pühapäev, aprill 29, 2012

Pullerits: Miks Moabi rattaradasid ei tohi naljaga võtta?


Mul soovitati Deadman’s Ridge’i, Surnud mehe aheliku peale rattaga sõitma mitte minna. Mitte tungivalt, aga kohaliku arvamus kõlas, et see on üksjagu tehniline, ja liiati on õhtu lähenemas. Aga kui oled päeva esimeses pooles läbinud Poison Spider Mesa Traili ehk Mürgiämbliku mäe raja, mille kohta kaks Colorado meest olid kaks päeva varem maininud, et see on kohati ohtlik, siis ei saa ju väga tõsiselt võtta manitsusi, et mingi väiksel ja madalal kivisel ahelikul kulgev rada võiks probleeme tekitada.

Colorado jõe äärest algav Poison Spider Mesa maastikurattarada kuulub Moabis raskemate hulka. See algab serpentiiniga mööda järsku lahtiste kivide ja pehme liivatolmu ja teravate astangutega maasturiteed (foto vasakul). Esimesed kolm miili on peaasjalikult tõus, ja tõusule jääb mitu eriti kurikuulsat kohta, nagu Waterfall või Wedgy või V-Notch – need on karmid lõigud, kus maasturimehed saavad oma masinad ja närvid proovile panna. Ega ausalt öeldes hästi ette kujuta, kuidas neist pöörastest kohtadest ka kõige võimsama džiibiga üles saab sõita, ilma et autot ära ei lõhuks. Paraku polnud ka õnne näha, kuidas neid lõike läbitakse, sest maastureid nägime reisikaaslase Jaanus Laidveega kogu rajal vaid mõnda üksikut. Peamiselt sõidetakse Poison Spider Mesal mootorrataste või ATVdega. Üks mootorrattur tunnistas, et oli kõrgete tumedate kivimürakatega Wedgyl enda jalale viga teinud ning pidi seetõttu otsa ringi keerama.

Ja ega Poison Spider Mesale ka rattureid peale minu ja Laidvee kuigi palju sõitnud. Nägime ligi viie tunni jooksul vaid kahte n-ö kolleegi. Kui Poison Spider Mesa rada peetakse hardcore jeep trailiks, on arusaadav, miks paljud ratturid sinna ei kipu.

Aga vähemasti on rada mitmekesine. Serpentiinist üles saanud, järgneb väiksel tasandikul ligi poolekilomeetrine hea kruusatee. Ent ühtäkki muutub see sügavaks liivateeks, mis tähendab, et mitmesajaks meetriks tuleb paratamatult sadulast ronida ja ratast käe kõrval tõugata. Siis järgnevad maasturitele tehniliselt kõige raskemad lõigud, kust, olgu tunnistatud, on ka ratastega vaevaline, või pigem võimatu üles sõita. Kuid see ei takista 1700 meetri kõrgusel vahelduseks sammhüppeid harrastamast – vaadake pilti kõrval, kui hästi võib hõredas õhus isegi vana inimene lennata.

Lõpuks, Poison Spider Mesa tipus – mesa tähendab ülalt tasast lamedat mäge – saab kilomeetri jagu või rohkemgi taas enam-vähem talutavat kruusa- ja tolmuteed sõita, misjärel algab slickrocki osa, kuid kahjuks vaheldumisi sügavate liivalõikudega, kus ratta seljast maha ronides jääb ratas liiva sisse iseenesest püsti seisma (foto paremal). Slickrock on jällegi järskude tõusudega, nii et ma ei hakanudki neist üles punnima. Erinevalt Laidveest, kes enda sõnul tegeleb siin uueks suusatalveks põhja ladumisega, aga  teeb seda karmidel tõusudel pulsiga 160 ja rohkemgi. Nagu te ilmselt aimate, olen suure osa siinsest ajast tegelnud tema veenmisega, et pulsikell on mõttetu, vähemalt siin, aga seni tulutult.

Rattafanaatikud peavad tegelikult vargsi tänulikud olema, et Laidvee (foto vasakul) maastikurattasõidust ei hooli. Ausalt öeldes ei saa ma siiani aru, kuidas ta jaksab neist pööraselt järskudest mägedest üles sõita – ja seda ilma, et ta saaks kahte kõige kergemat käiku kasutada, sest nendega hakkab ta ratta kett kakkuma ja hüppama –, mille ründamist ma ei hakka üldse üritamagi. Et miks? Aga seepärast, et mitte ennast kooma pingutada ja säilitada pigem hea enesetunne, sest kui olla viis tundi ratta peal ja seda veel tingimustes, kus päike kütab õhu 33-kraadiseks, on kurnatus kerge tekkima, eriti paksus liivas mütates.

Poison Spider Mesa 15,9-miilisel ringil (foto paremal) kogunes puhast sõiduaega kolm minutit alla kolme tunni, mis küllap iseloomustab piisavalt kujukalt siinsete karmide radade raskust. Laidvee pidi pärast oma ratta Moabi parandusse viima, ja nagu seal meistrimees meile ütles, pole selles midagi imestada, sest: «Moab damages bikes.» Ehk eesti keeles: Moabi tingimused lõhuvad rattaid.

Sellegipoolest tundsin, et tahaks veel sõita. Viisin Laidvee Moabi meie palkmajakesse Lazy Lizardi hostelis – see on ööbimispaik, kuhu koguneb üldse palju maastikurattureid – ja sõitsin ise 15 km põhja poole Bar M radadele. Seal asuvad singlid, mida Võrumaa sitke rattamees Tarmo Mõttus alias Vigurivänt oli soovitanud mul üles otsida.

Olgu kohe öeldud, et singlid on võrreldes Moabi klassikaliste radadega, nagu Amasa Back või Poison Spider, päris lihtne lapsemäng. Ja kuna Lazy EZ rada oli hirmus lihtne – kuigi seetõttu nauditav ja mõnus –, otsustasingi keerata Deadman’s Ridge’i rajale.

See oli hoopis teisest klassist rada: järsud kurvid, suured kivid ja astangud, järsud laskumised. Mitu korda pidin jalaga maapinnalt tuge otsima ja paaris kohas isegi rattaga alla jalutama, sest kui seal midagi juhtuks, siis ilmselt, oletasin, pole õhtutundidel abi kusagilt loota.

Deadman’s Ridge’i rada kulges üksjagu aeglaselt, nii et pikapeale tekkis hirm, kas jõuan selle valge ajaga läbi teha. Miilid kuluvad ikka palju vaevalisemalt kui kilomeetrid. Pidasin mitu korda endaga aru, et äkki läheks tagasi, kuid siiski jätkasin edasi väntamist lootuses, et kunagi peaks ju lõpp ka koitma hakkama. Kuni jõudsin kolmeharulise ristmikuni, kus oli posti otsas raja skeem – aga ainult skeem, mitte kaart. See ei öelnud suurt miskit.

Äkki märkasin, et sealt, kust olin just tulnud, lähenes veel üks rattur. Otsustasin ta ära oodata. Küsisin, kas ta tunneb siinseid radu ja oskab mulle öelda, kuhu peaksin suunduma, et autoparklasse tagasi jõuda. Ent siis taipasin, et igasuguseid segaseid ristumisi võib veel tulla, ning pärisin, kas tohin tema järel sõita, sest see tundub mulle kõige kindlam variant, et mitte lootusetult ära eksida. Ta oli sellega päri.

Aga ta oli minust palju osavam ja julgem sõitja. Pidin kohati nägema ikka kurja vaeva ja võtma laskumistel riskegi, et tal järel püsida. Kuid Coloradost pärit noormees oli viisakalt abivalmis: kui nägi, et vahe liiga suureks kärises, ootas mind järele. Tänu tema abile sain õige tagasitee otsa kätte. Viimased poolteist miili läksid mööda käänulist singlit juba lauluga, ja taas tulid meelde Eesti rattafanaatikud, kes saaksid Moabi radadel tõelise sõidunaudingu, kui juba minusugusele maastikusõidupõlgurile siinsed rajad meele järele on (foto vasakul).

Nii hommiku- kui õhtupoolse sõiduga kogunes puhast sõiduaega neli ja veerand tundi, miile kogunes ainult 22. Jah, ma ei tulnud siia kihutama, aga ega ma rajal päris luuslanki ka pole lasknud. Aja ja miilide suhe räägib ennekõike siinsete radade raskusest.

Kuid õhtul jõudsin veel läbi Moabi edasi-tagasi 8,4 km pikkuse jooksu teha. See läks pisut rohkem kui 38 minutiga.

Rohkem Priit Pulleritsu ja Jaanus Laidvee fotosid saab vaadata siit.

8 Kommentaarid:

At 11:20, Anonymous Anonüümne said...

Te olete taitsa hullud vanad. respect. Juss

 
At 13:59, Anonymous Anonüümne said...

Alustuseks pakun Osmussaare 33 km klindipaljandi ringrada.

 
At 18:25, Anonymous Anonüümne said...

Nüüd oleme 2 päeva-ööd täielikus pärapõrgus, kus pole peale metsiku looduse midagi. Kogu elamiseks vajalik tuleb kaasa tassida, kohapealt ei saa isegi mitte vett. Ööbime telgis.

See tähendab, et paar-kolm päeva oleme kõikide sidevahendite leviulatusest väljas ja kui tagasi tsivilisatsioonis, üritame märku anda.

Tervitades,
Johan

 
At 00:50, Anonymous Anonüümne said...

Johan ja Priit, nii blogi ei pea - ei operatiivsust, aktuaalsust, intriigi, õpetlikku, ega midagi - vaid üles- ja allalaaadimismured. Semuliku stiilga spordiblogid võtavad publiku üle.

 
At 20:37, Anonymous kalle said...

Lendasin Google Earthiga Moabi kandis, ikka võimas maastik! Need valged mäed, mis piltidel paistavad, on ilmselt Kaljumäestiku (Rocky Mountains)omad?

 
At 21:55, Anonymous Anonüümne said...

Tundub, et teema hakkab üksluiseks muutuma, keegi ei viitsi enam kommenteerida?

 
At 06:26, Blogger Priit Pullerits said...

Tervitus kõigile, USA ühest üksildasemast kohast ja kaugemast wildernessist (v.a Alaska) eluga väljas, nüüd taas tsivilisatsiooni riiveid tunda.

Jah, Kalle, Moab on tõesti võimas kant, sest on ehtne outdoors'i-sõprade paradiis, nautisime seal iga päeva täiega, kordki ei tulnud puudust, et kogeda midagi erilist, ülevat, suursugust, vapustavat. Aga need valged mäed peaks olema Henry Mountains.

 
At 09:10, Blogger Unknown said...

cheap nike shoes sale
texans jerseys
denver broncos jerseys
fitflops sale
pandora jewelry
titans jersey
coach outlet
nike air huarache
instyler max 2
fitflops sale clearance

 

Postita kommentaar

<< Esileht