Pullerits: Mis saab Kristina Šmigun-Vähist?

Kristina Šmigun-Vähi, kes on aastaid pidanud taluma minu avalikku kriitikat, annab mulle kõva vastulöögi – ja kujutage ette, minu enda mängumaal. Arvasin terve nädalavahetuse, et mul on uue nädala alguseks varuks pommuudis: pääsen selle nädala lõpus Otepää MK-etapil starti. Aga näete, nüüd tuleb see teade edasi lükata, sest tänase päeva palju suurem pommsõnum tuleb Šmigun-Vähi leerist: ta saab juuni keskel lapse.

Aga elu on õpetanud, et ka kellelegi alla jäädes tuleb osata väikseid võite noppida. Ja seekord on pisivõiduks mu möödunud reedene spordikolumn, mis oleks justkui Šmigun-Vähi lapse teema tõstatumise ette näinud. Selle arvamusloo pealkiri oli «Eesti naissportlased hakaku sünnitama» (vt aadress selle sissekande lõpus). Juhtisin seal tähelepanu, et olukorras, kus Eesti naiste sport tulemuste poolest kiratseb, aitavad saavutusvõimet tõsta rasedus ja emaks saamine.

Suusatamiseski on selle kohta tõestusmaterjal olemas. Meenutage või tšehhitar Katerina Neumannovat ja Venemaad esindavat Julija Tšepalovat, kes pärast lapse ilmale toomist tegid kiirelt eduka comebacki. Kuidas seda seletada, pärisin Silja Suijalt, kolme lapse emalt, kes sel talvel harjutanud keskmiselt 10-12 tundi nädalas ja keskendunud Eesti meistrivõistlustele ning Estoloppeti maratonidele. Laste suuremaks sirgumine (vanused: 5, 7, 9), mis nõuab neile varasemast suurema tähelepanu pööramist, ei ole Suija sõnul lubanud tal enam tippsporti viljelda.

Suija rääkis, et kolme last kandes oli tal kogu aeg tunne, nagu oleks seljakott kõhul või seljal, ja kui laps lõpuks sündis, tabas teda justkui vabanemise tunne – energiat ja tahtmist tuli juurde. Ent sellest on meestel raske aru saada, lisas ta.

Kuid on teine abitegur veel, seletas Suija: «Kui oled rase, siis puhkad.» Enda sõnul ei liigutanud ta lapsi kandes grammigi. Aga kui sportlane on kolm-neli kuud puhanud ja otsustab siis tagasi tulla, võib Suija sõnul tekkinud seisundit võrrelda hüpersuperkompensatsiooniga.

Ehkki Suija väitis, et mehed ei saa naiste asjadest aru, küsisin dotsent Kristjan Pordilt, Tallinna Ülikooli terviseteaduste ja spordi instituudi direktorilt, kuidas mõned naissportlased suudavad pärast sünnitust kiiresti ja edukalt sporti tagasi tulla. Tema vastus:

«Avamaks ühe võimaliku põhjenduse tagamaad tuletan meelde, et sportlik treening ei ole sugugi lõpuni tervistav nähtus. Korraliku treeningu vahetuks tagajärjeks on ju langenud töövõime. Taastumise tulemusel püüab organism (kontrollitud) kriisist struktuursete ümberkorralduste abil väljuda, et sama olukorra kordumist vältida. Tulemuseks on kehaliste võimete etapiviisiline paranemine, mille uuesti proovile panemiseks peavad järgmised treeningud olema veelgi raskemad. See on sportliku treeningu üldine ja lihtsustatud loogika.

Paraku on organism erakordselt keeruline ega võimalda kõikidel töövõime eest vastutavatel süsteemidel samaaegselt taastuda. Tulemuseks on olukord, kus paralleelselt töövõime mõningase paranemisega kuhjuvad pikaajalise treeningu tulemusel üksikud, raskesti tajutavad negatiivsed tagajärjed. Kuigi võistlusteks valmistudes langeb treeningute maht ja osa neist pikaajalistest negatiivsetest tagajärgedest kaovad ära, käituvad inimesed (eriti edu kogedes) tavaliselt kärsitult ja ahnelt ning mõned probleemid kuhjuvad. Tippsportlastele iseloomulikud kroonilised tervise probleemid ja vähemtajutavad pikaajalised ümberkorraldused erinevate rakkude (sh ajurakkude) töö kooskõlastuses (rakumembraanide talitlus, nendel asuvate spetsiifilistele ainetele reageerivate retseptorite arvukus, raku sees olevate ensüümide arv, iseloom jmt) on üheks põhjuseks, miks on sportlane oma 10-15 aastase karjääri jooksul nn elu tippvormis ühe konkreetse kuni mõneaastase perioodi jooksul. Kauem lihtsalt ei vea välja (väga harvad erandid välja arvates).

