Pullerits: Kas minna Haanja maratonile või lumekoorikule tšillima?

Esiteks, palju õnne kõigile – olete valinud lugemiseks hea ja õige materjali! Kuidas see blogi ei saa siis õige ja hea olla, kui siit laenab oma arvamusküljele (sic!) mõtteid ja ka pilte Eesti Päevaleht (vt tänane leht)? On mõnda teist Eesti spordiblogi ka niiviisi autoriteediks tõstetud?

Aga vaatame nüüd tänasest ülehomsesse. Kas kujutate ette, milline mõnu ja nauding oleks miinuskraadidega hommikuil pärast päikese tõusu vabas looduses kõval lumekoorikul suusatada? Ainuüksi mõte sellele tekitab mus küsimuse, kas maksab minna laupäeval Haanja maratonile (transporti ka ei ole, nagu tavaliselt) või tasub eelistada lumekoorikul tšillimist.

Süda kisub lumekooriku poole. Tõesti, võistlushooaeg on ju põhimõtteliselt läbi, Haanja maraton ei muuda enam midagi, öeldagu selle tulemuse tähtsuse kohta mida tahes. Milleks minna sinna teistega kemplema, hinge paela otsa tõmbama? Mitte ei suuda aru saada, mida see enam annab, mida tõestab. Vaba liuglemine lumekoorikul, nagu seda kogesin eelmisel nädalavahetusel, on hoopis hingeülendavam.

Kuid Haanja maratonil on sedapuhku muudatusi. Helistasin korraldaja Silver Näkile (mina olen siin ju ainus, kel telefon on [pange tähele, ma ei räägi enam, et olen siin ainus, kes reporteritööd teen], sest olete ju isegi küllap märganud, kuidas paljud kommentaatorid soovitvad, et uurigu ma seda või teist, kuigi nad võiks seda sama hästi ka ise teha – aga no ju neil ei ole telefoni, mis seal muu ikka takistuseks saab olla) ja uurisin, mis ees ootab.

Mind tegi murelikuks, kas rada ei tule liiga jäine. Eile õhtul käisin Tartu dendropargis sõitmas ja 4,7 km ringi viimasel laskumisel libisesin Tartu maratoni aegse määrdega Fischeritega isegi Emajõe-poolsest võsast läbi ning pidin nägema üksjagu vaeva, et parempööret välja võtta. Kui Haanjas tuleb ka sula ja külma tõttu nii nobe rada, siis see ajaks hirmu nahka.

Näkk seletas, et tänavu on uus rajameister ja ta on kahte ohtlikumat kurvi püüdnud õgvendada. Ta lisas, et raja tõmbavad nad sisse võistluseelsel ööl, mis minu arusaamise järgi annab lootust, et see ei tule liiga jäine. Jäine tuleks see siis, kui rada teha sulaga ja lasta sel öösel külmuda, kas on nii?

Teiseks, mis annab lootust, et asi ei kujune väga hulluks, on see, et kurvidesse klassikajälge ei tule. Siis on lihtsam suuski juhtida. Jäljes on palju kergem takerduda.

Ja kolmas uuendus on see, et start toimub lainetena – aga milliste lainetena! Paugu peale lähevad teele esimesed 200. Siis on kaks minutit pausi. Kui sellest kuulsin, tundus, et oi-oi, see on küll hirmus pikk vahe. Aga! Aga on selles, et järgmise laine sõitjail läheb aeg käima siis, kui ületate selle koosseisus stardijoone: jala külge käib kiip, mis fikseerib stardijoone ületamise hetke.

Mida see tähendab? Mõelgem. Minu arvates tähendab see, et sedapuhku on palju ahvatlevam näiteks stardinumber 201 kui stardinumber 199. Esimeses laines startides, kui te pole just eliitsõitja, jääte nagunii esimeste taha troppi ja kaotate aega. Aga kui saate startida teise laine peast, on lootus alguses palju kiiremini minema saada.

Nii et puhas eelis on neil, kelle stardinumber on üle 200 – loomulikult juhul, kui nad oma laine eesotsas minema saavad. Kas on loogiline?

Vist tuleb ikka minna Haanjasse sõitma, et kogeda, kuidas «uus luud pühib». Loodetavasti tuleb kargeid tšillimishommikuid veel edaspidigi. Aga eks palju sõltu stardinumbrist. Kas see on 199 või 201. Huvitav, kui on 199, kas siis võib ennast tagumisse, teise lainesse jätta?
******

Jaanus Laidvee on Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Vooremaa fotode (1-3) autor Priit Pullerits.