Pullerits: Kas tippjalgpallurist võib saada tippsuusataja?

Endine Eesti jalgpallikoondislane Marek Lemsalu mäletab suurepäraselt, millega lõppes tema esimene suusavõistlus kaks talve tagasi. Rohkem kui pool Tamsalu maratoni sõitis ta koos kauase kolleegi Martin Reimiga. Kui aga lõpuni jäi kümmekond kilomeetrit, oli Lemsalu sunnitud rajalt metsa keerama. Kõht, nagu ilmnes, ei pidanud vastu.

«See oli nii raske,» meenutab ta. «Müstiline pingutus.» Mis siis, et möödunud pooleteise kuuga oli ta suusatanud ligi pool tuhat kilomeetrit.

Kui Lemsalu metsast tagasi rajale pöördus, jäi tal üksnes tunnistada, kuidas kogukad vanahärrad mööda liuglevad. Ta oli enda peale hirmus vihane. Lõpuks kaotas ta Reimile rohkem kui seitse minutit.

Möödunud Estoloppeti hooajal näitas Lemsalu aga sootuks uuel tasemel tulemusi. Tänu sihipärasele harjutamisele, tippjalgpallist kaasa saadud üldkehalisele sitkusele ning looduslikult tugevatele jalgadele sõitis ta kõigil kolmel uisumaratonil esisaja sisse. Tänavuseks hooajaks seadis ta juba järgmised sihid: pääseda vabatehnikamaratonidel esimese 50 hulka. (Seni pole see õnnesutnud.) Selleks tuleb mullusega võrreldes viis-kuus minutit kiiremini sõita, mida tema hinnangul polegi 40 km peale teab mis palju.

Ega tõele au andes Lemsalu suuskadel päris uustulnuk ka ole. Poisina Pärnus Rääma koolis õppides mahtus ta kohalikel jõuproovidel alatasa esiviisikusse, paaril puhul koguni esikolmikusse. Korra käis ta Tamsalus isegi ülevabariiklikel võistlustel. Tema klassikasuusad olid põhja alt aga sedavõrd krobelised, et aasta vanem koolikaaslane Andrus Veerpalu pidi neid enne starti siledamaks nühkima. Sellegipoolest ei tulnud sõitudest midagi hiilgavat. Teatemeeskonda pääses Lemsalu viimaks vaid seetõttu, et üks tugevam poiss jäi haigeks. Nii ta siis tuligi avavahetusest enda mäletamist mööda 20 võistkonna konkurentsis päris tagumiste hulgas. «Teistega võrreldes olin ikka paras ufo,» tunnistab ta.

Igatahes jalgpallurina osutus Lemsalu palju edukamaks. Pooleteise kümnendi vältel pidas ta kaitsjana Eesti eest 86 kohtumist ja lõi kolm väravat. 1996 pälvis ta Eesti parima jalgpalluri auhinna ning 2006, kaks aastat enne profikarjääri lõpetamist, Eesti meistriliiga parima mängija tiitli.

Pärast tippjalgpallist loobumist, mil Lemsalust sai tõstetehnikat müüva Norra firma Malthus Eesti haru tegevjuht, naasis ta harrastajana suusarajale. «See on fantastiline ala, kurat!» lausub ta silmade särades. Ei põruta, saab rahulikult kulgeda ja üksi tegutseda ning sobib tema vanusega – 38. Jalgpallimurule ei ole teda sugugi tagasi tõmmanud. «Noorte vastu mängida... neil ei ole ohutunnet, lendavad sulle sisse,» kirjeldab ta. «Ma ei viitsi nendega jamada.»

Kuid ega suusatamisega taasalustamine, nagu näitas esimene maraton Tamsalus, samuti probleemivaba olnud. Eriti keeruliseks ja vaevaliseks kujunesid klassikatehnikas sõidud. Debüüt Tartu maratonil vältas neli ja pool tundi ning tõi alles 1101. koha. Kuid veelgi raskemaks osutus oma tõusude-laskumiste ning kevadise ilmaga Haanja maraton. Lemsalu suusad ei pidanud üldse – või ei osanud ta neid pidama saada? –, ja ehkki vajalik määre oli tal rajal kaasas, ei mallanud ta ümbermäärimiseks pausi teha, sest kartis aega kaotada. Tulemuseks kõige viletsam koht, mis ta Estoloppeti sarjas saanud (v.a Tartu maratonid) – 383. «See oli katastroof,» lausub ta.

Eks osa süüd peitu ka selles, et ta treenis samamoodi ekslikult nagu paljud teised harrastajad: liiga lühidalt ja pelgalt oma tarkusest. Veel eelmiseks hooajakski, mäletab Lemsalu, harjutas ta suvel vääriti. Näiteks istus maastikuratta sadulasse ning pedaalis tund-poolteist kõrge tempoga, pea täiest jõust.

Kummatigi suutis ta suusatulemustes teha hüppe. Parimaks jäid Tamsalu ja Tallinna vabatehnikamaratonil 77. ja 78. koht. Edasiminek toimus klassikaski. Ent Tartu maratonil tabas teda kummaline ebaõnn. Ta läks jahtima nelja tunni piiri, kuid tosin kilomeetrit enne lõppu oli omadega täitsa läbi. Pulss ei tõusnud kõrgemale kui 150. Temast sõideti üksnes mööda. Ei, asi ei saanud olla kiires alguses, väidab Lemsalu. Pigem jäi tal raske mehena – 95 kilo 192 cm kohta – mingist eluvajalikust ainest puudu, usub ta.

