esmaspäev, veebruar 11, 2013

Pullerits: Kuidas ma teatemaratonil riske võtsin?

Viru maraton jäi opereeritud põlve hoides sõitmata, Tamsalu maratonil jäi klassikatehnikas teiste uisusammu vastu ponnistades tulemus saamata, Alutaguse maratonil puudus igasugune pidamine ning tuli leppida kohaga teise saja keskel – mis järgmiseks?

Järgmiseks paistis, et teatemaratonil jääb sootuks startimata. Kuigi kõik oli üksipulgi läbi mõeldud. Et tulen pool tundi varem kohale ja kasutan soojenduseks teab-mis-vana-määrdejäänukiga Atomicu uisusuuski. Sest kui neilt võistluseks auguga püss-Fischeritele ümber asuda, tundub psühholoogiline ja tunnetuslik vahe eriti võimas, loomulikult Fischerite kasuks. Suusavendade meeskonna liige Kristjan Oolo, ise hirmkiire jalaga uisumees, tunnistas, et need auguga Fischerid, mis ta mulle eelmine aasta hankis – ja pole minu asi, kust –, on tõesti suurepärased – võib-olla kogu Eesti ühed paremad uisusuusad üldse (P.P.) –, nii et tema kui endise võistlussportlase võistlussuuskadel pole nende vastu mingit šanssi (kui võrrelda ikka suuski, mitte nendega sõitjaid).

Andsin soojenduse ajaks, mis piirdus 2x400 meetri suusatamisega, oma püss-Fischerid meie meeskonna PSJJ ankrumehele Jaanus Laidveele, et paigutagu ta need aegsasti stardikoridoris viimase numbritega rea kannule. Numbrid lõppesid umbes 120ga, aga meie rinnanumber oli 147, nii et stardikoht oli tagaotsas vaba. Aga kui viis minutit enne lähet stardikoridori sisenesin ja suuski otsima hakkasin, ei paistnud neid kusagil.

«See on suusavõitlus ja siia tuleb ikka suusad ka kaasa võtta,» heitis keegi nalja. Kuid asi oli naljast kaugel. Pigem lõhnas meeleheite järele. Sest Laidvee oli öelnud, et paigutas suusad nr 119 järele, aga vaatan lumiseid numbreid – 116, 118, 120 – no kuskil ei ole mu suuski. Ja helistada Laidveele ka enam ei saanud, sest telefon oli dressipluusi taskus ja dressipluus oli Laidvee käes.

Vaat see on küll mage nali, kui võistlus sellise jamaga lõpeb – enne, kui on alanudki.

Jooksin siis mööda stardikoridori teise serva, sest ei saa ju olla võimalik, et keegi on mu suusad eest ära pildunud – see oleks küll midagi ennekuulmatut. Aeg muudkui kulus, aga mul oli vaja veel randmetugi paigaldada ning kinnas üle selle vedada nii, et tugi paigast ei nihkuks, ja siis Salomoni kitsas kepirihm üle kinda sikutada. Oeh, ja number tuli ka veel ette siduda.

Aga kõigepealt oli vaja suusad kusagilt üles leida.

Ja seal, stardikoridori kaugemas servas, paaritute numbrite poolel, need lebasidki. Näete, mis võib juhtuda, kui asjad eelviimasele minutile jäävad ning stardiärevus aju rahuliku-loogilise tegevuse blokeerib.

Suusad leitud, number üll, kindad-kepid käes, tuli asuda järgmise probleemi lahendamisele. Olime eelmisel aastal lõpetanud teatemaratoni seitsmendana, mis tähendab, et nr 147 vaevalt vastas meie tegelikele võimetele. Arutasin seda küsimust neljapäeval telefonitsi ka Klubi Tartu Maraton esindajaga. (Ei ütle nimme tema nime, et säästa teda anonüümsete kivipildujate turmtulest.) Väitsin, et kuna oleme registreerinud juhendis ettenähtud ajal, peaks olema me soov saada stardikoht eelmise aasta tulemuse põhjal igati põhjendatud, seda enam, et stardime tänavu täpselt samas koosseisu nagu mullugi. Klubi esindaja ei lubanud midagi, ent lisas, et vaatab, kas ja mida teha annab.

