Pullerits: Ka te kõik olete spordist sandid? Kes siis aitab?

Mäletan seda päeva liigagi selgelt. Oli reede. Väljas oli ilus päikseline ilm. Nädalalõpp paistis. Veetsin oma viimast päeva Tartu Ülikooli Kliinikumis ortopeedi-traumatoloogi Leho Ripsi varjuna. Tegin tema töönädalast reportaaži (see jõudis hiljem aasta ajakirjandusauhindade konkursil olemusloo kategoorias kolme finalisti hulka). Pärastlõunal oli dr Ripsil patsientide vastuvõtt. Seal vahepeal kasutasin juhust ning lasin tal oma põlvi kombata. Mitte et need valu oleks teinud või treenimist seganud. Aga kuidagi tuli see põlveteema jutuks.

Istusin siis lavatsile. Dr Rips muljus teatud kohtades mu põlvedele. «Ai!» jooksis terav valu läbi. Paremast põlvest rohkem, vasakust veidi vähem. Nende põlvedega tuleb varsti häda, hoiatas dr Rips, kõhred on kulunud.

Ma polnud seni tuhkagi tundnud, et seal midagi viga võiks olla. Jooksin ja sõitsin ratast, kurta polnud suurt millegi üle.

Pool aastat hiljem, pärast mullust Tartu nn jooksumaratoni, tuli jooksmisele lõpp. Veel pool aastat hiljem ei jäänud muud üle, kui minna parema põlvega dr Ripsi juurde lõikusele. Kõhred olid tükkideks kulunud.

Suur õppetund: isegi kui teile praegu tundub, et olete terve ja kuskilt suurt ei valuta, ei tähenda see vähimalgi määral, et teil tervis kuskilt juba tõsiselt ei lonkaks.

Täna, teisipäeval, on teil unikaalne võimalus teada saada, kuidas ära tunda, kui tervis treenimise käigus logisema hakkab, ja mida ette võtta, et katastroofilisi tagajärgi ennetada. Olgu veel kord rõhutatud: kui teile täna tundub, et kõik oleks justkui korras, ei tähenda see vähimalgi määral, et kõik on tõepoolest korras. Pigem olge valmis selleks, et ei ole. Kohe üldse mitte.

Dr Rips rääkis mulle hiljuti, kuidas talle teeb nalja, kui mõni inimene, sh harrastussportlane, tuleb tema vastuvõtule ja kurdab, et küünarnukk või puus üldse ei valutanud, aga näe, tohtrihärra, eile hommikul ärkasin üles ja läksin kööki kohvi tegema ning järsku lõi küünarnukki või puusa selline valu, et ei anna seda enam õieti liigutadagi, ja valu ei lähe millegipärast ära ka.

Nali on selles, et inimesed ei saa aru, et nii need asjad sageli juhtuvadki: ühel halval päeval lööb valu sisse ja jääbki piinama. See ei ole sellest, et te voodist suure hurraaga välja kargasite või kohvitassi vale käeasendiga haarasite. Ei, te ei teinud midagi valesti. Lihtsalt ühel halval päeval hakkab see valu, mis on kuudega kogunenud, märku andma. Pole siin midagi mõistatuslikku ega müstilist. Ega tegelikult ka mitte naljakat.

Täna, teisipäeval kell 19.45 seletabki ja näitab dr Rips Tartus Vilde tervisekohvikus spordiloengute sarjas, kuidas ja miks sporditraumad tekivad, kuidas nende teket ära tunda, kuidas nende teket ennetada ning mida siis peale hakata, kui kuri karjas. Ja ma ei väsi kordamast: ärge arvake, et kui teil kuskilt parajasti ei valuta, siis see teisse ei puutu. Kui nii arvate, siis lugege, palun, eelmisi lõike veel kord.

Dr Rips tegelikult ei vaja reklaami. Ta on Eesti tippsportlaste ja harrastussportlaste seas niigi ülikõva renomeega spetsialist. Vaid üks näide selle tõestuseks.

Kaasblogija Art Soonets rääkis mulle, kuidas ta käis mullu kevadel dr Ripsiga Tartu ümbruses jalgrattaga sõitmas. Trehvasid siis mehed kokku suusataja Peeter Kümmeliga. Tuli jutuks, et Kümmeli õlg on juba pikka aega valulik ega lase tal korralikult harjutada. Soonets rääkis, kuidas dr Rips oli sealsamas kutsunud Kümmeli enda vastuvõtule. Vastuvõtul oli ta teinud kiiresti selgeks, milles probleem, ning samuti selle, et seni oli tema õlga valesti ravitud. Dr Rips muutis ravi ning mõne aja pärast sai Kümmel taas muretult treenida ilma, et õlg valu teeks. (See, miks Kümmel ikkagi maailma parimatega sammu ei suuda pidada, on teine teema ega seostu dr Ripsiga, vaid treeningutega.)

Tartus ja Lõuna-Eestis pole vist ühtegi arvestatavat sportlast ega harrastajat, kes häda korral poleks dr Ripsi poole pöördunud. Ja temalt abi saanud. Tunnistan, et olen üks tema spordipatsientidest. Kui olen kevaditi ja sügiseti Tartu Velo Klubi ratturitega koos trennis käinud, olen end sageli haakinud paari dr Ripsiga, et kasutada aega temalt kasuliku info hankimiseks ja oma kümnete küsimuste esitamiseks. (Ka idee tema töönädalast reportaaž kirjutada tekkis ühe treeningu ajal peetud vestluse käigus.) Liiati, dr Rips tunneb sporti. Ta on kõva ja sitke rattur, käinud isegi Euroopa mägedes hulludel tuuridel, kus minusugused ilmselt mäest üles ei jõuaks ja mäest alla ei julgeks sõita.

Veel kord: dr Rips ei vaja reklaami. Tal on niigi patsientide pikk järjekord ukse taga. Aga teades, kui palju on tal väärt kogemusi ja kui selgelt oskab ta kõike seletada ning kui hästi kasulikke nõuandeid jagada, oleks minust patt, kui ma ei kasutaks siin võimalust ega viiks teid dr Ripsiga täna õhtul spordiloengus kokku. Kunagi ju ei tea, millal teil arsti vaja võib minna (meenutage siinse loo algust!), ja siis on hull lugu, kui te ei tea, kes on Eestis parimaid spetsialiste.
******

Cyclists on Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Doktor Leho Rips (keskel) 2011. aasta septembris oma tollases kabinetis Tartu Ülikooli kliinikumis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
 Foto 2: Leho Rips näitab keerulist harjutust, mis peab kuuluma iga harrastussportlase argipäeva. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix 
Foto 3: Doktor Leho Rips tegemas artroskoopilist õlaoperatsiooni Tartu Ülikooli kliinikumis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
 Foto 4: Leho Rips on sitke jalgrattur, eriti tugev maastikusõidus. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix