Pullerits: Kuidas ma avastasin tõelise maastikurattasõidu?

Ma ei üritanudki varjata, et käed hirmust värisesid. Alustasime esimest tõelist Moabi-päeva linnast ligi 25 km loodes, kui keerasime Mill Canyon Roadile, et sõita Tusheri tunneli juurde. Viimased kilomeetrid enne kohale jõudmist läksid piisavalt hulluks, nii et kui poleks olnud Jaanus Laidveed, kellega kuulusime talvel Tartu suusamaratonil ühte meeskonda, kes julges võtta minust rohkem riske ja kellel on ka suuremaid kogemusi autoroolis, oleksin ammu meie Chevy Terraini tee kõrvale sättinud ja rattaga edasi läinud. Ometi ei lubanud ma tal teed päris lõpuni sõita, sest viimane laskumine oli ikka väga auklik ja kivine ja järsk. Võtsime rattad pagasiruumist välja. Meie MTB-ajastu algas (foto ülal).

Aga see ei kestnud isegi 200 meetrit. Mäest alla sain, isegi püsti jäin, kuid siis tuli nii sügav liiv, et edasi pressida oli lootusetu. Tõstsin ratta tee kõrvale puu äärde ja edasi tunnelini, mille moodustavad kaks ülalt kokku vajunud liivakivimäge, läksin jalgsi.

Tunnelis käidud ja selle teisest otsast avanevad vaated imetletud (foto ülal) – tõsi, Laidvee kaotas mind vahepeal silmist, kuid sattus see-eest rattaga slickrockile ega väsinud kiitmast, kui hästi seal pinnas rehvidega nakkub –, võtsime suuna Bartlett Wash Roadile. Otsustasime kasutada shortcuti ehk lõigata. Mina sõitsin rattaga ees ja Laidvee tuli Chevy Terrainiga järele. Maasturist ei olnud sel teel Treki rattale ega mulle vähimatki vastast.

Ent otse shortcuti lõpus, kui olime peaaegu juba Bartlett Wash Roadil, muutus olukord lootusetuks: ees oli järsk, suurte kivide ja aukudega laskumine.

Siis tegime midagi sellist, mida ma polnud varem veel mitte kunagi teinud: road building. Ehk teisisõnu: korjasime tee äärest suuri kive ja hakkasime nendega astangutelt mahasõite sujuvamaks tegema ning auke täitma. Samaaegselt planeerides, milline oleks auto ratastele optimaalseim trajektoor.

Esimesest takistusest saime edukalt üle, aga teist, kurviga takistust läbima asudes, tundus, et ajasime end väljapääsmatusse olukorda. Auto nina riivas juba pinnast, ja mulle näis, et iga edasi liigutud sentimeetriga hakkab ta varsti maad kündma, ning tagasikäik tundus nii libedal ja järsul nõlval võimatu. Laidvee käis kaks korda rooli tagant oma silmaga uurimas, kuidas edasi liikuda. Mina proovisin teda auto ees käte ja kõva häälega juhtida.

See oli autoga kõige napim väljapääs võimatust olukorrast, mida tunnistanud olen (foto all). Ja ma ei varjanud, et olukorra pingelisusest mul lausa käed värisesid. Sest kui sealkandis peaks autoga midagi juhtuma, on väljavedajatel õnnepäev: nad kasseerivad mõnest eriti hullust paigast auto äravedamise eest mitu tuhat dollarit.

Bartlett Wash Roadil jätkasime senises stiilis: mina rattaga ees, Laidvee autoga järel. Washi madalas sängis läks tee poriseks. Ühes kohas pidin eest tõstma okastraadiga raske karjavärava. Paaris kohas tegi tee kummalisi lahknemisi, nii et sattusime valedele jälgedele (foto all). Ja ühes kohas turritasid washis nii kõrged suured kivid, et pidime lausa sentimeetri täpsusega mõõtma, kas auto sealt läbi mahub. Hoolika ja täpse sõiduga siiski mahtus.

