Pullerits: Kui palju ohvreid nõuab karm MTB pealinn?

Lõpuks õnnestus oma silmaga näha – peaaegu – ja kõrvaga kuulda, kui neetult ohtlik kant on Moab. Aga pole ka ime, kui kevadeti kogunevad siia maastiku- ja samuti maanteeratturid, maasturite, mootorrataste ja ATVdega sõitjad, kaljuronijad ja igat masti aerutajad. Moabist on saanud tõeline outdoorsi-hullude, seiklus- ja adrenaliiniküttide meka. Aga kuhu sedasorti inimesed kokku kogunevad, seal pole varem või hiljem õnnetustest pääsu.

Meil algas Jaanus Laidveega järjekordne päev pealtnäha rahulikult. Tegin hommikul jalgsi 28-minutilise ränga tõusu Moab Rimile – see on piki linna lääneserva jooksev mitme miili pikkune ja mõnesaja meetri kõrgune püstiste punaste seintega mäemassiiv –, mille varjus avaneb maaliline org. Moabi maasikuratturite nn piibli autor Lee Bridgers kirjutab tolle oru kohta, kus vana džiibitee muutub üherealiseks maasikuratturite rajaks, niiviisi: «Whoopee! You are about to have an orgasm. During mid-May this area is full of flowers.» Praegu on aga aprilli lõpp, nii et peale pingutusest hingetuse ei tundnud ma seal mitte midagi. Alla tagasi jooksin järsul ja kivisel ja kurvilisel ning kitsal rajal 20 minutiga, mis tähendas, et hommikune intensiivne trenn sai justkui tehtud.

Seejärel sõitsime Moabist piki Colorado jõe kallast mööda maalilist teed umbes 30 km ülesvoolu ning pöörasime avarasse Professori orgu jõudes paremale Sibulaoja teele (Onion Creek Road - foto vasakul ja paremal). Teadsin, et see on kaunis tee kitsas kanjonis, kus tuleb enam kui 20 korda sõita läbi voolava vee, aga isegi YouTube’i videod ei suuda edasi anda sealset tõeliselt värvikirevat ja geoloogiliselt unikaalset vaatepilti. Plaanisin algul, et saame Onion Creek Roadi edasi-tagasi kahe tunniga sõidetud, aga läks peaaegu kaks korda kauem. Liialdmata tuleb tunnistada, et iga nurgatagune pani ahhetama ja nõudis jäädvustamist. Laidvee tegi lõpuks päeva peale 160 pilti.

Sibulaoja teest paar kilomeetrit edasi kõrguvad hallid Fisheri tornid, Fisher Towers. Juba eemalt nägime, et seal on liiga palju ametimehi koos (foto vasakul). Astusin ligi ja küsisin, mis teete, mis on juhtunud. Saime teada, et üks naismägironija on alla kukkunud. Pärisin, kas ta sai surma. Ei, vastas üks ametimeestest, sest muidu oleksid nad siin hoopis teise näoga.

Mõne aja pärast kuulsime kaugusest lähenemas helikopterit. See lendas ühele tornidest hästi lähedale, hõljus seal mõnda aega (foto paremal), siis eemaldus ja maandus autoparkla lähedusse väljale. Nägin, et kohalik šeriff, püstol ja ametimärk vööl, jälgib asjaajamisi kõrvalt ning otsustasin ta aega sisustada.

«Kas helikopter käis kõigepealt kukkunud mägironija asukohta määramas?» - «Jah. Me püüame ta kõigepealt kanderaamiga ära tuua, aga kui see ei õnnestu, siis vinname ta helikopteri peale.» - «Kui mitu päästjat te kohale olete toonud.» - «Umbes kümme.» - «Aga kust te üldse teada saite, et appi tuleb tulla.» - «Mobiili teel kutsuti välja.» - «Kui palju selline päästeoperatsioon maksab?» - «See on õige, me esitame pärast arve. See operatsioon läheb maksma umbes 900 dollarit.» - «Kui palju teil üldse päästeoperatsioone tuleb läbi viia?» - «Suvekuudel umbes 90, mis teeb keskmiselt ühe operatsiooni päevas. Aga hiljuti oli meil ühel laupäeval kuus väljakutset.» - «Mis hädad inimestega kõige sagedamini juhtuvad?» - «Oh, meil on terve osariigi kõige töisem päästeüksus. Õnnetusi juhtub nii maasturite, ATVde kui ratturitega. Mõned 50-60-aastased arvavad, et nad on ikka noored, ja teevad siin asju, mida nad ei peaks tegema. Lisaks on meil hirmus palav, ja inimesed ei oska kuumust hinnata ega võta piisavalt vett kaasa. Mõni aeg tagasi suri jalgrattur kõigest kahe tunniga: ta jäi teistest maha, nood arvasid, et küll ta saab hakkama ja jõuab järele, aga kahe tunni pärast oli ta surnud.» - «Millistes õnnestustes inimesed kõige rohkem surma saavad?» - «Kõige rohkem on meil enesetappe, 12-15 aastas.» - «Kust te teate, et need on enesetapud, aga mitte õnnetused?» - «Nad jätavad tavaliselt kirja maha.» - «Ja kus nad enesetappe sooritavad?» - «Igal pool. Mõni hüppab Dead Horse Pointi otsast alla, mõni teine jälle oma lemmikmatkarajalt. Üks hüppas siinsamas Fisheri tornide läheduses alla, aga ta ei saanud surma. Ma nägin, kui teda ära viidi: ta oli pealaest jalatallani haavades.» - «Kas need on kohalikud, kes siin enesetappe sooritavad, või tullakse siia ka kaugemalt?» - «Tullakse igalt poolt Ameerikast, on tuldud isegi Inglismaalt.»

See päev oli olude poolest üksjagu tappev. Temperatuur tõusis 34 kraadini. Kui Laidveega Sibulaoja teed mööda tagasi sõitsime, nägime maastikurattureid, kes olid tulnud ilmatu suure, mitmekümnemiilise ringi, ja Moabi oli neil veel omakorda mitukümmend miili vändata. Tundsin end lämmatava palavuse tõttu sedavõrd rammestununa, et mingil juhul poleks tahtnud lageda taeva all pedaalida. Pidasin auto kinni ja küsisin, kas neil vett on vaja. See on standardkäitumine siinsetes oludes, kui näed kedagi, kel võib tekkida raskusi, ja sul on, mida talle leevenduseks pakkuda. Mees ei öelnud pakkumisest loomulikult ära. Valasime oma veevarudest ta joogivoolikuga seljakoti täis. Ta küsis, kust oleme, ja kuulnud, et Eestist, siis teatas rõõmuga, et on Eestis käinud. See oli juba ei-tea-mitmes ameeriklane, kel Eestiga mingisugunegi side (foto paremal).

(Õhtupoolikul Steel Benderi ehk Terasepainutaja maasturirajale ratastega sõitma minnes kohtasime meest, kes teadis, et Eesti on hea murdmaasuusariik.) Aga üksjagu on olnud ka neid, kes Eesti nime kuuldes lihtsalt teadavõtvalt noogutavad, mille peale olen lühidalt seletanud, kus Eesti asub. Seda nimetatakse vist public diplomacy. Ja seda oleme siin Laidveega tasahilju viljelenud. Arvan, et president võiks meie tööd selles vallas väikse ordeniga tunnustada.

Seda enam, et Moab on karm kant, kus Eesti kohta teavitustööd teha. Laidvee pidi ratta õhtul koguni parandusse viima, sest käiguvahetussüsteem ei töötanud enam korralikult ja mõned muud jupid hakkasid samuti logisema. Rattapoe hooldemeeste ülem nentis, et selles pole midagi imestada, sest «Moab damages bikes». Ehk: Moab lõhub rattaid. (Fotol paremal arstitud ratas).

Kuid peaasi, et ise terveks jääd.

Rohkem fotosid saab vaadata siit.