esmaspäev, aprill 09, 2012

Pullerits: Kuidas ületada spordis psühholoogilisi barjääre?

Nädalatagune kohtumine spordipsühholoog Aave Hannusega tegi mulle nii mõndagi selgemaks. Ei, ta ei andnud mulle nõu, ja ega võõras nõu suurt imet teekski - sest kõik, mis on võõras, pole omane. Oluline on osata teise inimese jutust endale õiged tähelepanekud ja järeldused teha. (Sel teemal kirjutasin laupäevasesse Postimehe Arterisse põhjaliku loo.)

Hannuse jutust, ja ka veidi hilisemast jutust triatleet Marko Albertiga sain aru, milles seisneb üks spordi oluline psühholoogiline nõks. Tuleb osata end mobiliseerida, et barjääre ületada. Toon kaks näidet.

Oli suvi aastal 1983 ja olin just kooli lõpetanud ning Tartus toimusid Eesti noorte meistrivõistlused teatejooksus. Jooksin Tartu esinduses suur-rootsi teatejooksus viimast, 800 meetri etappi. Olin seni olnud stabiilne 2.12 tasemel jooksja, kui äkki sain tol võistlusel aja 2.02 või 2.03, täpselt ei mäleta. Ja sügisel jooksin veel kahel korral sinnakanti, tulin isegi Kalevi noortemeistriks, edestasin soolojooksuga Ivar Kompust, kel jäi lõpusirgel 0,2 sekundit puudu, et minust mööda jõuda. Kuid ärge arvake, et ma uuele tasemele jõudmiseks trenni tegin. Ei teinud! Absoluutselt ei teinud. Ma polnud päevagi kergejõustiku- ega jooksutrennis käinud. Millest siis selline arenguhüpe?

Just barjääri murdmisest. Mäletan toda Tartu teatejooksu, ja mäletan varasemaid 800 meetri jookse, kui 500 meetri läbimise järel lõppes esialgne jõud ja kiirus oluliselt langes. Aga Tartus, mäletan, et murdsin tollest kriitilisest kohast läbi, ei lasknud tempot alla ja suutsin vastu pidada lõpuni. See oli vaimne, psühholoogiline mobilisatsioon, mis mind surnud punktist üle aitas. Ja kunagi enam pärast toda korda ei tulnud mul 500 meetri kohal seina ette.

Teine näide on hilisemast ajast, Tartu nn jooksumaratonilt. Mäletan, kuidas kaks aastat tagasi muudkui langesin ja langesin tahapoole, kuni 800 meetrit enne lõppu jooksis minust mööda üks solaariumipruun tüdruk. Kuigi olin omadega päris küpse, otsustasin, et seda küll juhtuda ei lase, et solaariumitšikile alla jään. Ma juba teadsin, mida tuleb teha. Aga selleks tuli esmalt järgmised 500-600 meetrit tema kannul vastu pidada. Pidasingi, ja siis, lõpusirge avanedes, tegin vaatamata sellele, et olin omadega täiesti kustunud, seda, mida olin planeerinud: lükkasin kõrgema käigu sisse ja jätsin ta pikalt selja taha.

Kuidas ma seda suutsin?

Selle nõksu avastasin juba 1980. aastate lõpus, kui Elvas toimusid Eesti krossijooksu meistrivõistlused. 4 km oli minusugusele keskmaajooksjale liiast, aga otsustasin, et teen staadionile tulles vähemalt võimsa lõpuspurdi. Ja tegingi, kuigi kedagi püüda polnud; lihtsalt endale tõestamaks, et ma suudan. Kuigi tookord olid jalad samuti selleks ajaks juba pehmed.

Kuidas ma seda suutsin?

Lähme ajas aasta tagasi. Taas Tartu nn jooksumaratonile, kus juhtus jälle see, mis aasta varemgi - kukkusin muudkui tahapoole. Kuid varasemast juba teadsin, et kui enda ees mehi üle 25-30 meetri ette ei lase, siis lõpusirgel "tõmban neile koti pähe". Mis siis, et absoluutkiirus ei ole mul sugugi suur. Aga kes on Harry Lembergiga vestelnud ja tema igasuguseid graafikuid uurinud, siis ega absoluutkiirus alati lõpuheitluses suurimat rolli mängigi. Peamine on see, kui suure kiiruse keegi väsimuse ja kurnatuse foonilt välja suudab pigistada.

Arvan, et suudan üpris suure. Eelmine aasta panin lõpusirgel sellise tempo peale, et isegi minu filmijat sõidutanud mootorrattur pidi käiku vahetama ja kiirust juurde keerama. Lätlane, kelle kinni püüdsin, üritas ka juurde panna, aga sai aru, et see on lootusetu, ja andis peagi alla.

Kuidas ma seda suutsin?

Vastus on puhtalt psühholoogiline. Kes aimab ära?
******Casa de Balboa, Balboa Park, San Diego, California. 6. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida kaks korda pildile.)

Foto 1: Mis toimub?! Urige Buta, selline must mees Etioopiast, esindab Londoni olümpial viikingite maad Norrat. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits on 2010. aasta Tartu jooksumaratonil lülitanud sisse täiskäigu ning jätnud veel finišisirge algul teda edestanud konkurendid veenvalt selja taha. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto : Priit Pullerits pärast 2011. aasta Tartu jooksumaratoni meeletut lõpuspurti. Näost ega olekust ei paista isegi pingutusejärgset kurnatust. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

64 Kommentaarid:

At 12:28, Anonymous Anonüümne said...

Jaajaa, teame. Sa ütled endale, et 200 meetrit jaksad sa ikka täiega joosta.

 
At 13:12, Anonymous Anonüümne said...

Ma olen tähele pannud, et eriti vinge lõpuspurdi tegijaid peetakse rumalateks sportlasteks. Eriti sel juhul, kui pärast finisheerimist üldse väsimust ei paista välja (foto nr. 3). Rumalateks sellepärast, et nad ei oska optimaalset tempot valida distantsi jaoks - lõpus jääb liiga palju jõudu üle ja võimetekohane tulemus saavutamata. Ei pea Pulleritsu üldse silmas, pigem selline üldisem tähelepanek.

 
At 14:07, Blogger Ain Veemees said...

Tugeva lõpuspurdi tegijatel on reeglina võime rohkemaks pingutuseks ei muud!

 
At 14:12, Anonymous Anonüümne said...

Ei saa võtta sealt, kust ei ole võtta!

 
At 14:15, Anonymous Anonüümne said...

2007 25. jooksumaraton
23 km 98 01:31:08.8 M40 12

2008 26. Jooksumaraton
23km 63 01:37:13.0 M40 11

2010 28.Tartu Jooksumaraton 23km 157 01:38:46.0 M45 7

2011 29.Tartu Jooksumaraton 23km 142 01:39:42.0 M45 7

Ehk jõudsid seepärast lõpus pingutada, et rajal lõid lulli :-)

 
At 14:54, Anonymous Anonüümne said...

Mina ei tea neist nippidest muud, et kui trennis enne treeningu lõpu nö mahajahutust õppida spurti tegema, siis tuleb võistlustel see iseensest ilma pingutamata. Küsimus on ainult selles, et kui liiga vara spurtida, siis ei vea finishini välja :D. Tehniliselt pannakse enne lõppu kõik välja ja kui spurtida liiga hilja, siis järelikult magasid õige hetke kas maha või ei suutnud varem ennast spurtimiseks moraalselt häälestada nt liig kõva pingutuse tõttu raja põhiosal. Kokkuvõttes on spurt vaid vormistamise küsimus, koht siia sinna ning suures pildis ei oma see auhinnast ilmajääjate puhul mingit tähtsust. Just fun :)

 
At 14:55, Anonymous Anonüümne said...

Jooksed naiste sabas? Mingil hetkel lööb macholik viha sisse - mingile kanale kaotan siis või mis? - ja see jõuab jalgadesse ka.

Ma ise olen jooksudel ka noorte tütarlaste sabas sörkinud, palju.. mmm... motiveerivam kui üksi pungestada.

 
At 15:04, Anonymous Anonüümne said...

kuradi loll,jooks on ju 23,4km,mitte 500m.

 
At 15:12, Anonymous Anonüümne said...

Pean möönma, et PP on tõesti Eesti harrastussportlane nr 1.

Mõte tekkis vaadates sissekande juures olevat fotot ning fotol olevaid isikuid. Üks neist PP ja teine solaariumipruun tüdruk. Näoilmed ja kehakeel räägib rohkem kui suudaksin sõnadesse panna. Lõpuspurdi võitja pingutust on lausa füüsiliselt tunda, vere maitse tuleb endalgi suhu ja higilõhn täidab toa. Ponnistus on olnud nii võimas, et vääriks lausa eraldi medalit või siis vähemalt ohtraid kiidusõnu, mis aitaks turgutada enesehinnangut.

Ponnistussportlane saab ülima naudingu sellest kui suudab, vaatamata oma lõpukohale, mis enamjoalt jääb üldesikohast kilomeetrite ja sageli ka tundide kaugusele saada rahulduse kellegi edestamisest. 88. koht 89. koha või 414. koht 415. koha asemel muutub sageli lausa elu- ja surma küsimuseks. Vaatamata sellele, et heitlus käib solaariumipruuni tüdrukuga, 16 aastase nooruki või 74 aastase eaka vanahärraga, mitte samaväärse vastasega. Pole tähtis keda võitsid, võidurõõm on niivõrd magus, et kustutab mälust kõik muu.

Soovitus ponnistussportlastele (ka minule endale). Järgmine kord solaariumipruuni tüdrukuga finišis heideldes, lase tal võita elik jookse tema taga. Vaatepilt on kindlasti meeldiva kui joosta ilusast tüdrukust mööda ja vahtida teist samasugust peast ärapööranud higist nõretavat ebaesteetilist ponnistajat.

Siim

 
At 15:17, Anonymous Anonüümne said...

PP, kas oleks võimalik blogisissekannete alla panna mingid püstised ja allapoole suunatud pöidlad, mida klikkides saaksid lugejad lugu hinnata? Eriti hea oleks, kui saaks neid vidinaid ka kommentaaride külge pookida, siis oleks näha kogu kommentaariumi meelsus!

 
At 15:29, Anonymous Anonüümne said...

14.55

Tütarlaste taga sörkides jõuab ärapanemise soov jalgadesse varem või hiljem. Komplikatsioonide vältimiseks on soovitav panna ära enne lõpujoone ületamist ja seega on spurt siin täiesti omal kohal. Kui sihuke purakas jääks sisse, siis on asi naljast kaugel...

 
At 16:00, Anonymous Anonüümne said...

Tütarlaste taga sörkides jõuab ärapanemise soov jalgadesse varem või hiljem. Komplikatsioonide vältimiseks on soovitav panna ära enne lõpujoone ületamist ja seega on spurt siin täiesti omal kohal. Kui sihuke purakas jääks sisse, siis on asi naljast kaugel...

15:29

Mõnus on maratonil ka "looduse ilu" nautida - suudavad seda aga vähesed...

 
At 16:03, Anonymous Anonüümne said...

Priit mida tähendab sinu jaoks meeletu lõpuspurt?

 
At 16:05, Anonymous Anonüümne said...

Loogika ütleb, et peale seda on mees sellises hapnikuvõlas, et kett jooksen nagu Northugil

http://www.youtube.com/watch?v=dgtRl-boOvI

2:35

 
At 16:13, Anonymous Anonüümne said...

Nii järjekordne näide ajakirjaniku faktitäpsusest.

Foto 2: Priit Pullerits on 2010. aasta Tartu jooksumaratonil lülitanud sisse täiskäigu ning jätnud veel finišisirge algul teda edestanud konkurendid veenvalt selja taha.

Pullerits Priit
0:20:10 0:44:02 1:04:07 1:22:11 1:29:12 1:38:46

Tamm Maris
0:21:18 0:45:19 1:05:00 1:22:37 1:29:26 1:38:48

Viimases vaheajas olid sa tüdrukust veel 14 sekundit ees!

Statistika ei valeta erinevalt ...

 
At 16:33, Anonymous Anonüümne said...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

 
At 17:10, Anonymous Anonüümne said...

eelmisega 1-el nõul

 
At 18:02, Blogger Priit Pullerits said...

Kuule, kirjaoskamatu, 16:13, palun ära eksita siin oma mõttetu jamaga, et mitte öelda mögaga. Vaheajas võisin ju ees olla, aga 700-800 meetrit lõppu jooksis tüdruk mul eest, sai umbes 5-10-meetrise edu, selle kohta oli kuskil piltki üleval, kui s-kurvi sisenesime, aga lõpus läksin temast mööda. Milles su probleem on? Millest sa aru ei saa? See oli ju kõik kirjas. Kas tõesti on raske lugeda? Miks raiskad teiste aega mingi lolluse väitmisega? (Nimme sinatan sellist nüripead.)

 
At 18:07, Blogger Priit Pullerits said...

Igasugused lollakad lahmijad võiks 17:46 Margusest eeskuju võtta, kuidas esitada arukas ja kaalutletud ja põhjendatud nägemus, mitte kriisata siin nagu mõned ilased tatikad, et lapsik ja naeruväärne jms. Olete mult lõpuga kotti saanud ja nüüd elate kaotuselandust anonüümselt välja? Või pole üldse nii kaugele jõudnudki, et minuga lõpuheitlusse minna? (Ja ärge tulge taas õiendama, et mina alustasin siin mingit verbaalset kaklust. Ei alustanud. Lihtsalt ma ei kavatse siin oma blogis taluda mingeid jorsse, kes arulagedalt mõmisevad ja lällavad ja jauravad. Kebige mujale!)

 
At 18:28, Anonymous Anonüümne said...

Aga kust pärineb info antud naisjooksja nahapigmendi päritolu kohta? Ehk käis hoopis enne lõunamaal laagris?

 
At 18:42, Anonymous Anonüümne said...

Oeh. Ma olen mees.

Janno

 
At 19:00, Anonymous Anonüümne said...

Arukaks, kaalutletuks ja põhjendatuks saab siin foorumis selline nägemus, mis autorile meelepäraselt kirjutatud on. Lisaks tuleb muidugi kiita veel pisut autori imelist isikut ja oskusi. Siis saab hea. Objektiivne.

Janno

 
At 19:18, Anonymous Anonüümne said...

Keda huvitab harrastussportlase ülepingutamine rajal? Õige, arste! Kokkuvajunud sportlane on neile juba probleem. Regulaarselt ülepingutusega vigastav harrastaja annab aga nende leivale sinki. Sellistel pole ju aega regulaarjärjekorras pool aastat ravi oodata. Nemad maksavad kiirteeninduse eest eriarsti juures kas rahas või nagu käesolevas blogis, tasuta promoga. Igaksjuhuks ütlen, et see kõik on OK. Igaühe oma valik. Tegelikult tugitoolis mind ei huvita sportlase enesemotivatsiooni thnikad. Mind huvitab ainult tulemus ja see milliste foobiatega sportlane või harrastaja endale sadomaso korraldab ei paku vähimatki huvi isegi siis kui tegu on Kanepi või lausa PP-ga.

 
At 21:06, Blogger Priit Pullerits said...

Vaadake, Janno-nimeline, teil istub kuskil sügaval sees PPst tulenev alaväärsuskompleks, mis ei lase teil mitte ühelgi juhul peale haledalt ja hillitsetult vihkamise taha peidetud enesehaletsuse väljendada mitte midagi argumenteeritut ja arukat. Kui võrdlete enda kriiskeid ja emotsionaal-geilikke sõnapurtsatusi kas või Marguse-suguse mehe põhjendatud ja spordimehelike sõnavõttudega, siis näete ise ka, et te paistate siin üks vedel pede, kellele kogu aeg tundub, et suured poisid talle jala peale astuvad. Saage meheks, mitte ärge laske siin ennast paista ühe memmeliku kiunatsina.

Ja teistele: otse loomulikult lõpeb võistlus lõpujoonega. Kui distantsi pikkus on nt 23 km, millest keegi Mari juhib 22,99 km, siis see ei maksa tuhkagi, kui Jüri temast viimasel kümnel meetril mööda läheb. Võit on Jüril ja kogu moos. Ma ei saa aru, mida siin nüüd on hädaldama hakatud minusuguse halastamatu lõpuga meeste üle? Psühholoogiline mobilisatsioon on selle võtte nimi, ja mul on selleks oma tehnika (lugege viidatud lugu Arteris!). Ei, kiirust mul pole, aga nagu varem ütlesin, siis ega see alati otsusta. Otsustab mobiliseerimisvõime, ja see on peas kinni, selle arendamiseks kilometraaž ei aita. Töötage peaga!

 
At 23:13, Anonymous Anonüümne said...

Lõpuspurdiks annab aju käsu panna maksimaalse jõuga. Mobilisatsioonist pole siin lõhnagi. Arteri jutt oli selle nurga alt lugedes ilukirjandus, mida loomulikult pole põhjust pahaks panna. Distantsil võib aju kah vajadusel anda samalaadse käsu, kuid see päädib kärmelt hapnikuvõla ja keskmise tempo langusega. Ütleme siis nii, et diletandi poolne olukirjeldus. Kusjuures ega diletant pole miski sõimusõna. Pigem lausa kompliment, sest meie ümber on väga palju kibitsejaid kes ei küüni diletantisminigi.

 
At 23:29, Anonymous Anonüümne said...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

 
At 23:31, Anonymous Anonüümne said...

"Ma ei saa aru, mida siin nüüd on hädaldama hakatud minusuguse halastamatu lõpuga meeste üle? Psühholoogiline mobilisatsioon on selle võtte nimi, ja mul on selleks oma tehnika (lugege viidatud lugu Arteris!). Ei, kiirust mul pole, aga nagu varem ütlesin, siis ega see alati otsusta. Otsustab mobiliseerimisvõime, ja see on peas kinni, selle arendamiseks kilometraaž ei aita. Töötage peaga!"

Priit ära rohkem peale võta!

 
At 23:45, Anonymous Anonüümne said...

Soovitan blogipidajal lugeda raamatut "Idioot, Fjodor Dostojevski"


Õhus on ohu märke!

 
At 07:56, Anonymous Anonüümne said...

Kui vaadata rahvajooksude finisheid, siis selliseid lõpuspurtijaid on väga palju. Lõpus teha 100-200m spurt ei nõua just erilist vaimujõudu. Märksa keerulisem on psühholoogiliselt sundida ennast ühtlaselt kiirelt jooksma kogu distantsi, samal ajal kui jalad ja keha tahaksid hoopis tempot aeglustada. See käib küll esiotsa meeste kohta, ülejäänute treenitusega ei tohiks sellist piiri peal jooksmist harrastada.

