Pullerits: Kuhu kadus mu olümpiavõit?

Uskumatu, aga olümpiavõitja Erki Nool ei saa ikka rahu: helistab iga nädal ja küsib, kuidas mul vorm on. Mis siis, et olen öelnud, et vormi ei ole ja ei tule ka. Jooksuvormi, nimelt. Kannatrauma tõttu. Ja üleüldse, ütlesin viimati Noolele, võinuks ma ka põhimõtteliselt olümpiavõitja olla, mitte ainult tema.

Nõus, et tundub absurdne. Aga vaatame asja realistlikult kalkuleerides.

Keskkooli lõpus jooksin 800 meetrit 2.12-ga ja 1000 meetrit 2.50 kanti ning tulin nende aegadega stabiilselt Tartu noorte meistrivõitlustel medalikohale. Aga ma ei olnud päevagi teinud kergejõustikutrenni. Ka muud trenni mitte. Hakkasin pisut harjutama siis, kui astusin 1983. aastal Tartu Ülikooli. Ega ma palju harjutanud, ehk 120-130 km kuus heal juhul. Kuid esimese kursuse kevadel tulin soolojooksus 1.58,5ga Tartu täiskasvanute meistriks ning sain sama tulemusega Eesti juunioride meistrivõistlustel 6. koha. Rekordi viisin tol kevadel 1.58,2ni, siis võeti Vene kroonusse ja spordiga oli lõpp.

Pärast sõjaväest naasmist kevadel 1986 oli mul tosin ülekilo. Suvel jooksin 800 meetrit suure surmaga 2.10ga. Armeeteenistus lõi niisuguse lünga sisse, et talvise treeningperioodi järel ei suutnud järgmisel suvel ikkagi joosta alla kahe minuti. Kuid veel aasta hiljem viisin rekordi 1.55,9ni. Harjutasin endistviisi tasakesi, 120-130 km kuus. Sest oli selge, et parimad ajad on möödas ning täie pühendumusegas sporti teha pole mõtet, sest erilist tulemust nagunii ei saavuta. 1989. aasta sügisel loobusin.

Teeme nüüd väiksed arvutused.

Kui oleksin sportimist alustanud maast madalast ja hakanud varakult, hiljemalt 10. eluaastast baasi akumuleerima, siis selle arvelt oleks kindlasti võitnud kümne aastaga vähemalt 7-8 sekundit.

Üldfüüsiline pool on mul alati olnud nõrk. Sellised raskused nagu teistel käisid mulle kahekordselt üle jõu. Rohkema jõu korral võinuks võita vähemalt 3 sekundit.

Kiiruslikud võimed jäid arendamata. Näiteks pöid on mul väga nõrk, märkis paar aastat tagasi kolleeg Urmas Seaver, kes on hüpanud kaugust üle 7 meetri. Seega, kiiruslike võimete arvelt võinuks võita kindlasti veel 3 sekundit.

Massaažist ja õigest toitumisest ei teadnud ma mitte kui midagi. Siia jäi samuti vähemalt 3 sekundi varu.

Ja ma parem ei hakka arvestama seda, et treenisin häbematult vähe ja siis ka ilmselt väga valesti. (Näiteks pulsikell, mis, nagu blogi kommentaaridest olen aru saanud, annab juba iseenesest hiigelvõidu, jäi mul sootuks kasutamata.)

Kui need kaotatud sekundid kokku lüüa, siis on ilmselge, et 800 meetri maailmarekord ei peaks olema Taani neegri, vaid Eesti valge mehe nimel.

Paraku on tegu vaid matemaatikaga, ja matemaatika, nagu teada, on puhas teooria. Sedasi on võimatu väita, et Noolega saavutustelt võrdne võinuksin olla. Aga võimalus, vähemasti teoreetiline võimalus, ju jääb.

Jah, ma tean, et paljud on pehmelt öeldes segaduses, mida pärast siinset tagasihoidlikku arvutust arvata. Aga soovitan neil silmas pidada seda, mida kirjutas oma raamatusse "Äratajad" Mart Laar, kui ta eile selle mulle kinkis: "Parimate soovidega jätkuvat poliitilist ebakorrektsust lootes." Need, ma ei hakka varjamagi, on väga tunnustavad ja innustavad sõnad.

Kuid ma ei ole kitsi ka teistes häid tundeid tekitama. Arvan, et allolev pilt tekitab erilist innustust jalgratturites (ja miks mitte ka suusatajates). Aga teie öelge, kus see tehtud on. Mägede äraarvamine ei ole raske, aga palun täpsemalt: mis teel ja mille suunas on need ratturid pedaalimas?
******Foto 1: Erki Noole olümpiavõidu auks kõlab Sydneys Eesti hümn. Foto autor: Scanpix
Foto 2: Olümpiavõitja Erki Noole vastuvõtt Tallinnas. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 3: Sebastian Coe (nr 254) võidab Moskva olümpial 1500 meetri eeljooksu sakslase Jürgen Straubi eest (paremal). Foto autor: Topham Picturepoint / Scanpix
Foto 4: Sebastian Coe (keskel) Moskva olümpial 1500 meetri jooksu võitjana, paremal kolmandaks jäänud Steve Ovett. Foto autor: Topham Picturepoint / Scanpix