Pullerits: Kas rattamaratoni katsesõidul lajatas karm reaalsus?

Veel kunagi varem polnud ma alustanud võidusõitu kõige viimasest reast, ja pealegi siis, kui teised juba minuti eest teele asunud. Pühapäeval see juhtus. Ebaprofessionaalsus? Kahtlemata.

Mis siis, et abimehi on mul varsti sama palju nagu vist Rein Taaramäel, igatahes rohkem kui Allan Orasel. Maastikurattasponsor on Hindrek Riikoja, Kuku Raadio peatoimetaja. Temalt, nagu mõistate, sain sõiduvahendi. Kaasblogija Art Soonets toimetas selle Tartu rattamaratoni avatud raja sõidu starti, pistis mulle Dexali geelidki pihku. Stardi eel selgus, et sadul on liiga madalal ja rehvid tühjad – ja mis moodi sel sõiduvahendil üldse käike vahetatakse? Ja millal tuleb amordid sisse ja välja lülitada? Kõik on uus septembrikuus.

Õnneks ilmus mulle koheselt ka mehaanik, Taavi Kannimäe (mulluse Tartu rattamaratoni 318.), kellele kõik need mehed, kes stardikoridori lähistel juba adrenaliinist pulbitsesid, hakkasid üksteise võidu õpetussõnu jagama, kui palju sponsorratta rehvidesse õhku sisse suruda. Mulle tundus, et vähemalt pooled neist tahtsid mulle kui mitte käru keerata, siis tünga teha küll.

Kui ma lõpuks pärast maastikurattasõidu kiirtasanduskursust stardikoridorist minema sain – kusjuures Soonets jäi veel omakorda minust maha midagi kohmitsema –, kadusid eessõitjad juba esimese võsanurga taha.

Aga ma ei hakanud ka hellitama. Trügisin juba avatõusul tagant äärtest viisakalt mööda ja jätkasin ettepoole liikumist seni, kuni enam kellestki ette ei saanud. Ei, mitte et ma esimeseks tõusin – ärge ehmatage, sellest oli asi kaugel! –, vaid olin saanud kätte grupi, kus tundusid jõukohased kaaslased.

Mulle ei ole Tartu rattamaraton kunagi meeldinud. Tüütu. Peksab randmed valusaks ja istmiku samuti. Kiirust enamasti pole, nikerda poris ja üle juurikate. Tüütu, väga tüütu. Ei teagi, miks ma pühapäeval sõitma läksin. Äkki sellepärast, et lubati ilusat ilma. Sest rada tunnen ma ju niigi – tüütu.

Soonetsiga oli kokkulepe, et kiiresti ei sõida.

«Kas äkki kiire ei ole?» küsisin Soonetsilt, kui asfaltlõik lõppema hakkas.

«Ise sa ju kihutad,» vastas ta. Ja mulle tundus, et ta polnud eriti rõõmus. Näkku, paistis, et oli kirjutatud: kuradi mees, kuhu sa pressid, kas sa ei tea, et mul on alguses raske, kui sooja pole üldse teinud.

Tõus Harimäele. Soonets jäi lätlaste või leedukatega telefonitsi ärivestlusi pidama ja lasi minuga vahe sisse. Ma ei näinud, mida ta nägu nüüd ütles, kuid tunne oli, et ta mõtles: kuhu siin, pagana päralt, niiviisi kihutatakse? See oli isegi Harimäe tippu tunda – ja ta ise hiljem kinnitas seda –, et ta pulss oli täiesti punases. Aga mis ta siis läheb sõidu ajal äriasju ajama!

Ometi juhtus Harimäe tõusul ja sealt laskudes, et umbes 8-liikmeline punt sai väikse vahe sisse. Kui asusin neid omakorda viie-kuuese pundi ees püüdma, nägin, et eespool keeras teele veoauto. Just see, mida vaja oligi. Kiirendasin veoautole tuulde ja sain selle varjus kätte ligi 60 km/h. (Vaat, milleks oli vaja suvel Chrysler Pacifica taga temposõitu treenida.) Sedasi olin üpris kindel, et püüan eessõitjad kinni. Aga veoautojuht pidurdas enne ristmikku ja jäi seisma, mis tähendas paratamatult, et pidin pidurdama tema taga ning mõnekümnemeetriseks kahanenud vahe kärises uuesti sajale meetrile. Eessõitjaid ma enam kätte ei saanudki. Aga ka kõik minu taga sõitnud olid maha pudenenud.

Lasin tempo alla ja ootasin taganttulijad järele. Mõnda aega sõitsimegi jälle koos, kuni meie ette ilmus must Ford. Tegin jälle mõned kiiremad vändapöörded ning olingi Fordil tuules. Ja jälle pudenesid ülejäänud maha. Lõbusõit kestis seni, kuni saabus aeg kruusateelt paremale metsateele pöörata.

Need metsarajad ei meeldi mulle kohe üldse. Traumatoloog-ortopeed Leho Rips, kelle juhendamisel ma varsti arstikutset hakkan proovima – jah, mul on mitmekesine elu; eile, esmaspäeval, vestlesin üle kahe tunni Eesti ühe parima finantsanalüütikuga, aga sellest lõppeva nädala lõpus –, on öelnud, et võin küll maanteel korralikult «imeda» (mis iganes see tähendab, ma ei tea), aga maastikul ei hakka ma mitte kunagi sõitma. Mitte kunagi. Vaat nii, selline karm diagnoos! Ja miks ei hakka: sest samavõrd, kui mul on puudu oskusi, on mul vajaka ka julgust.

Aga ma mäletan küll Ripsi õpetussõnu viimaselt Tartu rattamaratonilt, kus ta koos Soonetsiga mind viimased 35 km aitas ja turgutas. Kas ma pean neid õpetusi siin jagama? Ei kuule, et nende järele oleks valjuhäälset nõudlust. Igatahes pidasin neid õpetusi hoolega silmas ja tundsin, et ma pole enam päris see, kes olin mullu. Mõnevõrra teine tera! Muidugi tegin ka lollusi, nagu seda on kõige ees sõitmine (Soonets väitis, et see on lollus), aga vähemasti ei pritsinud siis ükski mees mulle liiva ega pori näkku.

Ainult ühe korra tulin ratta seljast maha. Siis, kui tuli raja uuel osal järsk tõus, millest ma ei näinud, et keegi oleks üles sõitnud. Arvan, et kui pühapäeval peaks sadama, oleks enamikul raskusi seal isegi ratast käe kõrval üles lükata. Ainult kahel korral võtsin jala julgestuseks pedaali küljest lahti. Kordagi ei kukkunud (ehkki paar korda ähvardasin kurvist välja sõita). Võrdluseks: mullusel Tartu rattamaratonil kukkusin kolm korda ja vähemalt 15, kui mitte 20 korda ronisin sadulast. Ja umbes 30 km enne lõppu ühel metsalõigutõusul, millest ma ei olnud veel kunagi varem üles pedaalinud, väntasin sedapuhku ilusasti üles, isegi ühest mehest mööda. Soonets tunnistas, et tallegi ei jäänud need edusammud, mis baseeruvad maastikuratta olematul treeningul, märkamata.

Poolel maal ütlesin Soonestile, et järsku sõidaks nüüd rahulikumalt. Vaatasin improviseeritud toitlustuspunktis, kus kolm-neli meest, kes meiega samas pundis olid liikunud, samuti toidu- ja joogipausi tegid, et kõik on näost higised ja punased. Küsisin, et kuhu te, mehed, niiviisi kihutate. Ei osanud nad mulle midagi mõistlikku kosta. Jõid oma topsid tilgatumaks ja kihutasid edasi.

Aga 20 km enne lõppu, ainsas ametlikus toitlustuspunktis, kogunes meil kokku uus seltskond, kelle seas olid näiteks Haanja rattaklubi mehed Kermo Tsäro (2008 Tartu rattamaratoni 150.) ja Raul Soome alias Baruto (2009 Tartu rattamaratoni 338.) Klubi Tartu Maraton juhi Indrek Kelgu vend Margus (mulluse Tartu rattamaratoni 230.). Mõtlesin, et sõidame rahulikult lõpuni, aga Kelk hakkas järsku mäefinišeid korraldama. Ta oli cyclocrossi rattaga ja kui küsisin, mis ta siin paugutab, vastas ta, et ei saa muidu mäest üles, kui täiskiirusel ei põruta. Minu arust tahtis ta meil lihtsalt elu ebamugavaks teha.