Nagu stardi eel selgus, ei olnud midagi andnud teha. Nojah, eks tule olukorraga leppida, nentisin. Kui ühtäkki, minut enne stardipauku, märkasin otse enda ees teises reas üht vaba kohta. Loomulikult ei tormanud ma seda kohe omatahtsi okupeerima. Kõik peab olema legaalne. Otsisin silmadega kähku üles võistlust korraldava Klubi Tartu Maraton esindaja (taas, kuni siin kõik kommenteerijad tsiviliseeritult käituda ei oska, siis teisi inimesi ma nende anonüümse kivirahe alla tõukama ei hakka), juhtisin tema tähelepanu tühjaks jäänud stardikohale ning küsisin, kas võin sealt alustada. (Ta teadis, et me võistkond oli mullu seitsmes.) Ta andis selleks loa.

Võtsin suusad näppu ja sammusin ettepoole, edastades teistele osalejatele selgesõnaliselt info, et teen seda korraldajalt saadud loal. Mitte keegi ei protesteerinud. Mida seal oligi protestida, sest korraldajatel on õigus teha igasuguseid muudatusi.

Aga suusad – oi hullu! Ma ei tea, mis Suusavennad sinna alla panid, ja ega mind huvita ka, aga nii kui pärast stardipauku kohalt tõukasin, oleks äärepealt selili lennanud. Suusad olid hirmlibedad. See võttis südame alt kohe õõnsaks. Läks ikka hea mitusada meetrit, enne kui nendega kohaneda, sest olgu lisatud ja rõhutatud – ega ma uisustiili tänavu treeninud ole. Vaid paar korda olen rahulikult lausikul sõitnud, et lihtsalt kontrollida, kuidas põlv kannatab, ja harjutuskordadesse veidi vaheldust tuua.

Hiljem rajal veendusin, et mu auguga püss-Fischerid olid laskumistel selgelt nobedamad kui ümberkaudsetel konkurentidel, ning isegi olümpiapronks ja MM-hõbe Jaak Mae, kes «Reporteri» meeskonna teise vahetuse sõitajana esimese vahetuse kaasa liugles ja sooja tegi, ei paistnud kiiremini libisevat.

Edasise võistluse kohta saate lugeda minu reportaaži Tartu Postimehest.

Läbisin oma vahetuse 12 km 36.45ga ehk minut ja 21 sekundit aeglasemalt kui mullu. Ei, ma ei otsi vabandusi, aga selge on see, et mullune libisemine oli parem ja rada oli kõvem, rääkimata sellest, et põlve polnud tookord opereeritud ja samuti polnud tollal nädala jagu gripiga maas lebanud.

Saime oma meeskonnaga 17. koha, aeg 3:11.39 ehk 11.57 aeglasemini kui mullu. Seda arvestades polnudki mu äraandmine vast liiga suur. Meil oli üldse ühtlane võistkond. Etapi keskmised kiirused olid: mul kõige lühemal etapil 19,6 km/h, Indrek Teppol (pikim ja Harimäe tõusuga raskeim etapp) 19,5 km/h, Silver Eensaarel 20 km/h ja Jaanus Laidveel 19,9 km/h.