Samas on spordipraktika täis näiteid, kus sportlane on erinevatel põhjustel (autoavariist kuni perekonna jmt probleemideni) pidanud sportimise karjääri tipus umbes aastaks pooleli jätma koos tema mahakandmisega meedias ja fännide meeltes. Viimane võimaldab elu rahulikult võtta ja kõigi üllatuseks teeb ta mõne aja pärast vapustava comebacki. Selles kontekstis ei ole vahet sool ega sellel, kas pausi põhjuseks on lapsepuhkus, vaid tänu korralikule taastumisele on ära remonditud hulk kannatada saanud struktuure, mis koos tippsporti läbimurdnud indiviidi erakordse loodusliku treenitavusega ongi uue tulemise baasiks.

Teine võimalik seletus on rohkem naiste keskne ja seotud evolutsiooniga, milles liigi jätkumise huvides on ema-poolne vastsündinu eest hoolitsemine ja tema kaitsmine. Sünnitusjärgselt toimub paljude naiste organismis märkimisväärseid hormonaalseid muudatusi, millest mõned on seotud ema-lapse sideme tugevdamise, rinnaga toitmise edendamise kuni keha vastupanu- ja kohanemisvõime parandamiseni välja. Kõigil neil teguritel on otsesem või kaudsem mõju kogu organismi talitlusele, sh töövõimele. Mõned naised võtavad kõvasti kaalus juurde, mõnede puhul muutub märgatavalt käitumine, jne. Siin ei saa anda selget mudelvastust, kuna neid kompleksseid probleeme uuritakse seni veel isoleeritult vastavalt uurija huvile ja tänaseks ei ole siin terviklikku selgust.

Pealegi, kui loodus tegeleb siin eesmärgistatult, on olemuslikult siiski tegemist täringu veeretamisega ehk see, mis juhtub ühe emaga, ei pea korduma mõne teise ema puhul. Veelgi vähem on lapsekandmise ja sünnijärgseid muudatusi uuritud sportliku edukuse aspektist, kuna vaevalt leiduks palju tippsportlasi, kes oleks teaduse huvides nõus oma karjääri tipus rasestuma. Samas arvan, et siit leiab vastuse, miks mõne naisterahva puhul algab sünnitusega uus noorus. Kui peaksin kihla vedama, siis teeksin panuse ajurakkudes toimuvate protsesside peale.»

No nii, nüüd tahaks veel vaid kolme asja näha. Esiteks nende nägusid, kes mu reedese spordikolumni peale mulle taas kord kraesse kargasid, et mis teema käsitlust ma küll endale luban – ja nagu nad nüüd, silmad maas, häbenema peavad, osutus too teema väga-väga aktuaalseks. (Samas olen kindel, et selle blogi lugejad on intelligentsemad ja tsiviliseeritumad kui Postimees.ee lugejad ega hakka nonde kombel siinsetes kommentaarides õiendama, marutama ja räuskama.) Teiseks tahaks näha, kas laps tuleb ikka Eesti kodakondne, sest tuletan meelde, et kõik, kes sünnivad Ameerika Ühendriikides, kus Šmigun-Vähi praegu elab, saavad automaatselt USA kodakondsuse.

Ja loomulikult tahaks näha, kas Šmigun-Vähi suudab teha 2010. aastal Vancouveri olümpial eduka comebacki. Peaks suutma. Takistusi küll ei näe. Pigem on näha turgutavaid tegureid. Pealegi, tahaks tulevasele papale meelde tuletada, kuidas ta mulle Torino olümpial Pragelato pitsarestoranis rääkis, et Kristina on otsustanud: ta tahab veel ühte olümpiakulda.

No kes meist ei tahaks.

"Eesti naissportlased hakaku sünnitama":
http://www.postimees.ee/
040208/tartu_postimees/sport/309439.php?
priit-pullerits-eesti-naissportlased-hakaku-sunnitama

Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi mullustel MM-võistlustel Sapporos. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2: Silja Suija Jõulumäel Scandinavian Cupi võistlustel. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Kristina Šmigun-Vähi on suunanud mulluse hooaja järel uute sponsorlepingute allkirjastamisel mikrofoni telemees Mihhail Vladislavlevi nina alla. Foto autor: Viktor Burkivski, Kroonika / Scanpix
Foto 4: Mullused Eesti parimad suusatajad Jaak Mae ja Kristina Šmigun-Vähi hooaja lõpetamisel. Foto autor: Kristjan Lepp, Kroonika / Scanpix
Foto 5: Kristina Šmigun-Vähi ja Jana Mae (vasakul) mulluse suusahooaja lõpetamisel. Foto autor: Kristjan Lepp, Kroonika / Scanpix
Foto 6: Kristjan-Thor Vähi oma pruudi Kristina Šmiguniga mulluse hooaja lõpetamisel vestlemas Eesti Suusaliidu presidendi Toomas Saviga. Foto autor: Kristjan Lepp, Kroonika / Scanpix