Jaanus Laidvee: Mis pakkus Engadini maratonil valu ja mis ilu?

Guarda külakesse Šveitsis jõudsime Münchenist võetud rendiautoga eelmise reede pärastlõunal. Guarda asub mäe otsas 1700 meetri kõrgusel ja hotellis veedetud aja võib kõik vist kanda päevikus reale – alpituba (seda muidugi kõige lahjemas variandis).

Põhjus, miks pilvedele lähemale sai sõidetud, peitus Engadini maratonis, millel pikkust 42 km ja stiiliks vaba. Kunagi sai sõbraga võetud pähe mõte, et Worldloppet Master tuleks ära teha ja Engadin oli sellel teel seitsmendaks tähiseks.

Maraton toimus pühapäeval ja plaan oli maratonini jääval kahel päeval samuti suusatada, rajaoludega tutvuda ja Alpide ilu nautida. Reedel sai tehtud tutvust raja lõpuosaga (pildil vasakul) ehk peale läksin finišist, S-chanf’ist – see asub 1670 meetri kõrgusel. Ilm oli meeldivalt päiksepaisteline ja sooja varjus 3 kraadi.

Sõitsin paar tundi edasi-tagasi kuni pimedani. Et masu pole puutumata jätnud ka selliseid jõukaid kante nagu Šveits, seda näeb juuresolevalt pildilt, kuidas kohati rajaäärne tavernikultuur ja arhitektuur on muutunud (pildil paremal).

Engadinil on sarnaselt Tartu maratoniga start ja finiš eri kohtades: start antakse Malojast, mis asub 1820 meetri kõrgusel ja 15 km kaugusel piirkonna suurimast linnakesest St. Moritzist (mis on ka iseenesest väike koht, napilt üle 5000 elaniku). Rada kulgeb peaaegu täies ulatuses maantee vahetus läheduses ja autoga stardist finišisse on 37 km.

Laupäeval võtsime stardinumbrid St. Moritzi maratonikeskusest ja seejärel sõitsime starti, kus sai tutvust tehtud stardikoridoriga ja paaritunnise sõidu vältel raja esimese poolega. Ilm jälle päikseline, sooja varjus 4 kraadi, kuid nüüd oli tõusnud ka korralik vastu- ja küljetuul. Sellise tuulega maratoni sõita oleks piisavalt ebamugav, eriti sõidu alguses, sest esimesed 12-13 km kulgeb rada ainult lagedal järvel või tema kallastel (pilt paremal).

Rada on Engadinil kindlasti Worldloppeti sarja üks lihtsamaid: valdavas enamuses on tegu kas siledal või kerge kaldega allasuunalise liikumisega. Siiski on olemas ka mägisem osa koos mitme päris arvestatava tõusuga kilomeetritel 14 kuni 20. Ka viimased 5 km on natuke mägisem ja seal tuleb sõita nii, et üks käsi ja jalg asuvad teise kehapoolega võrreldes allpool, kuna liikumine toimub risti mäeküngaste jalamitega. Kuid see pole võrreldav sellega, mis oli jaanuaris Dolomitenlaufil Austrias, kus üks kepp oli teisest enam kui 15 km jooksul 10-15 cm allpool (ilma liialdamata) ja selline sõiduviis muutus juba tõsiselt ebamugavaks (pildil paremal Engadini raja skeem).

Kuna osalejate arvult on tegu Worldloppeti sarja kolmanda maratoniga Vasa ja Birke järel (pika distantsi lõpetas üle 9400 suusataja, koos lühikesega oli lõpetajaid üle 10 700) ning arvestades mägedest tingitud mitte kõige lahedamaid liiklusolusid, hakkasime hommikul liikuma küllaltki vara, enne kella seitset. Kuid meie üllatuseks polnud esimesel teepoolel peaaegu üldse autoliiklust märgata. St. Moritzile lähenedes (hotell asus St. Moritzist 50 km kaugusel) tekkis teedele küll sõidukeid, kuid arvestades rahvahulka oleks oodanud märksa suuremat liiklust. Ju siis hakkasime liikuma piisavalt vara, kuid mis veelgi tähtsam: inimesed lähevad kohale suusabussidega ja see teenus toimib laitmatult.

Oma autoga, nagu ka mõnel teisel Worldloppeti maratonil, starti üldse ei lasta. Autod tuleb jätta kolme parklasse, kas finišisse, St. Moritzisse või 5 km stardist. Tänu sellisele liikluskorraldusele ja laine-stardile hajub rahvas ühtlaselt laiali ja ummikuid ega seisakuid ei teki.

Jätsime auto St. Moritzi vahetusse lähedusse rajatud parklasse ja täpselt tund enne starti olime suusabussiga stardipaigas. Kuna starditakse järvejäält, siis stardikoridor on pööraselt lai, ühelgi teisel maratonil pole ma sellist laiust näinud (ülal vasakpoolse pildi pealt võib hinnata, kui palju meetreid kokku tuleb).

Kuna ruumi on laialt käes, siis kõik inimesed lastakse korraga stardikoridori sisse, mitte nii nagu näiteks Birkel ja Marcial, kus „õigesse“ koridori lastakse ainult startima hakkav grupp ja ülejäänud ootavad kõrval „metsas“. Ja seda koridori mööda liiguvad grupid siis järjest edasi kuni stardijooneni. Kui päris täpne olla, siis stardikoridore on kaks, vasakul vabamehed ja paremal klassikud ning nende vahel siis vabakäiguhoov (pilt paremal).

Hommikul ümbrikku avades vaatas sealt vastu roheline 32063. Jaa, võimsad numbrid, kuid ka mitte midagi enneolematut, kuna Birkel oli mõni aasta tagasi vaja tervelt üle 40 tuhande rinnale võtta. Kui mulle tundmatu härra suusataja finišis udu ei ajanud, siis roheline pidi tähendama rookie staatust.

Pool tundi enne starti sai suusad asetatud oma grupi teise ritta kõige äärmisele positsioonile. Kuna ma välismaratonidel tavaliselt võistlemas ei käi, vaid eelkõige loodust ja melu nautimas, siis registreerisin ennast nimelt kaugemasse gruppi, et ei peaks hulludega koos kohe lammutama hakkama.

Tegelikult polegi ma ühelegi maratonile nii külmalt peale läinud kui seekord. Enne starti ei viitsinud end soojaks sõita ega joosta, ainult võimlesin natuke. Suusad panin alla kaks minutit enne pauku. Kuna plaan oli nagunii rahulikult alustada, siis jätsin soojenduse seekord esimeste kilomeetrite ülesandeks.

Isegi suusad olid stardihetkeks muutunud määrdeta suuskadeks (see tõdemus tõi kohe meelde AV suusareklaami). Lasin suusad määrida A&T Spordis Mustamäel, kuid kahe päevaga läbitud 55 km jäisel, abrasiivsel lumel oli kulutanud viimsegi määrderaasu ja põhjad olid hommikul ebameeldivalt valged. Kuna aga rada oli tugev ja jäise struktuuriga, õhk 5 külmakraadi ümber, siis nendel kohtadel, kus mul plaanis sõita oli, polnud tegelikult vahet, kas olid määrdega või määrdeta suusad – libises piisavalt niisamagi.

Muidu ladusas korralduses oli siiski ka tõrvatilk. Stardikoridoris olles hakkasin otsima kohta, kuhu saaks koti üleliigse varustusega jätta, kuid sellist ala stardikoridori ümbruses (nagu näiteks on Tartu maratonil, kus iga stardigrupi juures on oma aiake), ei lähemal ega kaugemal, polnud. Mu üllatus oli suur, kui mulle tundmatu proua suusataja lausus, et varustus oleks tulnud jätta sinna, kus buss meid maha pani ehk umbes 300 meetrit eemale inimmere taha. Kuna stardini oli 15 minutit, siis oli selge, et endal kott sinna toimetada, sabas seista ja õigeks ajaks tagasi jõuda, on mission impossible.

Samal hetkel möödus Worldloppeti meister ja ühtlasi ka Tehvandi staadioni meister Erki Täht, ümber pea eelmise aasta Estoloppeti teleülekannetestki tuttav kaamera, kes tervituseks ütles, et läheb ka sõitu eelkõige nautima ja melu filmima. Kui ta aga kuulis, et mul pole kotikandjat ühes, siis lisas kiirelt, et ise ma kotti enam ära viia ei jõua ning esitas sinna otsa värvika etüüdi, mis moodi ta eelmine kord Engadinil sama probleemiga vaevles, siis südame rindu võttis ja pakialasse sööstis, kuid kui stardijoonele tagasi jõudis, olid lahkunud nii tema grupp kui ka suusad... Suusad polnud küll õnneks inertsist rahvaga kaasa libisenud, vaid keegi ülipüüdlik korraldaja oli need vedanud kaugele teisele poole koridori, kust ta need lõpuks üles leidis ja 10 minutit hiljem koos järgmise grupiga startima pidi.

See ei tundunud stsenaariumina, mida oleksin tahtnud järgi teha, ja seega toppisin soojendusriided alles viis minutit enne starti kotti, otsisin lähikonnast kõige ausama silmavaatega mulle tundmatud proua ja härra, kes olid mitte kaugelt – Itaaliast – sõitu vaatama tulnud, ja andsin koti nende kätte ning palusin pakialasse viia. Seekord kõhutunne toimis ja sain asjad finišis kätte täpselt sellest autost, kuhu ma oleks nad ka ise pannud (pilt ülal paremal).

Ma ei kujuta ette, kui on külmem ilm, mis moodi need vennad, kes õhukeste kombedega panema lähevad, ellu jäävad, kui 30-40 minutit enne starti peavad soojendusasjad mitmesaja meetri kaugusele jätma ja siis võistluskombes end lahti sõitma ja minuteid veel koridoris lähet ootama. Nähes kogu muud ladusat korraldust, on selline lahendus muidugi ülimalt jabur ja sõitjatega mittearvestav. Seda tuleks siis minejatel edaspidi kindlasti arvestada.

Kell 8:50 tuli minna ja oli see alles lai minek! Meie grupp (main class A) oli 2000 inimest, kuid kellelgi ei saanud tekkida küsimust, et rajale ei mahu või mööda ei saa. Kui on huvi, tõmba ükskõik kumba äärde ja muudkui mine, pole võimalik, et järvele ära ei mahu. Ilm oli ilus, päike paistis, tuult peaaegu polnud, ka määrdeta suusk lippas normaalselt. Huvitav oli see, et vaatamata laiale rajale oli küllaltki palju katkisi keppe maas. Ei oskagi öelda, miks see nii oli, igal juhul on olnud esimestes gruppides kõva andmine.

Ise sõitsin selliselt, et püsiks grupi peas, sest kui laskumised hakkavad, on nii märksa turvalisem.
Kui järv hakkas lõpuks peaaegu selja taha jääma, tuli 10. km-l esimene TP ja loomulikult haarasin esimese kätteulatatud topsi – no mis asi see oli?! Ebameeldiv, soe ja soolane jook – puljong, kurat. Sülitasin selle kohe välja ja TP tagumise laua ääres õnnestus saada midagi tuttavamast menüüst ehk jõujooki ja sellega sai suu ära loputatud. Varem pole mulle puljong ette sattunud, seega ei tea, kas seda on ka eelmistel sõitudel pakutud või mitte, kuid mulle see sõidu ajal ei sobi.

Kui sõidetud sai 14 km ja algasid kitsamad tõusud, toimusid mitmetes kohtades kiftid hargnemised, kus üks rada läheb lühemat teed, aga on järsem, teine pikemat teed, aga on laugem. Seda on ka mujal nähtud, kuid siin oli seliseid hargnemisi päris mitmeid ja just tagumistes gruppides on sellisest lahendusest hajutajana palju kasu.

