Pullerits: Mida õpetab Eesti spordile LeBron James?
Alates sellest, kui reede õhtul murdus rullikurajal pooleks Madshusi kombisaapa tald, oleks õnn justkui selja pööranud. Kuidagiviisi sain pooleteisetunnise harjutuskorra (21,25 km) siiski lõpetatud. Laupäeval tuli läbi ajada vanade, jalas logisevate Alpina saabastega. Tähtvere pargis kulus 30 ringi (25,5 km) tegemiseks ligi 1:49. Aga mis kõige hullem - pühapäeval ei saanudki trenni minna. Sadas ju. Külm vihm olnuks tervisele liiga suur oht. Täna ka ilmselt trenni ei saa, sest näiteks Tamsalu kandis, kust hommikul rongiga mööda sõitsin, oli korralik lumi maas. Ent küsimus on hoopis muus.Miks polnud laupäeva hommikupoolikul, kui ilm lubas õues viibida, kedagi teist Tähtveres harjutamas? Reede õhtupoolikul oli veel väljas vaid Kalle Kiiranen; lisaks Peip Reedi koos paari ratturiga, aga nood tegid r
ulluiskudel hanereas ilmselgelt mugavustrenni. Kuid vähemalt nad liigutasid ennast.Siin ongi probleem: miks ikkagi nii vähe inimesi sporti teeb? Meil, kes me siin blogis koos käime, on asjast petlik pilt - meile on sport osa elustiilist ja seetõttu jääb mulje, et harjutajaid on hirmus palju. Täna hommikul, kui Tallinnas mööda Lastekodu tänavat Postimehe toimetuse poole astusin, tuli joostes vastu rahvusringhäälingu New Yorgi korrespondent Neeme Raud, sinine kiledress seljas, kuid pea jaheda vihma käes ameerikalikult katmata. Aga kus on näiteks teised keskerakondliku Tallinna kodanikud? (Muide, Lauri Laasi on mind ülendanud Keskerakonna üheks peavaenlaseks, üllitades Kesknädalas artikli "Priit Pullerits külvab Keski-vastast vaenu".)
Siit mu ettepanek: sport tuleb riiklikul tasemel ausse tõsta. Treenimisest peab saama uhkusasi. Auasi. Asi, mida teise inimesega kohtudes esimesena uurid: "Tere, mis trenni teie teete?" Või: "Tere, kuidas rattamaraton läks?" Või: "Tere, mis plaanid on Estoloppeti maratonideks?" O
leks minu teha, teeks lausa visiitkaartidele kohustuslikuks märkida harrastatava ala ja senise parima tulemuse. Ja CVdes tuleks muuta samuti sportlike tulemuste märkimise kohustuslikuks. Ja maksusoodustust võiks saada vastavalt sellele, kas tulemusi on rahvaspordiüritustelt ette näidata või mitte. Et miks nii? Sest sport tagab tervise, isegi kui mõnikord võib see põhjustada vigastuse. Aga kasu on kokkuvõttes igal juhul suurem kui kahju.Ent seni, kui Eesti populaarseim poliitik on arulagedalt suure rasvaprotsendiga - selleks pole vaja isegi teste teha, see on palja silmaga näha -, pole küll loota, et temalt tuleks mingi mõistlik ettepanek sportlike eluviiside edendamiseks. (Siit saab Lauri Laasi küllap järjekordse Pulleritsu-kriitilise artikli lähtematerjali.) Ja kuna poliitikuilt ilmselt tõuget loota ei saa, siis tulebki pöörduda 24-aastase USA profikorvpalluri, NBA mulluse hooaja MVP (kõige väärtuslikum mängija) LeBron Jamesi poole.
Möödunud nädalal Norras aega parajaks tehes lugesin Cleveland Cavaliersi staari Jamesi ja ajakirjanik Buzz Bissingeri värsket raamatut "Shooting Stars", mida nad kirjutasid kahasse aasta ja kolm kuud. Seal on
pikk peatükk sellest, kuidas James valis Akronis Ohios koos kolme semuga pärast põhikooli lõpetamist keskkooli selle järgi, kui tugev on kooli korvpallimeeskond. Vaadake, mis saab kooli valikul määravaks - kui palju pannakse seal rõhku spordile! Üks semudest oli liiga lühike ja kartis, et oma esimese valiku kooli meeskonnas ta platsile ei pääseks. Ta valis teise kooli, mis oli katolikukool ja kus värvilisi oli vaid 13 protsenti ja kus oli tugev jalgpallimeeskond. Aga ülejäänud sõbrad aktsepteerisid tema valikut, tulid temaga kaasa ning lõpuks mängisid nad nii hästi, et tulid USA noortemeistriks.See oli väga inspireeriv lugu sellest, kuidas Ameerika noorte seas on juba maast madalast tähtsaks, kui head on kooli sportimistingimused ja millised võimalused on sportlikuks arenguks. Ma ei ole kuulnud, et Eestis keegi selle järgi kooli valiks, kui Audentes spordikoolina välja arvata. Aga see aitab ka seletada, miks Ameerikas on hoolimata rahva massiivsest rasvumisest ikkagi nii palju tugevaid sportlasi. Ja miks Eesti korvpall ja üha rohkem ka muu sport - isegi suusatamine, muide, kus järelkasvu tuleb suurtest investeeringutest hoolimata väga vaevaliselt ja näpuotsa jagu - alla käib.
******
Mono Lake, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)Fotod 1 ja 2: Suverull 2009 Otepääl. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: LeBron James jagamas Westlake'is Ohios Bordersi raamatupoes autogramme oma raamatusse "Shooting Stars". Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: LeBron Jamesi ja Buzz Bissingeri värske raamat "Shooting Stars". Foto autor: Fernando Azria, New York Times / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 09:45
kommentaare: 24
24 Kommentaarid:
Kellel vähegi võimalik see nädalvahetusel Tartus trenni ei tee.
Hetkel pole häid võimalusi - Dendropargis pole suusarajad veel sees.
Mustal maal treenimiseks mujal ju paremd võimalused.
Samas Tartusgi on paremid kohti rullitamiseks, kui 850m pikkune Tähtvere ring.
Loodad liiga palju konkurente oma kodurajal näha
;-)
Priit
Paljud on oma sporditegemistega soojadesse klubidesse ja saalidesse kolinud. Ja välja on jäänud harjutama vähe vintskemad vennad. Tamme staadionil on õhtuti jooksjad täitsa olemas.
Ja ärge unustage heal Vooremäel immikat teha.
Priit ,hää jutt ja õiged mõtted. Kui sa oleks kandideerinud oleks sulle kohe hääle andnud!!
Eelnevatega nõus ,laupäeval 2,5 h imikatrenni Vooremäel tehes oli teisigi tublisid tegijaid seal kohata .Kahjuks mitte Priit sind?? Ja pühapäeval olid tõesti vinged vennad nt. 2h rullitrennis Raadi rajal, võitlemas tuulega( pole halba ilma ,on viletsad riided!!)
ReinVW
Lisaks ärge unustage, et meedias räägitakse ainult sportlastest, veelgi enam ainult tippsportlastest ja kui riigi tasemelt vaadata siis räägitakse ainult olümpiaaladest, spetsiifilisemalt reformistlikest taliolümpiaaladest. No millest me siis veel räägime! Riikliku preemiaraha rasvasem noos läheb ainult ühte auku ja kui keegi teine üritab sealt miskit saada, siis öeldakse, et kõigile ei jätku, punkt!
Me oleme ise need riigiesindajad valinud, me ise plekime selle meedia kinni oma reklaamide ja lehetellimustega. Järelikult me ju ise tahamegi, et muust ei räägitaks. Aga milles siis probleem on? Probleemi ju ei olegi sest vesise ilmaga õues liigutamine ongi vastik. Ainult klounid liigutavad ja valge inimene vaatab kojameeste surina tagant seda meelelahutust soojast autost. Või saan ma millestki valesti aru? Võib-olla PP vastab meile, miks meedia ei võta presidendi naisest eeskuju ja ei asu ennastohverdavalt promoma ja valgustama erinevaid liikumisvõimalusi, millega inimesed Eestis tegelevad!?
No kuulge, eelmine, minu arust olen ma küll siin blogis kõvasti spordipromo teinud, eelmise talve lõpul sain Estoloppeti korralduskomiteelt koguni tänukirja tulemusliku töö eest rahvapikamaasuusatamise propagandarindel.
Aga imika tegijat minust terve suve vaevanud ahhilkaprobleemi tõttu jätkuvalt ei ole. Te pigem hoidke pöialt, et ma üldse suusatada saan, sest ma ei arva, et keegi siin väga rõõmustaks, kui pean välja kulutama jätkuva trauma tõttu vahehooaja.
Järelikult oled vähe tööd teinud. Tilk kerisel, mida keegi ei märka. Kogu Eesti meedias on ainult üks Priit, kes kuskil blogis propageerib sporditegemist. Kõik. Kõik ülejäänud loevad ainult raha ja mis rohkem müüb reklaami. Ütle miks see on nii? Alles tulid oma leivaisa konverentsilt kus loeti sõnad peale kuidas paremini raha lugeda. Kas seal öeldi, et rahvast tuleb järjepidevalt ja aktiivselt ennast liigutama promoda? Ei. See ju ei huvita omanikke, omanikke huvitavad usinad töömeislased ja nende poolt kokkutassitud nektari hulk.
Ega ei saa Priidu spordi tegemise promo alahinnata, pigem on see suurem, kui ta ise arvata üldes oskab või julgeb.
Detroidi maratonil suri 16 minuti jooksul kolm jooksjat
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=351311
Kas see tulemuse kirjapanek või sellele rõhumine on kõige olulisem? Tegelikkuses pole ju vahet, kas olla maratonisõidus, jooksus või suusatamises 45, 455, 4555 või hoopis näiteks kiikingus 6-s aga igati tubli on kui harrastatakse mingit spordiala.
Pigem tulemusele suunatud spordiharrastuse häda on see, et kui jääb kellelgile ära panemata jäetakse üldse sportima minemata ja üritatakse televiisori või arvuti taga saavutada hea koht.
Ma pakun, et Priit pigem alahindab eestlasi artiklis ja selline kokkuvõte ühe päeva põhjal ühes kohas ja teatul ajal, ei ole mitte paikapanev. Kui vaadata spordivõistlustel osalemist arvuliselt ja tulemuste kasvu aasta-aastalt (sama ajaga võisteldes rahvaspordiüritustel on aasta hiljem enamasti koht kehvem tugevalt).
Minu arvates igatahes spordiharrastus ja ka tase tõuseb üsna pidevalt ja igaüks, kes selle jaoks on midagi teinud või hea sõnaga reklaaminud, väärib austust ja tänu. On liiga "lilleline" loota, et keegi hakkaks näiteks sportimise eest tasuta bensiini jagama või palka tõstma. Igaüks peab ikka ise teadma, mida ta tahab ja soovib ning... viitsib.
Tihtipeale jääb paljudel trenn tegemata just viitsimise ja tahtmise pärast - see vajab tahtejõudu ja mitte vähe, et minna välja ka mitte just parima ilmaga. Samas, kui oled juba väljas ja trenni teed, siis ilm enam ei sega vaid pigem sa naudid seda - kõige raskem on otsustamise ja minemise hetk, üks lävepakk, millest tuleb üle astuda!
Olen ka ise spordiklubis trenni teinud, lindil joostes või sisehallis, mix ka mitte - täiesti võimalik, et nii mõnegi oleksid leidnud sellistest kohtadest. Tihtipeale saab kvaliteetset trenni teha just seal.
Ja mõnele sobib hommikune, mõnele õhtune aeg. noo kohe mitte ei kohtu siis inimestega.
Lõpetuseks - nii laupäeva kui pühapäeva varahommikustel ringidel nägin 3-4jooksjat ja 4-5kepikõndijat. Laupäeval hallis nägin mitmeid jooksmas ja pühapäeval vihmaga pikka jooksu tehes nägin kümneid jooksjaid ja kõndijaid päeval, samuti rattureid ja vähemalt 2hte keppidega imitatsioonijooksu tegijat, seda küll Tallinnas aga vahet pole - leidub harrastajaid ja leidub palju! kohati läks rajal päris kitsaks :D:P
Nädalavahetus on hea võimalus eemal looduses pikemad (ja vaheldusrikkamaid) treeninguid teha kui Tähtveres ringita. Seda tuleb ära kasutada.
(Rahva)sportlased võiksid saada mingit maksusoodustust, nt. nende palga pealt maksab tööandja vähem sotsiaalmakse riigile ja maksumaksja saab selle raha eest spordi tegemuseks raha. Vaja oleks välja töötada vajalikud astmelsied kriteeriumid.
mida sa selle jalgratturite mugavustreeningu all mõtled??
Mõndel ( jalgratturitel on just hooaeg lõppenud ja hakataksevaikselt uueks hooajaks põhja laduma)
Mõte igati kiiduväärt. Samas ei saa jällegi ütelda, et riiklikul tasemel sporti ei tehtaks, tehakse küll, kuid jah seda ei propageerita ning ei tooda tublisid poliitikuid eeskujuks. Näiteks härra ja proua Ilves, A.Ansip, J.Ligi, M.Atonen, S.Sester, I.Kannik. Näiteks see aasta said väga hea propageerimisega hakkama tandem Juhanson-Luhats, sellest võiks eeskuju võtta.
Priit, siinse blogi propaganda ei jõua vist nii paljudele inimestele, kui peaks. Miks ei ole Postimehes seda propagandat? Või siis teistes ajalehtedes? Niimoodi võiks ju arvata, et meedia ONGI süüdi meie mandumises. Tegelikult ongi - filosoofilisest aspektist vaadatuna.
Sellised kirjutised ei kogu Postimehes klikke, kui just pole intriigi sees. Kui pole klikke pole ka raha(reklaami)Ja kes selle kinni maksaks?
Juhanson-Luhatsi ettevõtmine oli küll hea eeskuju ja sai nii laia kajastuse meediajs, et Pühajärvel ei olnud enam võimalik triatlonile registreeruda, kuna numbrid said lihtsalt otsa.
1) pole olemas halba ilma, on valed riided. Käisin pühapäeva õhtul rattaga metsas ja kruusateedel sõitma, vihma sadas, ratas oli eriline mudakoll - aga mina olin absoluutselt kuiv ja soe
2)USAs valitakse keskkooli spordi tõttu seepärast, et teatud ühiskonnagrupile on see ainus võimalus hiljem ka kõrgharidust saada
3) Muidu olen nõus - sport on terviseks ning võrreldes mõne aasta taguse ajaga on asi märgatavalt paranenud, andke aega, eks paraneb veelgi
PP-le iseloomulik utreeringuga lugu, tekitamaks intriigi, keskustelu jms. mis paraku mõjub küll nagu esimesed pähe karanud emotsioonid on välja paisatud.
Jah, meile meeldivad terved ja sportlikud tüübid, meile endile meeldib sport ja liikumine, aga andke andeks, ei saa olla nii naiivne, et arvata, et sporti ja tervislikke eluviise saab populariseerida sundusega, käskude ja ettekirjutusega. See on toimiks hoopis vastupidi, ehk tekitaks pajudes asjatut vastuseisu ja trotsi.
Sport, kehakultuur ja tervislikud eluviisid on ja peavad jääma selgelt ja rangelt vabatahtlikuks. Muidugi ei tähenda see seda, et neid ei tuleks propageerida ja edendada. See saab käia aga kõige efektiivsemalt läbi eeskuju andmise, innustamise, positiivsete emotsioonide ja soodustamise. Kui keegi soovib, ei keela keegi tal alustada ju vestlust sporditeemadel, niisamuti lasta oma visiitkaartidele printida oma sportlikke saavutusi vms. See on ju seda mõjusam kui seda teeb tuntud inimene, nagu Pullerits, või, miks mitte ka Ansip jne. Aga see on puhtalt nende endi otsus ja valik, mille regulatsiooniga kohustamine oleks iseloomulik totalitaarsele režiimile.
Skiwaffe
Pühapäev ja ka Laupäev, kus Tallinnas vihma sadas olid just sobilikud paaritunnisteks pikemateks jooksuotsadeks. Väga mõnus on , kui vastav riietus.
Ladna Priit, teema on iseenesest asjalik. Aga unustame nüüd ära tipp ja olümpiasaavutusspordi ja räägime meelelahutus- ja tervisespordist.
Vene ajal oli igal firmal auasi toetada oma töötajate sporditegemist igasuguste vahenditega, sest veneaja moto oli VTK ja "Terves kehas, terve vaim"! Eestiajal tõmbasid kapitali tagaajajad spordi toetamisele vee peale. Riigiettevõtete rahadega toetati veel meie korvapalli ja kööga. Omast kogemusest tean rääkida, et kui läksin kroonijuveeli eraäriasutuses oma pomolt, kes tänases edukate miljonäride listis on väga heal positsioonil, küsima töötajate tervisespordi toetamise võimaluste kohta siis vastuseks mõmiseti, et kui väga tahad siis kossu võid teistega koos triblada aga kõik muu unusta ära, me oleme Tallinnast ja me maksame oma töötajatele piisavalt palka, et igaüks võib sellega teha ise mis tahab.
Väga pragmaatiline seisukoht ja ainuke võimalus on kui riik siin eraisikutele oma õla alla paneb ja vabastab vastavad kulutused sotsmaksust, haigekassa maksust, tulumaksust ja töötukindlustusmaksust. Sest need kulutused on seotud otseselt tööinimese ressursi taastamisega ja neid peab kohtlema nagu ajuloputuseks antavate koolitussummadega. See on keha koolitamine segmentides, mis igapäevasel tööl piisavalt koormust ei saa. Argumentatsiooni võib siin veel pikalt lajatada, kuid täna on igasugune eraisiku poolne sporditegevus alates osavõtutasudest ja transpordi ning majutuskuludest siiski 100% nende enda kanda ja tööandjatel on eriti veel masu ajal sellest absoluutne poogen.
Kui ajakirjandus ja muu elektrooniline meedia ei suuda ise alternatiivsete spordialade promoga klikke teenida, siis pange vähemalt õlg alla sellele, et nõuda eraisikutele ülalnimetatud maksuvabastused nii tervisesportimiseks kui spordivõistlustest osavõtmiseks nii Eestis kui ka loomulikult väljaspool Eestit. Olgu siis need võistlused Lätis, Leedus, Arubal või Uus-Meremaal. On ajakirjanikest mingi kasu ka siin lugejatele või ei ole?
Lõpuks on suusavarustusega kauplejad ka liigutama hakanud mu Madshusi kombisaapa murdumise peale. Täna sain A&T Spordist kõne, kus küsiti, mis mu jalanumber on. Hakkavad uurima, kas neil parajat saabast on. Vaat nii töötab A&T Sport. Aga sõbrad Silja Spordist, kes saatsid mulle isegi sünnipäeva ajal suvel kenad soovid sms-iga, mis oli meeldiv üllatus, ei ole veel oma pakkumisega välja tulnud. Nii et praegu on A&T Sport kõigi konkurentide ees eduseisus.
PP tegeleb siin mõõduka väljapressimisega:)
No hoia meid siis ikka kursis, palju võitja selle reklaami eest oli nõus maksma ehk kui palju alla oma hinna kaup lõpuks loovutati:))
ja kas ostad ikka kombisaapad, või klassika?
Noh PP-le ja meelbib ,kui blogis natuke kurdad ja müüja püüan koheselt pugeda:Samas mida võidab sellest A&T?? See ,et ta andis Priidule saapad vms. poolmuidu,et pane tegijat sportlast veel ummisjalu sinna raha viima -iga vähegi arukas hammustab selle nõksu läbi ja kes ei ,see ei loe ka siinset blogi
Postita kommentaar
<< Esileht