Pullerits: Kuidas ma tegin rattamaratonil kaks isiklikku rekordit?
Mitte kunagi varem ei olnud ma Tartu rattamaratonil saavutanud veel nii head tulemust nagu eile, oma kaheksandal osaluskorral. Siin on faktid.Esiteks, koht - 635. Eelmine aasta olin 712., tunamullu 725. Parim koht pärineb aastast 2007 - 671.
Teiseks, aeg 3:23.25. See on peaaegu tunni (sic!) jagu kiirem kui mullu (4:23.07). Senine parim 89 km sõidu aeg pärines aastast 2009 - 3:30.02. Nüüd lõin oma parimat tulemust kuue ja poole minutiga. Seda ei saa panna ilmastiku ega muude kõrvaliste tegurite arvele, sest eilne võitja Tanel Kangert oli Allan Orase 2009. aasta võiduajast kiirem neli minutit. Aga Kangert on maailma tippude hulka kuuluva Astana klubi proff, mees, kes on läbi sõitnud Vuelta velotuuri, nii et ainuüksi nende näitajate järgi on ta kõvem rattur kui Oras.
Kolmandaks, koht vanuseklassis M45 - 40. Kaasblogija Art Soonets sai küll absoluutarvestuses 358. koha ajaga 3:10.38, aga tema koht oma vanuseklassis M40 oli alles 69. Ja olid ajad, kui Soonets võitis mind rattamaratonil umbes 50 minutiga; nüüd võitis ainult 13ga. Või võrdleme traumatoloog-ortopeed Leho
Ripsiga, kes mullu koos Soonetsiga mind viimasel 35 kilomeetril turgutas. Rips sai 322. koha ajaga 3:09.29, aga koht oma vanuseklassis M35 oli kõigest 81. Nii et võtke kust otsast tahate, omavanuste seas tegin ma korraliku sõidu.Ja neljandaks, nagu teada, on iga väikse võistluse sees igaühe jaoks oma suur võistlus. Ma ei imesta, kui ma võitnuks eilse Tartu rattamaratoni selles arvestuses, kes on pärast 2010. aasta Tartu rattamaratoni kõige vähem maastikurattaga sõitnud. Olen sõitnud ainult üheainsa korra - eelmisel pühapäeval ühistreeningul. Ei kordagi rohkem. Siin on nüüd võimalus igaühel, kes oli mullusest Tartu rattamaratonist saadik kuni eilseni teinud vaid ühe maastikurattasõidu (või mitte ühtegi; ja ma ei räägi võistlusest, vaid lihtsalt sõidukorrast) ja mind edestas, endast teada anda. Siis annan selles arvestuses võidu temale. Aga seni hoian endale.
Mõni kindlasti üritab nüüd väita, et ma olen ju maanteerattaga trenni teinud. Esiteks, seda on trenniks nimetada küll palju, kui tavalised sõidukorrad jäävad tunni kanti ja iga sõit kujuta
b endast temposõitu, v.a mõned uimerdav-mugavad ühistreeningud Tartu Velo klubiga. Ja teiseks, maanteesõit on sootuks midagi muud kui maastikusõit - nii palju, usun, siinsed lugejad ikka asja jagavad. Rips väitis veel aasta tagasi, et ma ei hakka kunagi maastikul sõitma, sest see on minusugusele ala, mida ma ei oska ega valda ega tunne. Aga eile polnud ta tunnustusega kitsi, kui mul tema pakutud ajast 3:15-3:20 vaid mõni minut puudu jäi. "Ega ma ka täppisteadlane ole," lisas ta pisikese eksimuse õigustamiseks. Pärast eelmise pühapäeva aega 3:47.30, mis oli saavutatud võrdlemisi maksimumilähedase pingutusega, ei näinud küll reservi, kust 20-25 minutit veel vähemaks kärpida.Milles peitub edu võti, et mul õnnestus vastu igasugust loogikat tulemust oluliselt parandada ja miks nii paljud-paljud ja minust kõvasti nooremad mehed, kes maastikusõitu tõsiselt võtavad, mulle alla jäid?
Esiteks, rattamaratoni nädalal tegin vaid ühe rattasõidu, neljapäeval maanteerattaga 21 km rahuliku keskmise kiirusega 30,4 km/h. See tähendab, et kehaliselt puhkasin, kuigi vaimselt oli nädal ääretult pingeline. Tõsi, Kuku Raadio peatoimetajalt Hindrek Riikojalt saadud MTBga sõitsin ka reedel umbes 15 km, aga seda linnas ja selleks, et lasta Tartu A&T Spordis väike hooldus teha
ning seejärel Velospetsi poes kompuutri juhe välja vahetada, sest see oli katki läinud. Laupäeval tegin muidugi vea, et käisin maal pool päeva õunu võtmas, mis jalgade seisundile muidugi kasuks ei tulnud - aga enne töö, alles siis sport.Teiseks, võtsin oma stardikoridoris 501-700 koha esimeses reas. Tahapoole on võimalik alati kukkuda, aga proovi sa ettepoole tõusta - pole ju kerge? Sellegipoolest kaotasin esimeses vaheajapunktis 2009. aasta ajale ligi minutiga (28:20 versus 27.37). Põhjus oli ilmselt selles, et umbes 9. kilomeetril, metsaäärsel põllul, viskas kallakul libedaga ratta viltu ja äärepealt oleksin külili kukkunud. Õnnekombel sain jala pedaali küljest lahti ja maha. Kui nina jälle õiges suunas keerasin, avastasin, et kett on maha tulnud. Sinna see minut kaduski. Aga õnneks oli see eile ainus äpardus.