Möödunud suvel tegi Lemsalu ettevalmistusse korrektiive. Näiteks võttis suvel ette pikki rahulikke rattasõite, sealhulgas paaril korral Tallinnast vanemate juurde Pärnusse. Sügisel tegi imitatsioonitreeningut, käis vahelduseks ujumas ning sõitis rohkem klassikarullidel. Nõmme Spordiklubi Biathlon liikmena on ta aeg-ajalt küsinud nõu kogenud treeneritelt Aita ja Tõnu Pääsukeselt. Talvisesse suusaettevalmistusse on ta lisanud ka mõned lühemad lõigutreeningud.

Käesoleva aasta alguseks oli Lemsalul koos 555 suusakilomeetrit. Detsembris kogunes treeningtunde 29. Jah, ta teab mitmeid, kes harjutavad poole rohkem, 45-48 tundi kuus. «Päris kõva laksutamine käib,» tõdeb ta. Kuid ise ta sellega kaasa minna ei kavatse. «Parem teha kvaliteetselt 30 tundi kui mittekvaliteetselt 40,» lisab ta.

Liiati ei vaata Lemsalu harrastussuusatajana ette ühe-kahe aasta peale, vaid palju pikemas perspektiivis. Esiteks on ta veendunud, et kulub vähemalt neli-viis aastat, enne kui jalgpalluri keha suusataja omaks piisavalt hästi ümber häälestuks ning harjuks pikemaajalisi koormusi kannatama. Jalgpallurina küündisid kõige pikemad jooksutrennid vaid tunnini. Teiseks usub ta, et vähemalt 45. eluaastani on lootust suusatajana paremaks saada, enne kui vanus arengule piirid seab. «Mul on pikaajalised plaanid,» tunnistab ta. «Ma ei taha üleforsseerida.» Siis ei teki tema sõnul ka ohtu, et ta ei suuda uuel hooajal eelmisi tulemusi ületada, mis võiks jätkamise motivatsiooni kõvasti alla tõmmata.

Seni annab organism igatahes märku, et keha on suusatamisega kenasti kohanemas. Kui aasta tagasi pidi ta pärast 30 km pikkust suusatrenni kodus väsimusest magama heitma, siis nüüd võib seejärel rahulikult veel lund kühveldada või naisega poodi minna. Samas aitab pereelu hoiduda liiga innuka harjutamise lainele sattumist. Lemsalu tütar on 18, poeg aga kolmene. «Hea, et poiss on alles kolm,» ütleb ta naerdes, «muidu ainult elaksingi metsas. Pere hoiab asjad normaalsuse piirides.» Lisaks on tal noorpõlves vehklemist harrastanud abikaasa Kariniga kokkulepe, et esmaspäev ja kolmapäev on naise jooksu- ja ujumistrennide päralt ning pojaga tegeleb sellal tema. Kuid mis seal salata: eks mõned korrad ole tütar hoidjana appi tulnud, et isa ikkagi trenni pääseks.

Alles aastavahetuse eel oli küsitav, kas Lemsalu sel hooajal üldse starti pääseb. Kuus-seitse aastat tagasi, kui ta veel Norras jalgpalli mängis, tundis ta hooaja lõpus, kuidas puusa lõi valu. Magadagi hästi ei saanud. Siis neelas nädala jagu tablette ning valu kadus.

Aga möödunud aastal hakkas vana häda endast uuesti märku andma. «Tippspordi järelkaja,» nendib Lemsalu. Kes seda teab, on seal põhjuseks mõni põrutus või lihtsalt ajapikku kulumine, aga lõpuks otsustas ta arsti juurde minna. Tomograafuuring näitas, et vasakpoolses puusas on mingi ollus või moodustis, mis vajab puhastamist ja lihvimist – siis saab endise liikuvuse tagasi.
Lemsalu õnneks andsid arstid talle kevadeni armuaega. See tähendab, et suusahooaja võib ta kaasa teha. Aga seejärel pole küll enam pääsu – tuleb lõikuslaule heita. Muidu võivad tekkida põletikud ning häda läheb üksnes hullemaks.

Sel hooajal ihkas Lemsalu sõita Tartu maratonil 300 hulka (sai 363. koha ajaga 3:36.06), kuid lõppeesmärk on aastate pärast murda esisaja sekka. «Tean, et see on jube raske,» tunnistab ta, «aga eesmärk peab olema, muidu pole asjal mõtet.» Ja lisab: «Kui sa oma eesmärki välja ei ütle, siis sa ei sea endale ka kohustusi.»

Selleks, et Tartu maratonil eliidi ehk saja hulka jõuda, tuleb mõistagi kõvasti mahtu tõsta. «30 tunniga kuus ei uisuta kuhugile,» annab Lemsalu endale aru.
******Dubrovniku vanalinn, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1-5: Marek Lemsalu teeb trenni Tallinnas Nõmme radadel. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix