Ei ole mõistlik alati emotsiooni pealt «tulistada». Vahel tasub asju ka kainelt, distantsilt vaadata. Tartu rattamaratoni avatud raja sõidul oli seda eriti hea teha, sest siis polnud toda mitmetuhandelist ažiotaaži, mis paljudelt «katuse» ära viib.
Kui saabusite eelmise pühapäeva hommikul Tehvandi staadioni lähedusse, siis oli ju küllap teilgi hea endamisi, ilma segavate faktoriteta aru pidada, mida te õigupoolest tulete sinna sel pühapäeval tegema.
Mõelge ise: pühapäeva hommikuks koguneb Tehvandile üle viie tuhande rattasõitja. Iseenesest tore, las sõidavad. Aga kuidas nad sõidavad? Kuna maastikurattasõit on läbi aegade olnud neliküritusel minu nõrgim ala, siis olen näinud oma silmaga, mis toimub liidritest, võidu peale sõitjatest kaugel tagapool. Ja pilt on selline: enamik on kummardunud agressiivselt leistangi kohale, silmad kergelt punnis, «punn» põhjas, kullipilk rajas kinni, keegi ei anna hetkegi hõlpu, ühtki positsiooni ei anta niisama kergesti ära. Pange tähele, et räägin neist, kes sõidavad 700.-800. koha kandis. Ma ei räägi siin esimese kahesaja sisse sõitjaist.
Kui kaine pilguga kõrvalt vaadata, on see totaalselt arulage. Vaat see on see, milleni viib kollektiivne hullumeelsus, üksteise üleskütmine, ratsionaalsuse kadu.
Mis mõte on kulutada pühapäevasest puhkepäevast, kui meie esiisad isegi tööd ei teinud, kolm ja pool tundi, isegi neli tundi kruusateedel ja metsaradadel ja porimülgastes maksimaalselt pingutades? Lõpuks olete kõik tolmused või porised, higised igal juhul, ja väsinud – ning preemiaks on selle eest mingi medal ja diplom, milliseid on teil kusagil sahtlipõhjas või riiulinurgas juba kümneid, üks 0,3-liitrine joogipudel, talongieine ja tillukeses kirjas tulemus kuskil protokollis, mis, vaadake endale ausalt näkku, ei lähe mitte kellelegi korda, ei lähe isegi teile juba (üle)järgmisel päeval korda, mida ei märka ega tunnusta tegelikult mitte keegi, sest alati leidub sadu neid, kes on saanud teist hulga parema tulemuse. Ja ratas on porine, nii et seisate kümneid minuteid pesusabas (kusjuures saba võib vabalt pikeneda, kui mõni lätlane jälle vahele trügib), ja siis sõidate tunde koju, olgu Tallinna või Pärnusse või Haapsallu – ja ongi päev õhtul. Hommikul tööle.
Suurim iroonia peitub seejuures tõsiasjas, et suurem osa teist maksab selle hulluse eest veel peale. Ja mitte vähe.
Oleks siis, et saate tasuks mingi uudse elamuse. Ei saa ju! Enamik teist tunneb Tartu rattamaratoni rada peast, iga lõik on varasematest aastatest tuttav. Ei ole seal tänavugi ühtki seninägematut lõiku. Ja isegi kui oleks, siis arvestades, et enamik vahib vaid rada või eessõitja selga (mõni ehk vahib ka pulsinäitu), siis ega keegi sellele tähelepanu pööraks, kui peakorraldaja Indrek Kelk kas või püramiidi raja äärde tassiks.
Ei, see ei ole mõeldud virisemisena. See on minu tagasihoidlik püüdlus teile veidigi aru pähe panna, et eesmärk ei peaks olema silmad punnis igipõlisest ajast üdini tuttav rada taas kord võimalikult kiiresti läbi pedaalida, vaid eesmärk võiks olla võtta rahulikult, võtta mõnuga (nagu viinareklaamgi soovitab).
Igatahes mina ei kavatse neljandast stardigrupist (701-1000) seekord seda üldrahvalikku sõgedat hullust kaasa teha. Lähen rahulikult sõitma, punnima ega pongestama ei hakka. Hambad ristis kihutamisel ei ole mingit mõtet.
Ja selle kinnituseks esitan siin oma viimaste nädalate rattasõitude koondandmed, et keegi ei saaks asjatult kahtlustada, et olen pühapäevaseks rattamaratoniks trenni teinud.
