Pullerits: Miks Haanja maratonil käib sunnitöö?
Ei saa aru, kas enamik teist võtab maratone tõesti nii surmtõsiselt, et rajal pole aega paari sõnagi vahetada? Haanjas püüdsin mitme mehega, kellest möödusin või kes minust möödusid, juttu teha, et oleks lõbusam, aga suurem jagu vaatas keskendunud mõrvaripilguga vaid ees jooksvaid suusajälgi. «No näe, ega Peltonen ikka Fischerite vastu saa?» küsisin heatahliku lõbuga ühelt noormehelt, kui pärast viimast korda suusastaadionilt möödumist temast mööda libisesin. Vaikus. «Vaatan, et jõudu paistab päris palju olema,» laususin teisele, kes mulle distantsi viimasel kolmandikul järele jõudis ja mööda üritas minna. Vaikus.
Kuulge, mehed, ega siin käi võitlus elu ja surma peale, tahtnuks neile öelda; võtke mõnuga, ilm ju ilus ja rada ka korralik, nautige hooaja viimast tõsist suusasõitu, mis te naba paigast tõmbate.
Mõni mees oli siiski suhtlusaltim, ja see tegi tuju kohe rõõmsamaks. Näiteks (loodan, et järgnevalt mind mälu alt ei vea) Kait Vahter (nr 132), kellele poolel distantsil ühel laskumisel järele libisesin. Ta laskus kahe jälje vahel ning kuna järgnes kurv vasakule, pelgasin, et ta astub välimisse ratta, otse mulle ette, ning hüüdsin, et ta seda ei teeks. Ta hoidis end korrektselt kahe raja vahele ja kui mööda liuglesin, tänasin teda hea soorituse eest. Tükk aega sõitsime koos, kord tema ees, kord mina. Kümmekond kilomeetrit enne lõppu, kui tuli täisnurkne pööre vasakule, andsin talle hoiatuse, et seda kurvi ma pelgan, ja lendasingi vasakust äärest risti üle raja paremasse äärde, misjärel hoo raugedes heitsin pilgu üle õla ja küsisin, ega ma probleeme tekitanud. Ta ütles, et kõik on korras. Mõne aja pärast läks ta oma teed ja võitis mind lõpus kahe minutiga. (Üks tähelepanek: mulle tundus, et käte tõugete ajal läksid tal käed liiga sirgelt liiga kaugele ette.)
Või Gaspar Sukk (nr 83), kes oli üks väheseid, kes ise minuga vestlust arendas, kui mööda läks. Või ka – vaat siin enam täpselt ei mäleta, kumb neist – Heiki Möll (nr 106) või Urmo Kesküla (nr 102), kellest üks ei pidanud samuti paljuks mõnda sõna vahetada. Ja kui umbes 10. kilomeetril Eveli Sauest laskumisel mööda libisesin, ütlesin, et «Jõudu, Eveli!», mille eest ta mõistagi tänas. Ning kui nn mõrvaritõusu keskel mu ühe suusa saba teise peale lipsas, misjärel põlvili lumme kukkusin, hüüdsin minu taga peatuma pidanule vabanduse, et tema tee kinni panin, mille peale ta vastas muretult, et pole hullu midagi. Järelikult võttis ta samuti asja mõnuga – või aitas see, et koheselt oma viga tunnistasin. Igatahes hea oli tunda, et selja taga pole mõni selline, kes sind koperdamise eest kohe kiruma võiks hakata.
Sellised väiksed dialoogid teevad sõidu kirkamaks ja meeleolukamaks, aga kui kõik tuimal pilgul omaette pongestavad, jätab see mulje sunnitööst. Ma ei taha olla sunnitööline.
Tegelikult ei tundnud üldse suurt tahtmist Haanja maratonile minna. Pärast Tartu maratoni oli järgmisel nädalal mu suusatamise maht 2:32 ehk 43 km ja veel nädal hiljem 3:31 ehk 50 km. Eelmisel, Haanja maratoni nädalal tegin vaid kaks suusasõitu, 1:08 ja 0:43, kokku 26 km. Pole just näitajad, mille pealt tulemust tegema minna.
Lisaks – ja ma ei kavatsegi seda salata – tundsin Haanja maratoni ees hirmu. Aastaid seal osalenuna olin iga kord kuskil hange kihutanud või külje maha pannud. Aga need olid juhtunud enamasti sõitudel, kus libisemine oli nätskevõitu. Ent nüüd oli karta, et tuleb külma ilma tõttu viimaste aastate kiireim rada. Kuid laskumistel suuskade valitsemise kallal polnud ma sel talvel mingit tööd teinud. Jah, pelgasin, päris kõvasti pelgasin.
Seetõttu ei hakanud ka oma 168. rinnanumbriga kuskile ette trügima. Startisingi umbes sealt, kuhu number mind paigutas. Võtsin algul rahulikult. Ja leidsin peagi end vaat et grupi päris sabast. Esimestel kilomeetritel sõitsin sageli selg enamiku ajast sirgu. Siis nägin, et mõned read minust eespool on lastud suure grupiga mõnekümnemeetrine vahe sisse. Hüüdsin vist isegi, et kas kiiremini ei saaks sõita. Ei sõidetud. Seejärel ei jäänud muud üle, kui ühel tõusul hüpata rajast välja ning joosta paremalt kõige ette. Peagi püüdsin kinni Klubi Tartu Maraton pealiku Indrek Kelgu (nr 147) ning pärast esimest korda staadionilt möödumist sain varsti kätte ka suure grupi saba. Ent sedasi polnud imestada, et 5 km märgis olin alles 167. kohal (14.38), kaotust liidritele juba kaks ja kolmveerand minutit.
Rajameister oli teinud head tööd. Nimelt sellega, et veidigi kurvilistes kohtades oli jätnud jälje tõmbamata. Nii sai suuski päris hästi juhtida. Ent teist korda staadioni läheduses suutsin hõreda metsa all ikkagi ühe terava vasakkurvi sirgeks sõita – ei võtnud pööret välja. Sõitsin paksu lumme sisse, kuid jäin püsti. Need mehed, kellest olin mõni aeg tagasi just möödunud, pääsesid uuesti minust ette. Kõik algas otsast pihta.
Kõige rohkem pelgasin kurvi umbes 12. km kandis. See on koht, kus tuleb metsa vahelt kaunis järsk otselaskumine väiksele lagedamale kohale ning koheselt keerab rada paremale taas metsa alla. Üks aasta, kui seal olid jäljed sisse tõmmatud, lendasin külili ja minu taga veel vähemalt kaks meest. Õnneks selgus, et kõik jäid terveks, ja varustus ka – küsisin selle kohe järele. Aga tollest ajast mäletan ühte tragikoomilisemat stseeni, kuidas üks mees sõitis meie taga suure hooga hirmsa ragina ja vandumise saatel otse võssa. (Selle kurvi kohta leiab ka YouTube’i video.)
Seekord jäin püsti. Aga laskumise ajal nägin, kuidas minu ees oli ikkagi üks mees rägastikku kihutanud.
Hoopis meelest oli aga läinud üks pisut kurviline ja kiire vastu päikest laskumine, mis tuleb metsa vahelt ning teeb all täisnurkse pöörde paremale otse mäkke, põllu suunas. Ükskord kihutasin seal kurvist hooga hange. Kui nüüd laskudes toda kohta nägin, lisandus silmapilkselt uus probleem: hoolimata tavaprillidest läksid silmad laskumise ajal paksult vett täis, nii et ei näinud midagi. Mida teie teeksite? Ei saa ju prille eest võtta ega silmi kuivaks pühkida. Hakkasin meeleheitlikult silmi kokku-lahti suruma – ja näe imet, just enne pööret saingi nägemise tagasi. Ja jäin kurvis püsti.
Seejärel võisin kergemalt hingata: ohtlikumatest laskumistest olin sedakorda kukkumata pääsenud. Ja sellest tõdemusest tiivustatuna lisasin pisut tempot. Sõitsin kohe päris paljudest mööda, mõned olid isegi kahekohaliste numbritega, sh Karel Tammjärve õde Kati (nr 96). Heaks seltsiliseks kujunes Madis Sildvee (nr 148), keda vahepeal vedurina kasutasin, ja kellega sõitsime tükk aega, kord üks, kord teine ees.
