Pullerits: Kuidas ma Ameerika valitsuse kõvasti üle trumpasin

Selleks et jõuda mullu kevadel Moabi legendaarselt rattaseikluselt Las Vegasesse, mis on kahekordne Tartu-Tallinna edasi-tagasi vahemaa, kulus mul seitse tundi, aga nüüd ei saanud ma Jeep Cherokeega (fotol paremal) sama teekonda isegi kahe päevaga läbitud.

Mis küll juhtus? Kuidas see aeg nii käest läks?

Võtsin ette shortcuti (fotol vasakul). Püüdsin lõigata. Kui kaardile vaadata, tundus plaan loogiline – kõige sirgjoonelisem, mis võimalik valida. Liiati sai vältida kiirteid, mis on oma monotoonsuses tüütud ja väsitavad. Tagatipuks teatas ähvardav maanteesilt 70. kiirteel pärast Green Riveri linnakesest möödumist, et järgmised 106 miili (ehk 170 km) pole teel näha kedagi ega midagi. No services! Ainult üks lõputu tühjus – kuigi kaunis ja värviküllane tühjus.

Niisiis, keerasin 70. kiirteelt lõunasse, Hanksville’i peale. Seegi tee, mis seal salata, viib läbi tühjuse (fotol paremal). Läbi tühjuse, millest saab keerata veel suuremasse tühjusse, nagu seda on Maze’i piirkond Canyonlandsi rahvuspargis. Viis aastat tagasi sõitsime sinna Jaanus Laidveega üle lõputu kõrbe ligi poolteist tundi – ja alles siis jõudsime tollesse tõelisse tühjusse. Tühjusse, kus, võib öelda, et lõpeb maailm. Tühjusse, kuhu vaevalt on kunagi sattunud mõni teine eestlane. Aga seekord ei plaaninud ma end sinna «uputada» - suve mõrvarlikus kuumuses olnuks see eluohtlik. Kuigi poolteist kümnendit tagasi, kui lapsed olid veel väikesed, sai seda tehtud – ja väike ime, et tollest surmasõidust labürinti tervelt ning eluga välja pääsesime.

Hanksville’is tankisin, sest ega edaspidigi asustus oluliselt tihedamaks tõotanud kujuneda. Tankla kauplus asub liivakivimügariku sees (fotol paremal). Küsisin seal kassas istunud suurt kasvu mehelt, mida kohalikud siin pärapõrgus teevad, ja ta vastas üllatavalt lahkelt, koguni malbelt, et mõned püüavad tegelda põllumajandusega ja enamik teenindab läbisõitvaid turiste ning siis on ka mõned valitsustöökohad.

Siis suund läände. Teadsin varasemast, et kohe järgnevad looduslike värvide poolest imelised paarkümmend kilomeetrit. Midagi sellist, mida Euroopas kusagil ei näe. Tee ääres kerkivad kummalistelt mitmevärvilistelt liivakivi-saviväljadelt võimsad, rohekat-sinakat karva butte’id, nende ääres Fremonti jõe vete toidetud erkrohelised väiksed põllulapid (fotol ülal vasakul). Puhas kitš, kui ausalt tunnistada. Aga kitš kui selline mulle meeldib – looduse, mitte inimese tehtu.

Ja siis muutub Fremonti jõe kanjon muudkui sügavamaks. Samuti käänulisemaks. Teekond hakkab järjest rohkem meenutada Disneyworldi kuulsaid sõite: kurviline, värviline, käänuline, imeline (fotol paremal). Ainus, mis kibedust tekitab: päike, mis seni on alati lakkamatult paistnud, on tõrjutud pilvede taha. Värvide mäng kannatab, kohe kõvasti.

Möödun Ameerika kõige väiksemast ning kõige kaunimas kohas asuvast vanast, ühe klassitoaga koolimajast (fotol vasakul ja allpool paremal siit lugedes kolmas pilt) ja jõuan Capitol Reefi rahvusparki. Päike surub end pilvede tagant välja. Keeran hüljatud Fruita asula õunapuuaedadest, mille rajasid omal ajal mormoonid, ning vanast kõrge kaljuseina ees seisvast heinaküünist mööda ning siirdun scenic drive’ile. Scenic drive on selle kohta siiski vähe öeldud.

See on järjekordne Disneyworldi sõit. Ja lisaks kulgeb see üles-alla, läbi hiiglaslike betoonplaatidega tugevdatud washide ehk vadide. Vasakut kätte kõrgub mitmekümne kilomeetri pikkuses õhtupäikese lõõsas kõrge kaljusein, paljastades ei värve kivimikihte, valgest tumepunaseni (fotol paremal). Kui keegi sellest fotosid näitaks ja oma silmaga seda kohta näinud poleks, väidaks, et piltnik on himuga värve võimendanud. Aga ei ole.

Disneyworldi sõidu lõpus keeran auto teelt kõrvale ja võtan aja maha (fotol vasakul). Tulen välja, et istuda ja loodust paremini tunnetada. Ei satu siia ju ülemäära tihti. Mõned üksikud sõidavad mööda kruusateed veel kolm miili edasi, ametliku lõpuni, kuid olen seda varem kahel korral teinud. Ei ole iga kord vaja tehtut korrata. Pigem võtta mõnikord ka rahulikult ning lihtsalt olla ja nautida. Et poleks kogu aeg kiiret, tuld takus.

Õhtul keeran enne Torrey väikelinna teelt paremale ning leian ööbimiskoha hotellis, kus umbes minuealine administraator, tumedad juuksed itaalialikult üle pea kammitud ja ääretult viisakas – sest kui ootasin, mil ta ühe teise seltskonna dokumente vormistas, vabandas ta, et läheb pisut aega ja ta kohe tegeleb ka minuga –, küsib, nähes mu Eesti passi: «Govorite po-russki?»

«Konetšno,» vastan talle.

«Kaks dela?»

«Normalno!»

Asjad tuppa tõstnud, sõidan paar miili edasi Torreysse, et äkki leiab sealt midagi hamba alla. Märkangi tee ääres Slacker’si burgerikioskit. Üks eine maksab ligi kaheksa dollarit, seda joogita. Kuni burgerimeistrid toimetavad, jalutan ajaviiteks piki maanteed veidi edasi, mööda uuest ja uhkest mormooni kirikust, mida ümbritseb hiiglaslik laudsileda asfaldiga parkimisplats, ja kohtan vana palkidest koolimaja ees jalgratastega vanapaari. Loomulikult uudistavad nad, kust ma pärit olen, ja kui saavad teada, et Eestist, teatab naine, et tal oli nooruses pikka aega Eestis kirjasõber. Koos vanapaariga imestame, kust küll peaks välja ilmuma need kümned ja kümned kirikulised, kellele hiiglaslik parkla on mõeldud.

Hilisõhtul istun hotellitoa ees rõdul pingile ja lasen silmadel ees kõrguvail punastel mägedel puhata.

Hommikul keeran taas lõunasse ning alustan tõusu mööda Boulderi mäe külge (fotol paremal). Loodus muutub peaaegu hetkega. Sõidan läbi tiheda okaspuumetsa. Tee viib järjest kõrgemale. Liiklus on väheldane. Eks see kant oligi pikka aega Ameerikas üks hüljatumaid. Boulderi asula, kuhu viimaks, pärast mäelt laskumist jõuan, oli USAs viimane, kuhu posti toodi veel muulaga. Ja see juhtus koguni nii hiljaaegu, nagu aastal 1947.

Pärast Boulderit järgneb taas üks vapustav maanteelõik. Tee kerib kitsale seljandikule, kust nii vasakut kui paremat kätt laiub sügav kuristik kanjonitega (fotol vasakul). Räägitakse, et nõrgema närviga juhtidel pidavat sel lõigul jalg mõnikord koguni pedaalil värisema hakkama. Paremal pool näen sügavikus Calf Creeki, mille ülemise joa äärde matkasin 2008. aasta suvel. Too oli ilus matk, mis algas järsakult veidi heidutava laskumisega ning jõudis siis joaaluse veesilmani, mida ümbritses mürgine luuderohi. Kuid aeg, mis tiksub minu kahjuks, sunnib edasi liikuma.

Järjekordne Disneyworldi sõit jätkub kuni Escalante väikelinnani. Ohh, miks aeg küll tagant sunnib?! Hea meelega peaks mitmel pool kinni ning sukelduks loodusesse (fotol paremal tee läbi Calf Creeki oru). Ainuüksi Hole-in-the-Rock Roadi võiks uurida kaks päeva, ja kui seigelda ka selle äärest hargnevaisse kanjoneisse, siis kaks nädalat, küllap isegi kaks kuud. Isegi see, et kuuma on ligi 40 kraadi, nagu siinkandis suviti ikka, ei mõjuks selle adrenaliiniküllase ilu keskel pelutavalt.

Escalantes paaki taas uus laar kütust sisse ning edasi lääne poole. Taas läbi tühjuse. Aga taas läbi kauni tühjuse. Ameerika Metsik Lääs on nii lõputu. Siis, viimaks, tulevad väikesed asulad, nagu Henrieville (fotol vasakul) ja Tropic. Kuni puude vahelt hakkavad paistma liivakivitornid. Need on hoodood.

Hoodood (fotol all paremal) on märk, et olen jõudnud Bryce’i rahvuspargi servale.

Keeran maanteelt kõrvale, vasakule. Silt soovitab, et jätaksin auto pargi serval parklasse ja sõidaksin edasi tasuta bussiga, sest pargis käib tee-ehitus – tee-ehitus käib tähelepanuväärselt üldse peaaegu igal pool Utah’s, mis paneb mõtlema, et huvitav, millest see küll räägib – ning suvisel ajal parkimiskohti napib. Aga ma ei lase sellisest soovitusest ja manitsusest end eksitada. Tean, et see on vaid trikk autode koormuse vähendamiseks, mis on rahvusparkide suur eesmärk, kuid rööviks mult üksnes aega – ega buss ikka erasõiduki vastu saa.

Bryce’i kanjon on rahvast pungil. Parkimiskohtadega siiski kitsast pole. Sõidan Sunset Pointini ning laskun sealt alla hoodoode vahele. Ja taas on pilved platsis (fotol vasakul). Eredatest värvide mängust, mida lootsin näha, tuleb suu puhtaks pühkida. Aga seda kergem on muidugi hoodoode vahel seigelda, päike ei leegi ju lagipähe.

Tundub, et Bryce’i kanjonist on saamas järjekordne looduslik suuratraktsioon (fotol paremal). Enne parki jõudmist palistab teeäärt, kui võrrelda viimaste mälestustega ligi kümnend tagasi, üha laienev turismilinnak: hotellid, motellid, poed, restoranid ja mis kõik veel. Linnak on paisunud nii suureks, et seal on koguni valgusfoor – midagi sellist, mida Arizona Suure kanjoni linnakus küll ei kohanud

Ja loomulikult on hinnad tõusnud. Täpselt küll ei mäleta, aga vaevalt maksis eelmise kümnendi algul Bryce’i kanjoni rahvusparki (fotol vasakul) autoga sissesõit rohkem kui kümme dollarit. Selline taks kehtis enamiku rahvusparkide puhul. Nüüd aga on saanud tavataksiks 25-30 dollarit. Ehk rohkem kui kahekordne hinnatõus pooleteise kümnendiga. Ometi olen suutnud selle süsteemi üle trumbata: ostsin juba reisi algul Suure kanjoni juurde sõites rahvusparkide aastapääsme, mis maksis 80 dollarit, ja mis on ainuüksi selle reisi jooksul end kuhjaga, lausa topelt tagasi teeninud. Minu puhas võit on Ameerika valitsuse ilmselge kaotus.

Edasine sõit Bryce’i kanjoni rahvuspargist (fotol vasakul) piki Sevier’ jõe orgu edelasse kujuneb raskeks. Just vaimselt. Pikk päev hakkab pikkamisi oma jälge jätma. Pärast kiiruga söödud võileibu Dixie rahvusmetsas Red Rock Canyoni ääres hakkab uni kimbutama, ja mida miil edasi, seda tugevamini. Viimaks otsustan, et näppudega silmade lahti hoidmisest enam ei aita, ning otsin maantee ääres laiema koha, kus saan ohutult tee äärde parkida. Lasen end roolis lösakile ning panen silmad kinni. Kuid nagu sageli seesugustel puhkudel, kui otsustad, et nüüd taastun pisut, ei tule ega tule õiget und. Mis siis ikka – tuleb teekonda jätkata.

Mt Carmel Junctionis võtan uuesti suuna läände, möödun peagi tee ääres piisoni karjast (fotol paremal) ning alustan järjekordset tõusu, sedapuhku Zioni rahvusparki. Taas küsitakse sissepääsu eest 30 dollarit – ja taas ei maksa ma sentigi, vaid näitan oma aastaringset luba. Seejuures saan pargivahilt, vanuse järgi selgelt pensioniealiselt proualt kiita, et esitasin koos pääsmega ka oma isikutunnistuse – pargivaht peab nimelt võrdlema, kas allkirjad mõlemal plastikkaardil on sarnased, et välistada igasugused pettused.

Enne sisenemist tunnelisse, mille järel laskub tee siksakitades Zioni rahvusparki, keeran paremale parklasse. Otsustan, et teen matka kanjoni ülaservale. See ei ole pikk, kõigest miil, kuid see-eest huvitav ja põnev, kulgedes pragude äärtel (fotol vasakul) ja koguni kohal ning alkoovide all. Näen, kuidas noores keskeas vanemad on toonud rajale ka oma vaevalt kooliealise tütre, kes käigust vaimustuses pole, vaid tikub jonnima. Isa ütleb talle siis, et otsustagu, kas tahab lõpuni matkata või ei taha. Imestan, et muidu pidavat ameerika lapsevanemad olema lastega nii arvestavad, aga kuidas paneb nüüd too isa lapse seesuguse lootusetu ja lapsele mitte-eakohase valiku ette – no mida oskab üks väike laps sellisel puhul arukat ja läbikaalutletut kosta?! Loomulikult ei oska.

Pärast, kui kolmveerand tunni järel kanjoni ülaservalt (fotol paremal) auto juurde tagasi jõuan, näen, et plika oli matka minuga samas tempos kenasti läbi teinud ja tatsab nüüd kividel paljajalu ringi, nagu poleks olnud häda midagi.

Kanjoni põhjas jätan auto muuseumi ette ning istun seal suitseva mootori ja kõva müraga autobussi. Erasõidukeid nimelt Zioni kanjonisse ei lubata. Sõidan üheksa peatust kanjoni lõppu. Edasi tuleb minna jalgsi.

Jätkuv miiline rada piki Virgini ehk Neitsi jõe kärestikulist kallast (fotol vasakul) on nii heas korras, et seal saab sõita isegi ratastooliga, mida oma silmaga tunnistan. Oravad, kes ümberringi silkavad, on nii inimestega harjunud, et kohati tuleb lausa peletada, et nad eest ära hüppaksid. Rahvast voorib edasi-tagasi kümnete kaupa – veelkordne tõestus, et Utah’ rahvuspargid on langemas üha suuremate hordide pealetungi alla. Varasematest külastuskordadest nii suuri masse ei mäleta.

Miilipikkuse raja lõpust (fotol paremal) algab küllap üks põnevamaid matku kogu Utah’s, mis viib valdavalt mööda kivist jõepõhja – see tähendab, et jalad, aga ka tõenäoliselt alakeha vöökohani saab märjaks – ning pöörakute kohal üle liivaste kaldapealsete Orderville’i lisakanjoni suudmesse. Olen seda varem kaks korda teinud ning mõlemal korral saanud unustamatu elamuse. Tõsi, too matk võtab ligi pool päeva. Seetõttu, kuna õhtupoolik on järjest jõudsamalt lähenemas, ei hakka seda kolmandat korda ette võtma. Kuid ega see eesmärk olnudki. Eesmärk oli taas näha ja tunnetada Zioni kanjoni võimsaid püstiseid punaseid seinu – et mõista: inimene ja tema tehtu on looduse kõrval könn ning tühine.

Kui Zioni rahvuspargist lahkun (fotol vasakul), on varjud pikad ehk õhtupoolik juba täies jõus. Ja väsimus pikast päevast kogunenud kehasse. Mitte ainult – ilmselt ka vaimu ja ajusse. Kui jõuan viimaks Salt Lake Cityt Las Vegasega ühendavale põhja-lõunasuunalisele 15. kiirteele, keeran sellel rida vahetades tagant lähenevale punasele Jeep Wranglerile ette, sest unustasin enne manöövrit parempoolsesse tahavaatepeeglisse vaadata, ning saan «tasuks» pika ja hirmutava signaali. Oleks tahtnud Wrangleri-mehe ees vabandada, aga ei tea, kuidas seda teha. Ta möödub minust mõne sekundi pärast vasakult ning kaob kaugusse, ilma et oleks vihast rusikat või tulesid vilgutanud.

St. George’is keeran kiirteelt maha linna peatänavale, St. George’i bulvarile, ning sealt omakorda peagi veidi päevinäinud Sandsi motelli ette (fotol vasakul; kus on pildil minu auto?). Nagu olen öelnud, eelistan toetada väikseid, sõltumatuid ehk kettidesse mittekuuluvaid vanu ööbimispaiku, sest nii, usun, saan aidata elus hoida Metsiku Lääne traditsioone ja vaimu. Seejärel, tõstnud asjad tuppa, astun üle tee ning suundun joonelt kõige lähemasse söögikohta, mehhiko kiirtoitu pakkuvasse Taco Belli, mis, nagu uudistest lugeda, laieneb peagi ka Soome. Ütlen kassaaparaadi taga seisvale tüsedale noormehele, et mul pole aimugi, mis siin on hea ja parim ning pärast pikka päeva ei viitsi ma ka kõrgel pea kohal värvilisse ja infokirjusse menüüsse süüvida, nii et soovitagu mulle midagi. Ta osutab viiedollarilisele einele, mis oli parajasti eripakkumine, ja kiidab, et see on tõesti hea.

On küll. Nii toidu koguselt, maitsvuselt kui mõistagi hinnalt.

Õhtupimeduse laskudes võtan ette päeva viimase, salajasima käigu. Sõidan motelli juurest viis-kuus kvartalit eemale. Märkan isegi pimedas, kuidas ümbruskond muutub väga ilusaks ja hoolitsetuks. Suur parkimisplats on eraldatud puude, põõsaste ja murulappidega väikesteks «taskuteks». Parkimisplatsi vastaskrundil kõrgub aga hallikas, rohkem kui kahe meetri kõrgune peenikeste varbadega raudaed. Kuid selle väravad on valla. Astun sisse.

Aia sees kõrgub maitsekalt kujundatud pargis lumivalge mormooni kirik (fotol ülal paremal). Tean, et mind ja minusuguseid sinna ei lasta. Sissepääsule ma ei pretendeerigi. Küll aga veendun taas, et öeldagu ja räägitagu mormoonide kohta mida tahes, ma ei näe ainsatki põhjust, miks nende usu sümbolitest ja pühakodadest mitte lugu pidada.
*

Järgmisel päeval, pärast ootamatult pikaks veninud teekonda (fotol vasakul), oli plaan jõuda viimaks patupealinna, Las Vegasesse. Seal pidid ees ootama hoopis teistsugused seiklused.

Aga nagu juhtus, ei saanud sinnagi kõige kiiremat ja otsemat teed pidi.

Kõigi fotode kõik õigused kuuluvad Priit Pulleritsule.