Eelmine, 36. nädal – 185 km (7:16), sh 88 km avatud raja sõit;
35. nädal – 140 km (4:11), sh rattaga maale tööle ja tagasi 62 km;
34. nädal – 203 km (7:36), sh 68 km rattamatk Eesti lõunatipust Ähijärve äärde ning rattaga maale ja tagasi koos rulluisutajatega 67 km;
33. nädal – 162 km (4:36), sh Võru rattaralli 95 km (2:31.40);
32. nädal – 286,5 km (12:05) – MTBga matkad Vormsil ja Hiiumaal;
31. nädal – 148 km (5:52), sh ligi kolm tundi rattamatku Läänemaal ja Vormsil;
30. nädal – 91 km (3:28);
29. nädal – 151 km (6:34), sh 84 km matk Viljandimaal (4:28);
28. nädal – 129 km (6:05), sh kaks matka MTBga kokku 99 km;
27. nädal – 66 km (2:02);
26. nädal – 12 km (0:21).
******
GMC Terrain descending
Spring Canyon to Hey Joe Canyon, Moab, Utah. 21. aprill 2012.
Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)
Fotod 1 ja 2: Hambad ristid mullusel Tartu rattamaratonil pingutamas. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Medal - tunnustus Tartu rattamaratoni läbimise eest. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Järjekordne tuttav koht Tartu rattamaratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Osaleja mulluse Tartu rattamaratoni finišis - ei ole siin midagi rõõmustavat. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
35 Kommentaarid:
Olen selle kõigega, mida hr. Pullerits kirjutas 100% nõus!
Enamik nn "rahvasportlasi" on massipsühhoosi ohvrid!
Selle asemel, et TERVISEspordist mõnu tunda, nautida tervisesporditegemist koos kõige sinna juurde kuuluvaga (ilus loodus,-maastik, sõprade seltskond, jpm.), minnakse massiüritustele ei tea mida tõestama ja "võistlema" mingi "n" koha pärast!? Unustades, et VÕISTLEMISE eesmärk on olnud ning on alati ESIKOHT!
no mida kuradit,kui ma tahan sõpradega loodust nautida,tiirutame niisma ilusates kohtades,aga kui ma olen selleks ürituseks treeninud ja kallist maksu maksnud ning tahan kohta parandada,siis lähen loomulikult seda tegema.Need,kes seltskonna mõttes sõita tahavad,võiksid seda kodus teha ja mitte rajale tolgendama tulla.Ants.
Eks inimesed ja nende ambitsioonid on erinevad. Mõni tahab mõnusas äraolemises seltskonda ja rada nautida, mõni tahab oma spordiharastuses areneda ja enda tulemusi parandada. Las see siis nii olla. Igaühele oma.
Väga põnev teemapüstitus, kuulun ise ca 4h sisse sõitjate hulka ja ikka igal sügisel seda va rattapidu suure õhinaga oodanud. Ikka võistlemise pärast ka.
Tagapool käib ju samuti võistlus. Võistlus naabrimehe või -naisega, sõbraga, kolleegiga. Kuidas see võistlus siis erineb võistlusest esikoha pärast? Kuidas esineb esikahesaja võistlejate ponnistus olulisel määral sellest, mis toimub 700 - 800 vahel või 3000 - 3500 vahel? On ju selge, et näiteks varasemal aastal 200. kohale finišeerunu väga suure tõenäosusega esikohale ei jõua. Aga miks temagi siis üldse peaks starti tulema?
Kui ma tahan minna loodust nautima, lähen suurima tõenäosusega hoopis RMK uuele matkarajale - ja ka seal võistlen iseendaga, et näiteks ca kuue päevaga läbi teha. Mõnus!
Selle sama uue matkatee osas oli Hr Pulleritsul siin mõni aeg tagasi kaval mõte - miks mitte muuda seda rada (ultra)võistlusrajaks? Ma küsiks vastu - kas mõni rada ei võikski jääda võistlemiseks ja mõni rada loodusenautimiseks?
Tubli. PP on arenenud. Ja tema arenemised on tavaliselt 180 kraadi kaupa. Seekord siis niipidi. Aga olid ajad....
Naljatilgad! See on lahingueelnne puhas desinformatsioon! On selgemast selgem, et blogija paneb täiega minna, pärast hea öelda, et mis kōik oleks vōinud veel pingutadnes olla....
Ažiotaaž on nii Aserbaidžaani moodi sõna, millel on ka kerge baklažaani mekk man.
