kas nad ei tahnud teineteisele järgi anda või mis...
Jüri Roosaare
Kuna mu noorem poeg ja kõik, kellele fännasime, olid juba lõpetanud, jalutasime kodu poole. Olime kolmekesi umbes 500 meetrit finišist ja umbes kell 15, kui 10-15 jalgratturiga grupis, kes meist parajasti mööda kihutas, toimus kukkumine. Raske on selle algul silmanurgast nähtud sündmuse täpseid detaile mälus taastada, aga tundus, et kaks ratturit läksid küljetsi kokku, tagumine kukkus, tõmbas k
aasa veel ühe endast paremal ning nende otsa lendasid kisa ja kriginaga 3-4 ratturit. Üks tegi õhus poolsalto, keegi lendas asfaldi kõrvale murule ja keegi seisis ilma rattata telliskiviseina ääres.
Kaks olid asfaldil kõhuli, hoidsid pead ning neist sõideti mööda ja üle. Tee oli rattaid ja pudeleid täis. Peagi olid kõik kukkunud muru peal, välja arvatud esimesena kukkunu, kes oli kõhuli ega liigutanud. Helistasin ähmiga 112, et vaja oleks kiirabi; sealt helistati mõne aja pärast tagasi ja öeldi, et see pole nende asi, helistatagu korraldajatele. Polnud aega nendega pikalt jagelda, teised meie pealtvaatajate grupist tõstsid rattad ja pudelid teelt ära – järgmine grupp oli tulekul.
Läksime appi, tõstsime lamaja üles – oli vanem habetunud mees. Polnud kas veel täie teadvuse juures või oli šokis, igatahes kontaktseks muutus alles muru peal – ütles, et saab eesti keelest aru küll. Selleks ajaks olid ülejäänud mehed ja rattad kadunud, ilmselt finiši poole.
Ka meie poolt ülesaidatu hakkas joobnu järjekindlusega ratta najal sõiduteed pidi finiši poole tuigerdama. Sirge ta minek ei olnud, võinuks arvata, et purujoobnud, ja õnne oli, et tagant tulijad tast edukalt mööda pääsesid.
Egas muud kui kohtumiseni järgmise aasta rattarallil!
Foto 2: Kukkumine Tartu rattaralli finišisirgel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Sokkide väel finišeerija Tartu rattarallil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4: Kukkumine Kataloonia velotuuril. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 5 ja 6: Kukkumine Giro d'Italia 11. etapil. Foto autor: AP ja Reuters / Scanpix
Foto 7: Jalgratturite karavan Giro d'Italia 17. etapil. Foto autor: Reuters / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 16:53
kommentaare: 12
12 Kommentaarid:
Tartu Rattaralli juhendis punkt 7-s on kirjas, et "Ohutuse huvides ei tohi kasutada eraldistardi või triatlon tüüpi juhtrauda." Siinkohal tuleks korraldajatelt küsida, et millega need inimesed seal bokside juures tegelesid, kui päris mitmed inimesed said starti selliste juhtraudadega. Ise nägin paari juhust, kus neiud isegi ei pööranud sellele tähelepanu ning hiljem pilte vaadates nägin veel mõnda inimest, kes rikkus seda reeglit.
Silma jäi, et üks sõitis vasakult mööda ja hetk hiljem vurab keegi paremalt mööda ?!?! No tere tali, ma saan aru, et liikluses sõidetakse meil nagu juhtub aga miks võistlustel.. sirgel teel... Üldiselt ongi nii, et kui sul järsku keegi paremale küljele ilmub, siis korraks selline asi ehmatab ja teed väikese vingerduse... aga siis juba oletegi pikali maas.
MIND DISKRIMINEERITAKSE!!! Mulle ei anta auhinda!!!
Rääkimata sellest, et minu klassis ei saa 12 esimest auhinda, ei saa auhinda ka esimeseks tulnu. A mis klassis ma siis võistlen, küsite...? Mina nimelt võistlen 100-kiloste meeste klassis...
Tundub jabur...
Aga see tundub jabur ainult niikaua kuni:
a) on olemas umbes 1000 meest, kes kaaluvad umbes 100 kilo ja kõik tahavad hirmsasti spordivõistlustel osaleda
b) sponsorite ja tootemüüjate jaoks on see oluline turusegment
c) 100-kilosed mehed pole endale oma ala välja mõelnud a la 5km kägarkõnni maailmameistrivõistlused
Kui kõik need eeldused on täidetud, siis võib 100kg meeste poolt oodata samalaadset reaktsiooni nagu täna kostab „naisteleerist”. Miks? Kohe selgitan.
Tsiviliseerumist võib pidada väetite võidukäiguks, st kui kunagi ruulis kõige kõvema rusikaga isik, siis täna võideldakse juba loomade heaolu eest (et kas koduloomadel on ikka piisavalt mugav eluase ja ega me jumala pärast karusloomadelt nahka ei nüli). Seega on ainult aja küsimus, kui kaitse alla satuvad ka väetid paksud mehed (neid peab muidugi piisavalt olema).
Teiseks peaks küsima miks on olemas nii palju spordialasid, et need isegi olümpiale enam ära ei mahu? Ma pakun, et põhjuseks on inimlik soov olla milleski kõige parem – ja kui mul on pikkad jalad, siis uueks „olümpiaalaks” on väljaaste pikkus ja kui mul lühikesed käed, siis minust saab meister käe väljasirutamise kiiruses. Need kes ei suuda endale spordiala välja mõelda peavad tegelema juba olemasolevate aladega. Aga samal ajal tuleb silmas pidada, et soov olla kõige parem pole kuhugi kadunud. Seega mida teha? Loomulikult on võimaluseks segmenteerimine – alguses mehed/naised siis noored/vanad ja lõpuks paksud/peenikesed.