 
At 08:04, Anonymous Anonüümne said...

Margusele. Northugi võrdlus on natuke kohatu, kuna ta tiksub eesotsas kogu võistluse ja siis esikoha võitluses spurdib. Siin on jutt tagumistest meestest. Jaota parem see lõpuspurdi jõud ühtlaselt rajale ära ja proovi kohe olla võimalikult ees, tulemus tuleb oluliselt parem vaatamata sellele, et lõpuspurti teha ei jõua.

7:56

 
At 08:24, Blogger Priit Pullerits said...

Esiteks, 23:29, kibestunud on kommenteerijad, mitte see, kellele teie viitate, sest kui vaatate minu sissekandeid, siis seal ei ole teie viidatud omadusest jälgegi, aga kui siin kommentaariumis igasugused mölalõuad pasundama hakkavad, siis tuleb neile vastu lõugu anda ja kogu lugu. Kas teie salliksite, kui mingisugused näotud-nimetud hampelmannid teil nina ees kargavad ja prääksuvad? Ei salliks ju. Lööks nad pauguga minema? Loomulikult!

08:04 - ka need, kes teie väitel tagapool jooksevad, nagu näiteks mina, jooksevad täie jõuga, aga minusuguseid eristab enamikust noist see, et hoolimata täie jõuga omal tasemel jooksmisest suudan ma veel lõpus kiirenduse välja pigistada. Siin pole vahet, kas oled Northugi kombel juhtgrupis või tavaliste inimeste kombel keskosas - ühtemoodi oma võimete piiril jooksevad kõik.

Miks teised ei suuda lõpuspurti teha? Aga vaat miks - sest nende põhitrenn on aeroobses faasis. Kordan: põhitrenn on aeroobses faasis, selline 5 min/km tiksumine. Selle pealt ei saagi midagi tulla. Tuleb trennida nagu mina, hapnikuvõlga tunnetades ja seda ületades. Mingi mugavustrenniga ei jõua te lõpusirgel minu vastu mitte midagi teha, jätke see meelde.

 
At 08:25, Blogger Priit Pullerits said...

Jah, 23:45, siia on tõesti palju idioote tekkinud, keda tuleb kustutada.

 
At 08:46, Anonymous Anonüümne said...

Priit ei eksi mitte kunagi. Lihtsalt teised ei saa aru.
Ei saa aru sellest, miks on vaja ennast 187 koha nimel oimetuks lõpuspurtida. PP kallis, see ei ole eriline kunst. Kümne meetri kaupa, minupärast kasvõi sammukaupa ennast sundida suudab iga sportlane. Ma ei salga, et ma olen ennast ka paarikümne aasta eest mitmeid kordi teisele poole teadvust jooksnud. Miks? Sest siis sõltus sellest midagi. Sõltus meeskondlik tulemus või medal. Enam ei jookse, sest kohad, mis ei ole esimesed, pole suremist väärt. Pole isegi seda nuuskpiiritust, mida nina alla topiti, väärt. Aga see on teine teema. Priit räägib võimest ennast sundida. Mina räägin selle mõttekusest mitmetuhandestel rahvajooksudel, kus mitte kedagi peale jooksja enda ei huvita, mitmes ta oli ja kellele ära tegi. Aed ja aiaauk. Suudavad kõik, aga põhjus peab olema. Ja koht kaugemal medalist seda ei ole. Minu jaoks ei ole. Enam mitte.

Janno

 
At 08:46, Anonymous Anonüümne said...

Vastus "puhtalt psühholoogilisele" küsimusele on puhtalt füsioloogiline - viimastel kilomeetritel hakkasid alateadlikult valmistuma vägevaks lõpuspurdiks publikumi ees - sestap lasid hoo maha(vb jalutasidki:) ja enne pikalt maas olnud tüdrukugi endast mööda. Loomulikult oli siis lõpusirgel lihtne värskemana (ja endast nõrgematest) mööda tuhiseda.

 
At 09:17, Anonymous Anonüümne said...

"Siin pole vahet, kas oled Northugi kombel juhtgrupis või tavaliste inimeste kombel keskosas - ühtemoodi oma võimete piiril jooksevad kõik."

Jah kõik jooksevad oma psühholoogiliste võimete piiril, kuid kas ka füüsiliste? Kahtlen, kui sa lõpus 100-200m jõuad täiega spurtida. Kui pärast sellist spurti selguks, et tegelik finsh on arvatavast veel 100-200m kaugemal, kas siis seda täiendavat distantsi enam ei jõuaks spurtida? Kindlasti jõuaksid ja jõuaksid rohkemgi.

Ja need 5 min/km treenijad just teevadki lõpuspurte, kuna kogu distantsi ei jõua kiiresti joosta.

8:04 ja TJM sind minimaalselt 10 minutiga edestaja.

 
At 09:26, Anonymous Anonüümne said...

Tippharrastussuusataja võidab lõpuspurdiga aeroobikatreenerit ning teeb sellest järelduse, et tal on Liivimaa vingeim lõpuspurt ? Vot see on tase. Sellise asja kirjapanek nõuab tõsist psühholoogilist mobilisatsiooni.

 
At 09:58, Anonymous Anonüümne said...

Priit, sa pingutad oma treenimistega üle, küll on sul novembris-detsembris lõigutreeningud ja sellised spurdid ja teistsugused kiirendused. Ma olen see sinu järgi aeroobses tiksuja, tegin see talv 2 teistsugust trenni ühes oli 8 km tempo ja teises oli 4 2 minutilist kiirendust, ülejäänud ikka rahulikud pikad trennid. Esimesed võistlused ongi meiesuguste jaoks need millega saame kätte oma kiirendustrenni ja tempotrenni. Kui oled lõpus värske suudadki oma kiirenduse ära teha, kui oled lõpus surnud, siis ei suuda. Lihtne.
Emeri

 
At 09:59, Anonymous Anonüümne said...

"Miks teised ei suuda lõpuspurti teha? Aga vaat miks - sest nende põhitrenn on aeroobses faasis. Kordan: põhitrenn on aeroobses faasis, selline 5 min/km tiksumine. Selle pealt ei saagi midagi tulla. Tuleb trennida nagu mina, hapnikuvõlga tunnetades ja seda ületades. Mingi mugavustrenniga ei jõua te lõpusirgel minu vastu mitte midagi teha, jätke see meelde."

Kallis Priit! Hari ennast enne, kui tuled teisi õpetama, kuidas treenima peab! Põhitreening peabki olema aeroobses faasis (kellel 5min/km kellel 4min/km oleneb juba treenitusesest - siinkohal on kasulik ennekõike oma pulssi järgida). Kui sina tahad väita, et sinu põhitreening on anaeroobses, siis sa oled küll IMEMEES!

 
At 10:03, Blogger Priit Pullerits said...

09:26 - jälle üks, kes ei ole kogu informatsiooni omaks võtnud, vaid kisub ühe detaili välja ja kukub selle alusel õelutsema. Kust küll sellised tarkpead tulevad?

Janno ütleb: "Mina räägin selle mõttekusest mitmetuhandestel rahvajooksudel, kus mitte kedagi peale jooksja enda ei huvita, mitmes ta oli ja kellele ära tegi."

Vaat siin see oluline vahe ongi: igasugustel spordiüritustel osaleb sadu inimesi, kelle osalusest ei tea mitte keegi ja kelle osalus tõesti mitte kedagi ei huvita; aga kui mina olen stardis, küll siis näete, kui paljusid see huvitama hakkab - mõnel üritusel sadu. Näiteks, kui palju oli teil või mõnel teisel umbes minu tasemel sõitjal Tartu maratonil neid, kes teda raja kõrvalt nime pidi ergutasid? Ma arvan, et enamikul ei olnud mitte kedagi - ma räägin nimelisest ergutamisest, mitte üldisest a la "pane-pane!". Mul oli neid vähemalt kümme. Rääkimata nendest kümnetest ja ilmselt sadadest, kes pärast protokollist uurisid, kuidas nad võrreldes minuga sõitsid.

Ehk see, mis kehtib enamiku teiste kohta, ei kehti minu kohta - nii see on, midagi pole teha. Kui ei usu, tehke endale oma blogi ja vaadake, kui palju sinna inimesi käima hakkab, kui paljud teiega võistlema hakkavad. Ehk kaks-kolm. Siin on aga päevas ikka üle tuhande külastuse. Ja pärast võistlusi kaks-kolm tuhat!

 
At 10:07, Blogger Priit Pullerits said...

Aeroobne või anaeroobne, vahet pole, 09:59. Ma ei saa aru, mille nimel te siin kõik pongestate, et ajate mingit teadust taga ja uurite igasugu graafikuid ja kõveraid ja pulsikellatate. Võtke asja mõnuga, minge lihtsalt trenni, näiteks jooksma, ja valige tempo selline, nagu parajasti enesetunne lubab, kui on soovi, kihutage, kui ei jõua, vedage villast. Aga elada, mingi treeningplaan kui kubjas seljas - vaat see on küll mulle arusaamatu. Kuhu te jõuda tahate? Kas mõnu pole see, kui toimida omatahtsi, nagu parajasti tuju ja võimalused?

 
At 10:37, Anonymous Anonüümne said...

Priit Pullerits ütles...

"Aeroobne või anaeroobne, vahet pole"

Ega suurt ole jah Priit, nii et pane täiega!

 
At 10:40, Anonymous Anonüümne said...

Demagoogia meistriklass.

 
At 10:41, Anonymous Anonüümne said...

Kui isandat ei kiida, siis välja - kaunis aktuaalne retoorika!

23.29

 
At 10:45, Anonymous Anonüümne said...

Keegi kirjutas siin blogis kommentaarides hiljuti: "Ja kommentaaride tase on see, mida Priit ise esile kutsub. Kui ei usu, tutvuge blogidega, mida peavad targad inimesed. Seal on ka oluliselt asjalikumad ja viisakamad kommentaarid. Tõsi, seal on vähem kommentaare, aga midagi ei ole teha, tarku ongi vähem."

 
At 10:53, Anonymous Anonüümne said...

Siin oli geidest juttu. Võib-olla tasuks seda lugeda, et kuidas veel saab/ei saa ületada endas psühholoogilisi barjääre:

http://forte.delfi.ee/news/teadus/teadlased-homofoobid-voivad-alla-suruda-enda-omasooiharust.d?id=64227817

 
At 11:06, Anonymous Anonüümne said...

Üritan häält, pilti ja sõnu kokku panna, aga midagi ei klapi :-)

Machomees

 
At 12:06, Anonymous Anonüümne said...

Väljas on nii ilus ilm! Tundke elust rõõmu - ja olge õnnelikud, et te nii kiiresti joosta suudate. Pean silmas kõiki, kelle jaoks 5 min/km peale on "tiksumine". Mina jälle käin ujumas, tavaliselt ujun rahulikult nii ca 16 min/km (3-3.5km) ja selle pealt panen veel ka lõpuspurdis kõikidele spaa solaariumikülastajatele ära. Vot nii kõva mees olen mina! Aga joosta ei suuda...

 
At 13:43, Anonymous Anonüümne said...

Muidugi on mõttetu teha trenni piisavalt rahulikult, et mitte öelda aeroobses tsoonis.

Mõttekas on hoopis nädalasisestes trennides pidevalt spurdioskust lihvida, et siis nädalavahetusel tõestada.

Hoopis mõttetu on siis hooaja lõpus küsida, et mis valesti läks ja miks hooaja teine pool ära kipub vajuma.

Igaühel omad mõtted

 
At 15:08, Blogger Pärtel said...

Kes kirjutas äsja niiviisi?
"Aga elada, mingi treeningplaan kui kubjas seljas - vaat see on küll mulle arusaamatu. Kuhu te jõuda tahate? Kas mõnu pole see, kui toimida omatahtsi, nagu parajasti tuju ja võimalused?"

Aga kes kirjutas pealkirja all "Millega mõned mehed puusse panevad?" järgmist:
"Soonetsil on isegi tööl käies käe peal kell, mis mõõdab pulssi ja muid näitajaid - aga tal ei ole treeningplaani. Tal on kodus suusapukk, millel suuski määrida - aga tal ei ole treeningplaani... Aga mul on treeningplaan. Mul on treener (tegelikult on neid koguni kaks, üks suveks, teine talveks). Ja ma teen trenni... Järeldus: spordis tuleb eristada oluline eba- ja vähemolulisest ning tegelda ennekõike olulisega."

Õigus, ära tundsite! Järeldada saab ainult üht: erinevalt aastast 2008 ei looda Priit enam areneda ja on hakanud nautima mugavustsoonis treenimist. Fair enough! Aga mõistatuseks jääb see, et kui treeningul enam "psühholoogilisi barjääre" ei ületa, siis milleks seda võistlustel teha, saati siis veel võistluse viimasel 200 meetril? Füsioloogiline alus oma võimete tegelikuks realiseerimiseks on jäänud ju loomata.

P., seekord ajaloolasena allikaid uurides

 
At 15:13, Anonymous Anonüümne said...

Mida kõrgemale mätta otsa ronib konn, seda paremini näha on, et ta on konn.....

 
At 15:33, Anonymous Anonüümne said...

Mõni psühholoogiateadlane leiaks siit blogist omale doktoritöö jagu materjali :)

 
At 15:45, Anonymous Anonüümne said...

Jääb vaid loota, et Priidu üliõpilased seda blogi ei loe...

 
At 16:16, Blogger Pärtel said...

Margus, Tartu Jooksumaratonil on ainult üks võistlusdistants - 23,4 km jooks.

 
At 16:16, Anonymous Anonüümne said...

Maja võib ju ka ilma vundamendita püsti panna! Kurat põhitõed peaks ikka omale selgeks tegema, kui nii kõva meest etendad Priit.

 
At 16:46, Anonymous Anonüümne said...

Priit tõmba natuke tagasi, kuna esindad siin siiski Eesti suurimat päevalehte ning sinu sõnakasutus ei erine suuresti delfi kommentaatori omast. Mis siis kui loobun lehe tellimisest kuna oled mind verbaalserlt solvanud ning alusetult sildistanud. Vaata end pildil ning analüüsi oma räägitut, kas tundub adekvaatne?

