Pullerits: Mis aitab välja raskest olukorrast?

Õhtupoolikul läks olukord pinevaks, isegi kriitiliseks. Et asjalood närvesöövaks võiks kiskuda, seda ei osanud küll kuidagi ette näha.

Seda enam, et päev algas emotsionaalselt kõrghelistikus. Sõitsime reisikaaslase Jaanus Laidveega autoga Moabist 30 km loodesse Bartlett Washi. Aga me eesmärk ei olnud sumbata mööda niisket ja liivast jõesängi, vaid leida üles teeots, mis viib Bartletti slickrocki rajale. See on Moabi läheduses üks lahedamaid radasid, kus maastikurattaga niisama kruiisida. Kaardid ja raamatud ei ole selle raja leidmisel kahjuks abivalmid: kaardid on liiga üldised, raamatud soovitavad, et palgake raja algusse jõudmiseks giid. Moabi turismiinfokeskuses ei osanud samuti keegi aidata.

Kuid nagu vanasõna ütleb: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kohtasime Bartletti jõesängi telkas (foto paremal) üht Salt Lake City meest ning küsisime temalt. Ta oli lahkus ja abivalmidus ise. Esiteks tegi ta kõik, et ära õppida me mõlema Ameerikas kummaliselt kõlav eesnimi, siis seletas meetermõõdustikku kasutades ära, kuidas rada leida, ja üleüldse arendasime sõbralikku vestlust. Just see mulle ameeriklaste juures meeldibki: nad on lahked ja jutukad ja näitavad sinu vastu lugupidamist juba sellega, et õpivad su nime ära. Too mees küsis me nimed veel kord üle isegi siis, kui teda tänasime ja oma teed siirdusime.

Tänu ootamatule abile ei tekkinud meil Barletti slickrocki raja alguse leidmisega mingeid raskusi. Raske oli vaid järsust nõlvast ja kõrgetest astangutest ratast üles vinnata. Aga kui see vaev nähtud, avanes laineline ja lainetav slickrock kogu oma hiilguses ja uhkuses (foto vasakul, leia pildilt rattur!).

Bartletti slickrocki rada asub ligi kolme kilomeetri pikkusel ja umbes 50-100 meetri kõrgusel heledal slickrocki-kõrgendikul, mida ümbritsevad kolmest küljest kanjonid (foto paremal). Ilm oli fantastiline: päike siras pilvitus taevas, tuult peaaegu polnud, temperatuur küündis 30 plusskraadi ligi. Lisaks üksildus ja vaikus; kohtasime vaid kahte-kolme sõitjat, nii et laias laastus oli kogu Bartletti slickrock meie päralt. Mida sa, hing, veel ihaldad! Võtsime sõitu lõdvalt ja mõnuga: liuglesime mööda slickrocki, uudistasime üle serva kanjonitesse, kihutasime läbi nõgude, ei kiirustanud kusagile. See oli imelise looduse ja muretu rattasõidu nautimise aeg. Tõsi, mõnes kohas muutusin veidi ärevaks, kui tuli sõita piki küllaltki järsku ja kitsast nõlvakut, kuid neil puhkudel tuleb hoogu ülal hoida, sest siis pole karta, et ratas hakkab külg ees kanjonisse libisema.

Kui olime kaks tundi ereda päikese käes rattaga tšillimist nautinud, tõstsime need Chevy Terraini pakiruumi, mida oleme pikendanud tagumise rea istmete allalaskmisega, ning sõitsime autoga piki liivast Bartlett Wash Roadi kruusasele Dubinky Well Roadile, kust keerasime omakorda algul võrdlemisi kivisele ja hiljem kuivanud savipinnasega Spring Canyon Bottom Roadile. Seda pidi võtsime suuna Spring Canyonisse, kuhu raamatute kirjelduse järgi viib kuristiku serval kitsas ja keerutav ja järsult laskuv tee, millel pidi lisama ohtu tõsiasi, et aegajalt sajab kaljuservadelt kive alla (foto vasakul).

Jah, see, kuidas tolmutav tee Spring Canyoni põhja keerutab, nägi tõesti hirmutekitav välja. Küsisin väikse Hummeriga alt üles sõitnud mehelt, kas tema hinnangul meie lihtne maastur suudab alla sõita. Ta julgustas, et suudab küll (foto paremal).

Üllataval kombel osutus 1,6 km pikkune laskumine kergemaks, kui raamatute põhjal kartnud olin. Tavaliselt on ikka vastupidi: et raamat ei suuda maalida adekvaatset pilti, millised raskused tegelikult teel ees ootavad. Pärast kanjoni põhja jõudmist sõitsime 3 km tumedate kõrgete kaljude vahel, kuni kanjoni suue laienes ning selle põhja ilmus rohelust. Ees voolas kõrgete kanjoniseintega sängis Roheline jõgi, Green River, mille vesi on tõepoolest roheline (foto vasakul). Kuid oma teekonna pidime jõeni jõudes lõpetama ning Hey Joe Canyonisse minekust loobuma, sest hommikul olin juhuslikult kuulnud hoiatust, et seal kasvav taimestik on sedavõrd tihe ja metsik, et kraabib kindlapeale auto kere kriimuliseks.

Spring Canyon läbi uuritud – mul tekkis idee, et nii maalilises ja vaikses ja eraldatud kohas peaks kindlasti avama eksklusiivse ülikalli kuurordi, sest liiva seal jätkub ja vett samuti –, ronisime autoga sellest välja ning võtsime suuna Canyonlandsi rahvuspargi lähedusse jääva Long Canyoni suunas. Minu kasutatav Charles A. Wellsi raamat Moabi maasturiradadest paigutab Long Canyoni džiibitee kergete kategooriasse, ehkki selle kategooria raskemasse otsa. Sedasi ei osanud ma ka midagi hullu karta. Seda enam, et lõunaeestilik sirge tee, mis kanjonile ligines, võimaldas seal arendada kiirust kuni 80 km/h.

Aga niipea, kui rada hakkas kanjonisse laskuma ja tegi 180-kraadise pöörde, tuli auto sinnasamma seisma jätta. Ees avanev vaatepilt ei olnud just julgustav. Astusin autost välja ja läksin oludega tutvuma (foto vasakul).

Kuid ma ei osanud üksinda veenvat otsust langetada, kas läbi Pucker Passi kulgev rada on meie masina võimekust arvestades läbitav. Kutsusin Laidvee appi. Uurisime raja järsku kallakut ning pinnast, pehmet ja sügavat liivatolmu, selle seest turritavaid kivikamakaid, ning planeerisime võimalikke trajektoore. Pidasime nõu. Laidvee leidis, et allasõidetav on see rada küll, aga kui allpool peaks mõni ületamatu või läbimatu takistus ilmnema, siis üles tagasi me masin eeskätt selle esiotsa madala kliirensi tõttu küll ei suudaks sõita. Vähemasti ilma kahjustusi saamata.

Meie tegevusplaan oli selline, nagu ikka neil puhkudel, kui tuleb kriitilistes kohtades tagada ohutu liiklus: liikusin tasapisi kümmekond meetrit auto ees ja andsin rooli keeravale Laidveele käemärkide ja kõva häälega teada, kuidas ta sõitma peaks. Esimesest raskest, kõrgete kividega kohast saime ilusasti üle, aga järgmises ohtlikus paigas, kus kallak läks hirmus järsuks, pinnas kohutavalt liivaseks ja auklikuks, vajus auto pehmetesse rööbastesse, kuigi proovisime seda vältida, ning hakkas esiotsaga rataste vahelist pehmet, kuid kes teab, äkki ka mõningaid kivimürakaid peitvat pinnast buldooserdama. Hüüdsin: «Stopp!» Laidvee tõmbas piduri peale, hüppas kabiinist välja, et uurida, milline on olukord.

Aga polnud seal midagi pikalt aru pidada. Ilma pikema jututa heitsin teele põlvili ning hakkasin paljaste kätega liivast-kivist pinnast auto nina eest ära kühveldama ja seda roobastesse tõukama. Polnud seal aega mõelda, et saan üleni tolmuseks, et võin kätele haiget või viga teha. Tähtis oli tegutseda, mitte oiata. Laidvee tuli appi, ja nii me seal kahekesi kühveldasime. Õnneks istus auto esiots piisavalt sügavalt liivas, mistõttu võis loota, et ega masin hoolimata väga järsust kallakust iseenesest liikuma lähe.

Ma ei oska öelda, kui palju meil kriitilises olukorras aega kulus, kuid ehk kümne minutiga saime auto ninaesise käsitsi puhtaks. Aegamööda saime sellest hullust olukorrast välja. Kuid see, nagu selgus, ei olnud viimane kriitiline lõik.

Umbes 300 meetrit allpool, kui tee viib läbi kaljule toetuva hiiglasliku kivilahkmaka alt (foto paremal) – ja mida eemalt nähes Laidvee arvas, et sealt me küll läbi ei mahu, mille peale ma ütlesin, et mahume küll, sest mul on kodutöö eeskujulikult tehtud ning ma tean, et sealt sõidavad muretult läbi palju suuremad autod (ja mul oli õigus) –, haigutasid teel suurte mustade astanguliste kivide allservas tohutud augud. Tähendab, kui me oleks neist üle sõitnud, oleksime autole tõsiselt viga teinud. Seega tuli asuda tee-ehituse kallale.

Selleks korjasime kalju servalt suuri ja raskeid kive ning hakkasime nendega siluma astangute servi ja täitma liiva sisse põrutatud sügavaid auke (foto vasakul). Samal ajal kalkuleerisime, milline peaks olema liikumise optimaalseim trajektoor. Seni kui ehitasime, tulid kanjonis altpoolt üles kaks hiidmaasturit, mida meie Chevyga ei saaks võrreldagi, ning ületasid selle kriitilise koha muretult. Meie auto on aga noist kaks-kolm, kui mitte neli korda madalama põhjaga. Sellegipoolest jälgisime, kuidas ootamatult tekkinud «katsejänesed» oma marsruuti valivad, et seejärel tee-ehituses korrektuure teha.

Oletan, et tee-ehitus vältas meil ligi pool tundi. Kuid see polnud oluline. Oluline oli saavutada tulemus, mis tagaks turvalise edasisõidu (foto paremal). Sest tagasi üles keeramine poleks andnud mingil juhul positiivset tulemust (või sobiks siinkohal öelda: väljundit?).

Lõpuks sentimeeter-sentimeetri haaval autoga laskudes saime kinnituse, et seekord suutsime täbarast olukorrast edukalt välja tulla (foto all). Nagu selgus, võib omaalgatusliku tee-ehitusega paljutki korda saata.

Kuid pikk tee-ehitus Long Canyonis läks maksma selle, et õhtupoolikuks kavandatud hõlbus rattasõit mööda Bar M Loopi tuli ära jätta. Ent see on väike kaotus võrreldes sellega, mis oleks võinud tabada juhul, kui tee-ehituses oleksime järeleandmisi teinud.


Rohkem Priit Pulleritsu ja Jaanus Laidvee fotosid saab vaadata siit.