Kui Sildvee lõpuks oma teed läks, leidsin uue seltsilise, Karl Romet Pedajase (nr 123). Aga 2 km enne lõppu näitas ta mulle kandu. Olgu, kui läks, siis läks. Viimasel käärtõusul 1 km enne lõppu hüüti raja kõrvalt, et kaks vihast meest on kannul, mille peale hõikasin vastu, et ahh, las nad minna pealegi, sest ega mäng käi ju esisaja koha peale. (Suur tänu kõigile, kes mind raja ääres nimeliselt ergutasid, neid oli tõesti üllatavalt palju! Arvan, et kui ma millegi muu poolest esikümnesse ei mahtunud, siis ergutajate arvu poolest küll.)
Kuid nood olid kavalad mehed. Nad ei paistnud üritavatki minust niipea mööduda. Alles siis, kui lõpuni jäi 200 meetrit, leidis Maanus Jershov (nr 164) Viljandi Suusaklubist, et peaks mulle koha kätte näitama. Mida ta ka tegi, olles haaranud endale aegsasti lõpupöördeks sisemise raja. Ja kui palju ma lõpusirgel ka ei pingutanud, sai teinegi mees, Tair Anton (nr 195) Team A2K Spordiklubist mõni meeter enne lõppu minust mõne sentimeetriga mööda. Kirja läks mulle 121. koht ajaga 2:25.34. Selle traumeeritud hooaja parim tulemus.
Suur oli aga mu üllatus, kui nägin finišialas Peip Reedit, riided juba vahetatud ning rõõmus nägu ees. Ei või olla, et talle nii palju kaotasin, käis läbi pea. Või on Reedi tõesti nii kõva? Asi, nagu selgus, oli hoopis selles, et Reedi oli umbes poolel maal rajalt ära tulnud, sest selg oli valu teinud. Kogenud suusatreener Laur Lukin pani talle käigult diagnoosi – häda on seljanärvis.
Nii ei ole liiast rõõmustada, et ise täiesti terveks jäin.
******
View from Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, on Colorado River and Arches National Park (background), Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)
Foto 1: Haanja maratoni stardikoridor. Foto autor: Gaspar Sukk
Foto 2: Priit Pullerits Kurgjärve toitlustuspunktis. Foto autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 3: Eveli Saue 2010. aasta detsembris Haanjas Eesti meistrivõistlustel laskesuusatamises. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Foto 4: Laskesuusataja Rene Zahkna sai Haanja maratonil 16. koha. (Pilt on tehtud Haanjas, kuid mitte Haanja maratonil.) Foto: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Priit Viks (fotol 2010. aasta detsembris Haanjas Eesti meistrivõistlustel laskesuusatamises) sai laupäeval Haanja maratonil 183. koha. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Anti Saarepuu (keskel nr 103 Val di Fiemme MMil) võitis 41. Haanja maratoni. Foto autor: Stanislav Moshkov, Õhtuleht/Scanpix
62 Kommentaarid:
Priit, kuidas suhtud Haanja võitja finshieelsesse komejanti ja hilisemasse sõnavõttu ETV ekraanil?
Mis on vanemate peas kes panevad oma lapsele nimeks Gaspar ?
Aga mis on selle mehe peas, kes võtab ISE endale nimeks Gringo?
Harimiseks, Gringole - wikipedia.org
Ja minu viis punkti läheb ... 11:57!
PS. Ega nimi meest riku, ikka mees nime ...
Jagage nüüd oma tähelepanekuid Haanja kohta kah, ei maksa diskussiooni kohe algul viltu vedada. Mainisin siin loos ikka nii mõndagi meest (ja ka naist), et inimesi aktiveerida.
Minul on alati olnud Haanja esimesed 15 km sõita palju raskem kui viimased 15 km. Sellel korral olin eelviimases TP-s nagu alles kõlanuks stardipauk. Suusa lipe läks ka aina paremaks (Briko HF7 lilla)pidamine start Raceing extra sinine -2-8, mis on küll tahke määre, aga sisaldab kliistrit, hõbedat, floori ja molübdeeni. Väga kulumiskindel ning vahelduvates oludes ideaalne määre. Mingeid kuuseokkaid ega prahti alla ei korjanud.
Teet
Mul õnnestus pea igas järsemas kurvis kellegiga juttu ajada a la "oot hoia oma trajektoori" või "ära sa nüüd lõika". Mingis ulmelises paremkurvis sai kaassõitjaga arutatud, et vot siin võiks fotograaf asuda. Polnud seal mingit sunnitööd, kõik (eeldan)kes numbri selga tõmbasid olid ju vabatahtlikult kohal.
Terv Ain
Vaidleks küll tiba Hr. Pulleritsule vastu. Vb. esimese 200 kandis toimub armutu võitlus, kuid keskmike seas on küll toredad ja suhtlusaltid suusatajad.
Endal õnnestus seal samas kurvis, millest juutuubi link, külg maha panna. Ei süüdistaks kõrval laskunud kaasvõistlejat, kes võttis küll sisekurvi kuid ajas kepid nii laiali ning kõrgele, et tekkis hirm oma silmade pärast. Nii ma seal rajaservas maandusin. Kusjuures mees jäi eemal seisma ning pidas vajalikuks vabandada. Müts maha selliste meeste ees!
Väga mõnus oli sõita koos nr.456, kelle suusk vist polnud kõige pidavam aga võttis asja naudinguga.
Miks sunnitöö, mõnel pole ehk kombeks võõrastega lobiseda?
Sõitsin esimest korda haanjat ja sõltumata sellest,et läbisin raja matkatempos, läks lõpus ikka päris raskeks nii et jalad ja pea kippusid erinevas rütmis töötama.
Sellises olekus tahta, et veel kellegiga vestlusesse laskuda, seda on ikka palju.
Võib olla on see ka minu enda eripära, et juttu ajades läheb nii rütm kui ka hingamine sassi ja isegi keskmise tempoga sõites väsin kiiremini. Nii et jäägu vestlused ikka stardi eelsesse ja finishi järgsesse aega
Kaupo
Ma oleks kah vait, kui PP suhelda püüab. Ütle mulle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sa ise. Milleks lobisemisega endale mõttetut jama kaela tõmmata.
ERR Lumeinfo foorumi Harku-Nõmme sektsioonis on teemassepuutuv huvitav kogemusekirjeldus ühelt harrastajalt. Loodan, et ei ole palju see siin täies mahus ära tuua:
Täna sain ka isikliku kogemuse, et pane mehele võistlusnumber rinnale ja läheb veidi lolliks kätte küll. Keilas peeti miskit kohalikku suusasõitu ja mehed olid 15km mass-stardist vabastiili sõitmas, nii 30 osalejat vast oli. Sõideti lühemal ringil, rada oli avatud ka muidusuusatajale, hea ja lai rada heas korras, mõnus vaheldus Harku koduringile. Tulin pikemalt ringilt suusastaadionile, üks üksijäänud võidusõitja tuli tasapisi selg ees vastu. Sappa jõudsin talle "tankimäe" tõusul, ülal tipus tõmbas paremale, kus teda jootja ootas. Sel hetkel läksin vasakult mööda ja keerasin vasakule sillale laskuma. Siis märkas võistleja minu nurjatut tegevust ning kostitas mind kurja röögatusega "T.ra, sa ei sõida ju!" Hmhh, numbri all jah mitte, sellest hoolimata tema edasised ponnistused rajal jäid juba minu selja taha. Koomiline värk, eriti kuna ühtki teist võistlejat lähikonnas polnud ei ees ega taga, võistelda oli tal võimalik vaid iseendaga, ju siis saab adreka (liiga) kõrgeks ka nii.
Huvitav, eks ole? Ja tsiteeritud loo autor sai Harku-Nõmme lumefoorumis kohe kaaskommentaatorilt nätaka!!:
Kuule Mees, see foorum on Nõmme Harku ringi raja kommenteerimiseks, Keilaga ei ole siin midagi pistmist. Keila radade jaoks on siin oma koht olemas, kui just oma juhtumisi rajal lahendatud ei saa ja need ilmtingimata foorumisse rajainfosse kõigile lugemiseks lisama peab.