 
At 17:13, Blogger Priit Pullerits said...

Ja nüüd näpp püsti neil, kes siin üritavad MMile või EMile jõuda!

Ei näe ühtki näppu, isegi vaimusilmas mitte...

Aga te pongestage edasi, oma pulsikellade ja pulsitsoonide ja anaeroobsete ja aeroobsete lävede jms-ga. Mina naudin seda, et mul on kaks jalga all, et nad vaatamata 47. eluaasta lähenemisele veel liiguvad, ja päris hästi, ja sellest on mulle küll ja küll. Ja iga mees, kellele ära panen, on seejuures vaid protsessi boonuseks. Ja uskuge, neid mehi on palju, kes kaotavad, kuigi nad kasutavad pulsikella ja treeningplaane ja on nooremad ja jälgivad lävesid jne jne. Miks, miks nad kaotavad? Vaat see on suur aasta küsimus!

 
At 17:32, Anonymous Anonüümne said...

Priit manipuleerib ikka täiega!
Kohe näha, et kevad on saabunud :)

 
At 17:53, Anonymous Anonüümne said...

Ohh, Priit! Ainult ohata saab, lugedes seda viimast blogipostitust ja Sinu enda tulistatud kommentaare sinna-juurde. Majal on ikka vundamenti tarvis, siin keegi just märkis õigesti.

Neid EMle-MMle minejaid on lugejate ja kirjutajate seas mitmeid, nii et see ei ole jällegi pädev argument.

Nõus, tavaliselt ei ole need olümpiaalad, kus osaletakse. Aga kas see ongi oluline, kui viimasel paaril aastal on EOK-i mitte üdlsegi pika stipendiaatide nimekirjas (tipp)sportlane, kes saab igakuist ca 70 eurost toetust ja samaaegselt on korduvalt kuulunud Äripäeva 500 kohaliku jõukama äriinimese hulka.

Mitte kadedusest ei räägi seda, vaid et elu oma kaunis vikerkaarevärvilisuses võib üllatada meid kõiki vahetevahel.

 
At 18:21, Anonymous Anonüümne said...

Uurivale ajakirjanikule - kelle uus hüüdnimi on "vedel pede"?

 
At 18:35, Anonymous Anonüümne said...

Aasta küsimus, et miks trennihullud Priidule kaotavad? Nojah. Olen täheldanud talvel mehi kes harrastavad sellist aegluubis suusatamist. Ülirahulikult kogu aeg. Nimetavad seda põhja ladumiseks. Kui kogu aeg aegluubis suusatada, siis treenibki aegluubis suusatama ju.
Teet

 
At 19:22, Anonymous Anonüümne said...

Teet, ei vasta sulle ega PP-le, sest teid ei ole võimalik nagunii ümber veenda, aga teistele võimalikele lugejatele.

Näidis-PP treeningmaht talvel on 10 tundi nädalas. Sellest 2 tundi paneb ta ägedasti laupäeval või pühapäeval Estoloppeti maratonirajal võistelda. Maksimumpingutusega või selle lähedal.

Väga enamus kaasaegseid treeningteooriaid ütleb, et laias laastus peaks vastupidavusalasportlase treening olema 20-40% maksimumpingutus ja ülejäänud rahulikum (aeroobne)sooritus, mille käigus südamelihased saavad rahulikult tööd teha ja hapnikku omastades sitkust omandada (väga lihtsustatult, loomulikult on siin individuaalsed eripärad).

Kui nüüd PP või Teet võistlevad nädalavahetusel ja SAMUTI trennides nädala sees, siis läheb kiirema/aeglasema treeningu vahekord paigast ära. Hooaeg lõpeb ületreenitusega. Suure tõenäosusega PP puhul nõnda ongi.

"Aegluubis" ehk "juttuvestvas tsoonis" ei pea kogu aeg suusatama. Piisab, kui see on vähemalt 60% nädala mahust.

 
At 20:45, Anonymous Anonüümne said...

mis vanus see 47 kah on??

 
At 08:44, Anonymous Anonüümne said...

Treeningu tähtsus on selgelt ülehinnatud!
Kes on hea,on hea treenides kuidas iganes.Olgu tõestuseks kasvõi Priidu nooruses ilma igasugu trennita tehtud tulemused ,mis enamusele lugejatest jäävad kättesaamatuteks kuitahes totaalset trenni parimate treenerite käe all ka ei rakendataks.

Geneetika on karm ja ebaõiglane :)

 
At 05:23, Blogger jeje said...

jordan 11
adidas tubular x
curry 3
cartier love bracelet
michael kors outlet
nike huarache
balenciaga shoes
longchamp
nike air zoom
longchamp bags

 

Postita kommentaar

<< Esileht