Siis päris üks Haanja-meestest, kas mul jalad kangeks ei jää. Uurisin, et miks peaks jääma. Aga sadul paistab madalal, vastas ta. Ahsoo! Ja mina juba arvasin, et kui 70. km kandis hakkasid reied tuimaks jääma, on see minu süü. Peame kinni ja sätime sadula kõrgemaks, tuli mulle ettepanek. Aga ei saa ju, kostsin vastu, Kelk muudkui paugutab – paneme aga lõpuni, ei ole siin mingit hädaldamist!

Kuid lõpuks sai teistel vist ka Kelgu ässatsemisest villand. Igatahes saabus 7 km enne lõppu korraldus, et nüüd on pissipeatus. Mul polnud küll mingit häda, kuigi joodud oli mehiselt – üksvahe lausa tundus, nagu organism ei taha enam vedelikku vastugi võtta. Sellal kui teised põit kergendasid, sättis Soonets mul sadulat veelgi kõrgemale. Ega vist, jah, päris ettevalmistamata maksa rattavõistlusele ikka tulla, järeldasin endamisi.

Aga üldiselt olid kaaslased sõbralikud. Isegi siis, kui 1,5 km enne lõppu raja viimasel pehmel lõigul mõned ühtäkki finišeerima otsustasid hakata, ei teinud nad seda nii jõuliselt, et poleks mind järele oodanud. Ja Soonets oli ikkagi kõige seltsimehelikum: tema mind järele vedaski.

Viimasel 400 meetril otsustasin proovida oma finišeerimistaktikat. Kihutasin kõigist mööda, teistele hüüdes, et «ai, ma nüüd panen!», ja sisenesin s-kurvi esimesena. Aga kui sealt välja keerasin ning tõusule läksin, tulid teised tagant nagu lingust visatud ja hüüdsid, et «vaat, alles nüüd tuleb panna!». Ja nad panid, oi kuidas panid. Ma olin nii löödud mees, et pärast mind ei tulnudki vist enam ühtki sõitjat üle lõpujoone. Niisiis päris viimane koht vist.

Aega kulus 3:47.30. Isegi kui sellest lahutada kaks joogi- ja üks pissipaus, kokku mitte üle viie-kuue minuti, tuleks puhast sõiduaega 3:42. Vaatasin, et kaks aastat tagasi kulus rattamaratonil raja läbimiseks 3:30. Kuhu jäi kaksteist minutit? Kaksteist minutit!

3:30ga sõitis Peip Reedi, endine kõva suusamees, siinse blogi väheseid julgeid, kes oma nime all sõna võtab. Ta ütles, et on 16 kilo maha võtnud – 90-lt 74-le – ja 7000 km trenni teinud, stabiilselt 10-12 tundi nädalas. Aga see ei saa olla õigustus! Kaalun ju temast veelgi vähem, ja trenni olen rattaga (jah, kuigi ainult maanteel) teinud temast 4000 km vähem – seega peaksin olema värskem.

Ja ma ei räägi siin Haaja rattaklubi tõelistest sõidumeestest, kes läbisid raja 3:20ga, kergelt.

Helistasin doktor Ripsile, et küsida: mis toimub? Miks tulemust ei tule? Mis ma valesti teen?

Doktor Rips ütles: «Ole rahulik, kui võistluse ajal on samasugune ilm, sõidad 3:15-3:20ga.»

«Kust sa seda võtad?» imestasin. «See oli mul niigi maksimumilähedane sõit.»

Rips ainult muigas. «Mäletad,» küsis ta, «kuidas ma ennustasin, et saad Tartu suusamaratonil Soonetsilt sisse, ja sa veel ei uskunud?»

«Mäletan,» vastasin talle.

Rohkemat ei pidanud Rips vajalikuks midagi öelda.

Aga õhtul pärast sõitu tundus, nagu tekiks mul tagumiku peale furunkel. Vähemalt niigi palju Taaramäega ühist. Aga suuruses näib siiski suur vahe. Minu oma tundub palju väiksem.
******Tucsoni äärelinn, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Leho Rips (vasakul) ja Art Soonets harjutamas maastikurattasõitu Vooremäel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 4: Mihkel Ronimois Mulgi rattamaratonil. Fotode autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 3: Art Soonets Vooremäel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Mulgi rattamaraton. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix