Pullerits: Kuidas ma leidsin jõulurahuks surmapõlgurist ratturi?

Ja mõned mehed mõtlevad, et nad on Eestis osavad ja julged rattasõitjad... Mõelgu veel kord. Põhjalikult ja enesekriitiliselt.

Mina (parempoolsel fotol vasakul), olgu öeldud, ei ole osav ega liiga julge. Aga ma leidsin mehe, kes seda tõeliselt on. Palju-palju rohkem kui ükskõik kes ratturitest Eestis.

Vaadake, kuidas ma sõitsin legendaarsel Porcupine Rimi rajal ettevaatlikult. Sest piisab, kui korra vääratad - kukud kakssada meetrit alla kanjonisse ja oledki surmalaps. Ja ega mul kogemust ka ole, et sellistel radadel kihutada. Ning tagatipuks polnud kihutamine mu Moabi legendaarsel rattaekspeditsioonil eesmärk. Eesmärk oli loodust nautida, aga kui kihutad, siis ei näe peale ees vonkleva raja mitte midagi.

Ent vaadake, kuidas sõidavad samal rajal (fotol vasakul) vilunud mehed. Olge hoiatatud: ainuüksi vaatamisest võib mõnes kohas hirm peale tulla. Kusjuures neil pole isegi mingeid erilisi kaitsmeid peal! Kui olin surmapõlgurliku sõidu ära vaadanud, teatasin sõitjale Nate Hillsile:

«See oli hullumeelne!»

«Aitäh vaatamast!» tänas ta.

«Mulle tundub, et sa mängid surmaga,» avaldasin arvamust. «Sõitsin sama rada sel kevadel ning võtsin kanjoni serval aeglaselt ja rahulikult. Sa pead olema pööraselt julge, et niiviisi sõita. Hämmastav!»

«All in a day's work friend,» vastas Nate rahuliku endastmõistetavusega. «We have a few runs down this one.» Mida iganes ta sellega mõtles.

Siis vaatasin Nate Hillsi laskumist Moabi teisel kuulsal radade võrgustikul, Amasa Backil, mööda Captain Ahabi rada (fotol paremal), mis on ühesuunaline ja mida soovitatakse ainult ekspertidele. Pärast kommenteerisin Hillsile:

«Ma sõitsin ka Captain Ahabi rada kevadel ning laskusin sinust vähemalt kümme korda aeglasemalt. See, kuidas sina laskud – see on uskumatu! Mul tuli hirm peale ainuüksi selle vaatamisest. Sa oled tõeline Moabi Meister!»

«Kyle on kõva mees!» lükkas Hills au endalt tema ees kihutanud Kyle Mearsile.

«Sina ka!» kinnitasin talle.

Kyle Mearsi Moabis sõidetud ajad on Stravas tõesti kõrgel kohal.

Siis heitsin pilgu Hazard County rajale, mis on ilmselt kõige lihtsam osa Moabi ühest pikimast üldiselt laskuvast radade süsteemist, the Whole Enchiladast. Ma ei saanud kevadel Hazard County rada sõita, sest see on kõrgel mägedes ning oli aprillis veel kohati lume all ja sopane. Hillsi videol on aga üks naljakas ja üks päris valus, dramaatiline koht. Mul oli talle öelda järgmist:

«Mulle meeldivad su rattavideod. Sel videol oli naljakas, kuidas lehm viimasel sekundil sul eest ära tõmbas. Veidi hiljem aga nägin, et isegi sinusugused profid võivad üsna lihtsal rajalõigul kukkuda. Kuid paistis, et su semu ei saanud isegi liiga tõsiselt viga – või ei pannud ta oma murdunud luid tähelegi?»

Nate Hills: «Tavaliselt võtavadki lehmad kõrvale... Igaüks kukub aeg-ajalt. Tookord oli Kyle’i päev, aga polnud hullu.»

Vahelduseks närvikõdile otsustasin vaadata, mida teevad ässad Moabi ühel pealtnäha lihtsamal rajal, milleks on Bartlett Slickrock (fotol paremal) Õigemini, seal ei olegi rada, seal saavad ratturid niisama freeridingut teha. Sõitsin seal, nagu muudelgi radadel, rahulikult, et nautida slickrocki imelisi kontuure. Aga vaadake, mida Nate Hills tegi! See pani mind küsima:

«Huvitav, kas sa mõnikord hirmu ka tunned? Teed üheainsa vea ja lõpetadki luumurruga. Ma murdsin sel suvel rangluu ja viis roiet, kui lendasin üsna väikesel kiirusel, umbes 22 miili tunnis, parempööret tehes maanteerattal sadulast. Aga hüpata rattaga niimoodi, nagu sina seda teed... see on sajaprotsendiline riskimine kogu aeg, kas pole? Aga jah, Bartlett Slickrock on lõbus koht, proovisin seda kevadel pühapäevasõitja tempoga. Kuid Jedi Slickrock, mis asub teisel pool džiibiteed, on veelgi ilusam.» (Jedi Slickrock fotol all vasakul.)

Nate Hills: «Ma ei mõtle ohtudele. Olen oma võimetes lihtsalt kindel. Ma olen ka aastate jooksul terve hulga luid murdnud. See on hind, mis tuleb mõnikord lõbu eest maksta. Minu jaoks tasub see kõik lõpuks siiski ära. Maanteerattasõit hirmutab mind isegi rohkem kui see [Moabi ohtlikel radadel kihutamine]. Maastikurajal ei ole ju autojuhte, kes räägivad sõidu ajal mobiiliga. Seal on minu arust palju ohutum!»

Nii, nüüd olen teile vahendanud veidi sissevaadet Ameerika rattaässade mõttemaailma ja suhtumistesse. Teie võiksite aga välja laduda need Eesti sõitjate nimed, kes Nate Hillsiga sama osavalt ja julgelt kihutavad. (Soovitan vaadata ka teisi Nate Hillsi rattasõitude videosid, et veelgi täiuslikum pilt ette saada!) Eks ma püüa siis noid mehi Hillsiga kokku viia, et saaksid võtta Moabi radadel tema sappa – näis, kas püsivad kannul ja jäävad püsti! Kui ei, siis peame arveldama nii, et mina ikka igal juhul plussi jääks. Kui jah, siis jäävad Hillsiga samal tasemel mehed plussi. Diil?

Ahjaa, üks soovitus ka jõuludeks. Vaadake reedel ilmunud Arteris mu lugu noortest ja ka mitte nii noortest tuntud eesti meestest, kes on alkoholist loobunud. Nagu üks neist selgelt ütleb: alkohol on täiesti mõttetu! Ja nagu mitu neist sedastavad: joomine ei ole enam cool. Kaineid jõule, spordimehed! Olete ikka spordimehed?

Ja siin ka pühadepuhune suur intervjuu, kus üks tuntud mees räägib, kuidas karm haigus ta elu kardinaalselt muutis.

Foto 1: Priit Pullerits (vasakul) koos Coloradost pärit ratturiga Sand Flatsi teel Porcupine Rimi rattaraja keskosa lähistel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: LPS ehk Lower Porcupine Singletrack laskub siin järsult alla paremale. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 3 ja 4: Vaade Captain Ahabi raja servalt Kane'i oja kanjonisse. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 5: Bartlett Slickrock. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Jedi Slickrock. Leia pildil Priit Pulleritsu jalgratas! Foto autor: Priit Pullerits