Pullerits: Kuidas meil tekib Moabis fänniklubi?

Ööbime Jaanus Laidveega Moabis Lazy Lizardi hostelis, kus meil on väike palkmajake (foto paremal), milles on lai nari korraliku madratsi, kahe padja ja voodipesuga, laud kahe tooliga ning radiaator, kui öösel peaks külmaks minema. Moab asub ju kõrbes, ja kõrbes on temperatuuri kõikumised öösel-päeval suured. Me ei maksa selle majakese eest 40 dollaritki, mis on Moabi üks soodsamaid ööbimishindu. Teine koht, mida soovitan, on OK RV Campground, kus meil oli kolm esimest ööd samuti majake, milles oli lisaks radiaatorile isegi külmik, ja too maksis ligi 38 dollarit. Motellide hinnad algavad kevadisel tipphooajal saja dollari kandis.

Siin Lazy Lizardi hostelis on meil naabriks üks umbes 40-aastane mees, kes kiitis, et talle meeldib meie juttu kuulata, sest eesti keel on väga ilus ja vooav. Jah, on küll, nõustusin temaga, sest eesti keeles on palju pikki vokaale. Kui õhtul Laidveega jooksma läksime, tunnustas ta, et oleme väga sportlikud, ja pakkus meile pikka iga. Kui jooksmast tagasi jõudsime, siis ütles naaber, et kadestab meid, sest esiteks me ei suitseta (Peip Reedi, kas  kuuled?) ja teiseks käime jooksmas. Teine naaber, ise samuti sportlik, tundis hommikul huvi, kas me läheme päeval taas maastikuratastega sõitma.

Lühidalt: meid on Moabis märgatud ja meie tegemistel hoitakse silma peal.

Millega ma ei ürita öelda, nagu oleksime siin mingid ässad. Kaugel, väga kaugel sellest. Siin näeb maastikurattaradadel ikka selliseid sõitjaid, kes on pidurilingid justkui sootuks ära  unustanud. Mina imetlen omakorda neid, kust nad võtavad küll selle julguse neist neetult järskudest ja kivistest ja raputavatest nõlvadest täie lauluga alla kihutada. Ju nad on lihtsalt uljad, aga mis veelgi tõenäolisem – kogenud. Kui mul mõni riskantsena paistev koht rajal ette tuleb, ronin targu sadulast ja kõnnin alla, sest üks vääratus – ja kõik järgmised päevad võib korstnasse kirjutada.

Täna võtsime hommikupoolikul ette ligi kümnemiilise raja Fins and Things (foto vasakul), mis algab sealtsamast, kust maailmakuulus Slickrock Trailgi. Nagu raja nimetus viitab, kulgeb suurem osa sellest mööda suuri uimesid meenutavaid liivakiviseljandikke. Kuulsaim Moabi liivakiviuimede seas on Lion’s Back, millest varem juba kirjutasin, ja mis nüüd on hulljulgetele, kes sealt autoga üles sõitsid, suletud, sest keegi ostis selle koos ümbritseva maatükiga ära.

Fins and Things on ennekõike džiipide ja ATVde ning samuti mootorrataste rada, kuid see ei tähenda, et ratturid seal sõita ei võiks. Võivad küll. Rada kulgeb liivakiviseljandikult üles ja siis alla, seejärel tuleb kahe «uime» vahel läbida tavaliselt liivane lõik, kus sageli peab ratast käe kõrval lükkama, sest ülipehme liiv imeb rehvid mõnuga endasse (foto paremal), ja siis suundub rada järgmisele «uimele» jne. Kuulsime asjatundjailt, et ohtras liivas on süüdi vähese lumega talv ja kuiv kevad, et tavaliselt oleks vaja kolme päeva vihma, mis aitab liiva kinni pressida ja rajad tugevamaks muuta. Praegu näevad aga kõik ratturid paksus liivas kurja vaeva.

Vähemasti oli täna tuult, mis jahutas. Sest kui sõitsime Poison Spider Mesa rajal, siis õhk seisis ning rohkem kui 30-kraadises kuumuses ratast läbi paksu liiva lükata, endal lisaks jalanõud liiva täis – see võttis nii hingeldama kui naha leemendama. Sedasi ei ole meil mõtet märkida siin üles ka keskmisi kiirusi, sest esiteks ei aja me tempot taga, vaid naudime rattasõitu ja loodust ja teeme pilte, ning teiseks võtame üldse kõike eesmärgiga, et asjast emotsionaalset ja hingelist rahulolu saada. Seni oleme saanud. Keskmised kiirused on siin väga väikesed, kuid energiakulu see-eest meeletult suur.

Laidvee on minu arust silmanähtavaid edusamme teinud. Ta sõidab ludinal alla ikka päris pöörastest kohtadest, nii et minu arust ei jää ta kohalikest ässadest enam peaaegu millegagi maha, ning lisaks pressib üles nii järskudest mägedest, kus ma juba aegsasti kõnnile üle lähen – aga ausõna, mul pole vähimatki tahtmist end hingetuks piitsutada, sest see ei ole siin mulle spordi- ega treeninglaager, vaid kergelt sportlik puhkus oma lemmikkohas. Kui aga Laidvee peaks otsustama edaspidi lisaks suusatamisele ka maastikurattavõistlustel osalema hakata, siis ütlen ilma liialdamata, et need, kes sõidavad Tartu rattamaratonil teise saja kohtadele, peavad tema ees tõsiselt hirmu tundma.

Kuid siinsetel radadel on ka oma hind. Laidvee ratas juba käis paranduses, kus tuli reguleerida käiguvahetajat ja pidureid ja kruve koomale tõmmata. See maksis 30 dollarit. Täna läks parandusse minu ratas. Nagu ma varem juba ühte spetsialisti tsiteerisin: «Moab damages bikes.»

Pärastlõunal tegime autoga mööda Colorado jõe äärt ja läbi Castle Valley väljasõidu La Sali mägedesse. Laidvee pani mind 2600 meetri kõrgusel maha (foto paremal ja all), kus katsetasin, mis tunne on keskmäestikus jooksutrenni teha. Polnud mingit erilist tunnet – ju seepärast, et tempo oli aeglane, vaevalt 5 min/km, ja katsemaa lühike, napilt üle kolme kilomeetri. Ometi olin õhtuks hommikusest enam kui kolmetunnisest rattasõidust ja mägedes tehtud väiksest jooksuotsast nii kurnatud, et päris jooksutrenni minnes ei suutnud alguses läbida miile alla üheksa minutigi. Aga pärast otsa ümberkeeramist ja tagasiteele asumist muutus jalgade töö kergemaks (eks rada kulges ka malbelt allamäge), nii et läbisin viis kilomeetrit napilt aeglasemas tempos kui 4 min/km.

Kui kõik jooksmised ja rattasõidud kokku lüüa, ei julgeks saadud treeningtundide arvu vaadatagi – ilmselt küünib see näitaja elu rekordi ligi.

Rohkem fotosid saab vaadata siit.