Kohe kindlasti oli meil ühe väiksema ökoloogilise jalajäljega meeskondi, sest ajasime läbi kahe suusapaariga. Mõelge vaid, kui palju vastikut keemiat jäi kulutamata ja mürke õhku paiskamata – kaks korda vähem kui teistel võistkondadel. Andsin oma püss-Fischerid (samuti Madshusi saapad) Eensaarele, kes ei tahtnud Rossignolidest, mida paljud millegipärast kiidavad, oma mulluse kogemuse põhjal sedapuhku midagi kuulda ega teada. Ja Laidvee ei hakanud ka saapaid kaugelt Tallinnast kaasa vedama, vaid laenas Tartus triatleet Ain-Alar Juhansonilt Madshusi jalavarjud. Kui teised võistkonnad ka nii säästlikult käituksid, siis ehk oleks järgmistel aastatel teatemaratoni ajal kliima pisutki jahedam, mitte nii vesine nagu tänavu. (Olgu-olgu, selline lõpulause on puhas efektitsemine, sest inimtekkelist nii suurt kliimamuutust, nagu mõned väidavad end nägevat, ükski arukas inimene küll ei usu.)
******
Jaanus Laidvee, Slickrock Bike Trail, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu teatemaratoni start. Kõige paremal Priit Pullerits. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (nr 147) läheneb Tartu teatemaratonil vahetusalale. Nr 60 vasakul Kaili Sirge, tema taga nr 44 Veikko Täär. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 3: Priit Pullerits (paremal) ulatab kiibi teise vahetuse sõitjale Indrek Teppole. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 4: Indrek Teppo (vasakul) ulatab kiibi kolmanda vahetuse sõitjale Silver Eensaarele. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 5: Priit Pullerits (keskel) on võtnud enda hoida viimaseks etapiks valmistuva Jaanus Laidvee dressipluusi. Foto autor: Indrek Teppo
Foto 6: Priit Pullerits (paremalt) fikseerib kaotuse eelmistele võistkondadele, Silver Eensaar on lõpetanud Pulleritsu suuskade ja saabastega kolmanda etapi ning Jaanus Laidvee läheb ankrumehena rajale. Foto autor: Indrek Teppo
Foto 7: Võistkond PSJJ (vasakult) Indrek teppo, Silver Eensaar, Jaanus Laidvee ja Priit Pullerits lõpetas Tartu teatemaratoni 17. kohaga. Foto Jaanus Laidvee arhiivist

34 Kommentaarid:

At 10:41, Anonymous Anonüümne said...

Suur oli mu üllatus, kui selgus, et Madshuse tippkeppe tehakse hiinas.

 
At 12:18, Anonymous Anonüümne said...

Priit, sinu kurvastuseks pean ma teatama, et SK Metsasõbrad võistles samuti vaid kahe paari suuskadega. Me küll ei lähenenud asjale ökoloogilisest (kuigi nii oleks vist eetilisem)vaid pigem majanduslikust aspektist

 
At 12:30, Anonymous Anonüümne said...

Vaat siin ongi hästi näha , miks meie ajakirjandus alla käib -

kui juba õppejõud ees manipuleerib faktidega (ja ei tee korralikku uurivat ajakirjaniku tööd!), siis ega õppurid taga ei saa rohkem pingutada.
Jutt siis sellest, et nende tiim kõige ökoloogilisem. Ei tea ööd-ega-mütsi teiste suuskade ja saabaste arvust, aga juba lahmib "meie-meie". Rääkimata Jaak Maest , kes oma etapi starti mitte ei läinud autoga, vaid loodushoidlikult suusatas! Oi kui palju on ajakirjaniku-härral veel õppida!!!

 
At 12:45, Anonymous Anonüümne said...

10.41 aga kus neid Madshuse keppe siis tootma peaks? Norras? Ilmselt pole enamus valmis seda kinni maksma. Ja kas kellegi arvates on Hiinas toodetud asi kehvem kui euroopas toodetud ainuüksi sellel põhjusel, et tootel on peal Made in China?

 
At 12:49, Anonymous Anonüümne said...

Ma arvan, et ehkki Priidu mustad Fischerid on kindlasti head suusad, on sellised ülivõrded lippe kohta ülepaisutatud. Oli võimalus sõita enamuse omast vahetusest Silver E. sabas, kes väidetavalt kulges Priidu suuskadega. Jättes kõrvale fakti, et Silver on minust silmnähtavalt parem uisumees lausikul, ei tuvastanud ma laskumistel jäljes küll olulist vahet lippel. (muidugi, kui eessõitjal juhtus lumine jälg olema, tuli tagumine selga). Lihtsalt väidan, et minu suusk, mis libises võrreldavalt, oli ikka eile täitsa "kinni", ehkki sarnaselt määritud klassikasuusk päev enne Alutagusel toimis hästi.
Järelikult- Eesti parima lippega "visseri" austav koht on siiski veel lahtine;))

P.S. Silverile tunnustus rahuliku ja ühtlase sõidu eest oma etapil! Kasutasin mõnuga seda "kummipaela" taga rippumisel;))

Priit

 
At 12:59, Anonymous Anonüümne said...

Oo, suusavennad said üle pika aja positiivset reklaami.

 
At 13:37, Anonymous Anonüümne said...

Priit, konsulteeri oma keeletoimetajaga. "Riske võtsin" pole eesti keel.

 
At 14:01, Anonymous Andres, suusaklubi Squeezy said...

Ma panin küll täiega, aga kui Priit tagant tuli ja kergelt mööda tuhises oli ikka kurb olla. Aga mis seal's ikka, kõik ei ole tipud, kõik ei mahu marjamaale

 
At 14:03, Anonymous Guido said...

Priit, konsulteeri oma keeletoimetajaga. "Riske võtsin" pole eesti keel.
--------------------
Priit jutustab tihti ka "lahingu andmisest"

Russitsisme vohab. Kurb

 
At 14:48, Anonymous Anonüümne said...

"Kuidas" ei ole Eesti keeles mitte ainult küsisõna rollis.
"Kuidas eesmärk sai kamaluga täidetud?", "Kuidas ma lahingu andsin?" - kirjutab Eesti suurima levikuga päevalehe vanemtoimetaja Pullerits ja paneb iga sellise lause lõppu küsimärgi. Ometi on kõrvaltoas-telefoni otsas päevad keeletoimetajad, võiks vahel nende meeldivate daamide juurest läbi astuda ja mõned grammatika põhiasjad lasta endale selgeks teha.

Как поссорились Иван Иванович с Иваном Никифоровичем (eesti k "Kuidas Ivan Ivanovitš läks tülli Ivan Nikiforovitšiga") - miks Nikolai Gogol ei pannud küsimärki? Sest tegu pole küsilausega.

Lonkab grammatika - lonkab mõtlemine. Ja oi kuidas lonkab. (Ilma küsimärgita.)

 
At 15:07, Anonymous Anonüümne said...

Laidvee suukadel olevaid initsiaale vaadates tundub, et ajasite läbi lausa ühe paari suuskadega. Sinu omadega. Initsiaalid K.K viitavad Kaspar Koka varustusele. Mul on ka Koka vanad klassikasuusad. MK etapil tuli ta nendega vist lausa 95 kohale. Libisevad tõesti hästi.
Teet

 
At 15:20, Anonymous Anonüümne said...

Grammatikagurud, kuidas te aru ei saa? Priit üritab nende küsimärkidega lihtlausetega ju põnevust ja intriigi punuda. Nii ta saab alati väita et pealkiri ei pidanudki tõele vastama sest lõpus oli küsimärk. Priit, räägite palun äkki võetud riskidest ja nende mõistlikkusest ka? Artiklist ei selgunud midagi.

 
At 16:20, Anonymous Anonüümne said...

Kuulge grammatikagurud- enne kui viitatee möne söna väärkasutusele, siis eelnevalt väike kontrolli ei teeks paha...
PM artikkel teatemaratonist oli omajagu asjalik. Miskipärast päris algus oli natuke segamini...3.-ndalt km-lt hüpati taas starti tagasi? Aga löpetuseks tödemus, et miks just nii sel aastal läks, oli täiega asjakohane....ilm on süüdi, mehed olid head....
Maamees

 
At 16:24, Anonymous Anonüümne said...

Postimehes ilmunud loost:
«Sulle on see vist rahulik tempo?» pärisin Maelt, püüdes varjata oma hingeldamist, et ta ei arvaks, nagu oleks hing paelaga kaelas (kuigi palju sest puudu polnud).

«See on selline ... pika trenni tempo,» vastas Mae


Siit saab anakdoodi aretada, kui jätkata nii:

"Mul ka!" kostis selle peale Pullerits ning oli endaga rahul, ikkagi eksivad need aeglase trenni propageerijad.

Sorri, kui solvujaid on.

 
At 16:45, Blogger Priit Pullerits said...

...vaimuka ja mittekurja nalja peale on võimatu solvuda, vähemasti mul. Vastupidi, kui keegi oskab teha terase ja tabava nükke, siis on see väga nauditav isegi siis, kui see su enda pihta käib. Kui hakatakse aga norima ja targutades tühjast kisa tõstma, et kas kuidas-sõnaga algava lause lõppu tohib küsimärki panna, rääkimata neist, kes tulevad nimme alandama ja solvama, siis see teeb küll meele mõruks, ja küllap häirib ka paljusid neid, kelle pihta kive ei loobita. Vaevalt enamikule meeldib vaadata seda, kui mingid kapuutsides tüübid (räägin siin kujundlikult) peksavad jalgadega teist inimest ja selle juures veel irvitades oma mõnutunnet välja näitavad.

 
At 17:12, Anonymous Anonüümne said...

Kuulun nüüd ka esimest korda elus nende väljavalitute hulka kellel on õnnestunud PP-d edestada. Elu tundub kohe ilusam. Sõbrad, tuttavad ja konkurendid helistavad ning õnnitlevad mitte hea sõidu eest vaid just PP võitmise puhul. Seega kõik kes seda tunnet veel kogenud ei ole siis soovitan soojalt treenima hakata. :-) Mis sellest, et rahvuslik põlv nr.2 on haige ja korralikult pole trenni teha saanud, tulemustes seda ju kirjas pole. (PP enda sõnad)
Tegelikult oleks olnud huvitav lugeda mis juhtus Poslavitsa laskumise järel kui korraks autoteele sõitsite?
Samuti tahaks teada kas väärt treenerid ei ole õpetanud erinevaid uisusamme kasutama vastavalt raja profiilile? Nii paljukest kui ma nägin sõitsite ainult tempovarianti selle asemel, et siledamal ja allamäge lõikudel libistada pika sammuga nö. lausikut. Kui Teie veetavast rongist möödusin siis kasutasin just seda sammu ja arvasin, et pakun vedamisel veidi abi kuid järgi ei tulnud kedagi. Järelikult polnud tempovariant sel hetkel õigustatud.
Muidu igati hea sõit PP-lt eriti kui üldiselt õnnetut hooaega silmas pidada.
46

 
At 17:36, Anonymous Anonüümne said...

http://www.brinkzone.com/injuries/healthy-knees-for-life/

 
At 17:46, Blogger Tauno said...

Oot-oot, kas nüüd võib viimastest postitustest niimodi aru saada, et võistlusteks ikka Kuzmini imesikliga kallale ei minda?

 
At 18:36, Blogger Priit Pullerits said...

Lahe, 46, Aarne Tiit (kui ikka numbri ja nime õigesti kokku viin)! Mul on siiralt hea meel, kui minu võitmine teile rõõmu tegi. Ausõna! Loomulikult loodan, et seda edaspidi liiga sageli enam ei juhtu, sest muidu, saate ju isegi aru, ei paku see varsti teile enam nii suurt rõõmu.

Poslavitsa all sõitsin kraavi seepärast (nii palju, kui mäletan), et libisesin jäljes eessõitjatele järele, siis pidin kõrvale astuma, et mitte tagant sisse sõita, ja nondes oludes, kus sadas, prillid olid märjad ja kõik oli rajal ühtlaselt hallvalge, ei saanud aru, kus mingi lohk või perv on, ja nii sattusingi pahaaimamatult autoteele. Ka seal lagendikul 8. km kandis, kui Jaak Mae eest ära sõitis, ei näinud ma lumesajus mitte midagi, kust see sissepressitud rada läheb, sõitsin tunde järgi ja silmas pidades, millist trajektoori kaugemal eessõitjad olid kasutanud. See tundus üksvahe päris ohtlik, et üks vääratus ja olen kõhuli.

Uisutehnika praktikat tänavu pole, seetõttu siis ka ilmselt kaootika eri sõiduviiside kaustamisega. Üldiselt üritan maksimaalselt sõita mogrenit, aga selleks, jah, peab kiirust jaguma. Ka tõuse eelistan võtta üks-samm-ja-üks paariskepitõuge moodusega, sest see ei aja nii hingeldama ega aja jalgu nii piimhapet täis, kui kaks-sammu-ja-paariskepitõuge moodus. Näete, uisupraktikat on nii vähe, et isegi nende eri mooduste nimed on meelest läinud.

 
At 20:39, Anonymous Anonüümne said...

Journalism 101: Tõest on mitu versiooni. Igale sihtrühmale oma versioon.

Suusablogi auditooriumile ei lähe Jaak Mae apologeetika hästi peale? - Õige, nii, see on. Küll aga sobib selline kvaasi-grand old man (unustame need Veerpalu jamad!) Postimehe laiale, üldiselt rahvuslik-idealistlikult meelestatud, kuid Suusablogi lugejakonnast tunduvalt väiksema kriitika- ja analüüsivõimega target group'ile.. Andesta, Priit, mõneti küüniline sõnavõtta, kuid ajakirjanikud on ju oma kitsas ringis kõik küünikud?

 
At 20:52, Anonymous Karvajalg said...

Järgmine aasta siis juurde ökomaraton, kus tiimi kasutada on 1paar suuski, keppe ja saapaid! Ja määrida võib ainult öko määretega!

 
At 22:28, Anonymous Anonüümne said...

Eelmise postituse juures välja toodud etappide kohad on natuke ebatäpsed. Lugesin tibud üle ja sain tulemuseks: 28; 18; 17-18; 17....
Maamees

 
At 23:11, Anonymous Anonüümne said...

Mina pole oma suuska juba aastaid millegi muuga kui priske pekitükiga silunud.

 
At 23:41, Blogger Silver said...

Priit 12.49 - minu jaoks see sõit rahulik ei olnud, pigem ikka rabe ja konarlik:) Jalad olid kanged, tasakaal kadus tihti jne. Uisutehnika ei ole minu lemmik. Suuskade libisemise kohta ei oska eriti idagi öelda, töötas küll, kuigi tagant järele võttes oleks pidanud ju suusaboksis olnud määrimata Rossignolidega võrdlema...
Kuigi Rahvakogu on ettepanekuteks suletud võiks tõesti kaaluda üldrahvalikku kokkulepet, et pulbriga rahvamaratonidel enam ei tossuta. 50-60 eur ühe võistluse suusamäärimise hinnana on ju tavaharrastaja jaoks lihtsalt absurdne. Kui palju komplekte laste suusavarustust saaks selle raha eest osta, mis Tartu Maratonil ajuvabalt tuulde lastakse? Sellel aastal on vist hilja üleskutset teha, aga järgmisel aastal pakun välja heategevusliku kampaania annetada pulbriraha nt. lastekodulastele suusavarustuse ostmiseks. Maratonidel pulbriga määrimine on suures osas "hirmu" otsus. Nagu Rain Lond kirjutas - saab ka ilma geelide ja pulbrita (ja ka ilma Kuzmini siklita) selle maa sõidetud.
Tundub, et suusamäärimine on üldse liiga ületähtsustatud suusasõidu juures. Lumeinfo foorumist kumab paaniline igaks treeninguks suuskade määrimise paranoia. Praktikas ei juhtu suusaga midagi hullu, kui seda iga paarisaja km järel parafiiniga toita. Mul on üks paar klassikasuuski juba 6 aastat ja olen nendega sõitnud kõik treeningud ja võistlused ja on läbi aastate olnud korduvalt alt hallid ja ei juhtu sellest vähesest määrimisest mitte midagi.

 
At 00:36, Anonymous Anonüümne said...

Silver, aga sul on ka Rossignolid.

 
At 08:54, Anonymous Anonüümne said...

Tegelikult ju ainult vähesed tüübid lõhnastavad ennast enne suusarajale minekut ja seda on eriti raske taluda, määrige suusad alt deodorandiga ja olete võitmatud.

 
At 09:22, Anonymous Anonüümne said...

to 00:36
Niipalju kui mina tean, siis Silver sõidab klassikat ikka tegijate suuskadega - Fischeritega.

 
At 09:45, Anonymous Anonüümne said...

Kuulsin teatemaratonil sellist seisukohta: Kasulikum on investeerida suuskade määrimisse 80 €. see annab suuremat efekti kui 1000km läbisõitmine enne maratoni. Tulemus on parem kui palju suusatades ja tavamäärdega sõites ja mis peamine, oluliselt odavam. Suusatreeningud tähendavad suurt aja transpordi ja varustuse kulu, mis ületab ühekordse määrimise kulu (80€). Investeerige varustusse mitte treeningusse!

 
At 09:48, Anonymous Anonüümne said...

Kui tahate TM juures ökost rääkida, siis esimene asi: Minge starti korraldajate pakutava bussiga. Kui lähete autoga, siis ülejäänud jutt ökost on puhas mõga, millega ainult ennast petate.
M

 
At 09:54, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh kõigile, eile tegite viimaste kuude külastusrekordi - 2071. Korralikult annate! Hoidke taset!

 
At 10:02, Anonymous Anonüümne said...

Priit, midagi uurimiseks:
http://sport.postimees.ee/1134560/lugu-sellest-kuidas-uus-tulija-eesti-suusakoondisest-valja-jaeti

 
At 10:08, Anonymous Anonüümne said...

Kui lõpuni aus olla siis kukkusin ise veidi peale Poslavitsa laskumist kui tahtsin Kaili Sirgest mööduda. Hoidsin miskipärast liiga paremale mis oli viga. Raja pehmel serval vajus suusk järsku täiesti läbi ning tegin efektse spinni lõpetades pikali maas sõiduteel näoga Otepää suunas ja suusad all sassis. Olin juba käega löömas aga PP paistis ikka veel alistatav.
Kuna olen sunnitud ka ise prille kandma siis kogesin täpselt sama - kui grupist möödusin ei näinud enam rada üldse. Prillid olid udused ja lund sadas ka peale. Kasutasin sama taktikat, et jälgisin eessõitja trajektoori.
Loodan siiski, et uisus, mis on minu leib, õnnestub kunagi veel võidu magusat maitset tunda. Kui erinevad sõiduviisid selgeks saate siis on see kindlasti väga raske.

A.Tiit nr.46

 
At 00:10, Anonymous Anonüümne said...

17 prognoosivad pooled pea sula ilma. Saab põnev olema, kui hommiku külmetab ja siis läheb nulli.

 
At 06:10, Blogger raybanoutlet001 said...

coach factory outlet
basket nike
kate spade outlet online
oakley sunglasses wholesale
new orleans saints jerseys
green bay packers jerseys
true religion jeans
polo pas cher
cleveland cavaliers jerseys
supreme shirt
zzzzz2018.5.19

 

Postita kommentaar

<< Esileht