Pullerits: Maraton hakkab ajudele

Täna öösel saabus ootamatu tõehetk. Tartu maratonist oli läbitud umbes kolmandik. Parajasti oli käsil pikk ja raske tõus. Tšehh Stanislav Rezac, Tartu maratoni kahekordne teine, istus mul kannul. Lembitu Kuuse tegi raja äärest reportaaži. Kohaks hõikasid raja serval seisnud inimesed küll 64., küll 85. Igatahes olin kindlalt esisajas. Imestasin ainult, et mida Rezac nii taga teeb.

Tõusu lõpp oli imelik. See viis otse kõrge kase latva, mis seejärel minu ja Rezaci raskuse all ettepoole paindus, nii et me maandusime hoogsa lennuga keset kõrge männi tüve. Õigemini maandusin seal mina - haarasin kahe käega tüvest kõvasti kinni. Rezac hoidis omakorda minust kinni. Ja siis libistasin meid ettevaatlikult mööda tüve allapoole. Mõtlesin veel, et johhaidii, küll on korraldajad seekord ikka tehniliselt raske raja teinud, ega suutnud mõista, kuidas küll tagumise otsa sõitjad sellest kohast terve nahaga üle saavad.

Edasi tuli musta maa auklik lõik, kus panin tempot juurde ja raputasin Rezaci lahti. Jõudsin mõelda, et näe, ongi nii, nagu Kalmer Tramm, mu juhendaja, oli eelmisel talvel rääkinud, et maratonil võib saabuda hetki, kui su ees ega taga pole mitte kedagi näha. Ent siis saabus mingi pöördekoht, kust hargnes mitu rada, ja kuna ma ei teadnud, millist mööda edasi sõita, pidin tagumisi järele ootama. Siis sain küll korraldajate peale vihaseks - no kurat, kas siis raske on juhatavaid silte välja panna!

Sellega öine Tartu maraton minu jaoks lõppes. Kuid tekitas samas küsimuse: miks, pagana päralt, pean ma seda juba nii varakult unes nägema? Ja mida see tähendab?

Ega head vist tähenda. Kaks aastat tagasi rääkis Rutt Šmigun, kuidas ta omal ajal juunioride EM-il oli enne starti võistlust unes näinud ega suutnud seetõttu järgmisel päeval korralikult sõita. Nagu ta mulle seletas, oli tema võistlus öösel kahjuks juba ära toimunud.

Tartu maratonini on veel õnneks ligi kolm kuud aega, nii et selle ööga ei saanud end tühjaks sõita. Aga igal juhul oli see märk sellest, et Tartu maraton kui hooaja põhieesmärk istub kindlalt peas. Ajus.Nii see tõesti on. Mõni on küsinud, kust leian motivatsiooni ja tahtmist järjepidevalt treenida. Aga sellest samast soovist maratonil elusõit teha. See kannustab igal treeningul ja samuti treeninguvälisel ajal. Kui sellele ei mõtleks, ega siis iga tatise ilmaga ehk Trammi plaane täitma ei lähekski. Kui sellele ei mõtleks, ega siis iga kord, kui tüdimus peale tuleb, trenni lõpuni pingutakski. Kui sellele ei mõtleks, ega siis igal hilisõhtul, pärast pikka tööpäeva, end trenni veakski.

Ausalt öeldes olen tihtipeale tundnud, et töö on treenimiseks segav faktor. No see pole ju kuigi normaalne, kui trenn lõpeb õhtul enne kümmet. Olgugi et vähiarst Ain Kaare, kel kirjas juba 600 km, rääkis viimati, kui Tähtvere spordipargi ringil koos rullitama juhtusime, et tema on seal harjutamas käinud koguni öösel kella 11 ja ühe vahel.

Ja ühte ütlen veel ausalt: see blogi siin on samuti kõva tagantutsitaja. Tean, et igas Eestimaa otsas on üksjagu mehi, kes vargsi tahavad mulle ära teha, koha kätte näidata. Mõni on seda julgenud ka avalikult välja öelda. Ja see on normaalne, et nad tahavad ära teha, sest mina tahan ka neile ära teha. Aga ütlen ausalt, et see blogi siin on hea enda üleskütmise koht - ei saa ju püssi põõsasse visata, kummi või rihma lõdvaks lasta ega villast vedada, kui tead, et oled pidevalt paljude konkurentide valva silma all ja neile aplombiga lubadused välja käinud.

Arvan, et mitte keegi kurat ei tea ega mäleta enam, mida lubasid hooajaks Aivar Rehemaa või Anti Saarepuu või koguni Andrus Veerpalu, aga olen üsna veendunud, et enamik stammlugejaid teab, mida on lubanud see, kes siin sissekandeid toksib.Ja siit kerkibki probleem, mis hakkab väljenduma unenägudes. Ilmselt on kuskil väike oht vaim liiga üles kruttida. Seetõttu olen mõelnud, et peaks oma taustatiimi ilmselt tugevdama järjekordse jõuga. Mis te arvate, kellega?

Loomulikult, et psühholoogiga.

Fotod: Priit Pullerits möödunud laupäeval Tähtvere spordipargi 0,85 km pikkusel ringil suusatamas. Fotode autor: Jelena Jakovlevic, Tartu Kõrgem Kunstikool