Pullerits: Mis juhtus Võru rattarallil?

Sõidetud sai juba rohkem kui 30 km. Vaatasin ühel järsul tõusul selja taha. Seal haigutas tühjus. Mitte kedagi. Olime sinikollases vormis Marek Maranikuga (nr 103) teistel selgelt eest ära saanud. Kuigi veel Vastseliina järgsetel tõusudel-laskumistel püsisid paar-kolm meest meiega ühes pundis. Aga meie tempo tõusudel käis neile üle jõu ning nad andsid alla. Ja jäid pühapäevasel 101 km pikkusel Võru rattarallil meist maha.

Leppisime Maranikuga kokku, et teeme koostööd. Veame umbes 200 meetri kaupa, siis vahetame. Kaootiliselt ja süsteemitult ei ole ju mõtet tõmmelda. Tegelikult oli üks eesmärk veel: meist 100-150 meetrit eespool rabas üksinda pedaalida Scoutspataljoni vormis Hardi Heinsar (nr 164), keda üritasime meeleheitlikult kinni püüda, sest kolmekesi koos töötada on tõhusam kui kahekesi. Aga ta rabas tõesti kõvasti – mitte ei õnnestunud vahet vähendada. Liiati hankis ta peagi eestpoolt endale abilise, punases vormis Hannes Kägu (nr 306), nii et meie jälitustöö Maranikuga muutus lausa lootusetuks.

Aga me ei kuulunud Võru rattarallil siiski liidrite hulka. Liidrid olid pärast Vastseliinat, umbes 20. kilomeetri järel, läinud esimesel tõusul oma teed. Seni oli sõit kulgenud igati jõukohaselt, ehkki pisut heidutavalt. Juba 4. km-l tõmmati grupi eesotsas nii kõvasti pidureid, et rehvide kärsahais levis üle pea. Siiski jäid kõik püsti. Nii hästi ei läinud enam paar kilomeetrit hiljem, veidi enne pööret Võru-Vastseliina maanteele, kui viis-kuust meest lendasid vasakul teeserval asfaldile. Õnnestus nii pidama saada, et keegi selga ei tuisanud, ning kukkunuist mööda manööverdada.

Olavi Mõts (nr 1268) Haanja Rattaklubist, kellega kõrvuti teise grupi esireast startisime, rääkis, et Võru-Vastseliina maanteel tuleb kohe olla valmis ligi 2 km pikkuseks tõusuks. Ent suures grupis polnud see mingi probleem. Enamgi veel: ühel järjekordsel pikal tõusul võtsin grupis vasakule ning tõmbasin end märgatavalt ettepoole, oletan, et 30. koha kanti. Kuna grupp oli hirmus suur, tundus tagapool sõitmine üksjagu riskantne.

Veelgi hullemaks läks asi siis, kui hakkas vihma tibutama. Pidin tuliuuel peegelsiledal asfaldil suurel kiirusel korra pidureid puudutama ning koheselt tundsin, kuidas tagaratas hakkas liuglema nagu jääl. Selge: tuleb pidurid sootuks ära unustada ning hoida võimalikult sirget trajektoori.

Õnneks ei jätkunud vihma kauaks ning ka peegelsile asfalt asendus krobelisega. Kohe hakkas kuivem ja kindlam tunne. Kuid siis tulid Vastseliina vahelised pöörangud ning grupp venis oi kui pikaks. Ja kui Vastseliinast väljudes kohe järsk tõus ka vastu vaatas, lasid paar meest minu ees vahe sisse ning peagrupp oligi läinud. Nii lihtsalt see käiski.

Rohkem kui 15 järgmist kilomeetrit, raja ilmselt raskeima osa, sõitsime Maranikuga paaris. Kuna valdavalt tuli muudkui tõusta, võis eeldada, et ega tagant keegi niipea lähemale tulegi, sest tõusudel ju grupiefekti pole. Enne Haanjat saime kätte Kägu, kes oli Heinsaril üksi minna lasknud, ning kutsusime ta kolmandaks. Pärast Haanjat saime oma kolmikule veel neljandagi liikme, kui mälu ei peta, siis Sparta rattavormis sõitja, ja organiseerisime korraliku ühistöö. Püüdsin kaaslasi igati tunnustada, jagades neile nende vahetuse lõpus alatasa kiitust, et meeste motivatsioon ülal püsiks. Saimegi päris hea hoo sisse, hellitasin lootust, et kui niimoodi jätkame, siis kes teab, äkki peame lõpuni vastugi, kui...

...5-6 km Haanjast heitsin korra pilgu üle õla ning nägin, et tagant tuleb kiire rong. Seal oli ka paar Pelotoni ja Tartu Velo sõitjat sees. Nüüd oli tähtis rongi peale hüpata. Aga tegin liiga järsu manöövri, nii et keerasin Kägule vaat et külje pealt sisse. Väga loll olukord. Õnneks jäid kõik sadulasse. Kui jõudsime grupiga Rõugesse, minu vedamisel, ning sealt orust Kubja suunas tõusule läksime, sõitsin Kägu kõrvale ning palusin tekitatud rumaluse pärast vabandust. Ta ütles, et kui ta sõita ei oskaks, oleks ta tõenäoliselt kukkunud, ja patsutas mulle seljale. Mu arust on oluline oma viga tunnistada ning selle eest vabandada, siis ei jää loodetavasti pinget üles.

Rõugest Kubjani sõites võttis meie 20-25-liikmeline grupp rivvi ning läks päris hea «lauluga». Vahepeal pidi isegi pingutama ja rivis teraselt positsiooni jälgima, et seda säilitada. Aga pärast Kubjalt Kasaritsa poole keeramist aimus esimesi märke, et üksmeeles see grupp lõpuni ei sõida.

Pärast Kubjat tikkus kett lülideks lagunema. Näha oli, et kolm-neli meest üritavad eest ära saada. Püüdsime koos Joel Zireliga (nr 451) neist kinni hoida. Mõneti õnnestus, mõneti mitte. Sõit muutus igal juhul aktiivsemaks. Mis seal salata, panustasin isegi Kubjalt alates paaril korral selle peale, et tõusudel tagumisi äkki maha raputada. Nägin võrreldes konkurentide liikumisega, et ma pole tõusudel vanusest (49) hoolimata sugugi kehvemate killast, hingeldasin vähem, taastusin kiiremini, jaksasin tipus ka enamikust jõulisemalt ja kiiremini tööle hakata – ju siis olid kuu algul Vooremaal tehtud mäesõidud mingit vilja kandnud. Vaid ühel tõusul, teist korda Haanja kandis, jäin korra jänni, kus oleksin pidanud eest väiksemale hammasrattale vahetama. Seal pidin küll hambad ristis üles kangutama – aga kangutasin ära, ja sugugi mitte halvasti. Pärast küsisin koolivend Toomas Kirsipuult, kui mitmel tõusul tema ees väiksemale hammasrattale vahetas. Ta ütles, et kahel. Ma ei vahetanud ühelgi (üks põhjus on ka see, et mu käiguvahetaja ei taha sugugi hästi ees väikselt tagasi suurele hammasrattale vahetada, sellega on alati probleeme olnud).

Kuid Kasaritsa ja Nogu vahel said neli-viis meest ikkagi eest ära. Zirel läks ülejäänute ees neid püüdma, siis Rajko Rattur (nr 119). Hoidsin nende ligi. Aga need olid rohkem üksiküritamised. Tõsisemaks tagaajamistööks läks siis, kui Zirel ühel pikal laskumisel pärast Nogut vedamise otsustavalt ette võttis. Sättisin ennast ketis kolmandaks ja tegin oma vahetuse samuti korralikult ära, vedasin kergelt ülesmäge lõigul 47 km/h. Aga kui siis mõne aja pärast taas end rivis teiselt positsioonilt, Alar Aia (nr 151) tuulest leidsin ning talle järgi ei suutnud hoida, sain Mart Kärnerilt (nr 393) kohe valjul häälel noomida: «Kurat, ära jäta vahet sisse!» Käis nelja-viie jooksiku tagaajamine.

Seepeale võtsin vaikselt tahapoole. Eelnevatel tõusudel ei julgenud seda teha ja hoidsin ettepoole, sest eales ei või teada, kus võistluse lõppfaasis, eriti mägedes, grupp katki võib minna. Nüüd, tagapool, avastasin, et ohoo, seal on palju kergem ja rahulikum, eriti olukorras, kus reljeef on valdavalt tasane või laskuv. Tagaajajad said jooksikud peagi kätte ning mina koos nendega samuti.

Pärast Võru-Vastseliina maantee ületamist, kus lõpuni jäi vähem kui 10 km, tabas gruppi letargia. Toimus üleüldine rahunemine. Mis siis, et üks mees oli üksinda umbes 100-150 meetrit eest ära sõitnud. Kedagi ei huvitanud tema püüdmine. Tunda oli, et küljetuule käes säästavad kõik jõudu ja särtsu finišiheitluseks. Ega minagi teistest erinenud. Korra küll mõtlesin, kas on mõtet üleüldises uimerdamises passiivselt kaasa lüüa – olin peaaegu grupi kõige lõpus –, äkki peaks püüdma kiirendada, kuid pilguheit kiirusemõõdikule, mis näitas 44 km/h, kustutas need mõtted hetkega: no ei suuda ma üksinda 5-6 km sellest suurema kiirusega üksinda lõpuni vunkida.

Enne ringteed, kus lõpuni jäi 2 km, nägin paremal teeservas vaba ruumi ning kiirendasin ettepoole, umbes kuuendale kohale. Aga pikka kurvi läbides lasin kiiruse ettevaatusest liiga alla – ei ole ju mõtet pika sõidu lõpus liigselt riskida ning pärast selle eest tervisega maksta – ning vajusin taas grupi lõpuossa. Kuna järgnes vastutuulelõik, ei näinud selles erilist traagikat, vaid lasin rahus teistel ees tööd rabada.

Enne lõpusirgele keeramist võtsin Pelotoni sõitja Meelis Leidti (nr 104) sabas paremale, et minna väliskurvi suurema hooga. Ütleksin, et võtsin keskmiselt riske: ma ei ühinenud nendega, kes loobusid lõpuheitlusest, aga ei läinud kaasa ka nondega, kes gaasi uljalt põhja vajutasid. Lõpusirgel möödusin paarist mehest, sealhulgas – mis eriti tähtis – Venemaa kogukast sõitjast Mihhail Atamanovist (nr 1294) ning sain 255 lõpetaja seas Teet Järvsalu (nr 160 – tema oli üks neist, kes pärast Vastseliinat minust ja Maranikust maha jäi) ning Zirki ees 14 ja poole minutilise kaotusega võitjale 109. koha. Omas grupis lõpetasin enam-vähem keskel.

Heitkem pilk ka selja taha, kes tulid minust hiljem:
Kalev Ints Pelotoni klubist +13 sek;
Rajko Rattur Haanja rattaklubist +23 sek;
Tambet Toomela, kes kaks aastat tagasi tekitas siin furoori ja pakkus kõneainet seoses A&T Spordi kaupluse rattapukiga +ligi 3 minutit;
parim naine +ligi 3 min;
Meelis Danilas, Mellex-Auto OÜ juhatuse liige +ligi 3 minutit;
Tõnis Erm, rattaorienteerumise kahekordne maailmameister 2013 +ligi 3 minutit;
Lars-Erik Hion CC Recordsist +ligi 3 minutit;
Tarvi Uusen, kes kunagi kirjutas Postimehes suurepäraseid korvpallilugusid +6 ja pool minutit;
Kristjan Port, dopinguspets +üle 15 minuti;
Sulev Kraam, kes siin blogis aastaid tagasi aktiivselt sõna võttis +üle 15 mimuti;
Oskari Kargu Rein Taaramäe rattaklubist +üle 20 minuti.

Nii see rattasõit on: kord võidad, kord kaotad – olenevalt asjaoludest.
******

Colorado River seen from Hell's Revenge trail, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-6: Scanpixil Võru rattarallist kahjuks pilte pole, mistõttu tuleb meeleolu loomiseks pakkuda fotosid laupäevaselt 132 km pikkuselt rattavõistluselt Norras. Fotode autor: AFP/Scanpix