pühapäev, august 28, 2016

Pullerits: Kas jooksmine on tõesti ohtlikum kui rattasõit?

Alati, kui kisub vaidluseks, kas ohtlikum on jooks või rattasõit, lähevad rattasõitjail käiku argumendid, et jooks tekitab kohutavalt palju traumasid. Õige, nii see on. Mul tegid koolipõlves valu sääremarjalihased, ülikooli esimesel kursusel oli mureks luuümbrise põletik, hilisemast, juba keskealise ajast tekkis kannakõõluste põletik, mida algul lasin ravida süstiga, aga kui see ei aidanud, siis tuli minna operatsioonile, ja lõpuks, neli aastat tagasi, lõppes Tartu nn jooksumaraton küll elu parima ajaga, veidi alla 1:34, aga ka põlvekõhrede purunemisega, mis nõudis samuti opereerimist.

Rahvatarkus ütleb, et keskmiselt igast viiest jooksjast neli saab aasta jooksul mingi trauma. Neist levinumad on valu talla all (plantar fasciitis), põlvekapsli all (nn jooksja põlv), sääreluu ümber (shin splints), põlve puusaga ühendavas kõõluses (IT band syndrome) ja kannakõõluse põletik (Achilles tendinitis). Lühidalt: allpool põlve leiab vaevalt koha, mis valu ei tee.

Veel üks pikamaajooksu n-ö mahategev ja halvustav* näide: tänavu märtsis toimus Hiina linnas Qingyuanis (3,7 miljonit elanikku) maraton, kus meditsiinitöötajail tuli anda abi 12 000 korda. Jah, 12 000 korda. Neist 10 000 juhtumit olid seotud lihaskrampidega ning 1700 liigeste ja kõõluste valudega. 17 inimest tuli saata haiglasse, neist viis kriitilises seisundis. Mullu toimus Hiinas kokku 134 maratoni, kus osales 1,5 miljonit inimest, kellest viis lõpetasid surnuna (kas nad ka maratoni lõpetasid, ei tea). Kohutav, kas pole?

Selliseid arve välja käies on hõlbus luua muljet, et pole ohtlikumat ala kui kestvusjooks.

Aga süüvime näiteks Hiina arvudesse. Maraton on seal noor spordiala, mida alles hakatakse massilisemalt harrastama – seetõttu ka vähesest treenitusest ja kogemuspagasist põhjustatud traumad. Teiseks, maraton on ikkagi äärmuslik spordiala, mille harrastamine ei saagi kuidagi tervislik olla. Kes tahab tervislikumat jooksu, jooksku näiteks kümmet kilomeetrit.

Kindlasti ei ole rattasõitjate seas nii palju vigastusi nagu jooksjate seas. Seda spordiala saab ju harrastada istudes ning see ei tekita põrutusi, nagu jooksmine. Seega, need kaks tegurit on piisavad, et vähendada rattasõidus traumade riski.

Aga traumal ja traumal on vahe. Ja selleks, et saada adekvaatset võrdlust, tuleb ikka võrrelda võrreldavaid asju.

Selgelt ja lühidalt: kas joostes maha hõõrutud varbaküüs või talla alla tekkinud villid on võrreldavad murtud rangluu, murtud randmeluu või murtud roietega?

Millal te viimati kuulsite, et mingil jooksuvõistlusel oleks juhtunud kaheksa luumurdu, nagu juhtus tänavusel Tartu rattarallil, kus kaheksal võistlejal purunes rangluu? Millal te viimati kuulsite, et mingil jooksuvõistlusel oleks üldse juhtunud luumurd?

Kas teie eelistaksite pigem luumurdu või luuümbrise põletikku? (Iseenesest tobe küsimus, sest ega elu sellist valikut otse ju paku, aga see ongi siin mõeldud teoreetilises plaanis asja üle arutlemiseks.)

Luumurd on väga tõsine ja vastik vigastus. Selle paranemine võtab vähemalt neli nädalat, millele järgneb pikk taastusravi, sest liikumatuse tõttu on lihased kärbunud ja liigesed «rooste» läinud.

Luumurrust on siiski paar asja veel hullemad. Need on äkksurm ja päris surm. Nii palju kui tean, on neid Eestis juhtunud pigem jooksu- kui rattavõistlustel. Ehkki alles paar aastat tagasi kirjutasin pika loo juhtumist, kuidas üht meest tabas äkksurm enne maastikurattavõistlust. Ent äkksurm ja päris surm on nii haruldased ja ekstreemsed juhtumid, et neid oleks ühe või teise spordiala ohtlikkuse tõestamiseks eksitav kaasata. Kui näiteks jooksuvõistlustel on kümne aasta jooksul saanud südame seiskumise tõttu surma üks inimene, aga rattavõistlustel mitte ükski, siis see oleks justkui ülikõva argument, sest inimese elu on hindamatu, aga tegelikult, statistilisest vaatepunktist – ja me räägime siis ikkagi üldistusjõuga näidetest – on see täiesti tühine ja ebaoluline (ehkki surma saanule ja tema lähedastele tohutu tragöödia). Samal põhjusel ei ole siin rattasõidu ohtlikkuse tõestamiseks asjakohane tuua argumendiks ka näidet, et mullusel Tartu rattarallil lõppes enne Äksit suures grupis juhtunud kukkumine ühele mehele nii õnnetult, et ta on seniajani liikumatu.

Ent siiski on veel üks oluline nüanss, mis muudab rattasõiduga seotud traumad palju hullemaks jooksuvõistlustega seotud traumadest. Ja ma ei räägi siin isegi sellest, et asfaldile kukkumine on iseenesest äärmiselt kohutav (tavaliselt järgneb sellele ka keha šokk), palju kohutavam, kui hakata ühel hetkel joostes tundma, et põlv tuikab imelikult. Ma räägin siin sellest, et rattasõidus juhtuvad traumad täiesti ootamatult, n-ö lambist, ning mis kõige kohutavam (ja just see enamikku minu teada hirmutabki): need juhtuvad kellegi teise süül või vähemalt osalusel. Ehk teisisõnu: võid teha kõike õigesti, aga kui sinu ees lendavad mehed külakuhja ja sa oled sõitnud otse nende järel, tuules, pole samuti kukkumisest, ja sageli ka traumast pääsu.

Just ettearvamatus ja sellega kaasnevad valusad tagajärjed on need, mis teevad rattasõidust palju ohtlikuma ala, kui seda on jooksmine, ükskõik kui palju muid traumasid jooks ka ei põhjustaks.

Pealekauba: ma ei ole kohanud veel ühtegi inimest, kes läheks jooksuvõistluse starti ning pelgaks, kas või alateadvuses, et võib saada valusa vigastuse. Aga ma pole ka kohanud peaaegu ühtegi inimest, kes läheks rattavõistluse starti ning ei pelgaks, kas või alateadvuses, et mingit traumaatilist õnnetust ei juhtu.

Kui jooks on palju ohtlikum kui rattasõit, nagu paljud rattaspordi harrastajad püüavad väita, siis miks tunnevad nii paljud suurtel rattavõistlustel õnnetuse ees hirmu? Kas tõesti sellepärast, nagu olen kuulnud korduvalt väidetavat, et Priit Pullerits on kõik inimesed ära hirmutanud? See võiks ju kõlada meelitavalt, et mu sõnal on nii palju mõjujõudu, kuid jäägem realistideks: selline hinnang on selgelt ülepingutatud. Mäletan, et kuulsin kogenud jalgrattaharrastajate hirmudest Tartu rattarallil juba siis – näiteks Peip Reedi tuleb konkreetselt meelde –, kui alles alustasin rattarallidel osalemist ning hirmudest polnud mul õieti aimugi.

Need hirmud tekkisid ajapikku, nähes ja kogedes, mis rattavõistlustel tegelikult toimub. Erinevalt jooksuvõistlustest.

* just sõnadega "mahategev" ja "halvustav" on paljud ratturid sildistanud minu kirjutisi, kus olen rääkinud rattasõidu ohtlikkusest.

Foto 1: USA sportlane Anney D'Agostino vigastab jalga Rio olümpial 5000 meetri eeljooksus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Venemaa 800 meetri jooksja Julia Stepanova - seesama, kes aitas paljastada Venemaa spordi riiklikku dopingusüsteemi - on vigastanud jalga EM-võistlustel Amsterdamis. Foto autor: Sputnik/Scanpix
Foto 3: Palestiinat esindav sprinter Mohammed Abukhousa on Rio olümpial vigastanud 100 meetri jooksus jalga. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Prantsuse rattur Pierre Rolland pärast kukkumist tänavuse Tour de France'i 19. etapil. Doto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix 
Foto 5: Hispaania ratturi Alberto Contadori vigastatud põlv pärast kukkumist 2014. aasta Tour de France'i kümnendal etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Kukkunud rattur Kuusalu rattarallil 2004. aasta mais. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Kukkunud rattur Tartu rattaralli finišisirgel 2007. aasta mais. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

27 Kommentaarid:

At 13:38, Anonymous Anonüümne said...

Veel üks aspekt siia juurde. Traumal ja traumal on vahe: väga kahju, kui rattasõidul juhtub õnnetus ja ratturid saavad viga, veelgi hullem - kui õnnetus juhtub ajakirjanikuga ja ta saab vigastada.

 
At 15:45, Anonymous Kägu, kehakultuurlane said...

Eriti hull lugu on, kui ajakirjanik kukub pea peale. Vaesed lugejad....

 
At 17:39, Anonymous Anonüümne said...

" ... Ehkki alles paar aastat tagasi kirjutasin pika loo juhtumist, kuidas üht meest tabas äkksurm ENNE maastikurattavõistlust..." - üks näide sellest, kuidas loo huvides vajadusel ka kivist vett pigistatakse. Suri ennem võistlust - ja kus siin on sõidu ohtlikus? Palju on surnud ennem maratoni või peale jooksuvõistlust 1-2 päeva jooksul? Tegemist võiks olla kurnatuse äärmise vormiga. Seda me ju ei tea ...
Ettepanek ajakirjanduslikuks uurimuseks - kui palju on enda või teise pärast kukkumisest põhjustatud traumasid suusamaratonidel? Lihtsalt ratturi lollus annab kiirema ja valusama tulemuse ...

PS. Omast kogemusest - mul on kuldmärgid kõikidelt Tartu maratoni neljalt põhialalt, no ei saa öelda, et ratas oleks jooksmisest või suusatamisest ohtlikum. Ainukesed kukkumised on olnud suusamaratonil ja siis sain ka ühel korral randme murru koos kämblaluude sidemete vigastustega. (Tänu dr. Leho Ripsile sain aga mais juba Rattarallit sõita!)

 
At 22:33, Anonymous Anonüümne said...

17:39 - tabas südame äkksurm, ärge tehke liigseid järeldusi ja otsige lugu üles, rohkem rattaga seotud, kui visioneerite. Pealegi siin vastupidises tähenduses.
Postitaja, ärge segage äkksurma ja südame äkksurma, need on nagu algkooli kodukirjand ja abituuriumi riiklik kirjand.

 
At 22:56, Blogger Viljar Kuljus said...

Tegin täna Hr. Pulleritsu arust enamikele eestlastele mõtetu trenni - ligi 4 tundi ja 120km. Sõitsin Tour de Helsinki ärajäämise tõttu korraldatud Helsinki Velotouri marsruuti tagurpidi ja ergutasin eliidi sõitjaid ja nende järel harrastajate kiiremate kiirusgruppide sõitjaid. Parajal kaugusel keerasin ümber ja võtsin sappa (pigem sõitsime kõrvuti) ühe harrastaja, kes oli 36 km/h keskmise kiirusega pundist maha. Mõne km möödudes jõudis meile järgi 33 keskmise punt ja sulandusime sujuvalt sinna (keegi isegi ei öelnud ega küsinud minu nr puudumise põhjust.
Just see, mis selles rahulikus pundis toimus on antud postitusega lausa seotud. Nimelt kõik tegevused, mis inimesed selles pundis tegid olid kramplikud ja oli näha, et nad polnud harjunud pundis sõitmisega (Minagi tunnen end alles väga rohelise ratturina ja kindlasti on neid, kes seda veel hullemate sõnadega kirjeldaks). Aga see, mis seal toimus, oli peaaegu hirmutav - auku näidates tahetakse pigem ise seda vältides teisele otsa või kraavi sõita, toitu ei saada taskust kätte ja tulevad igasugu ootamatud trajektoori muutused jpms. Tempo muutusega tõusule minnes pole valmis ja rabatakse kohe piduritest - võiks ju ettenägelikult vahe enne natuke suuremaks lasta.
Ja kui Priit kirub selliseid rahulikke sõite ja trenne siis ise ütleks, et need on just enamusele hädavajalikud, et natukenegi harjuda pundis sõitmisega. Kui aastas korra sõidad suuremat grupisõitu, et meeleheitlikult Kuubiku punktikesi saada, siis pole ime, et kiirust valesti arvestatakse ning mõnele teeservas asuvale kiirabile vms seisvale objektile otsa põrutatakse.

 
At 07:39, Anonymous Martin, TLÜ magistrant (sportoloogia) said...

Õhupalliga juhtoina järel higise karjana jooksmine (sõitmine) on ka rattasporti jõudnud!

Hr Pullerits. Sm. Stalin õpetas juba 1935. a, et on kaks loogikat: kavatsuste loogika ja asjaolude (faktide) loogika. Faktide loogika on tugevam kui kavatsuste loogika. Mõtlesite (kavatsesite), et panete oma blogikirjutisega paugu, tekitate tohutut diskussiooni. Asjaolud räägivad muud.

 
At 08:10, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh, Viljar Kuljus, huvitavate ja kõnekate Helsingi-muljete eest! Kahtlemata aitab pundis sõitmine oskusi lihvida ja paremat tunnetust saada. Aga see ei ole universaalne ravim. Sest võistlustel pole organiseeritud pundis liikumist, seal on palju rohkem tõmblemist, positsioonide vahetumisi, lisaks spurdid jms. Pealegi tuleb seda kõike teha palju suuremal kiirusel kui trennis. Seega, ühistrennidest on küll kasu, aga seda kasu ei saa ülehinnata, sest trenniolukord ja võistlusolukord on kaks täiesti eri asja. Teate seda teie, tean mina ja teavad ka kõik teised. Niisiis aitab vaid võistlemine. Aga kui aasta jooksul teed paar võistlust ja näed seal käblasid või satud ise mõnda, siis midagi ei ole teha - üksainus kukkumine mõjub vaimule laastavamalt kui tuhat kilomeetrit kukkumisteta sõitu palsamina.

PS: Kuulsin ühelt grupijuhilt, et ka Gran Fondol, mis pidi ju ometi olema rahulik sõit, oli kukkumisi ja üks mees oli Jõgeva kandis kiirabiga ära viidud.

PPS: Ja müts maha iga mehe ees, kes julgeb ilmutada elementaarset mehelikkust ning edastada oma sõnavõtu nimeliselt. Selline elementaarne mehelikkus, nagu tuleb tõdeda, on tänapäeval saanud väga haruldaseks. Seda enam väärivad tunnustust need, kelles seda alles on. Siiralt.

 
At 08:29, Anonymous Anonüümne said...

Viimane pilt on lahe. Tüüp on kukkunud. Keegi ei vaata ka tema poole, ilmselt eemal on miski veel suurem kukkumine.

 
At 09:29, Blogger Viljar Kuljus said...

Ka eilsel sõidul oli 36 keskmise rühmas olnud korralik kukkumine. Ei üritanudki vihjata, et kiirusgrupid ja gran fondo on ohutud. Vastupidi, endale tundus seal ohtlikum kui reeglina Eesti sõitude esimestes puntides. Grupisõit on paratamatult riskantne ettevõtmine aga nagu omast kurvast kogemusest teate siis kukkuda saab ka üksi - joostes või rattal.
Ridade vahel oli pigem üleskutse käia rohkem koos sõitmas ja ka rohkem võistelda - nagu te kirjeldasite, et just võistlus on parim trenn.

 
At 09:32, Anonymous Anonüümne said...

Kui öelda rattavõistlus meenub esimese märksõnana kohe kukkumine. Tubli Priit, pane samas vaimus edasi. Kuigi mulle tundub, et sedasorti hüsteeria on ületanud juba igasuguse mõistlikuse piiri.
Lugedes ka rattafoorumeid on ainus ja põhiline teema, eriti maantesõitude puhul, kukkumised, kes ja kui palju asfaldile lennanud on. Ei meeldi mulle kukkumistepõhine käsitlus rattavõistlustest. Rattavõistlused on siiski palju enamat kui kukkumised.

 
At 10:07, Anonymous Anonüümne said...

Kellel kannatust ja närv vastu peab, siis siin venemaa suurima jutusaate esimeses osas propagandist Solovjovi juhtimisel naeruvääristatakse dopingu süüdistusi

Õppige!

https://www.youtube.com/watch?v=rombGRLSkaU

 
At 12:04, Blogger AinK said...

Priit, sa paned ühte patta kukkumisest või mõnest muust vääramatust välisest tegurist tekkinud traumad ja ülekoormusvigastused. Need on paraku kaks täiesti erinevat asja, erinevate riskifaktorite, tekkemehhanismide ja tagajärgedega, erinevatel spordialadel erineva tekkesagedusega. Julgan väita, et ülekoormusvigastusi on jooksus oluliselt rohkem kui rattasõidus (eriti harrastajate seas), välisest jõust tingitud traumade puhul aga vastupidi.

aink

 
At 13:09, Blogger Priit Pullerits said...

Tere, Ain, jah, osundus on õige, aga Ain, see kahe eri asja ühte patta panemine ei ole minu leiutis/initsiatiiv, vaid sellega on alustanud need, ilmselt just rattasõitjad, kes püüavad väita, et jooksmine on tervisele ohtlikum kui rattasõit, ja selle tõestamiseks kasutavad nad neidsamu jooksuga seotud lihas- ja liigestraumasid, mida on tõesti küllap palju rohkem kui rattasõidus. Sedasama, millele osundad, näed peagi ka ajakirjas Ma olen jalgrattur ilmuvas minu ja Indrek Kelgu väitluses, kusjuures nende ühte patta panija seal ei olnud mina.

 
At 15:51, Anonymous Anonüümne said...

Braavo Priit! Said lõpuks Kelgu suu lahti. Tegelikult rääkides rattasõidust ja jooksust siis rattasõit sama suure pingutuse puhul on tänu suuremale kiirusele ja väiksemale vigade korrektsiooni võimalusele oluliselt suurem risk tervisele kui jooks. Tõepoolest nagu näeme Priidu treeningutest on huvitav just panna sest siis saab pulsli käima, adreka üles ja kaasnähuna halveneb oluliselt ka 360 kraadine tähelepanu ning maksimaalsel pingutusel näed vaid 2 kraadi ulatuses enda ees toimuvat piisavalt selgelt, mis võimaldab veel adekvaatset reageerimist. Jooksus noh, ütleme nii, et kui ikka 10 km tempos jooksed harrastajana maks 18 km/h ehk 5 m/s siis sellelt kiiruselt viga saamine on ikka haruharva nähtav ebaõnn. Isegi vastu seina joostes, jõuad viimasel hetkel käed ette sirutada ja hoo piisavalt väikeseks saada. Eks ootamatusi juhtub ju ikka, nt metsas võid komistada ja kuivanud puu oksa või kännu otsa ennast ära punktueerida. Endalgi õnnestus kuldrelvaga mehe Francisco Scaramanga moodi lisanibu rabakraavi forsseerimisel saada. No aga see oli ka harva esinev riskifaktor mis tookord realiseerus, õnneks vaid kerge ehmatusega.

Aga aitab lobast. Võtame ette statistika. Numbrid on karmid. Austraalia spordivigastuste statistika põhjal on saavad ratturid jooksjatest 15 korda rohkem haiglaravi vajavaid vigastusi kui jooksjad. Ratturitel on võimalik saada eluohtlike vigastusi 30 korda enam kui jooksjatel ja ratturite ravi on 3 korda pikem kui jooksjatel. Need andmed on kõik alasid harrastavate (rahva)sportlaste arvu põhjal. Millest on siin veel rääkida? Jooksmisega samal tasemel vigastuste arv on veel golfis. Sõbrad, korraliku rattavarustuse hinnaga saab ju golfi litsentsid ja varustuse kui jalg tõesti jooksmist ei kannata.

 
At 17:04, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh Austraalia statistika eest, 15:51. Ausalt öeldes poleks osanud arvata, et olukord koguni nii hull on.

 
At 17:05, Anonymous Anonüümne said...

Aga mis on saanud sportlastest peale spordiga lõpparve tegemist. Ehk kuidas tunnevad ennast endised tegevsportlastest jooksjad ja jalgratturid! Ma kaldun arvama, et jooskad on täbaramas olukorras.

 
At 17:21, Anonymous Anonüümne said...

Seevastu vigastusest tingitud treeningpausi negatiivne mõju aeroobsele sooritusvõimele on oluliselt pärssivam jooksjatele, kui jalgratturitele.

 
At 17:57, Anonymous Anonüümne said...

Eesti ratturite ravi on isegi 6 korda pikem kui jooksjatel. Või noh, vähemalt sellel aastal oli nende kevadlaager jooksjate omast nii mitu korda pikem. Kõik tulid terve purakaga tagasi.

Aga Priit, Koitjärvel kompassiga lühiraja võpsikujooksu Eesti meistrivõistlustel läks üks väga austatud ja lugupeetud jooksja manalateel. Aini kategoriseerimise alusel: välisest jõust tingitud eluohlik vigastus.

Laugametsa kaudu küsisite tol korral KTM rattaürituse vigastuste kohta? Kuidas neil kevadisel jooksul tõsisemate vigastustega oli? Võrdsuse tagasmiseks peaksite helistama ka Kaspar Rõivassepale ja küsima, palju jooks.ee üritusel raskeid terviserikkeid viimasel mõnel aastal oli.

Ma ei tea, kas neid Nõmme linnaosa vanema moodi hinge ja taeva piirile jõudmisi registreeritakse tõsiste terviseriketena, aga kui lugesin Riia linnapea Nikolai Ušakovi mõne aasta taguste taastumisvahendite kohta, tundus päris raske juhtum: "hingamisaparaadi all viibiva Ušakovi seisund stabiilne ja ta on ravimite abil sügavalt magama pandud. Sellist seisundit kutsutakse ka ravimite abil esile kutsutud koomaks ja praegu kasutatakse seda selleks, et linnapea organismi maratoni jooksmisest ja suurest füüsilisest koormusest või keha ülekuumenemisest tingitud hapnikupuuduse tõttu tekkinud kahjulikest ainetest puhastada."

 
At 09:45, Anonymous Anonüümne said...

Noh poisid, nagu tellitud õnnetuse teade eile õhtust - "Politsei info kohaselt juhtus eile kella 19.27 ajal liiklusõnnetus Viljandis Kraavi ja Supeluse tänavate ristmikul, kus 40-aastane naine kaotas kontrolli jalgratta üle ning sõitis vastu maja seina. Jalgrattur toimetati Viljandi haiglasse." Ei tea kas tädi luges just spordiblogi ja otsustas proovida, et kuidas on jooksmise asemel rattaga vastu seina panna? Igatahes naisterahvas sai kõvasti põrutada. Vot milline mõjuvõim on käesoleval blogil. Olge ettevaatlikud!

 
At 12:10, Anonymous Võhmanaine said...

Tere kaaskannatajad, rattanaised!
Brittidel on kasulikke näpunäiteid, mille peale ise poleks osanudki tulla.
Ja jutt tundub olevat õige, järjest nagu parem ja meeldivam on sõita.
Medali saatuse võib otsustada karvapikkus

 
At 12:58, Anonymous Anonüümne said...

Nonoh, ja vastu seina hoogsalt põrutades on kah täiendav kaitse omast käest olemas. Pealegi toimivad karvad nagu kassi vurrud. Tunnetades takistust sunnivad keha automaatselt reageerima ja vähendavad põrutamisest saadava löögi tugevust.

 
At 14:21, Anonymous Anonüümne said...

Just-just, karvad toimivad nagu kassi vurrud, kurrrnjäuuu... mmm... :D

 
At 16:33, Blogger Priit Pullerits said...

Väga veider lugu Jaan Martinsonilt täna. Kirjutada terve külje aknalugu, kus tuum tuleb välja alles loo kahes kõige viimases lõigus. Suurem osa muud materjali on sisuliselt ruumitäide, kus uut faktiinfot minimaalselt.

 
At 18:11, Anonymous Anonüümne said...

Kui see tänane lugu tundus veider, siis seda veidruse värki tuleb küsida The Guardianist? Paistab nigu tõlkeloo moodi lugu, vaata Oogüst zõ Fiftiint "2016 How scientific rigour helped Team GB’s saddle-sore cyclists on their medal trail"

 
At 22:48, Anonymous Anonüümne said...

Ilma pildita ei usu selliseid kuulujutte.

 
At 05:22, Blogger raybanoutlet001 said...

michael kors outlet online
cheap jordan shoes
adidas superstar
oakley sunglasses
kobe shoes
skechers outlet
cheap tiffanys
huarache shoes
nike roshe run

 
At 03:09, Blogger 姚嘉 said...

michael kors handbags
fitflops
coach outlet store
true religion outlet
christian louboutin shoes
michael kors outlet online
michael kors handbags online
ugg boots
canada goose jackets
cheap ray bans

 

Postita kommentaar

<< Esileht