Mis viib mõttele, et "Kuradi m2nn" ja ""T.ra, sa ei sõida ju!" ei ole mingil määral suusavõistlusega piirduvad, vaid tunduvalt laiemad käitumismustrid Eesti ühiskonnas.
P.S. Ülalesitatud näidetest ei saa teha järeldust, et suusaharrastajad kuidagi eriliselt jõhker ühiskonnakiht oleks. Minu kogemused näitavad pigem vastupidist.
Vaatasin sõitu kõrvalt ja... raja äärest paistis küll väga viisakas võistlus.... Ilm oli ilus, määrdega oli suht võimatu mööda panna ja rahvas oli heas tujus, olenemata sellest, kes võistles ja kes nautis viimast Estolopeti maratoni sellel hooajal. Roppusi ei kuulnud - ausalt.
Üle hulga aja olid aga raja kohta käivad kommentaarid vägagi positiivsed, seda nii eesotsas lõpetajate kui ka sõidunautijate poolt.
13:59, üritad siia kokku koguda üksikuid kuuldud fraase maarjamaa suusaradadelt? Sarnast kõnepruuki on ju ka Kiku ise kasutanud, mis suurvõistlus see oligi?
->11:24
Nordhug teeb ka komejanti, Nordhug on hea suusataja, järelikult on tema ka nüüd hea suusataja.
Priit, kõik inimesed on erinevad, kuid elementaarne viisakus ei tee ka sportides liiga. Kui keegi midagi ütleb/küsib võiks vastata. Üldjuhul annab see indu edasi pingutada! Selles mõttes oli tore sinuga mõtteid vahetada! Ja edu paranemisel, et järgmine aasta saaks sinuga tõsiselt konkureerida!
Hea lisandus, 13:59.
Kiku läheb kindlasti kolmanda näitena kirja. Kui keegi (Pullerits) annab kunagi välja "Suusataja leksikoni", "Harrastussuusataja aastaraamatu" vms, siis lehekülg suusaradadel kasutatavatest ütlustest (ka neist krõbedamatest) väärib kindlasti teosesse sisse lülitamist!
13:59
Rajal oli meeldiv olla. Ka taga otsas. Ikka ergutati teineteist ja hoiti mõõdukaid vahesid laskumistel. Minu arust suudab eestalne võitslus rajal tunduvalt inimlikumalt käituda kui trenni tehes. See oli juba teine hea kogemus järjest.
Matkamist Haanja Maratonil pole. Esimesed 8km suutis ka tagumisel otsal kopsu nii kinni tõmmata ka vaiksel liikumisel et esimest korda tekkis hirm, et kas tõesti täna lõppu ei jõua. Lohutust andis kaas piinljeta viltuseid suusamütse ja punaseid nägusid vaadates.Edasi läks kergemaks.
Aga selleski tempos "matkamine" võttis jalad tudisema finishiks.
Super suusajälg, hea korraldus, vaieldamatult põnevaim rajaprofiil eestis.
Hea ja üldjoontes viisakas sõit oli. Aga siiski - laenates blogipidajalt enamike postituste pealkirjade ülesehitust, küsiks: "Kus on reserve 90 sekundi kärpimiseks rajal?"
Vastan- minu hinnangul muidugi ametlikke toidupunkte eirates ning nendest pigem kiirendades läbi kihutades, lootes "konkurente" eksitada. loomulikult kaasnevad sellega üsna koomilised ja kohati suisa ohtlikud tegevused enne või pärast TP-d, kus laskumistel, kepid laiali, sirge seljaga "kotkad" oma geele ja jooki manustavad! Kui te arvate, et pakendid jõuavad tagasi taskusse või TP prügikasti, siis paraku 90% juhtudel eksite - nii kõvadel meestel on stardimaksu sees õigus sodi metsa alla loopida! Eriti nukraks läks pilt ca 5km enne lõppu, kui rajale tekkis märkimisväärses koguses "kodukeemia" taarat kirjadega TURBO, Mg, Booster jne. ;))) Võimalik, et mina olen ilmselge vähemus, kes toidupunktis kepid rihmadest lahti laseb, vajadusel geeli ja/või joogi ära joob ning taara prügikasti paneb (eeldusel et see on olemas, ja Haanjas oli. 5+). Usun, et "ajahukk" mitte üle 30sek. per TP. Jah, finishis ilmselt 15-20 kohta tagapool, aga millist emotsiooni ma oma 100. lõpukohakoha piirimail peaksin taga ajama??? Võidutunnet? Ehk hoopis rahulolu, et sodi jäi taskusse/ TP-sse?
Sõna võtma ajendab see leierdatud teema mind seetõttu, et varsti algab rattahooaeg ning kui eelmisel aastal korjasin pärast TRM-i ca 2km pikkuselt trassilõigult koduukse eest 60 l igatmasti sodi, siis sel aastal panen ilmselt sinna kaamera üles ning palun hiljem viisakalt sodiloopijad koristusele appi;))
Kokkuvõtvalt: inimesed, palun ärge risustage! Sellele ei ole terve mõistusega võetavat vabandust! Nagu ka hoolimatusele ja sõimule.
16:02
Vaata "Maratonimehe kümme käsku" Dr Holdeni blogis. Ain-Ivar näitab selgelt, kust ja kuidas saab kümneid sekundeid, maratonidistantsil ka mitmeid minuteid kokku hoida. Pulleritsu blogist sa sellist nõu ei leia. Pullerits ju tuntud tühikargaja, ei tema tea aja võitmise nippidest tuhkagi!
Maratonimehe kümme käsku!
Tänan, 16.14
Olen lugenud. Asjalikud ja kogemuste pealt kirja pandud nõuanded. Lihtsalt see oli minu isiklik seisukoht, et TP-sid eirates ja prahti loopides ma oma kohta parandada ei kavatse;))))
Peip, äkki vajutasid alguses esimese vaheajani 4.km peal liiga "punasesse"?? Olid tabeli järgi seal ligi 45sek kiiremini, kui Pullerits. Samas olete vist enam vähem sama kiired sõidumehed hetkel?
http://www.suusahunt.ee/
Huvitav, kas härra Pullerits jaksaks 8 tundi järjest suusatada. Mina arvan ,et tal on hiljemalt 5 tunni pärast toss täitsa väljas. Samas võiks see olla Priidu jaoks tõeline väljakutse ja võimalus tulla auhinnalise kohale ja miks mitte isegi võita. Proffe ju pole. Vahva oleks kui Priit osaleks! Sõit on ju klassikas, nii et põlve pärast ei peaks muretsema.
no mida teemapüstitus. kui koolieas oled pugeja siis jääbki külge hull vajadus kogu aeg külje alla pugeda. kõik põle mitte sellised.
Ühe ilusa žesti unustasin: Jaanus Teppan andis Sparta TPs juua. Hea jook oli, aga pisut liiga kuum, pidin ootama, kuni veidi jahtub. Aitäh sellegipoolest!
Teistele. kõik, mis siin Haanja maratoni kohta kirjutasin, on tõde. Küsimus on selles, kas kogu tõde. Selle avaldamise peale pisut mõtlen...
Priit, pisut on läbi juba...
13:59 - olen sama kogemuse omaks Kolmapäevakute rajal saanud
tuli üks tagant järgi, sõimas, et oli juba t**a kui mitu korda minu pärast pidurdama pidanud; palus mööda ja jäi siis mitmeks tõusuks ette aeglasemaks sõitjaks (olime mõlemad numbritega, tagumise otsa mehed). mõnesaja meetri pärast tuli kodanikul kett rämedate sõimusajatuste saatel maha ja kuna selle peale panemine oleks liiga ropp töö olnud ning sõidule ikka täieliku takistuse peale pani, tuli DNF ära :)
panemise maailmameistrite terviseks!
Libe tüüp see Pullerits. Püüdis mitmetele ligi ujuda, aga keegi ei tahtnud jutule võtta!
Pulleritsuy pick up line-id suusarajale:
«No näe, ega Peltonen ikka Fischerite vastu saa?»
«Vaatan, et jõudu paistab päris palju olema»
«Jõudu, Eveli!»
Lausuda tobeda ameerikaliku naeratusega.
Kordan 11:24 küsimust.
Priit, kuidas suhtud Haanja võitja finshieelsesse komejanti ja hilisemasse sõnavõttu ETV ekraanil?
Teised võiks ka vastata.
paistab,et Priidul enam 100-hulka asja pole.
Mina oleks Priiduga hea meelega juttu ajanud aga ma ei püsinud tempos juba algusest peale. Kõigile pole antud jumalikku sädet
11:24 ja 07:56 - kuidagi ei suhtu. Peab siis kõigesse suhet omama? Minu arust ei pea.
To have suhe, what a hell is suhe?
Siiani on lahti rääkimata prillikandjate uduteema + külm. Nii, kas sirm mahub optilistele peale? Peaks proovima?
pealkirja küsimus - miks Haanja maratonil käib sunnitöö? - on siiani vastamata. milles asi Pullerits?
Aga seda ma ju teilt, lugejatelt, sh 11:26-lt, küsingi. Kui mul oleks vastus, siis ei küsiks.
Mis siin ikka vastata oleks. Haanja maraton oma olemuselt füüsiliselt suht nõudlik. Esimesed 10km-i tõmbavad parajalt rihmaks juba niigi. Pealegi nagu kõneleb rahvasuu - ega lobisemise eest keegi palka ei maksa....Sarja viimane üritus. Igaüks üritab anda endast parimat, et veel kord suusahooajal tulemustabelis võimalikult parimal positsioonil lõpetada...
Ja mis nende pea-aegu võõrastega pikalt ikka lobiseda. Lisaks kui Priit veel ninatargalt suusamargile viitama hakkab, siis ise annaks kepiga üle küüru: narri meest, mitte mehe mütsi...
Maamees
tähendab, et lapsed on hästi kasvatatud, igasugu külgelöövatest kommionudest tasub pigem eemale hoida
Miks on meil nii vähe Karhu varustust liikumas?
http://www.karhuski.fi
Neid karu suuski pole ju poodiumil kusagil näha. Ostetakse ikka parimaid (auguga püsse). Marjo Matikainen sõitis Karhudega 25 aastat tagasi ja võitis poodiumikohti. Aga see on ajalugu.
Ise sedapuhku tervislikel põhjustel (millest PP veebruari algupoole väikese leheloogi tegi) vaatasin teiste pingutamist paraku raja kõrvalt pealt. Olles seal ka mõned korrad ise numbriga sõitnud, oli ikka veidi kahju küll, et sellistes heades oludes ise enam numbriga rajale ei saanud. Sest senini olid mu Haanja tulemused kõik vähemal või rohkemal määral sulailmale sobimatu suusa nahka läinud, aga laupäevane ilm oli just nagu loodud mu klassikasuusale :)
Aga teisalt väga ei norutanud ka, oli lihtsalt heameel sellestki, et üldse on võimalust veel ka kasvõi niisama ilusat ilma ja head suuska nautida! Sunnitöö asemel siis kilt sinna või kaks tänna libistada ja erinevais paigus sunnitöölistele kaasa elada hoopis ja mõned pildidki teha...päeva peale kogunes ikka ligi paarkümmend km kokku ja tuju hea. Sai ka proovitud ühe rajal olnud sõbraga lõpukm koos sõita, et seda numbriga sõidu tempot meenutadagi vähemalt, aga seal napilt 300 alla kohal ja ise värskena, see loomulikult tundus küll kuidagi üsna aeglane :)
Olin siis ühtlasi see mees, keda Priit oma loos mainib seal viimasel kangemal tõusul, üritasin rahvast päris pikalt seal ergutada. Nagu Priit blogiloo alguses soovitab viimast maratoni võimalikult naudinguga võtta, nõnda soovitasin siis ise seal vapratel suuskuritel viimast tõusu "nautida" kuni veel saab ning et kilomeetri pärast ongi läbi see lõbu. Loodetavasti oli kellelegi abiks, mõned pingutusest pahupidi näod igatahes läksid rõõmsamaks ja samm pikemaks küll!