Samal hetkel, kui algasid esimesed tõusud, hakkas juba eelmine grupp, 10 minutit varem startinud 1200 „eliitsuusatajat“ (grupiks neil nimetus „eliit C“), selg ees vastu tulema. Kas natuke vara pole eliidi kohta, mõtlesin. Aga neid muudkui tuli... ja põhimass langes just sellele kõige kitsamale ja mägisemale kuuekilomeetrisele lõigule. Kohati oli rada paksult matkajaid täis ja tuli ka ise matkasamm sisse võtta, mis aeg-ajalt võrdus ka koha peal seismisega. Ühe tõusu all, kus moodustus suurim tropp, mida nägin - suurusjärk 150 inimest - vaatasin ka kella: seisuajaks tuli üks minut 40 sekundit (pildil ülal vasakul Jaanus Laidvee Engadini maratonil).

Kui tõusud võetud, algas 20. km-st alates mitu head ja pikka laskumist ja kuidagi läks ühel neist jäisematest kaldpinnal vasak suusk kandi pealt ära, viskas jala risti ja täie hoo pealt paremale küünarnukile pikali. Õnneks polnud keegi otse taga ja ka enda varustus jäi terveks. Mis aga terveks ei jäänud, oli küünarnukk. Sama, mida suvel opereeriti ja mille pärast ma klassikat see hooaeg sõita pole saanud. Uisutehnikaga on lihtsam, kuna saab vajadusel sõita rohkem jalgadega ja mitte nii intensiivse kätetööga. Parem küünarnukk tulitamas, tõusin püsti ja hakkasin vaikselt edasi kangutama, aga kuna käsi oli igal tõukel ikka ebameeldivalt valus, läksin üle peamiselt ühekäelisele tõukeviisile. Ajaga asi natuke paranes, kuid ebameeldiv valu jäi sisse kuni lõpuni.

Umbes 15 km enne lõppu sattusin sõitma võistluskombes ja tagant kena mutšiku järel (kirjeldus ei välista, et eest ei olnud, seda tagant paraku ei näe) – ilus liivakell, jalad sirged. Siin lugevatele naistele, eriti aga sulle, Kaisi: antud käsitlus pole seksistlikus, vaid tunnustavas kõneviisis ja palun end mitte häirituna tunda. Eesti kombe kohaselt aga tagant lükkama ja patsutama ei hakanud ja mõned kilomeetrid oli vaat et töö ja vile jälle koos, sest käevalu vajus mõneks ajaks tagaplaanile. Ühel laskumisel tegi siiski massi vahe oma töö ja libisesin mõneti tahtmatultki mööda, kuid õnneks jäime suures tuhinas mõlemad püsti. Edasi tulid aga teised kombed ja uuesti käevalu.

Üks ebameeldivus tabas mind veel ka eelviimasel laskumisel, 600-700 meetrit enne finišit, kui vasakkurvis just minu ees mees kukkus ja otsasõidu vältimiseks pidin sõitma sabapiduriga piirdevõrku. Aga lõpuks sai finišijoon ikkagi ületatud ja pärast lõpetamist omavahel muljeid vahetades on ikka hea tunne, kuid käe olukord Nirvaana-laadset seisundit muidugi ei võimaldanud.

Rongiga sai St. Moritzisse ja bussiga sealt edasi parklasse sama ladusalt kui hommikul starti. (Pildil ülal paremal Jaanus Laidvee diplom.)

Kentsakas kogu loo juures oli see, et eestlastest olin protokolli järgi esimene. Mis ei näita midagi muud kui seda, et kõik tulid eelkõige olusid nautima, ja kindlasti ka seda, et tugevad olid koos Priiduga Tamsalus maid jagamas ja meil toimus seal neutraalsel pinnal midagi Mehikoorma lahtiste meistrivõistluste sarnast.

Miks Engadin on Worldloppeti sarja suurim vabatehnikamaraton, sellest on tagantjärgi väga lihtne aru saada. Suurepärane korraldus ja eeskujulik logistika, suurepäraselt ettevalmistatud rada lihtsa ja rahvasportlasele väga kontimööda profiiliga (kogu raja ulatuses on ka vähemalt kaks korralikku klassikajälge sees), kevadine (enamasti päiksepaisteline ja soe) toimumisaeg, Alpid. Lihtne mõista, kuid kindlasti raske teostada.
******Montezuma Valley Road (Highway S22), Borrego Springs, California. 6. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida kaks korda pildile.)

Foto 1: Engadini maratoni satrt. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Ülejäänud fotod Jaanus Laidvee kogust