Kolmandaks, püüdsin sõita targalt, mitte lolli tööd rabada. Alguses püsisin ilusasti endale jõukohastes gruppides ning hoidsin korralikult tuulde. Alati kalkuleerisin: kui nägin heinamaalõigu lõpu eel, et minu ees sõitjad lasid vahe sisse, siis sööstsin mööda ja kruusale välja tulles andsin jalgadele valu, et grupist taas kinni saada; Meegaste mäe tõusu hakk
asin võtma oma grupis ühe viimasena, ja kui nägin, et mõnel mehel hakkas enne tippu jaks raugema, vajutasin neist mööda - peaasi, et saaks laskumiseks grupi tuulde; kui umbes 30 km enne lõppu metsaalused mudalõigud lõppesid, nägin enda ees sinises-punases vormis tugeva kehaehitusega sõitjat kiirust kogumas, spurtisin talle järele ja sain mitu kilomeetrit tema taga kerget sõitu, kui meist möödus üks tumehallis võistlusvormis mees, joogikott seljas, ja siis lasime juba temal tempot edasi kruttida ning saime ühele paraja suurusega grupile järele (ma ei unustanud kumbagi meest hõigates abi eest tänamast); 25. kilomeetri vastiku kruusapinnasega tõusu eel jäin tollest grupist maha, aga ei lasknud pead norgu, vaid uskusin, et tõusul saan grupi kätte - ja saingi; ja kuigi järgneval kergelt käänulisel liivasel lõigul sai grupp taas eest - sest tõusul oli mul liiga palju energiat kulunud -, siis Palu toitlustuspunkti eelsele pikale kruusatee laskumisele keerates andsin jalgadele kõigest väest valu, et umbes 30-meetrine vahe kinni võtta ja tuulde saada - saingi.Neljandaks, püüdsin hoida positiivset meeleolu. Vanasti, niipea kui kruusaralli lõppes, sai mul sõiduisu otsa ja tempo kukkus kolinal. Aga sedapuhku avastasin, et ma polegi t
ehnilistel lõikudel kõige viletsam mees. Omasugustega võrreldes sõitsin täitsa konkurentsivõimeliselt, ja endalegi üllatuseks tõdesin, et ma ei vihka enam neid märgi ja soiseid ja sopaseid ja mätaste ja juurikatega kohti. Sest sedapuhku tundsin, et loodus ja rada ei valitse minu üle, vaid mina valitsen raja ja looduse üle. Eks kindlasti aitas kaasa seegi, et korraldajad olid kõige mudasema koha kollase saepuruga katnud, mistõttu sealt muretult läbi sain. Vaid kahel korral pidin sadulast maha ronima: kõige esimesel, lasketiiru tagusel tõusul, kus siledad rehvid hakkasid lootusetult koha peal ringi käima, ja tol teadagi raja keskosa tõusul, kust vist mitte keegi üles ei sõitnud.Viiendaks, söandasin riskida. Kuigi Otepää ja Harimäe vahel tundus rada maastikulõikudel neetult libe ja 9. kilomeetri peaaegu-kukkumine sundis ettevaatlikkusele, siis raja keskosa hämmastas kuivusega, mi
s andis julgust juurde. Vähemalt kolmel korral tegin selliseid käänakuid, et peaaegu oleksin külili lennanud: üks kord metsa vahel negatiivse kallakuga pöördel ähvardas ratas alt ära sõita, teine kord libedate lompide vahel täiskiirusega laveerides viskas ratast nii, et isegi parema jalalaba luudest käis krõksakas läbi, ja umbes 7 km enne lõppu kruusal täisnurkset vasakpööret tehes liugles ratas lahtisel pinnasel ragisedes nii palju paremale, et isegi ei saanud aru, kuidas püsti jäin. Kuid hirmu tunda polnud kummalisel kombel aegagi. 5 km enne lõppu kruusateelt teravnurkselt paremale metsa alla keerates andsin juba nii jultunult hoogu, et sõitsin kitsal musta mullaga ja juurikatega lõigul kolmest konkurendist hooga mööda - kusjuures üks neist oli naiste eliitnumbriga sõitja.Kuuendaks, korrapärane joomine ja tankimine. Jaotasin oma kolm Dexali geeli distantsi peale ühtlaselt, jõin tühjaks oma liitrise pudeli (teine jäi puutumata) ja haarasin alates kolmandast TPst iga kord Pow
erBari jooki lisaks. Igatahes janusse ja nälga ei jäänud. Poolteist energiabatooni, mis kaasa võtsin, jäid puutumata.Ainus, mille pärast endale kriitikat teha, on viimased kolm kilomeetrit. Ütlesin küll eespool, et kasutasin enamiku distantsist tasuta vedamisteenust, ent mõnel korral näitasin ka ise initsiatiivi. Pärast Puka TPd, kus rada tasahilju tõuseb, hoidsin ühe tugeva väljanägemisega sõitja tuulde, aga kui nägin, et ta enam ei jõua ja grupile lähemale ei tõmba, läksin ise vedama ja saingi vahe kinni. Ja viimasel 15-20 kilomeetril jäin ka üksjagu üksi. Mingit arvestatavat gruppi käeulatuses ei olnud, paistis, et enamik võitles iseenda eest. Paaril korral sain küll teiste taha haakida, aga tavaliselt mitte kauaks, sest kõik hakkasid hirmsalt pressima. Teise poole võistlusmaast olin läbinud koos endise Eesti jalgpallkoondislase Marek Lemsaluga, kes enamiku ajast hoidis mulle tagapool ligi. Umbes 14 km enne lõppu otsustas ta tempot tõsta, aga kuna nägi, et ma järele ei tule, siis lasi kiiruse
alla ja ootas mind järele. Ja siis võttis jälle minu sappa. Nii me kulgesime koos ka läbi Elva jõe mudase ületuskoha ja viimasest liivasest nõlvast üles. Seal aga juhtuski sedasi, et kedagi ees püüda polnud, ja nii jäin ise ette rassima. Ent peagi hakkas tagantpoolt tulema kolme-nelja kaupa sõitjaid, kes ühistööna muudkui mööda vurasid. Kuidagi ei õnnestunud nii palju kiirust üles saada, et neile sappa haakida. Kõige neetum olukord juhtus poolteist kilomeetrit enne finišit viimases mudases kohas, kus veel kuus-seitse meest minu mööda said. Mitte ei saanud aru, kust ja kuidas nad nii suure hooga sealt läbi pääsesid. Viimase kolme kilomeetriga kaotasin vist ligi 20 kohta.Aga Lemsalu - tema oli džentelmen. Ma ei kahtle, et oleks ta tahtnud, oleks temagi võinud koos teistega minust mööda sõita, aga aumehena, kes enamiku viimasest 40 kilomeetrit mul kannul läbinud, sõitis ta võitluse minu sabas lõpuni ega teinud katsetki mööduda. Seda nimetatakse fair playks ja heaks kasvatuseks. Ja seetõttu pean ma Lemsalust sada korda rohkem lugu kui neist minust noorematest meestest, kes leidsid, olles enamiku rajast minu taga passinud, on viimastel kilomeetritel õige aeg oma lühiajalist kõvadust näidata. Ju oli see nende suur võit eilses väikses võistluses.