PP ise tegi ju selles mõttes ikkagi tubli sõidu, et km peale algust oli ta tõesti oma grupi pea viimane (oma tehtud pildil nägin vaid 6-7 inimest tagapool...)ja tundus kehahoiakust ja näoilmest, nagu hoopis miskit motivatsioonipuudust hõljuks ta ümber ning mõtlesin, et kas nüüd on juba tegu 200 sees püsimisega...aga lõpuks ikkagi tegi oma enamvähem ära! Tubli igaljuhul.
Aga kui peaks lõppkokkuvõtteks natuke kurvaks tegema, et ei saanud põlvehäda tõttu seda hooaega täiega võtta, pidi end tagasi hoidma ja nüüd järgmist hooaega ootama...siis lohuta ennast mõttega, et mõned võistlushimulised inimesed paraku peavad end võibolla hoopis elu lõpuni tagasi hoidma ja seega pole su seis kõige hullem miskit! ;)
Igal juhul parimat ja tervist ka ikka lõpetuseks minu poolt kõigile suusasõpradele!
Mehis
Aitäh, Mehis, pika kommentaari, huvitavate detailide ja heade sõnade eest!
Ahjaa, ning kui jutt siin ikka ümber sunnitöö keerleb, siis ise praegu juba Gulagi Arhipelaagi triloogia viimast köidet lugedes, tundub sunnitöö ikka see olema, kus võimalikult palju viilitakse oma nahka säästes ning peaasi, et toidunormi kätte saaks, mitte parim võimalik lõpptulemus sundijale. Ei usu, et see tõdemus seal raamatu lõpuosas veel muutuda jõuab ja nüüd ei teagi, kas see võrdlus suusarajale ikka sobib? :P
Mehis
Priit, tule laupäeval Käärikule!
Saab nii mõnedki jutud ära rääkida.
Osalejad
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
...ja seda räägib mees, kes pole isegi Utah's MTB paradiisis käinud...
Gaspar, ei näe pointi sõita nii palju ja nii kaua suuskadel - ja veel ringil. Milleks?
mis see utah siia puutub?kas kl 16 triik sees juba?
Kui võrrelda ovaali ja Kekkose ringi siis Kekkos ei tundugi nii väga ringina enam:)
Eero
Väga vabandan,16:21, aga mis asi see triik on?
Ettepanek: asutada uus rahvaauhind Pullerist, mis antakse Estoloppeti hooaja lõpul ...
Kellele ja mille eest? Ideid!
Nimi on auhinnal teravmeelne, sellega peab nõustuma.
Aga mille eest? See vajab natuke pikemat analüüsi.
Analüüsime.
Kes kõige rohkem rajal puhmasse pannud on...;))))))
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Head mõtted, dr Holden, midagi hakkab juba looma! Kuidas oleks homme avaliku väljakutsega sinu maratonisõitja 10 käsule - neelad alla?
Mida tähendab "...avaliku väljakutsega sinu maratonisõitja 10 käsule..." ?
Kas PP vaidlustab või lükkab ümber need põhimõtted? Kui neile ei vastandu, siis pole ka väljakutset ...
Asjahuviline
Holdenile paranduseks, et jooksul Ole Vakrasst Kiirem, said esimesed 50 lõpetajat mäletamist mööda auhinna.
Kaugeltnurga mehed vahest ei tea, et Pässa rabajooksu rada on sama, mis suusatajate Harku ring.
Vakra oli tol korral eelnevalt haige olnud, sellepärast pilt taskus oligi. Kuna ta üritas lubadusest kinnipidada, siis startis jooksule, kuid teades tema võimet maksimumi anda, siis lõpptulemus kahjuks polnud parim...
Kas keegi nägi mõni kilomeeter enne lõppu lõikajaid ka? Pärast mõrvaritõusu üle tee ja kohe suure põllu alguses läks rada paralleelselt ja sealt oli võimalik max 500 m lõigata (sai vältida suurt ringi põllu peal). Ise nägin kuskil 7-8 jälge sealt üle minemas, aga ei oska kommenteerida, kas tegemist oli võistlejate või lihtsalt matkajatega. Muidu ahvatlev koht rutem finišisse saada, aga spordieetikaga see kokku ei käi...
Postita kommentaar
<< Esileht