Pole ju mõtet enne võistlust India gruppi langeda.
Psühholoogid, kuidas kutsutakse sellist olukorda tegelikult, kus inimene, enne suurt võistlust, alla annab ja otsib põhjuseid, miks mitte pingutada?
B-to
Lp Baruto Võrumaalt, kuidas saab võistelda 800. koha peale? Isegi nii küsin: kuidas saab võistelda 100. koha peale? See on võistluse mõtte mõnitamine. Võistluse mõte on selgitada võitja, no olgu, esimesed kolm, no olgu pealegi, esimesed tosin, kellele KTM nänni ja feimi jagab, kuigi nänn on kaduv ja sealne feim olematu. Aga võistelda 100. või 800. koha peale - või veel hullem, 822. koha peale, näiteks -...siin peaks ikka mingit muud sõna tarvitama kui "võistlemine".
Täpselt samamoodi nagu PP on oma isiklike konkurentidega võistelnud. Aastate jooksul oleme siin ikka lugeda saanud keda Priit jällegi mõnel spordivõistlusel võitnud on. Ega teised erinevad ei ole. Võistlevad samamoodi kõigega, kellele hammas peale hakkab, kõige rohkem ehk isegi iseenda ja oma varasemate tulemustega.
Tauno, varasema tulemusega võistlemine on väga küsitava mõtte ja väärtusega, sest tulemus sõltub sellest, kui palju tuleb starti sinust tugevamaid (a la kas Norrast tuleb 30, Rootsist 40 ja Soomest 50 litsenseeritud ratturit) ja millised on ilmastikuolud.
Tõsi ta on, olud erinevad ja varasemate tulemuste võrdlemine päris täppisteadus ei ole, aga asi seegi.
Mnjah mnjah, miks märkida üles läbitud kilomeetreid kui trenni ei tee? Miks küsida Ässalt nõu ning seda kohandatult järgida kui plaan on matk? Miks läbida nädal enne rada tasuta ning pärast minna raha eest jälle matkama? Kas kõvakahvliga on matk tervislikum?
Teet
Ilmselt oled Sa sõnade tähenduse koha pealt minust kordi targem. Aga oma püüdlen ka tarkuse poole :)
Võistlema ‹võistelda 49› mingi eesmärgi v. omaduse poolest teis(t)est parem olla püüdlema, konkureerima.
Sõnaraamatu järgi on küll võistlemineka 800 koha kandis.
See viimane oli B-to.
Mida tähendab sõna ažiotaaž?
Kust siis tõmmata piir? Kas sinna, kuhuni on auhinnalaud?
Ehk siis TRM-il saab võistelda ka 1223 koha peale. http://www.tartumaraton.ee/seb-31-tartu-jooksumaratoni-1223-lopetaja-saab-erilise-tahelepanu-osaliseks
Mis siis võiks see muu tegevus olla?
Võhmeldamine? :):):)
B-to
Asjalik jutt Priit siin see on
Lp B-to ehk Võrumaa Baruto - tubli käik sõnaraamatu abil! (Ilma irooniata.) Aga kas me saame sõnaraamatut ikka usaldada? Seal on sõna "neeger" seniajani neutraalne, aga Eestis on püütud juba aastaid luua avalikus ruumis meelelaadi, et neegri-sõna kasutamine on kuidagi halvustav. Niisiis, et ehitada kirik keset küla - kuigi leidub ka neid, kes peavad religioossete sõnade toomist avalikku ruumi taunitavaks, kui meenutada hiljuti üles kistud väikest tormi Eesti hümni sõnade pärast -, siis teen omalt poolt ettepaneku, et meil on sõna "võistlema" tähenduse ja sellest arusaamises osas erinevused. Sõnad ja keel, erinevalt matemaatikast ja arvudest, ei ole alati kuigi ühesed.
Ja 1223. koha peale ei anna kuidagi võistelda. Seda kohta on pea võimatu rajal olles välja peilida või lasta kellelgi endale välja peilida, ja nagu teada, siis võib esialgsesse protokolli tulla hulk muudatusi, nagu see juhtus vist üle-eelmisel aastal, kui üks meesterahvas üht naisterahvast tagant tõukas ja naisterahvas hiljem disklaffi sai. Oli vist selline lugu? Protokollis muutusid seejärel paljude kohad.
Teedule:
Miks märkida üles läbitud kilomeetreid, kui trenni ei tee? - Sest mulle pakub huvi teada, kui palju ja kui kiiresti ma sõitsin.
Miks küsida Ässalt nõu ning seda kohandatult järgida, kui plaan on matk? - Ka matka võib endale mõnusamaks teha, kui järgida Ässalt saadud soovitusi; ja ega tarkus kunagi üle külje maha jookse.
Miks läbida nädal enne rada tasuta ning pärast minna raha eest jälle matkama? - Esiteks, avatud raja sõit ei olnud ju võistlus, ja teiseks, ai-ai-ai, teiesugune vana kala siin blogis peaks ju teadma, et minusugune osaleb rattamaratonil tasuta.
Kas kõvakahvliga on matk tervislikum? - Mul on siiamaani randmed valusad ja kui lähen pühapäeval uuesti rajale, on selge, et randmed hakkavad kõva kahvli tõttu kohe valutama. Niisiis, amort sisse, ka matkates.
Psühholoogid, kuidas kutsutakse sellist olukorda tegelikult, kus inimene, enne suurt võistlust, alla annab ja otsib põhjuseid, miks mitte pingutada?
Enesenurjamine
Tegelikult on kõik lihtne.
Neil aladel, kus Pullerits on suhteliselt tegija, on võistlemine loomulik ja kohutuslik, kes ei võistle ja Pulleritsu käest pähe saab, on möku ja oomegaisane.
Kuna aga Pullerits ei ole enam ühelgi alal tegija, sest et põlv ei luba enam joosta ning suusataminegi ei tule vähemalt Tartu Maratonil enam välja, siis on võistlemine uute korralduste saabumiseni (ehk uue trumpala avastamiseni) OUT.
Priit
Ai meelest läks, uus ala on ju leitud või kuidas selle Tartu dendropargi suusaringi rekordi võistlusega on? Juba läbi?
Priit
Priit jätab ühel aspektil täiesti peatumata, miks siiski paljud sellistel üritustel osalevad ja seda mitte niisama.
Selleks on pingutamine võimete piiril või seal lähedal, heas mõttes enesepiitsutamine.
Sest tegelikult on pingutus mõnus ja sellest saadav positiivne emotsionaalne laks nii kõva, et kui tervis korras, siis tahaks seda ikka ja jälle tunda.
Samuti pole vähetähtis see, et füüsis areneb (või siis ei mandu nii kiiresti, sõltuvalt east) regulaarsel pingutamisel märksa kõrgemale tasemele kui niisama omaette metsas "tiksudes".
Sest üksi õhtul metsarajal või veelgi enam - linnaringil, pikemalt täiega uhades on ka kuidagi... ütleme kentsakas.
Tähendab siis nii, tuleb minna ja ikkagi tuleb panna!
>> Sest üksi õhtul metsarajal või veelgi enam - linnaringil, pikemalt täiega uhades on ka kuidagi... ütleme kentsakas.
Kentsakas? Mina nimetan trenni tegemist normaalseks. (Muidugi kui sellega teiste treenijate ohutust ohtu ei seata.) Kusagil 800. või 1800. koha peal uhada - hoopis see on kentsakas.
See on PP külvatud vili siin blogis juba aastaid, et isastel on panna vaja ja ennast aina võrrelda ja mite vähe. Mis siis nüüd juhtus?
Pingutan ja mitte ei näe PP siin pildil, kas kellegi selja taga?
http://www.postimees.ee/1825716/kuidas-eesti-meedia-leidis-margus-linnamae
20:13, saad asjast valesti aru. Kui inimene pingutab oma võimete piiril eesmärgiga saada kas paremaks, tugevamaks või lihtsalt niisama nautida sooritust ja sellele järgnevaid protsesse, siis pole kohal mittemingisugust tähtsust. Kas see toimub 800. või ka 8000. koha peale - vahet pole. Inimeste võimed on lihtsalt niivõrd erinevad.
Inimene, kes jookseb maksimaalselt pingutades maratoni näiteks 6h-ga, ega tema pingutus pole väiksem kui sellel, kes jookseb 2.30-ga. Pigem vastupidi, tema pingutus on raskem ja rohkem nõudev (sest katsu ise 6h joosta või talvel 8-9h suusatada, mis TM-l pole mingi haruldus).
Tahan sellega öelda, et paljudel pole esmatähtis, et teistest parem olla, vaid tunda ja kogeda pingutust kui protsessi ja eelkõige võidelda iseendaga, sest nagu juba ütlesin, selles tegevuses on piisav annus mõnuainet, et end ikka ja jälle joonele sättida. Fire!