Aga nii palju isiklikke rekordeid teha, nagu õnnestus eile mul, ei läinud vist siiski enamikul korda.
******
Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)Foto 1. Priit Pullerits eilsel Tartu rattamaratonil. Käevarsi katavad Art Soonetsi antud "soojendajad". Foto autor: Tiia Luht
Foto 2: Hanerida Tartu rattamaratoni kruusalõigul, eest viies traumatoloog-ortopeed Leho Rips. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 3: Peip Reedi, self-proclaimed suitsetaja, Tartu rattamaratonil, nägu pingutusest oi kui viltu. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 4: Hanerida Tartu rattamaratoni kruusalõigul. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 5: Isegi Tanel Kangert (nr 1), mulluse ja tänavuse Tartu rattamaratoni võitja, ei pea vajalikuks kogu aeg grupi ees tööd rabada, vaid käib selle sabas puhkamas. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 6: Aeg on fotograafile lehvitada - nii saab hoida positiivset meeleolu. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 7: Näited kurvitehnikast Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 8: Näide joomistehnikast Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 9: Sander Maasing võidab kolme mehe heitluse Tartu rattamaratoni kolmanda koha nimel Allan Orase ja Martin Loo ees. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 08:37
kommentaare: 75
75 Kommentaarid:
Neljandas punktis välja toodud võidu võtan nüüd endale :) Koht oli eile 500+ ja ennem eilset olin sõitnud ühe korra ja seda umbes 50 kilomeetri jagu. Hommikul ennem starti tegin sooja ka aga see vist ei läinud arvesse?
HannesK
Mnjah, seda juttu võib südamerahuga egotsentriliseks proosaks nimetada. Ei ole kahjuks selle zanri fänn.
Rajal kulgemisest sai nüüd loetud küll, kuid huvi pakub tegelikult ilma tolle jututagi (mis näitab, et sõitsid targalt) eneseanalüüs, et mis tagas nii hea ettevalmistuse. Millistes eelnevates treeningutes peitus konks?
Tundes Priidu vähest analüütilist võimekust, mis ilmselt on seotud vähese seratoniini tasemega ja tema lembust 10 militaarse eneseusu käsu vastu võib arvata, et see jääbki meile mõistatuseks.
Prooviks siis pakkuda välja objektiivsed asjaolud, miks Priit nii hästi sõitis.
I lõpetas ta ära talle sobimatute treeningplaanide järgimise ja ei kurnanud ennast trenniga üle.
II tal on kaasasõndinud kõrge VO2max, mis just targalt sõites annab kõva eelise.
Ja ongi kõik. Loomulikult veel ka sponsorabina saadud hea maastikuratas + rattakingad ja klipid. Pisiasi aga oluline! Rattasõit on tehnikaala. Seega, nüüd on kõigil selge. Tahad samahead tulemust kui Pullerits, siis vutt-vutt rattapoodi Veloplus - jooksis vist see nimi siit läbi (vist, võib-olla)!
Noh, muidu pole lool vigagi, aga see lõpp on küll kole. Ise kirjutasid, et ainult Lemsalu passis su selja taga ja teised tulid 3-4 kaupa suure hooga tagant ja kadusid ettepoole. Seejärel järsku süüdistad, et noored mehed, kes viimasel 3-l kilomeetril sust möödusid, passisid ka su selja taga? Äkki nad sõitsid lihtsalt samuti targalt, nimoodi, et ka lõpus hoog ei raugenud. Sellepärast nad nüüd küll sinust möödumist vältima ei peaks.
Palju õnne, HannesK, võit on teie! Vähemalt püsin ses arvestuses esialgu veel pjedestaalil.
11:03 - et egotsentriline proosa? Jah, küllap küll. Aga et miks? Sest juba eile ilmus kommentaariumis välja tarkpäid, kes vähimalgi määral asjaolusid valdamata ja tõsiasju kõrvutamata kukkusid taunivaid hinnanguid andma. Sellist lahmimist ei saa sallida, ja selle vastu aitab ainult see, kui jõuliselt faktidega tõestad, et tulemus on aegade parim.
Teie analüüsi I punkt ei pea, sest ma ei ole kunagi rattasõidus mingeid plaane järginud ja sel suvel sõitsin rattaga täpselt samamoodi ja sama palju nagu mullu.
Teie analüüsi II punkt ka ei pea, sest mu max hapnikutarbimise võime oli umbes 5 aastat tagasi 58, langenud 8 aasta taguse tasemega umbes 3 ühiku võrra, ja kuna alates 36.-39. eluaastast hakkab see näitaja paratamatult igaühel langema, siis ma ei imestaks, kui see ei oleks enam 55tki, mis on kesine ja keskpärane.
Ka varustuse argument ei pea paika. Riikojalt saadud varustusega olen sõitnud viimased kolm, kui mitte neli rattamaratoni, ja see, et mul on samasugune varustus nagu kõigil teistel, kes minu kandis sõidavad, ei ole nüüd küll mingi eelis.
Nii et tagasi algpunkti - teie analüüs on alusetu ja mannetu ega pääse tõele poole sammugagi ligi.
Tahate ma ütlen, milles on edu võti? Äkki peaksite lugema Rein Taaramäe kümmet punkti!
11:12 - nõus, lõpuga tõepoolest liialdasin; nõus, et iroonia ei pruugi olla tabatav.
Oeh Priit mine tõsta oma seratoniini taset sutsu. Tüüpiline 10 oma käsu (mitte RT sic!) tähelepanematuse sündroom.
Ei esitanud ma miskit analüüsi vaid pakkusin võimalikke põhjuseid aga nagu näha on põhjus ikkagi doping. Varja kuidas tahad ilmselgelt on meil tegu patusega. Mina ei tea kas manustatud ained kuuluvad lubatud või keelatud ainete nimekirja, kuid nii see on.
11:39 - mõttetu hülgemöla. Sõbralik nõuanne: ajage seda mujal, ärge mürgitage siinset keskkonda.
Loomulikult on igasugune dopingujutt mõttetu hülgemöla. Ära tabasid. Loodame , et blogipidaja ka ise ei mürgita edaspidi dopingustooridega siinset õdusat kommentaariumi.
11:03 on kirjutanud hea kommentaari.