Tahtsime laskuda Bartlett Wash Roadilt Hidden Canyonisse (foto all), aga oleks te näinud, kui järsk ja kui liivane see laskumine on, siis oleksite ka mõelnud, kuidas häda korral sama teed pidi välja pääseda. Meile tundus, et pole välistatud tõenäosus, et hoolimata neljarattaveost ei pruugi see Chevyl õnnestuda. Seetõttu käisime kanjonis uudistamas jalgsi.

Kui Bartlett Wash Roadi lõpuni sõitsime, tegime peatuse, kus vaatasime kauguses tõusvate Henry mägede lumiseid tippe ja kinnitasime kõhtu. Ja pidasime plaani. Otsustasime, et lähme teeme eile ostetud ratastele tummise testi.

Otsustasime minna Mill Canyon Mesa and Joe Camel Loopi (selline on raja nimetus) kaudu Monitor and Merrimac Buttes’ideni ja Termination Towersiteni. Tuli sellest alles sõit!

Esimese kilomeetri pidime murdma läbi paksu liivaga maasturitee. Siis keerasime kitsale liivateele, mis viis kanjoni põhja (foto all), kus tuli leida õige trajektoor läbi vee ja liiva, üle kivide ja kallaste, kummalgi pool kõrgumas massiivsed liivakiviseinad. Mulle tulid peagi meelde kõik need sajad Eesti ratturid, kes käivad juba aastaid kevaditi Hispaanias pedaalimas. Miks nad kogu aeg seal käivad, kui isegi minusugune mittemaastikuratta-sõber – ja samuti Laidvee, kel MTB-kogemused jäävad aastate taha –, kellele maastikusõit, eriti Tartu rattamaratonil, tekitab tüdimust, tundis siin juba paarisaja meetri järel vaimustust? Ja mida ütleksid veel need, kes tõeliselt maastikurattasõitu naudivad? Kujutan ette, et nad oleksid siin seitsmendas taevas, tõuseksid hommikul juba enne kella kuut, et kell seitse rajal olla. Minagi tõusin enne seitset ega jõudnud ära oodata, millal juba kiiremini siinsesse loodusesse pedaalima pääseb.

Aga siinsed rajad on rasked. Mitte sellepärast, et need asuvad 1200-1500 meetri kõrgusel. Vaid paksu ja pehme liiva pärast. See võtab väga hingeldama, sest kogu aeg peab madala käiguga tempot üleval hoidma, sest vastasel korral jääd liiva sisse kinni ja pead jala maha panema. Sõidame siin tavaliste Salomoni jalanõudega, mitte rattakingadega – nondega oleks meil mõlemal küljed juba mitu korda prügised, et mitte öelda: verised (foto all).

Õnneks oli liivast osa, kus korduvalt tuli sadulast ronida, vaid veidi üle poole tunni ja siis tuli – ohohoo! – siinne kuulus slickrock (foto all). Ehk aegade jooksul kõvaks muutunud liivakivi. Vaat see oli tõeline nauding! Las ma jagan läbielatut.

Esiteks oli ülesmäge vändata hirmus kerge, sest rehvid nakkuvad slickrockil ideaalselt. See tähendab, et iga vändapööre läheb täie ette. Teiseks võid slickrockil valida oma marsruudi ja trajektoori, mitte ei pea liikuma mööda etteantud rada. Tõsi, selleks, et laial slickrocki-väljal suunda mitte käest kaotada, on pinnasele värvitud valged nooled.

Jõudsime Courthouse Rocki lõunatipuni, kust avanes vaade Courthouse Pasture’ni. Ja Termination Towersitele läänes ning Merrimaci ja Monitori butte’deni lõunas (butte’iks - hääldada: bjuut - nimetatakse keset lagendikku kerkivat suurt liivakivikõrgendikku). Üks sai selgeks: butte’deni me ei jõua (foto all), eriti arvestades, et ees võib olla ohtralt liivateid. Aga Terminationi tornid olid sealsamas, linnulennult umbes kahe kilomeetri kaugusel. Nende võimsust tahtsin tingimata oma silmaga näha – kui järsku avastasin, et olime õige pööraku nende juurde viiva teeni maha maganud.

Kuid pole halba heata. Tuli tagasi sõita – ja see tähendas laskumist mööda slickrocki. Oi, te peate ise kogema, milline fun see on! Ajate tagumiku sadulast pisut püsti ja viite raskuse tahapoole, ja muudkui laskute, ja laskute. Põrutab küll, aga see teebki laskumise põnevaks. Ja tähelepanelik tuleb olla, sest ega slickrockil kõik praod ja lõhed ja astangud ühtlasena paistva pinnase tõttu silma hakka, mis tähendab, et hooletuse korral ja riske valesti analüüsides võib üle leistangi lennata (foto all). Pinevusega laskumine kestis kolm-neli minutit – ja uskuge, need olid väga erilised ja põnevad ja adrenaliinirohked minutid!

Aga kui palju me laskumise all washis ka ei otsinud, Terminationi tornide juurde viivat teed – vähemasti sellist, mis poleks tapvalt liivane – me ei leidnud. Otsustasime mööda slickrocki uuesti tagasi üles sõita ning keerata ümber Courthouse Rocki põhjapoole, sinna, kuhu olime jätnud auto. Preemiaks tõusu uuesti võtmise eest saime laskuda teisel pool Courthouse Rocki päikse varjus taas mööda slickrocki (foto all). See laskumine läks veelgi pikemaks, pakuks, et ligi veerand tunni pikkuseks. Ja hea oli, et sai laskuda päikse varjus, sest raja esimesel poolel olime slickrockil kogu aeg päikse käes ning see küttis käsivarred üksjagu kuumaks. Pidime käsivartele päikese eest kaitsvat kreemi paksult peale määrima, aga sellegipoolest nahk nüüd õhtul õhetab. Põskedel ka.

Esimene mägirattaseiklus ümber Courthouse Rocki kestis üle kahe ja poole tunni ning tekitas tunde, et tahaks veel, tahaks veel. Et võtta päevast viimast, lasin Laidveel end umbes 13 km enne Moabi maantee ääres maha panna. Võtsin pagasiruumist oma ratta – tüütu on see, et iga kord sõitu lõpetades ja autoga uude paika liikudes tuleb rattal esiratas ja sadul küljest võtta ning lisaks on kahe ratta autosse punnitamine üksjagu vaevanõudev tegevus – ning keerasin sellega neljarealise maantee kõrval kulgevale vanale Moabi maanteele, mis hiljaaegu oli saanud uue asfaldi. Sealt on võimsate liivakivikõrgendike vahelt Moabi kaheksa miili laskumist.

Ai, see oli vahva! Muidugi polnud mahti imetleda loodust, aga ainuüksi teadmine, milline kaunidus on ümberringi, lisas emotsiooni. Tõsi, kuna Moabis on tavaline, et tuul puhub lõunast linna suunast kanjonisse, tuli enamikul laskumisest, kus, olgu öeldud, eirasin kiirust 20 miilini tunnis piiravat liiklusmärki, ikkagi vändates hoogu juurde anda. Isegi 1,3 miili pikkusel seitsmeprotsendilise laskumisega lõigul. Lõpetuseks sõitsin mööda ratturite silda üle kõrgete punaste kallastega Colorado jõest, mille teisel serval Laidvee mind auto peale korjas. Teatasin, et tahan sama korrata veel homme ja ülehomme ja...

Kell üheksa alanud ja kell pool kaheksa lõppenud vabas õhus kahel ja neljal rattal veedetud päeva lõpuks läksime jooksutrenni. Laidvee tegi mingit taastavat jooksu – ta ütles, et laob uueks talveks põhja –, aga see mind ei paelunud, nii et pool teed tegin omalaadset fartlekki: spurtisin temast mööda, siis keerasin ümber ja jooksin vastu tagasi, ning keerasin uuesti ümber ja spurtisin taas ligi pool minutit, jne, jne – ja teise poole tegin tempojooksu, et kiired liigutused lihasmälust ei ununeks. Kokku sai jooksutööd tehtud 37 minutit.

Täna oli ilmateate järgi vilus 22 kraadi sooja. Aga homseks lubab prognoos 28 kraadi.

Priit Pulleritsu ja Jaanus Laidvee fotod.