Pullerits: Kuidas teha (peaaegu) rekordilist sõitu?

Aeg ei pidanud nii hea küll tulema. Esiteks olin niigi juba neli päeva järjest taas rattatrenni teinud (pärast kõrvalepõiget epeevehklemisse), neist ühe üksinda 50-kilomeetrise keskmise kiirusega 33 km/h. Ja päev varem, üheksa mehega grupisõidus Tartust Puhjani ja tagasi, kui olin paarilisega vedanud viimasel trennineljandikul mitu pikka kilomeetrit korraliku hooga 35-36 km/h, ajasin 7-8 km enne Tartut taguotsa sadulast püsti ja kiirendasin rohkem kui 50 km/h-ga ette ning sõitsin lõpuosa üksinda ees vahet tasapisi muudkui suurendades. Selliste eelnevate, keskmiselt tugevate sõitude pealt ei oleks ju pidanud eile õhtul mingit korralikku tulemust näitama.

Algul oligi plaan, et lähen eelnevat arvestades niisama rahulikult väntama, ei pinguta. Aga Tallinna maanteel Tartu piirini jõudnud, tabasin end mõttelt, et mis on sellise rahuliku kerimise mõte – mõtet pole. Võtsin tasapisi veidi madalama asendi ja hakkasin aegamööda tugevamini tööle. Ja kohe hakkas tegevusse mõte siginema. Keskendusin ikka rattasõidule, mitte ei lasknud mõttel maanteel tühja uidata.

Kui miski üllatas, siis see, et ühtäkki tundus isegi 33-34 km/h liikumine – sinnakanti jääb enamasti mu rattasõitude keskmine kiirus – kohutavalt aeglane. Sõidumõnu, nagu ikka, hakkas tekkima alles siis, kui kiirusenäidik kerkis 39-40 km/h ligi.

Kavas oli traditsiooniline ukselt ukseni ring Tallinna maanteed pidi, siis Ilmatsalu teed mööda, üle Viljandi maantee ja Valga maanteed pidi tagasi. Olen seda enim pedaalinud, sest Tallinna ja Valga maantee vahelisel lõigul on hõre liiklus ja nagu enamik ilmselt juba ammu teab, siis üksjagu rohkem kui tunnised sõidud hakkavad mind juba tüütama; see ring jääb just enam-vähem tunni pikkuseks.

Ukse ees vajutasin Suunto kella kinni. Sihverplaadil säras 56.55. Ohoo! Keskmine kiirus seega 35,5 km/h. (Eelmise päeva 60-kilomeetrisel grupisõidul 33,25 km/h.) Vaatasin võrdluseks oma stammringi eelmise sügise aegu: need jäid kiiretel sõitudel 58.20-58.35 kanti. Tõsi, ühel korral sõitsin välja tulemuse 56.40 (keskmine 35,7 km/h), aga too sõit, nagu mäletan, oli ka spetsiaalne rekordi püstitamiseks ette võetud üritus.

Huvitav, millest see tuleneb, et aastaid küll lisandub, aga tulemused kehvemaks ei lähe, pigem paranevad?

Igatahes jäi Tallinna-Viljandi-Valga maantee ringi maailmarekord 35,7 km/h sedapuhku kehtima, aga teist on igaühel võimalik seda lüüa. Ainus lisatingimus: ei mingit soojendust – kohe ratta selga ja aja peale väntama. Kas te sõidu ajal joote või mitte, see on teie enda asi. Mina ei joonud, ei võtnud joogipudelitki kaasa. Nii lühikesel sõidul pole seda ju lihtsalt vaja. Milleks lisaraskust kaasa vedada?
******

Hell's Revenge Trail, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Leidke pildilt maastur! Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rattur Utah' lõunaservas Navajo Tribal Parkis Monument Valleys. Foto autor: NYT/Scanpix
Foto 2: Leidke pildil kaks ratturit Colorado National Monumenti läbival teel Colorado osariigis Fruita lähedal! Foto autor: NYT/Scanpix
Foto 3: Kas pole rattasõit Ameerikas ilus ja huvitav? Rattur pildistamas Mexican Hat Rocki Mexican Hati asula lähistel Utah' lõunaosas. Foto autor: NYT/Scanpix