"Egotsentriline proosa" (võib küsida - aga egotsentriline luule? - 99,9% eesti kaasaja luulest on egotsentriline, sellest ka selle äärmiselt väike populaarsus ja mõju ühiskonnas) tõepoolest ei köida lugejaid. Lugeja loeks parema meelega sellest, kuidas Pullerits puusse pani, poriloigus maoli lendas, distantsi viimasel kolmandikul haamri sai jne. See on inimlik.
Hea õppetund blogiomanikule. Kui ka oli perfektne päev, pange ikka mingi pettumine või nõrkus sisse.
"koht - 635., koht vanuseklassis M45 - 40. Kaasblogija Art Soonets sai küll absoluutarvestuses 358. koha ajaga 3:10.38, aga tema koht oma vanuseklassis M40 oli alles 69."
PPle omase demagoogia tüüpnäide. PP on 46 aastane ehk M45 üks nooremaid. Soonets on 44 aastane ehk M40 üks vanemaid. Puhtalt passi alusel peabki PP enda vanuseklassis eespool olema.
Lp 11:59, saan aru, et lugejad tahavad näha higi, verd ja pisaraid, aga sedapuhku neid ei olnud ja ei ole mõtet ka midagi välja mõtlema hakata. See oli minult tark ja arukas ja igati võimetekohane sõit vaid ühe apsuga 9. km-l. Pea raalis kogu aeg - ju see on küpsuse ja mõningase professionaalsuse tunnus -, seepärast ka midagi hullu ega ootamatusi ei juhtunud. Vaid viimased 3 km jäid nõrgaks, sest ei saanud ühegi rongi peale. Hinne viis - ei vähemat.
Priit, suhteliselt asjatundmatu rahvasportlasena kasutada enda kohta väljendit "profesionaalne", tundub naljakas.
Maratonireportaažides on kõige huvitavamad kohad need, kus harrastussportlane kirjeldab oma haamrisaamist. Tallinna Maratoni järgselt on neid veebis arvukalt. Mina loen neid hea meelega.
Näe Kaur Virunurm pani Tallinna SEB maratonil mulle ajaliselt isegi ära, aga vaadake mida mees kirjutab 8)
"Aeg 4:03:30. S.t. läks täiega nihu. Olin kindel, et olgu mis on, alla 4 tunni jooksen ikka. Aga viimased 10 km oli täielik piin. Pulss ei läinud enam üles... [..] Ja siis tuleb haamer.
Käed surevad ära, pulss kukub alla, jalad on valusad - ja joosta ei jaksa. Tempo kukub 6, 7, 8 min/km peale." http://kurinurm.blogspot.com/
Ja eks haamer ole harrastusmaratoonari puhul pigem reegel kui erand 8)
"[..] kuid peagi läks ootamatult raskeks. Tundus, et sain haamri ja seda juba 23ndal kilomeetril." http://kertujukkum.blogspot.com/
"Kui esimeselt ringilt tulin, hakkasin ootama seda ärakukkumise hetke. [..] mõnus ühtlane jooks kestis 32. kmni [..] siis lõi paremasse põlve sellise valu, et ei olnud enam võimalik joosta. Täiesti järsku tuli ja lahti sellest enam ei saanud. Proovisin küll paari sammu kaupa vahepeal joosta, kuid see oli jube valus."
http://cjookseb.blogspot.com/2011/09/maraton-mis-sai-plaanidest-maha.html
13:32 - vaat see on see, kui inimesed püüavad üle oma varju hüpata, kui ettevalmistus on puudulik. Ja 13:29, et minuga midagi seesugust ei juhtunud, nagu viitab 13:32, näitabki, et tegemist on ses osas vaieldamatu professionaalsusega.
kui isegi higi välja ei tulnud siis kust otsast oli võimetekohane sõit?
Sellel reedesel 15 kilomeetrisel linnasõidul jälgisin Priidu tegemisi autoaknast ja tahaks kohe küsida - Priit, miks Sa nii teed? Tähtvere poolt linna sõites mäest alla Krooksu pubi ees möödusid autodest hooga vasakus sõidureas (vastassuunavööndis) - seal on pidev joon ja jalakäijatele isegi eraldussaareke. Napilt lipsasid vastu tuleva auto eest uuesti paremasse ritta. Pehmelt öeldes rullnoklik rattasõit jätkus edasi Emajõe poole. Ei olnud ilus vaadata.
Positiivse poole peale võib muidugi kanda selle, et julgust on juurde tulnud ja eks see aitas ka tublisti rattamaratoni normaalsele tulemusele kaasa.
Aeg alla kolme tunni, üks rattatreening keset suve, EMV teatekrossis (2 x 5 km)ja kõik. Muud trenni olen jõudumööda püüdnud teha :-).
Jah, Silver, Jakobi mäest allasõitvaid rattureid ei pea autojuhid sageli kellekski. Külma kõhuga keeravad nad neile ette, siis pidurdavad ülekäigu raja ees ning tagant sissesõidu vältimiseks ei jää üle muud, kui vastassuunavööndisse hüpata. Mulle ei meeldi nii teha, aga veel vähem meeldib mulle see, et autojuhid rattureile selliseid nõmeolukordi tekitavad. Üks selline auto oli eelmisel nädalal hall Škoda registrimärgiga 653 THA - soovitan sellise eest hoiduda.
Aga, jah, eks see julgust juurde anna, ja julgust mul pühapäeval oma arust jätkus. Kuid linn ei ole õige koht julguse arendamiseks, ses osas olen igati päri.
Tüüpiline Pullerits - ikka on teised lollid, tema pole MITTE KUNAGI süüdi. Mäest alla sõites järgi piirkiirust ja probleeme pole.
Tänud, et keegi viitsib oma nägemust isiklikest rekorditest teistele jutustada. Mis puutub Pulleritsu varustusse, siis see oli täiesti tavapärane. Sõitsin ta taga korraks vahepeal ning nägin, et kingakrõpsud on nii pikad, et lõikavad heinamaadel rohtu ja metsas puid. Kui selline "rajalaiendus" ta hoogu ei pidurda 2012, siis Kangert hoia alt....
Tänud, 14:56, et keegi viitsib ka midagi muud öelda, kui maha teha, parastada, halvustada, sõimata. Kui pole liig paluda, siis mis veel silma jäi, sest tundub, et silm on teil vilunud igasuguseid asju märkama. Asend? Sõidustiil? Manöövrid?
Jakobi mägi on vana teema.
Liiklushuligaanile tähelepanemiseks:
1. Poolest mäest algab 30 ala. Ei mingit vabajooksuga alla littimist !!!
2.Mäe all olevale ülekäigurajale pead liginema kiirusega ,mis võimaldab sul peatuda ja jalakäijad üle lasta.
3.Kui auto on peatunud ülekäiguraja ees ,et jalakäijad üle lasta ei tohi sinagi edasi liikuda, ammugi veel vastasuunavööndis.
jakobi jm. - tegelikult on see paljude jalratturite probleem, et rooli tagant sadulasse istudes ununeb liiklueeskiri täielikult.
r.
Kuulge, kas mõni mees eile rattamaratoni ka sõitis või on siin koos need, kes on kõvad mehed sõnades, aga mitte jalgrattal? Kui teil keel ja käsi ei paindu minu sõidu kohta midagi asjalikku ütlema, siis võiksite vähemasti teistega jagada oma tähelepanekuid, mis eilsest meelde ja silma jäi. Või väntasid kõik pimesi ainult ühe eesmärgiga: peaasi, et PP-le ei kaota, peaasi, et PP-le ei kaota?
Kas just peaasi, aga mulle tulid küll mõtetesse kummitama, kui distantsi teise poole krampidega võitlesin.
Ootasin ja kartsin kuna tagant järgi jõuad.
terv
Peip
Rattasõidu kultuur ja vastastikune viisakus on täiesti heal tasemel.
Prügimajandus tundus toimivat (tähistatud prügialad).
Niipalju tähelepanekutest.
Peip
Kui keegi viitsiks välja otsida linki fotole, kus PP jooksumaratoni lõpumeetritel, silmad peas pungis, üritab naeratavast neiust mööda joosta. Oli alles see vast fair play!
Inimesed on väsinud. Keegi ei jaksagi enam kommenteerida, olgu sõit nii hea või halb. Pidev rallitamine ja üldse harrastusspordiürituste karussell, kättpidi tirimine triatlonidele, jooksumaratonidele jms, on pannud inimesed fakti ette, et suvi läbi sai kuhugi valmistutud, nüüd on aga sügis ja samamoodi jätkata ei saa. Tartu rattamaraton ei huvita uudisena enam kedagi, sest miks peaks üks kümnest-kahekümnest pea samas formaadist maratonist uudisena huvi äratama. Kurb aga tõsi.
Terviused spordisöpradele!
Kui nädalatagust postitust ühistreeningust meenutada, kus mäletamist mööda vist ühtki positiivset nooti ei kölanud, siis nüüd nädal hiljem värsketest emotsioonidest kumab küll igati rahulolu tulemusega. Ju see siis nii ka on. Ega ma rattasöidust eriti midagi ei tea, siis vöib-olla pole kohane targutada kah, et need puuduvad minutid tulevad erialasest ettevalmistusest. Endal jääb vaid kadestava pilguga kaugeneva Priidu selga kaeda, sellise tulemuseni on pikk tee sökkuda. Kuna enda viimane sportlik liigutus jääb pooleaasta tagusesse Suusahundi pühapäeva, siis eks see osalemine just kuidagi terves tükis Otepäält Elvasse veeretamiseks pidigi kujunema, ribadeks end pedaalida ei kavatsenud. Sain hakkama ja natuke kiiremini kui 4 aastat tagasi, ainuke et ei viitsinud kella kaeda enne viimast löppu- ca minut libises üle 5 tunni, see jäi natuke kripeldama. Ilm oli igati ilus, raja kohta ei oska miskit laita, eks seal kitsaskohti ole, aga see selleks...tee pervel ratast putitavad osalejad, kaotatud pudelelid, löhutud rehvid, poriseks söidetud rajalöigud, rohked kukkumised, mis sageli saavad alguse omaenese rumalusest, röömsad, rahulikud omaette mötisklevad näod, vahel kuuldavd ohked, et raske on kuidagi, TP-s aega-küll-söömaajad....selline pilt saadab viimast kümnendit....löpuks rahulolu edukast päevast, noo mis see üks inimhing veel vöiks ihata ühest sügisest päevast...Maamees
Ahjaa veel niipalju, et eriskummalise sisuga kommentaarid on omased pigem SL ÖL, PM, D ja sarnastele kommentaariumitele. Kuigi ega ma isegi paljuski PP seisukohtade, stiili ja muu sellise tulihingeline pooldaja ole, aga siiski elementaarsest viisakusest tuleb kusagil tömmata piir
Peip, kõva tulemus sul, uskumatult kõva. Oled teistele eeskujuks - vaat, mida inimene saavutab, kui 18 kilo alla võtta. Nüüd olid juba 72, eks? Kuidas su pilt sulle meeldis?
Lisaks prügimajanduse toimimisele, millele loodetavasti ka oma sõnavõttudega veidi kaasa aitasin, toimis ka suitsetajate tõrjumine rattamaratonilt - mina ei näinud küll ühtegi. Mõistagi loodan, et eks siingi sain väikse panuse anda. Kuigi, Peip, kuulsin, et üks mees, kes pidi rahvusvahelisel teraviljabörsil tegutsema, olevat ühe Eesti sumomaadleja hüüdnime kandvat sõitjat siiski suitsetama kutsunud - või oli see vastupidi -, aga kui Soonetsi-nimeline oli lubanud sellest pildi teha ja mulle saata, siis olid mehed plaani kohe maha matnud. Väga tore - hoiatusstrateegia toimis!
17:19 - seda pilti ei pea otsima, see on mulluse Tartu jooksumaratoni postituse juures olemas. See ei olnud tõesti fair play - tolle tüdruku poolt! Ta oli kogu distantsi minust tagapool jooksnud ja tuli mulle viimasel 800 meetril kandu näitama. Juhin tähelepanu - just 800 meetril. See on sama hea ehk rumal, kui kepiga herilasepessa torgata. Muidugi näitasin talle viimasel 200 meetril kandu - mitte ei üritanud temast mööda joosta. Olge fakti- ja tõetruu. Lõpp on mul jooksus üldse hea - sel aastal pidi peaaegu mootorratas minust lõpusirgel maha jääma ja lätlane sai nii, mis tolmas. Et kuidas ma suudan koomaseisundist veel spurtida? Eks lugege Rein Taaramäe kümmet käsku.
Aitäh, Maamees, üleskutse eest elementaarsele viisakusele. Seda on paljudel kommenteerijatel teinekord vaja. Ja ei maksa noil siin alustada jälle oma juttu, et PP alustas. Ma ei ütle kunagi siin kellegi pihta midagi halvustavat ega valusat; kui millestki-kellestki räägin, siis suure üldistusastmega, kedagi konkurentidest otsesõnu nimeliselt torkimata, sõimamata, alandamata. Kui mõni tunneb, et on nende üldistavate torgetega pihta saanud, siis ju läks pihta - aga veel kord: ma ei ole siin ühelegi kommenteerijale nimeliselt midagi halba öelnud (versus need, kes peavad siin iseenesestmõistetavaks õiguseks pritsida minu suunas kõike, mida sülg suhu toob). Ainsad, kellele olen nimeliselt pihta pannud, on need, kes saavad aru ja teavad, et see käib meie omavahelise mängu juurde, tunnevad mind ja ei võta südamesse (näiteks ma ise, Soonets, Reedi...).
Priit,
hoia foto nr. 8 alles, see poiss on alles 15, startis Sinuga ühes grupis ja lõpetas 87!
terv
Peip
PS.
minu pildist - kajastab tegelikkust.
kaal - 72,5 aga see pole maha võetud, vaid on ise alla tulnud kaasnähuna regulaarsele treeningule. Järjekindlus ja laiskuse perioodide puudumine on märksõnad.
Koht oli Sul Priit 634. TM kodulehel esimeseks mingi lõikaja märgitud
Peibu nägu ühe foto peal võtab hästi kokku miks ma mujal kui maanteel võistelda ei viitsi :) Jube kaugel mugavusspordist, tõesõna.
Kohal pole tõesti viga. Ise arvasin / kardsin, et tuleb kõvem sõit.
Huvi pärast küsiksin palju maantee kilomeetreid sai kogutud, et selline koht tuli?
Kui treeningute ja tulemuse kohapealt sõna võtta siis paistab, et lühikesed ja intensiivsed treeningud on andnud tulemuse kuni Ande TP'ni (23.km), kus blogija koht oli ~575. Või oli tegemist liiga tugeva algusega?
milline oli see tõus kust keegi üles ei sõitnud???
sellel rajal ei olnud ühtegi jooksukat- kõik tõusud olid rahulikult sõidetavad.
Rain
Ma ei ole küll rattasõiduspets, kuid kas 23 km distantsil ei peakski lõpukiirendus algama kusagil seal 800 m kandis? Kas olete näinud, et poolmaratonil paneb mõni keenialane alles viimased 50 m täiega? Ei pane ju. (Kui just ei ole poisikeslikku eesmärki rahvale lõpumeetritel kellelegi ärapanemist demonstreerida.)
"Ent peagi hakkas tagantpoolt tulema kolme-nelja kaupa sõitjaid"
Ja ise ei saanud viimasel 10 km ühestki mööda?
Vastupidiselt Pulleritsu poolt esitatud mahukatele seletustele viitavad faktid tõsistele möödapanemistele treeningu ülesehitamisel ja võistlustaktikas.
mõnda meest parandab ainult haud. Priit P. analüüsid on loogilised ja ainuõiged mis siis et kohati jaburate järeldustega. teiste arvamused on alusetud ja mannetud ega pääse tõele poole sammugagi ligi.
"Ta oli kogu distantsi minust tagapool jooksnud ja tuli mulle viimasel 800 meetril kandu näitama."
Hmh. Misajast spordis sihuke reegel on, et enne finishit ei tohi teistest mööda minna?
Mida ma õppisin Tanel Kangerti finishist Tartu Rattamaratonil 2011
Pikkadel distantsidel tehakse tulemus mitte lõpuspurdiga, vaid distantsi viimasel viiendikul.
Paneme tähele, et just viimase 12 km alates, seal kus Pullerits kirjutab, et oli sunnitud tasapisi järgi andma, lülitas Tanel Kangert hoopis sisse sellise tempo, mis ERRi Lembitu Kuuse poolt intervjueeritud Jaan Kirsipuu sõnul teistele enam mingit lootust ei jätnud. Lõpusirgel ei tarvitsenud Kangert enam kellegagi võidu spurtida. Väga ilus õppetund Vuelta läbinud ratturilt!
algul tüüp mõnitab neid, kes on blogis haamri saamisest kirjutanud. paar tundi hiljem kekkab, et küll tema suudab ikka koomaseisundist spurtida. otsusta ükskord ära, kumb sulle meeldib, ema või tütar.
23:37 Kirsipuu ütles et Kanks lülitas 10-ndal kml sellise tempo sisse, mitte viimasel 12-l.
PP, kas 2012 oktoobris sind kodulinnas maratoni jooksmas ikka näeb?
Lugesin hommikuseid uudiseid, et suusakoonduse peatreeneriks jääb endiselt Alaver. Suusatamisest väga kauge inimesena tekkis huvi asjatundjatelt küsida – kas see ikka on normaalne, arvestades kõige toimunut?
Lugupidamisega
Kaido
Jäi tervislikel põhjustel seeaasta maraton sõitmata ja sai ausaltöeldes finišhialas kaasaelades ka mõni suits tehtud. Õnnestus vist pulleritsu vihast pääseda :) Ei teinud seda muidugi ka keset rahvast.
to 10:10 Mis maraton 2012 oktoober?
TRM inforaamatust sai lugeda seda... Sügisjooks on tagasi, 10 ja 42 km. Rohkem infot pole.
Inffi küll:
TARTU SÜGISJOOKS 2012 6. oktoober 2012 (ei kuulu SEB Tartu Neliküritusse)
Kuupäev 10 km
kuni 07.09.2012 15 €
08.09.-28.09.2012 20 €
29.09.-05.10.2012 30 €
TARTU LINNAMARATON 2012 6. oktoober 2012 (ei kuulu SEB Tartu Neliküritusse)
Kuupäev 42 km
kuni 07.09.2012 25 €
08.09.-28.09.2012 35 €
29.09.-05.10.2012 50 €
Inf = rada, 1/2/10 ringi...
lisaks on inff ka aeg ja raha
Kas Tartu Sügisjooks/Linnamaraton on hea idee? Selles mõttes küll, et Tartust kella 9-ks Tallinna sõita on ilmselt nõme. Muus osas aga - võiks Tartu-Otepää maratoni panustada hoopis.
Lugedes nüüd teadet, et 2012 tuleb KTM kavva Tartu Linnamaraton, siis teeks ettepaneku senise Jooksumaratoni nime muutmiseks. Vähem arusaamatust.
Uus nimi võiks olla midagi sellist: Kevadkross, Kevadjooks, Maastikujooks, Maastikukross, ...
Enamus rajast on ju siiski asfaldivaba.
Militaarkross (võimalik, et koos tankilahinguga) - toimumisajaks kusagil august, september.
Tartu Jooksukross
Jää liigub, küll veel vaikselt, aga juba kindlalt..
Don Quixote vs tuuleveskid, 1:0
ja mina loll lootsin, et äkki tuleb nelikürituse arvestusse :(
TARTU LINNAMARATON 2012 6. oktoober 2012
Kus veel infot leiab, milline rada, mitu ringi?
"SEB Tartu Neliküritus 2012 pikkade distantside pakett – registreeri pikematele distantsidele korraga ja saa omal valikul Tartu Rulluisumaratoni pikk distants või Tartu Linnamaraton tasuta, hind 120 € ainult registreerumisel enne 09.12.2011"
2012 aasta TM on 10 eurot kallim, kui 2011, 40 €. Kas püütakse osalemist sellega piirata, muud alad on samaks jäänud. Viimasel kahel nädala regamine tervelt 80 euri. Samas õige kah, tuleb võtta sealt kus on.
"Kokkuvõttes, ma arvan, tegeleb suur osa nö. "peaga sporditegijatest" iseendale ärapanemisega." -- on dr Holdeni blogis väga hea kommentaari kirjutanud Andres Keba.
Ja Holden ise teatab, et tema Haanja100 rattasõidu piirarv 500 osalejat on juba täis. Tegu on siis ühe kiiremaima kasvu teinud kestvusspordiüritusega Eestis! Ma soovitaks küll dr Holdeni aktsiaid osta. Ja TM omadest vabaneda.
Ja nüüd suur küsimus: kes see rääkis esimesena, et peaks tegema asfaldijooksu Tartu linnas, mitte kuskil metsade vahel, ja 10 km, mitte mingi ebardlik 23? Jah, loomulikult mina! Küll leidus siis parastajaid ja ilkujaid, et mis jama ma ajan ja kui tahan linnas joosta, tehku ise endale võistlus. Aga näete, ei olnud mu idee halb midagi: läks kohe loosi! Nii on alati: algul tunduvad mu ideed, mõtted, ettepanekud, järeldused enamikule kentsakad ja ebareaalsed, aga kui esimesest emotsioonist, mis alati seostub eitusega, üle saadud, siis leitakse, et kurat, mees räägib jumala õigust. Nii oli, muide, ka Veerpalu kaasuse avamisega sel kevadel. Ja küll tuleb aeg, kus targemad harrastussportlased saavad aru, et kui mingisugune ettevalmistus juba olemas ehk baas all, nagu mul, ei ole vaja trennides kaks-kolm tundi suuskadel või rattal või joostes uimerdada, vaid piisab palju lühematest, tunni-pooleteisestest teravatest sutsakatest. Nagu dr Holden kell 16:47 kirjutas:
"Jää liigub, küll veel vaikselt, aga juba kindlalt...
Don Quixote vs tuuleveskid, 1:0."
P.S. Maratoni joosta ei kavatse. Mul on ajaga targematki teha, kui kulutada jalgu vastu kõva pinnast peksmisele, ja seejuures tuleb aru anda, et vanus 46 ei ole selline, mil hakata maratoniga riskima, seda enam, et jalgade tervisega on aastaid tõsiseid probleeme olnud ning ei ole mõtet neid uuesti esile kutsuda. Seega, need, kes loodavad mulle maratonijooksus ära panna - peate leidma mõne teise vastase.
Ei saa Priit ikka aru, et lühikestel sutsakatel üleliigne punnitamine päädib ebameeldivate vigastustega pluss muud mured. Kas ahilka on tõesti nii terve, et võib kekata?
"Gesink sõitis saateauto tuules, tehes maailmameistrivõistluste grupisõiduks valmistumisel kiirustreeningut. Märjal teel kadus ratta üle mingil hetkel kontroll ning Gesink prantsatas suurel kiirusel paremale küljele. "
Sellel pühapäeval toimunud intensiivse ja väga arendava treeningu krooniks on purunenud reieluu ning noormees peab õppima uuesti käima.
Kas keegi mäletab siin blogis mõnda meest, kes promos saateauto tuules adrenaliinitulvas kimamist?
PP: "Ja nüüd suur küsimus: kes see rääkis esimesena, et peaks tegema asfaldijooksu Tartu linnas, mitte kuskil metsade vahel, ja 10 km, mitte mingi ebardlik 23? Jah, loomulikult mina! Küll leidus siis parastajaid ja ilkujaid, et mis jama ma ajan ja kui tahan linnas joosta, tehku ise endale võistlus. Aga näete, ei olnud mu idee halb midagi: läks kohe loosi!"
Kallis Priit, see idee on märksa venem kui sinu mõtte väljakäimine, see on idanenud mitme korraldaja plaanides juba aastaid, lihtsalt TM ei jäänud enam muud üle kui asi ära teha, sest vastasel kombel oleksid lihtsalt teised selle ära teinud.
ain
Dopingurindelt Õhtuleht/Postimees:
Liive: suusatajad nõuavad, et Alaver jätkaks peatreenerina
Eesti Suusaliidu president Sandor Liive teatas, et positiivse dopinguproovi andnud Andrus Veerpalu isiklik treener Mati Alaver jätkab koondise peatreenerina, sest sportlased ja sponsorid soovivad seda, vahendab Õhtuleht.
«Siin on kolm tasandit. Esiteks tippsportlased – nemad on kindlad, et vaid Alaver suudab neid vajalikul tasemel treenida ning medalivõitudeni viia. Teiseks sponsorid – nemadki on veendunud, et Eestis ei suuda keegi Alaveri kohta täita. Kolmandaks avalik arvamus, mis jaguneb kaheks – poolt ja vastu,» arutles Liive, kelle sõnul kuulatakse esmajoones siiski sportlaste ja sponsorite arvamust.
"Esiteks tippsportlased – nemad on kindlad, et vaid Alaver suudab neid vajalikul tasemel treenida ning medalivõitudeni viia."
Ja kuna seesama Mati Alaver ka otsustab kes üldse koondisse kuulub, siis ei saa Eestis tippsportlane olla soovija üldse teisiti arvatagi.
Ja kuna Mati Alaver valdab ka täiuslikult dopinguvõtteid, mis AV suurte võitudeni viisid, siis ei olegi ausal mehel koondisse asja.
Tõesti, Liive teeb asjad väga selgeks!
kuna sprinteritel on oma treener, rehemaal oma, siis tekib kysimus - kes need tippsportlased on. pealegi on enamik juba alaveri all olnud, kuid peale yletreeningu muid saavutusi ei ole.
oleks aeg jaanus teppan ala juurde tuua. diktaatorluse ilming on seegi, et peletada koik vahegi motlevad inimesed eemale ja kujundada yldsusel asendmatuse tunne
P.S. Kas ESL mitte siiski ei oma ka põhikirja, kus on otsustus- ja mõjuliinid paika pandud?
Kas sponsorid üldse peavad peatreeneri määramisel sõnaõigust omama? Ei peaks ju, sest see ei ole demokraatlik ega vasta ESL põhikirjale.
Liive ja Alaver on sisse toonud mingid müstilised "sponsorid" - ei imestaks kui nad ise seal taga ei seisaks - kes "tellivad muusika".
Paradoksaalselt - Eesti avalikkus neelab selle vaikselt alla ja arvab, et nii peabki olema.
10:43
Sa, Priit, ikka ei saanud pihta. Jää hakkab liikuma ses mõttes, et klubi TM on lõpuks aru pähe võtnud (pigem mitte tahtes maha jääda üldisest maratonivaimustusest) ja ka oma klubi korraldatavate ürituste nimekirja lisanud normaalse (loe: õige) pikkusega jooksumaratoni.
Olen hr Kelgule juba aastaid rääkinud, et nelikürituse alad ei ole omavahel parlanksis - jooks on ajaliselt liiga lühike teiste aladega võrreldes. Olen ise seetõttu nelikul osalemiseks loobunud. Aga nüüd on märke, et tuuleveski hakkab taganema!!!
Haanjamaa metsade ja mägede vahelt,
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Holden, kas vestlustest Kelguga on jäänud mulje, et sügisene täispikk maraton võidakse tulevikus lülitada nelikürituse kavva kevadise jooksukrossi asemele?
See oleks igati mõistlik tegu, sest kevadise jooksu piinlikku lühidust on ju põhjendatud just sellega, et inimestel pole aega maratoniks valmistuda. Samas segab kevadine jooks ka rattaralliks valmistumist. Kui sügisel oleks nii rattamaraton kui ka jooks, saaks suvel mõlemat ala paralleelselt ja ilma forsseerimata harjutada.
Hr Kelk saaks ka tõestada PP väidet, et KTMi üritused on parima korraldusega. Tekib hea võrdlusmoment Tln maratoniga.
Vestlustest Kelguga jäi kõlama, et rahvas polevat maratoniks valmis. SEB maratoni 1000+ kodumaist osalejat näitas aga vastupidist!
ja nüüd siis kiiruga on vaja 1000+ osalejaist osa omale krahmata.... :) veidi nagu pärast kaklust rusikatega vehkimine. Kuna keegi on midagi käima saanud.
Mul pole nende vastu midagi, aga kui kahe jooksumaratoni vahele jääb ainult u. 4 nädalat, on veidi vähe. Seda muidugi, kui tahta Need mõlemad pingutades läbida,m itte finishini kulgeda. mingi 6 nädalat oleks minimaalne, pakun.
Ma lihtsalt soovin ühte kohalikku maratoniüritust, kus jooksjaid rohkem ja ei peaks üksi "viimased 35 km" kulgema. Hetkel kardan, et
mõlemal hakkab aga nii juhtuma. Kuigi siiralt loodan, et eksin.
Alars
Kevadel tõesti ei jõua enamus piisavalt joosta, et 42,2km läbida. kui just töö kõrvalt liiga palju vaba aega pole, et laagerdada soojas ja/või talvisel ajal päeval joosta, sest õhtuti pimedas on ikka lumel ohtlik...
Veidi hilja ärkas hr. Kelk hetke seisuga, on minu kokkuvõte. Nüüd ikka peaks atra seadme TLN ürituse järgi, sest argument a'la et kell 09.00 Tallinnas stardis olla, peab vara ärkama, on viisakalt öeldes lollidele ja lihtsameeelsetele.
Kui mitu aastat järjest finisheeris velodroomil u 140-180 inimest, oli ainult ML pundil piisavalt "mune", et ikkagi asi ette võtta suure haardega.
Üldiselt öeldakse maratoni taastumiseks "miil päevas". Nii et neli nädalat on OK. Rohkem sügise poole ei tahaks enam Eesti kliimas joosta.
Nõus Alariga, et kahe maratoni vahele jääb liiga vähe aega, et mõlemat täiega paugutada. Tõsine jooksja peab seega ühele keskenduma.
Arvan siiski, et Tallinnal on nii kõva eelis, et sealse ürituse mastaapi vaevalt suudetakse kahjustada: esiteks juba väljakujunenud traditsioon, mida paljud tahavad jätkata; teiseks parem toimumisaeg nii ilma osas kui ka selles mõttes, et puhkuselt tulles on keha treenitud ja vaim värske; kolmandaks on tegu eestikatega, mis toob kohale Eesti tipud ning sellega ka rohkem glamuuri ja meedia tähelepanu.
Seega Tartu ürituse pikast distantsist tuleb pigem üritus tõelistele jooksufännidele, arvatavasti siiski pisut suuremas mastaabis kui Mulgi või Hiiumaa maratonid, rääkimata Otepää-Tartu üritusest, mis on rangelt friikidele :). Jooksufännid on igal juhul rahul, kui võimalusi juurde tuleb. Võib ju Tallinna ajal juhtuda haigestumine, välissõit vms, ning siis saab Tartus ikkagi vormi realiseerida.
Jooksumaraton ei ole paraku sama, mis suusa-või rattamaraton. Viimased võib mingigi põhja pealt edukalt läbida, kuid jooksumaratoni puhul see ei kehti. Juhul kui TM viiks sisse 42,2km jooksumaratoni, siis peaks ka teised distantsid vähemalt 30% pikemaks venima! Suusk 90km, jooks 42,2 ja ratas 180km + bike 120km
Millest järeldada, et see tulemus nii hea on?
Postita kommentaar
<< Esileht