Pullerits: Veerpalu versus Johaug - kumba pitsitab ajakirjandus rohkem?

Postimehe pikaajaline peatoimetaja ja väljaandja Mart Kadastik kirjutab oma elutööraamatus «Nüüd ma siis kirjutan» ka Andrus Veerpalu dopingujuhtumist (lisaks sellele, et ta kirjutab, kuidas Veerpalu minuga Tartu raeplatsil suvel suuskadega võidu sõitis). Aga ta keskendub sellele, mismoodi ta otsustas sekkuda, et Postimehe ja Veerpalu suhteid siluda. Nagu mäletate, siis oli Postimees tookord väljaanne, mille käes oli kõige kindlam infojupp, et Veerpalu on andnud positiivse dopinguproovi, mida Eesti Suusaliit küll visalt viimase minutini eitas – rahvale näkku valetades. Ja siis, kui vale lühikesed jalad enam ei kandnud, oli ootuspärane, et ajakirjandus lõi hambad valelikele jalgadele säärde. Niiviisi, nagu seletab raamatus Kadastik, oli kerge tekkima tunne, et Veerpalu ei saa enam rahulikult poodigi minna, ilma et peaks end maa põhja häbenema (minu sõnadega antud iseloomustus Kadastiku edastatud sõnumile) ja tundma end ühiskonnast äratõugatuna. Seda meediakajastuse tagajärjel tekkinud suusamehe võimalikku tunnet läkski Kadastik siluma, kui tegi temaga Postimehes pika intervjuu.

Aga see, kuidas Eesti ajakirjandus pitsitas Veerpalu (fotol vasakul), kahvatub selle kõrval, kuidas Norra ajakirjandus pitsitab Therese Johaugi (fotol ülal paremal). Kes on vähegi uudiste voogu jälginud, see teab, kuidas Norra – rahumeelse ja poliitkorrektse Norra! – ajakirjanikud on Johaugi liistule tõmmanud, ajanud taga tema kurikuulsa kreemi müüjat ja ostutšekke ning uurinud, millal Johaug ja koondise arst omavahel rääkisid jne. Johaug, nagu teate, on käinud vähemalt kaks korda ajakirjanike ees aru andmas, ja keegi ei tee, erinevalt Veerpalu juhtumist, numbrit sellest, et Johaug on pidanud pisaraid valama (tõsi vähemalt esimesel pressikonverentsil nuttis ta kuivalt; huvitav, küsides nüüd veidi pahatahtlikult, kas kreem paikas lisaks katkistele huultele ka pisaranäärme otsad ära). Ajakirjandus tahab jõuda tõeni, ja selleni jõudmiseks tuleb mõistagi kõik kahtlused päevavalgele tirida, sest ainult kahtlustele näkku vaadates ja neid asjaosalisel kummutada paludes saab tõele võimalikult lähedale jõuda.

Sedasi eksivad kõik need, viimse kui üheni, kes väidavad, et ajakirjandus käitub dopingusüüdistuse saanud sportlastega vastutustundetult ja halastamatult, kui neid küsimustega üle kallab ja pitsitab. Vastupidi! Kui need teravad ja ebameeldivad küsimused jäävad esitamata – ja vastamata! –, annab see üksnes hoogu igasuguste vandenõuteooriate ja kuulujuttude levikule. Eks seda mõistab erinevalt mõnest teisest küllap ka Johaug (parempoolsel fotol paremal), et tal on kujunenud täbaras olukorras emotsioonide virvarrist hoolimata mõistlik anda avalikult vastuseid, sest ainult nii, mis küll parata, saab ta loota, et inimesed teda usuksid, mitte jätkuvalt ei kahtlustaks.

Just selles peitub Johaugi käitumise positiivne ja kasulik õppetund kõigile, kes on sattunud või satuvad temaga samasugusesse olukorda.

Ja Norra ajakirjanike õppetund seisneb selles, kuidas ebameeldivates ja rasketes olukordades tuleb liikuda kompromissitult tõeni, ükskõik kui karmiks too teekond ka ei kujune. Kui keegi veel jätkuvalt heidab Eesti ajakirjandusele ette pahatahtlikku vms käitumist, siis teeb ta selle etteheitega liiga. Vaadaku, kuidas käitub rahumeelse Norra ajakirjandus!

(Kel närv eelnevast arutelust mustaks läks, tehku rahustuseks ring Tähtvere spordi- ja dendropargis. Või kesklinnast Eesti rahva muuseumini.)

Foto 1: Therese Johaug 27. oktoobril ajakirjanike ees silmi pühkimas. Foto autor: AFP/Scanpix
Fotod 2 ja 4: Andrus Veerpalu tänavu septembri lõpus Tartus Tähtvere spordipargis jooksu- ja rullsuusavõistlusel. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Therese Johaug 27. oktoobril ajakirjanike ees koos peigmehe Nils Jakob Hoffiga. Foto autor: AFP/Scanpix