Nüüd, kas meie 100kg mehed peaksid auhinna saama või mitte?
Kui ühiskondlik surve piisav (e suur hulk kommentaatoreid on selle poolt), siis peaks asja kaaluma. Aga kes peaks kaaluma? Ikka need kes raha välja panevad – sponsorid.
Siinkohal peab jällegi küsimuse esitama: milleks sponsorid raha taolistesse projektidesse üldse matavad? Ilmselt selle pärast, et mingit imagot propageerida. Aga kuna propagandat on võimalik teha ainult läbi meedia, siis peab meedia üritusest huvitatud olema. Meedia on üritusest huvitatud siis, kui kohal on Tombak, Kirsipuu või Loskutov. Kas kohal on Treier või Andrejeva ei huvita kedagi. Seega...? Seega peab suur auhinnafond vastavad tegelased kohale meelitama.
Ja niikaua kuni meedia pole 100kg meestest huvitatud pole neile ka auhinda vaja. Mõelgu parem endale selline ala välja mille vastu meedia huvi tunneb ja milles 100kg meestel on eelis kõhnemate suguvendade ees. Aga kui nad seda ala välja mõelda ei suuda ja tahavad ikka jooksumaratonil osaleda, siis pole neile mingeid eriklasse vaja välja mõelda.
Ralli juhendis p 10 on ka selgelt kirjas et vastassuunas sõitmine on rangelt keelatud (ärme nüüd hakkame vaidlema vaid otsime välja oma trükitud infobukletid).
Kuidas käis sõit Tatra oru järgsel sirgel esimeses grupis vaadake AK spordi uudisnupukesest.
http://sport.etv.ee/index.php?053423111
Kui mõned sissekannded tagasi jäi mulle mulje, et polegi nagu nii hull kui mina arvasin, siis peale seda artiklit on ikkagi asi hullem kui ma arvasin ning ma hoian endiselt jalgratta võistlustest nii kaugele kui saan - isegi kohale ei lähe/tule vaatama.
Ja aa70:le - tudub, et Sulle ei ole kohale jõudnud, milles oli selle teema points siin. Nimelt jutuks olid rahvaspordivõistlused, kus meediaga on (kahjuks) vägagi vähe pistmist. Sellest üritusest, ja sellest, kes seda sponsoreerib teavad ja hindavaid peamiselt vaid osalejad ise ja nende sõbrad-tuttavad, aga muidu on Sul toredalt loominguline võrdlus: loomad = 100 kg mehed = naised! :P
Mõtiskle aga!
Kukkumine lihtsalt käib rattaspordi juurde (nagu ka juuresolevad pildid proffide võidusõitudelt näitavad). Tuleb lihtsalt harjuda ja harjutada :)
Kiivrit tuleb kanda.
Kidrale:
Jään meedia osas eriarvamusele.
1) Need rahvaspordiüritused ei toimuks, kui sponsorid seda ei toetaks (siinkohal võib Kelgu käest küsida millise osa võistluskuludest katavad osalustasud. Pakun, et see on alla 50%).
2) SEB, Hansapank ja Elion oskavad raha lugeda. Muuseas mõõdetakse iga kampaania tulemuslikust sh. sponsorprojekte. Kuivõrd pole näha olnud, et sponsorid loobuks mõne projekti toetamisest võib arvata, et meediakajastust peetakse piisavaks (ja imagoloogiliselt sobivaks).
3) Sihtrühm pole ainult üritusel osalejad, sest sellisel juhul läheks kontakti hind väga kõrgeks ...aga nagu eelpool öeldud "raha nad lugeda oskavad".
Väga ilusad pildid on lisatud.
Oleks abiks olnud kui lisaks nimedele oleks lisatud ka meenutaja koht või aeg. Saaks aimu kus kandis siis kõige hullem oli.
P.S. Peaksite oma kolleegile meelde tuletama, et katkestamise järel tuleb ikka kiip ka tagastada.
Aga mulle aa70 arutluskäik meeldib, päris originaalne ja loogiline. Üldse mulle meeldib, et siin blogis käib enamasti asjalik arvamuste vahetamine (no loomulikult, eks väike demagoogitsemine ja vaimutsemine käi ka ikka asja juurde, aga keegi ei lähe tigedaks ega õelaks, nagu näiteks tänased kommentaarid Postimehe online'is minu jalgpallikommentaari peale [sellepärast ongi blogi parem kui lehe veebikeskkond, sest siin ei rõvetseta, ja isegi kui mõni on püüdnud seda varem teha, on ta karmilt korrale kutsutud, mäletate?])
Tegelikult mind ka diskrimineeritakse, kui aa70 mõttekäiku edasi arendada. Olen püüdnud saada aastaid auhinda parim mees naiste rattal, aga siiamaani pole seesuguse võistlusklassi loomine isegi kusagil jutuks tulnud...
Aga kunagi oli Tartu Rattarallil olemas isegi ´turist´-rataste klass (mis õnnestus ükskord isegi võita) ja kas mitte polnud eraldi arvestust ka ´kokkupandavatele´ ratastele. Võiks ju teha eraldi klassi ka suitsetajatele, neid ju päris palju ja stiimul missugune(teise klassi üleminek ehk mahajätmine on niikuinii väga keeruline). Nii et arenguruumi on...
شركة تنظيف مسابح بجدة
شركة عزل مسابح بجدة
شركة عزل حراري بجدة
شركة عزل خزانات بجدة
شركة عزل فوم بجدة
Postita kommentaar
<< Esileht