Pullerits: Mis hinnang anda Alutaguse maratonile?

Alutaguse maraton algas juba pool tundi enne ametlikku starti. Need, kes olid veidigi kodutööd teinud – st lugenud minu blogi, kus oli üksikasjalik ülevaade eesootavatest oludest (aga ikka leidub neid, kes tahavad isetarka mängida ehk langetada informeerimatuid otsuseid) –, teadsid, et rada on vabatehnika jaoks kitsas ning möödumisvõimalusi napib, mistõttu tuleb suusad varakult joonele panna.

Seda arvestades õnnestus saada vahetult enne stardipauku, kui lint eest tõmmati, teise grupi esireast esimese grupi viimaste sekka, otse Jaanus Laidvee (nr 98) kõrvale. Pärast 200 meetrit paaristõukesõitu avanes vasakul vaba ruum, kus sai ka jalad tööle panna. Stardi eest võib sedasi endale julgelt viie panna.

Umbes kilomeetri järel sai Laidvee uuesti mööda. Võtsin tema kannule. Nii nagu eeldada võiski, moodustusidki peagi pikad rongid. Neljanda kilomeetri ebatasase laskumise järel said mõned pikas paremkurvis mööda, sh Peip Reedi (nr 120). Ent kasutasin ühe peatse uue laskumise hoogu ning sööstsin pärast järjekordset parempööret väliskurvist tõusul temast ette. Esimesel pikal laugel sirgel leidsin end pikas rongis, mida vedas Alar Nigul (nr 140), umbes viiendal-kuuendal kohal. Kuid Niguli tempo langes ning pikkamisi sain eessõitjaist, ka Laidveest mööda. Peagi olin mina see, kellest oli saanud umbes 20-mehelise rongi vedur.

Aga just siis läks rada metsa vahel halvaks: laineliseks, auklikuks, liivaseks, risuseks. Olin juba varem märganud, et ebatasasused lõid mehi tasakaalust välja, ja nüüd lõid mind ka. Vahepeal tundsin end väga ebamugavalt, kohati lausa saamatult. Ilmselt vaatas nii mõnigi tagumine mees, et too tüüp seal ees küll suurt sõita ei oska. Ometi jätkasin vedamist. Nägin, et umbes sada meetrit eespool liigub ligi 15-meheline rong. Proovisin tollele järele saada, kuid mitte ei õnnestunud. Aeg-ajalt tulid tagant mõned üksikud, kes paaristõugetega raiudes või veidi laiematel lõikudel ka uiseldes möödusid ja eesmised kinni püüdsid, kuid enamik püsis leplikult minu tuules.

Oletan, et tegin pika rivi ees tööd vähemalt kümme, kui mitte tosin kilomeetrit. Siis, kui rada kulges enne teist toitlustuspunkti jõekese kaldal, sain oma kuulsad auguga Fischerid lõpuks korralikult tööle ehk pikalt libisema. Olin veel nädala keskel seisukohal, et stardin Atomicega, kuid hooldemees Jaanus Kunts Suusavendade tiimist ütles, et suusad on sõitmiseks, mitte klaaskapis hoidmiseks, ja pärast seda, kui peakorraldaja Robert Peets reedel kinnitas, et lumeolud on üsna head, tegin otsuse, et stardin siiski Fischeritega. Paljudele, nagu Alutagusel kuulda sai, tuli see üllatusena. Kuid nagu peaminister Andrus Ansip on korduvalt öelnud: olukord oli muutunud.

Niisiis, enne teist toitlustuspunkti vedasin oma rongi eelmisele rongile üha lähemale ja lähemale. Enne punkti jõudmist haarasin vöötaskust Dexali geeli, pigistasin selle sisu suhu ning krahmasin käigult topsi jõujooki peale. Minust möödus ilusa pika libistava sammuga Cardo Soosaar (nr 185), kellele haakisin tuulde – ning veendusin, et kellegi teise taga on vähemasti hea pinnasega rajal palju kergem liuelda, kui ise ees tempot kühveldada. Kui paremale metsa vahele kitsale rajale pöörasime, saigi eesmine rong kinni püütud ning edasi tuli mitu kilomeetrit lihtsalt omal kohal sõita.

Rivis sõitmine on siiski veidi imelik. Sageli kukub tempo nii aeglaseks, et aja selg sirgu ja lõpeta kätega töötamine. Teinekord tuleb aga küngastel või tõusudel peaaegu elu eest punnitada, et vahet mitte sisse lasta. See ei ole ökonoomne sõiduviis. Sellised tempoga jõnksutamised on tegelikult kokkuvõttes kurnavamad, kui pidevalt ühtlase kiirusega liikumine.

Avatud vastutuulelõigul nägin rivis umbes kümnendalt kohalt, et Laidvee on lahti rebinud. Seda võiski eeldada, sest jõudu on tal tuule murdmiseks kõvasti. Loodetavasti ma kokkuvõttes talle siiski üle kahe-kolme minuti ei kaota, prognoosisin.

Tasapisi hakkasid mõned mehed minust eespool kustuma, näiteks Roman Hvalõnski (nr 124) ja Mihhail Gorlovitš (nr 621). Võtsid kõrvale ja lasid teisi mööda. Seda võiski arvata, et alates teisest sõidutunnist hakkab üldtreenitus järjest määravamaks saama. Ent mis seal salata, endalgi liikus peas küsimusi, mis mõte on siin kihutada ja võidelda, lõppeks ei ole ju mitte midagi olulist mängus. Nii lihtne ja ahvatlev oleks ju samuti tempos järele anda ja raja äärde tõmmata. Aga kui mõnest jälle mööda saad, siis see annab tahtmist juurde.

Pärast viimast toitlustuspunkti, kus sain Laidvee kannule, võttis ka tema peagi rahulikumalt – ootas ju teda järgmisel päeval nädalavahetuse põhisõit, teatemaraton. Läksin mööda. Püüdsin järsematel tõusudel mitte rabistada, sest seal võib kulutada liiga palju energiat, kuid võita sellest hirmus vähe. Sageli käis tõusudel kohutav džunglemine. Üks sõitja langes umbes 13 km enne lõppu minu ees põlvili ega saanud tükk aega püsti, kuigi julgustasin teda kannatlikult, et võtku rahulikult. Ühel järsul tõusul astuti mulle kaks korda kepiotstele. Aga kui tagant kostub seepeale viisakas «Vabandust!», annad koheselt andeks – ikka juhtub.

Laugeid tõuse püüdsin nii palju kui vähegi võimalik sõita «üks samm, üks kepitõuge»-stiilis, panustada libistamisele, et säästa sedasi energiat, mitte «kaks sammu, üks kepitõuge»-stiilis, mis kulutab märksa rohkem. Laugetel üritasin töötada maksimaalselt palju mogreni stiilis – kui kiirus on üleval, on see säästlikum sõiduviis kui wassberg. Küll aga märkasin laskumistel, et kui sõita läikivas jäljes, siis polnud libisemine suurem asi. Ilmselt oli suusajälg liiga märg. Ent keegi tagant mööda ka ei tuisanud. Küllap olid teisedki neis jälgedes veidi «kinni». Tagantjärele tarkusena oleks pidanud eelistama jäljetut pinnast. Ühel laskumisel suutsin kahe jala vahelt haarata kaasa ka kellegi kaotatud suusakepi. Laskumise all selgus, et see oli Terje Piirmanni (nr 97) oma. Ta sai selle minu hoo pealt ilusasti kätte.

Kuus kilomeetrit enne lõppu, kui rada läks viimaks laiemaks, hakkas ka kiirus tõusma. Lugesin ära, et olen rivis üheksas. Seadsin eesmärgiks kohta hoida, et eks näis, mis siis viimastel kilomeetritel saab. Kuid kolm kilomeetrit enne lõppu hakkas rong vaguniteks lagunema. Tagant tulid mõned kiirendavad mehed, sh vägagi ellu ärganud Alar Nigul (nr 140). Ent veelgi pöörasemat minekut näitas M60 vanuseklassi sõitja, «Alati kohal» numbriga Kaarel Toss, kes juba viis kilomeetrit enne lõppu minust ühe raske tõusu harjal mööda tuiskas. Ta oli minust mõni kilomeeter varem juba korra möödunud, kuid põrutas siis vasaku suusaga hange ning tegi rajal ilusa, ligi 360-kraadise uperpalli. Endal õnnestus sõit lõpetada kordagi lumes püherdamata, ehkki korra olin sellele väga lähedal: siis, kui hakkasin ühel laskumisel suusamütsi sügavamale pähe tõmbama, kuid rada muutus künklikuks. Napilt jäin püsti.

Umbes 2 km enne lõppu sööstis tagant mööda M50 vanuseklassi sõitja Aare Kuuseoks (nr 169) ning peagi seejärel kaks mereväe esindajat, Lars Riisalu (nr 181) ja Rasmus Pruul (nr 111). Aga kaugele ma neid ei lasknud. Ühel tõusul üritasin isegi kontrasse minna, aga see, tunnistan, ei olnud piisavalt otsustav rünnak, ning eks nad kolmekesi blokeerisid ka kogu raja. Viimasel 300 meetril töötasin mogreni stiilis oma arust üksjagu hoogsalt – ei kuulnud, et tagant keegi lähenenud oleks – ja püüdsin ees sõitvat kolmikut, ent kuna olin eelnevalt paarkümmend meetrit vahe sisse lasknud, tuli lõpujoon enne vastu, kui nad kätte oleksin saanud.

Seekord 117. koht, aeg 2:21.26, M40 vanuseklassis 40., kaotust võitjale Eno Vahtrale 27.11. Võrreldes Viru maratoniga üldarvestuses kuus kohta eespool, oma vanuseklassis 13 kohta eespool. Tookord kaotasin võitjale Morten Priksile 35.45. Nii et selge edasiminek, kas pole? Liiati oli konkurents Alutaguse maratonil palju tihedam kui Viru maratonil, millega samal ajal toimus ju Kõrve suusasõit.

Vaatame ka selja taha. Seekord kaotasid mulle näiteks Venemaa (Lukoili) dressis sõitnud Anti Arak (122. koht, +0.15), Liibanoni ekspantvang Andre Pukk (124., +0.18), endine Eesti tippsuusataja, nüüdne Pelotoni klubi kõva harrastusrattur Peip Reedi (126., +0.28), sageli mulle teravat konkurentsi pakkunud Indrek Karolin (131., +0.56), Ivar Heinola (135., +1.41) ja Heigo Paglant (146., +2.10). Jaanus Laidvee sai 147. koha (+2.15), nr 95 all startinud Mihkel Laur 148. koha, Tair Anton 151. koha, Indrek Pak 153. koha, Margus Kaur 155. koha, Talis Nurk 158. koha, Kalle Kiiranen (kes võitis mind Viru maratonil rohkem kui viie minutiga) 164. koha, Ahto Vink 165. koha, Viru maratonil minust napilt maha jäänud Tiit Kollo 194. koha jne.

Nüüd saab pikalt puhata. Tartu maraton jääb ju ära.

HOMME REPORTAAŽ TARTU TEATEMARATONILT!
******

Red Cliffs Lodge / Castle Creek Winery at Utah State Route 128 on the banks of Colorado River, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-6: Tartu maratoni avatud raja sõit, teatemaraton ja naiste sõit pühapäeval Alutagusel. Fotode autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix