Pullerits: Kuidas ma leidsin Eestimaa ülevaima suusaraja?

Laupäeval jäi Tartu dendropargi rada minust kus seda ja teist.

Ei, ma ei sõitnud Tallinna maratonile. Ja kohutavalt hea meel on, et ei sõitnud. Olgu peapõhjus pealegi selles, et opereeritud parem põlv ei võimaldanud. Tähtis pole põhjus. Tähtis on tagajärg. Et mis sõitmata jäämisest juhtus.

Teadagi, mis seal Tallinna maratonil ees oleks oodanud. Alguses hirmus trügimine. Siis kitsas rada. Tüdimuseni tuttav rada. Kiired ja ohtlikud kurvidega laskumised – see oli vist mullu, kui mu auguga über-Fischerid mind kahel või kolmel korral hange lennutasid. Vastikud põlvi väänutavad tõusud. Küllap teisel ringil lahtine lumi ja siledaks sahatatud pöördekohad. Ja sajad, sajad suusatajad, kellest enamik võimete piiril ponnistamas, nii et pole aega kõrvalegi vaadata.

Mida uut ja huvitavat seal leida olnuks?

Ma sõitsin hoopis maale, kaasas nii über-Fischerid kui Atomicud – juhuks, kui olud osutuvad über-Fischereile kõlbmatuks. Ohh, kuidas ma ses osas eksisin.

Võtsin über-Fischerid Chrysler Pacificast välja ja läksin nendega üle tee põllu servale (kõige ülemisel pildil vasakul; suuremalt vaatamiseks klikkida pildile). Kinnitasin suusad jala külge. Ja edasi...

...edasi tuleb isegi mul õigetest sõnadest puudu.

Sõitsin voore otsa (ülalt teine pilt, paremal; jälgige siin ja järgmistel piltidel pinnastruktuuri!). Selget plaani polnud, otsustasin, et voore harjal vaatan, mis edasi saab. Kuidas lumekoorik kannab ja mis ülalt paistab.

Ülal keerasin piki voore harja loodesse, sihiks ligi kilomeetri kaugusel mobiilimast (ülalt kolmas pilt, all vasakul). See oli katsesõit olude väljaselgitamiseks.

Lumekoorik kandis ideaalselt. See oli kõva ja sile, ilma igasuguste vallide ja lohkudeta. Olen käinud valgel ja siledal Bonneville’i kuivanud soolajärvel Utah’s, kus autod üritavad teha kiirusrekordeid, ja kinnitan, et voore peal oli lumekoorik palju siledam, kui on Bonneville’i järve põhjas valge soolakiht. Suusk kantis perfektselt, libises mõnusa kerge krudinaga. Isegi kepid, mil on väike kulp, ei vajunud läbi. Meeleolu läks ülevaks.

Jah, kananahk tõusis ihule. Nii suurepärane tunne valitses!

Masti taga keerasin otsa ümber ja võtsin suuna piki harja kagusse (pilt paremal). Päike paistis, aga mitte nii teravalt, et oleks pimestanud, kuigi lumekristallid sillerdasid kiirte all. Temperatuur oli arvatavasti paar külmakraadi. Tuult ei olnud mitte mingisugust. Lumekoorik, nagu ütlesin, oli veatu. Vaid mõnes üksikus kohas oli näha mõne väikse metslooma jälgi. Ei mingeid mullakuhilaid ega salakavalaid kivimürakaid. Tuiskasin piki voore harja, ees avarus, taga  avarus, külgedel avarus. Vali selline trajektoor, nagu ise tahad. Kaldu vasakule või paremale. Ei mingit tarvidust etteaetud rajal sõita – sest kogu see hiiglaslik voor oligi rada.

Ja kogu täiega minu rada (pilt vasakul). Seal polnud mitte ühtki teist inimlooma. Seal polnud mitte ühtegi jälge ühestki inimesest, ammugi mitte suusajälge.

Korraks lõikas mu tee hõre võsa ja selle ääres elektrikarjus. Astusin karjusest üle. Kerge laskumine vasakule ja siis ees tõus uue voore harjale (foto all paremal). Näeks sellist tõusu mingil maratonil, vannuks ilmselt, et kuradi kurat, aga esimest korda sain aru ja tunda, et tõus võib olla nauding, kui suusad lihtsalt iseenesest sõidavad sellest üles. Ja kui ümber on avar segamatu loodus, mis hinge rõõmust pakatama lööb.

Uuele voorele jõudnuna ei osanud kohe midagi arukat peale hakata. Vaated ulatusid igas suunas mitme kilomeetri kaugusele (foto all vasakul). Sõitsin keset voort asuva tillukese padrikuni ja otsustasin ilma pikemalt mõtlemata, et teen ümber selle pika ja suure tiiru. Mul tuli meelde mullukevadine rattaretk Utah’s, kus sai samamoodi slickrockil ehk liivakivil emotsionaalsest kõrglaengust tiivustatuna ringi lollitatud (fooling around). Mulle meeldib Utah, pööraselt, eriti sealne punane liivakivimaastik, aga me ei hakka siin valetama: voore peal lihtsalt suvaliselt ringi suusatamine oli ikkagi palju rohkem tundeid küttev kui liivakivil rattaga ringi tiirutamine.

Edasi järgnes esimese jäätunud kruusatee ületus paremale (lendasin vallilt alla selili ja seejärel uuesti valli otsa jõudes teisele poole kõhuli – ülilibedate über-Fischerite süü [kes siis enda vigu tunnistab...]), sest otse ees terendaval trajektooril paistsid mõned majad. Voore paremal äärel liuglesin talude tagant avatud maastikul. Seal olid mõned kohad, kus üksikud kõrred turritasid läbi lume, kuid ega need seganud – oligi vahva nende vahel pisut manööverdada. Peagi keerasin suuskade aukudega ninad vasakule ning jõudsin voore teisele küljele, kust paistis ilus vaade piklikule lumega kaetud järvele (foto all vasakul), kus nooruses sai suviti isaga ujumas käidud.

Peagi ületasin veel korra tee (taas polnud suuski vaja alt võtta, sest tee oli lumine ja jäine) ning jätkasin mööda voore harja parempoolset külge talude tagant edasi liikumist. Kuni ühel hetkel otsustasin, et aitab küll, keeran otsa ringi.

Ai sa mait, seda oli kahju teha, sest tunne oli nii ülev, et sõida või lõpmatusse välja. Ideaalne ilm, ideaalsed suusad, ideaalne lumekate, ideaalne meeleolu – ja ei kedagi teist. Täielik nauding.

Kokku veetsin väljas rohkem kui kaks ja pool tundi. Puhast sõiduaega kogunes 1:33.30. Ülejäänud aeg läks peamiselt piltide tegemisele. Mul pole aimugi, kui mitu kilomeetrit ma läbisin – ja mis tähtus sel olekski?

Hirmus kahju oli sõitu lõpetada, aga ma ei saanud ju vanemaid alt vedada, sest ahjukartulid lihaga ja rullbiskviit ju ootasid. Niigi olin suusatanud üle tunni kauem, kui olin emale-isale algselt lubanud.

Jah, mul on neetult hea meel, et ma Tallinna maratoni ammustest aegadest tuttavale ja pähekulunud rajale teistega «kaklema» ei läinud. Isegi kui mul oleks seal õnnestunud oma über-Fischeritega mõnda igipõlist konkurenti võita, poleks see mingil juhul andnud mulle samasugust emotsionaalset laengut nagu suvaline sõitmine mööda Vooremaa voori (pildil paremal). Terve eilse päeva olin sealt saadud tunde lummuses, ja see tunne pole lahtunud tänasekski.

Olen juurelnud, milles oli ikkagi tolle sõidu eriline võlu peale eelloetletud asjaolude. Kindlasti avaruse tunnetus, sest voore harjalt on näha igas suunas kaugele-kaugele. Kui sõidate laugel maal lagedal põllul, kus võib olla sama tugev lumekoorik, siis vaadete piiratus... on vaadete piiratus. Voorte peal on lauged tõusud ja laskumised, ei ole midagi ponnistama panevat – puhas mõnu! Voore harjal ei ole takistusi, nagu teed (v.a mõned üksikud; pildil all paremal), kraavid, metsad, aiad, tarad jne. Ja mis peamine – voored on ju tuultele ja päikesele valla. See seletabki, miks voorte peal on lumekoorik loodusjõudude poolt nii ühtlaselt tasaseks lihvitud.

Eestis leidub mehi, nagu dr Holden, kes korraldavad kevadisi matku ja minu teada küsivad selle eest ka tasu. Minu küsimus on, kas peaksin selle imekoha, Eesti ülevaima suusaraja, ka teistele reetma. Teate ju isegi, et kui massid peale tulevad, siis kohe ürgne võlu kaob (pildil all vasakul).

Või peaksin siin välja hõikama, kes tahab teha ühe kevadise meeliülendava suusasõidu, tulgu x ajal minu Pacifica peale või sappa, sõidame koos kohale, teeme kolme-neljatunnise mõnuringi, pärast käime minu pool saunas ja lõpuks sööme otse pannilt ahjukartuleid? Aga arvestades, et dendropargi korrespondentsvõistluse üleskutse eest sain ainult võtta, siis ei ole vist mõtet uute ettepanekutega esineda?

Seda enam, et kindlasti mõnel juba näpud sügelevad, et kommentaaride rubriiki ninatargalt kirjutada, et näe, mis me kogu aeg rääkinud oleme – et tõelise suusaelamuse saab ikka loodusest, mitte dendropargist.

Enne kui seda kirjutama hakkate, lugege taas üle laupäevase fantastilise sõidu asjaolud: päike, tuuletu ilm, sile ja kõva lahtise lumeta koorik. Selliseid olusid, eriti täna, pühapäeval, aknast välja vaadates, ei esine Eestimaal just sageli. Mul vist pööraselt vedas, et juhtusin õigel ajal olema õiges kohas.
******

Jaanus Laidvee descending on Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Vooremaa fotode autor Priit Pullerits.