Priit, Sul on hea blogi ja intrigeerivad teemapüstitused. Samas see jutt ei mõju millegipärast väga usutavana - ei lähe üldse kokku Sinu varasemate põhimõtetega. Niisama rahulikult sõitmiseks on pühapäeval ka paremaid kohti ju kui Tartu Rattamaratoni rada.
Tartu Dendropargi maailmarekord jäi uisutehnikas jäi Pulleritsu kätte. Klassikalises tehnikas õnnetus Priidul hoida kaua esikohta, kuni 23 märtsi 19:23 anonüümne kommentaator selle endale võttis.Kõik lume tulekul uut maailmarekordit üritama, tean Tallinna ja ka muu kandi mehi kes on võtnud selle hooaja eesmärgiks lüüa mõlemaid maailmarekordeid.
Neegri aspektist lähtuvalt on sõnaraamatu uskumine lausa kohustuslik.
Teadupärast on hetkel käimas põtrade jooksuaeg. See on aeg, kui ühe põdralehma pärast võistleb mitu isast. Noored pullid ei saa kunagi jaole, kui peavad võistlema 8-10 aasta vanuste pullidega. Ometi nad on kohal ja võistlevad jackpoti eest.
Ehk siis võistlemine on üritamine emastele meeldida.
Mida vanemaks saad, seda vähem on sul vaja emastele meeldida ja kaob tahmine võistelda.
Nietzsche oskaks selliste olukordade kohta öelda ilmselt nii mõndagi.
B-to
2014 lõpetab Postimees töötajatele tasuta stardikohtade jagamise. Osalus Scanpixis müüakse maha. Valetajaid ähvardab vallandamise oht. Pulleritsu blogi lugejad alustavad Kadastiku akna all piketti.
2014
Suurematel rahvaspordiüritustel saab lõplikult valitsevaks meelelahutuslikkus, nännijagamine, reklaam ja karjamentaliteet. Tekib massiürituse tõrjuv liikumine.
"Postimehe" allakäik.
Pulleritsu homofoobsed väljaastumised arutusel Brüsselis Euroopa Parlamendis.
Haridusministeerium saab EL-lt suure grandi Pulleritsu jt homovastaste ünberõppeprogrammi läbiviimiseks.
2014
Eestis asutatakse Maailma Kestvusharrastusspordi Akadeemia. Esimeseks akadeemikuks ja Akadeemia presidendiks valitakse Dr Holder, kes on ühtlasi ka Akadeemia asutaja.
Dr Ripsi Sporditraumade kliinik laiendab tegevust Tallinnasse.
SEB Sügisjooks ületab 50 000 osaleja piiri. Tartu Maratonist võtab osa 24 000 suusasõpra.
Et siis nüüd on poole Postimehe omanik üdini aus mees? Arusaadav, miks ei soovita suhelda. Vanale supile on tuli alla tehtud ja tuleb juba vaikselt vingu.
Küll läheb varsti jälle trikitamiseks.
VANA KULD: Kuidas Postimehe uus omanik rikkaks sai
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/vanakuld/vana-kuld-kuidas-postimehe-uus-omanik-rikkaks-sai.d?id=66713049
Spordiuudist kah. Kaido Höövelson alias Baruto saatis mulle just sellise teate:
Selle kirjaga ma teatan, et lõpetan oma sportlaskarjääri. Minu ja Jaapani Sumoföderatsiooni selleteemaline pressikonverents algas Tokyos 11. septembril kell 8.30 Eesti aja järgi.
Põlvevigastus osutus tõsisemaks, kui arvasin, ja täisjõuga enam maadelda ei saa. Poole jõuga ma ei oska.
*
Nii et Võrumaa mees B-to - nimi on nüüd vaba!
.. Harakiriga?
P.S. Positiivne on see, et Höövelson pole oma eesti nime ära unustand. Meil on ju kombeks pnnna nüüd lastele inglisekeelseid nimesid, et "lastel oleks välismaal kergem".
Hr.Pullerits - Tulge seekord Rattamaratonile päris matkale Suusahulldega. Stardime neljakesi 89 km'le TÕUKERATASTEGA viimasest grupist ja ei aja üldse kedagi taga :) Tõukajate hulgas on ka Vahur Teppan.
Postita kommentaar
<< Esileht