Pullerits: Millega lõppes duell Mae versus Pullerits?

«Sport on üha rohkem meelelahutus,» tõdes Pärnu kolledži avatud ülikoolis ettevõtlust ja projektijuhtimist õppiv endine tippsuusataja Jaak Mae eilsel esinemisel Vilde tervisekohvikus Tartus.

Teie, osutas ta rohkem kui poolesajapealisele kuulajaskonnale, olete minusuguste sportlaste tööandjad.

Ja kahe ning kolmveerand tunni pikkuse esinemise lõpus tunnistas, et igas sportlases leidub üksjagu annust edevust.

Neis kolmes eelnevas lõigus sisalduv näitab, et minu/ajakirjaniku ja Mae/sportlase vahel ei olegi teab mis suuri erinevusi. Kui üldse.

Ka ajakirjanduse oluline (ei ütle, et peamine) ülesanne on pakkuda meelelahutust; ka ajakirjandus sõltub rahvast – kui palju inimesed seda tarbivad; ja ka ajakirjanikes on omajagu edevust (kuigi, kelles ei oleks? Miks muidu paljud kommenteerima tõttavad, olgugi et anonüümselt? Sest neid kõditab näha, kuidas teised nende väljaütlemisele reageerivad, ehkki, jah, julgust võiks rohkem olla, et oma mõtteid ei häbenetaks [aga kuna paljud-paljud kommentaatorite mõtted ongi häbenemisväärsed, siis on ju arusaadav, miks nad end nurga taha peidavad]).

Mae rääkis elust pärast tippsporti, oma tegemistest endanimelises suusakoolis (nimetades end ses kontekstis patrooniks ja maskotiks), seotusest ühe Tallinna spordipoega («Elus oleme, aga väga edukad ei ole. Jätkuvalt tegutseme, üritame edasi minna.»), osalusest FISi kalendrikomitees ja lootusest tuua Otepääle taas MK-etapp ning millest see sõltub. Rääkis sellest, kuidas ta tegeles oma karjääri lõpus enne võistlusstarte pidevalt enesepettusega, miks ta uisutehnika 2000. aastate algul lagunes, rääkis Rootsi ja Kesk-Euroopa (Prantsusmaa näitel) uisutehnika erinevusest, rääkis sellest, kes on Eesti parimad vabatehnikasõitjad (Raido Ränkel, Erkki Jallai), rääkis, et Tartu maratonil sõitis ta kokku 16 minutit üle anaeroobse läve, aga minu küsimusele, kui palju sõitis ta üle nimetatud läve tippvõistlejana, jäi vastuse võlgu (mõelge, miks! Sest ta ei kasutanud tippsuusatajana pulsivööd!), ehkki mainis, et iga tõusu otsas põhimõtteliselt finišeeris.

Mae küsis minult ajakirjanduse tegutsemise kohta temaga seotud sündmuste ja uudiste kajastamisel. Omakorda küsisin temalt sagedaste liigkõrgete hemoglobiininäitude kohta, teiste Eesti suusatajate (Kein Einaste, Algo Kärp) hemoglobiinitaseme ületuste kohta, astmaatikutest suusatajate esiletõusu kohta Norras, Eeti suusatajate kesiste tulemuste kohta, samuti selle kohta, kus ta oli, kui kuulis Veerpalu positiivsest dopinguproovist, mida siis mõtles ja kas ta tol teemal Veerpaluga ka lähemalt rääkis. Minu isikliku arvamuse kohaselt olid Mae vastused Veerpalu-teemaga seotud küsimustele kõige napimad ja jätsid vähemalt mulle pisut kõrvalepõikleva mulje, sest Mae alustas vastamist pikalt sellega, et kelle asi ja õigus on dopinguproovi positiivsusest teada anda, nii et pidin uuesti üle ksüima, kus ta ikkagi oli, mida tegi, mis mõtted läbi pea käisid, kui tulid Veerpalu uudised, ja kas ta teadis positiivsest dopinguproovist enne, kui see üldsusele ajakirjanduse vahendusel viimaks teatavaks sai.

Et millega kohtumine lõppes? Lõppes rahva nõudmisel minu ja Mae käesurumisega (mitte segamini ajada võistlusega, kes kelle käe laua peal maha surub). Selle vastu ei olnud meil kummalgi midagi. Minu arust ei ole me isiklikult tülis olnudki. Nagu ma oma lõppsõnas mainisin: «Nothing personal, just business.» Mae ei vaielnud sellele põrmugi vastu.
******

Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, and La Sal Mountains, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Jaak Mae valmistumas Tartu maratoni stardiks. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Jaak Mae on lõpetanud Tartu maratoni. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix