Pullerits: Kuidas veider elu püüab spordimeest salakavalasse lõksu meelitada?

Telefon helises keset ööd. Helistajal, kes proovis teha magusat häält, oli raskusi mu nime hääldamisega. «Do you want to see a beautiful girl all naked?» esitas ta küsimuse.

Kurat, lasku puhata, mõtlesin, ja viskasin toru hargile.

Kust ta teadis mulle helistada, juurdlesin hiljem. Ilmselt, oletasin, oli ta hotelli registratuurist saanud mu nime ja toa numbri, sest muud moodi polnud võimalik seda seletada.

Nii käivad asjad Las Vegases (fotol ülal ja paremal), mille kohta öeldakse, et «what happens in Vegas, stays in Vegas». Aga minu puhul see ei kehti – olen ju ajakirjanik. Ja ajakirjaniku asi on rääkida tõde, seda, kuidas asjad Vegases tegelikult käivad.

Ja käivad nii, et juba järgmisel hommikul helistas järgmine tüdruk, kes tegi eriti nurruvat tütarlapselikku häält ja venitas meelitavalt: «What are you doooing?»

Mis see sinu asi on! Kõne lõpp.

Aga asjalood on võrreldes nonde kahe kõnega, mis toimusid ligi kümnend tagasi, Vegases nähtavasti üksjagu muutunud.

Ega ma seda veel teadnud. Asusin sinna hommikul kirde suunast St. George’ist teele, läbisin 15. kiirteel maalilise ja käänulise Virgini jõe kanjoni Arizona loodenurgas, kuni jõudsin Nevada kõrbe lõputule tasandikule ja otsustasin siis, et muudan otsemarsruuti, ning keerasin vasakule 169. maanteele Logandale’i peale. Tahtsin sealtkaudu jõuda Hooveri tammi taha tumedate kanjonite vahele paisutatud hiiglasliku Meadi paisjärve kallastele. Mäletasin pooleteise kümnendi tagusest ajast, kuidas olin toda teed (fotol ülal vasakul) sõitnud õhtupooliku laskuva päikese valguses ning imestanud, isegi jahmunud, nagu oleks sattunud kuldkollasele kuumaastikule. Tahtsin näha, kas see paistab nüüdki veel nii.

Paistis küll. Kuigi kaotasin Jeep Cherokee roolis (fotol paremal) kiirteega võrreldes kõvasti kiiruses, kompenseeris ümbritsev ebamaine vaatepilt ajalise kaotuse enam kui täiega. Ausalt öeldes ei mäletanud, et see tee koguni nii põnev ja huvitav on. Vegas võib ju oodata.

Muidugi, las ootab. Nimme kohe. Meadi järve lõunakaldal keerasin Vegasele suisa selja ning suundusin hoopis enne teist ilmasõda valminud Hooveri tammi poole. Seda peetakse lausa ametlikult Ameerika üheks seitsmest ehitusimest.

Ja ehitus on seal jätkunud. Palju on viimase kümnendiga muutunud, veendusin. Kui varem kulges liiklus kaherealisel teel aeglaselt üle tammi (fotol vasakul), siis pärast 9/11, tulenevalt terroriohust, nagu nägin, on ehitatud tammist allavoolu kõrgele Colorado jõe mustade kanjoniseinte vahele neljarealine autosild (fotol all paremal). Lisaks on ehitatud uudishimulikele kanjoni servale mitmekorruseline autoparkla, kuhu pääs, nagu ilmnes, maksis kümme dollarit, ja samuti visitor center – ehitusimed needki, kui vaid mõelda, kui kitsastesse ja raskesti ligipääsetavatesse oludesse need on rajatud.

Turvalisus on jätkuvalt fookuses. Juba tükk aega enne tammile lähenemist tuli lasta auto läbi vaadata. Mundrimees heitis mulle korra läbi mu Jeepi avatud akna pilgu ja viipas, et sõitku edasi. Ma ei pakkunud talle üldse huvi. Ju treenitud silmad teavad, keda põhjalikumalt ette võtta.

Tammi peal sündis aga rekord. Õhutemperatuur küündis ametlikel andmetel 46 kraadini Celsiuse järgi! See teeb 115 kraadi Fahrenheiti järgi.

Niisuguse kuumuse peale tekkis lausa hasart. Et kuidas ja kui kaua on võimalik selle käes vastu pidada. Ja kui palju vett kulub, ja kas saab ka ilma hakkama. Jalutasin siia-sinna, uudistasin, kuidas Meadi järve alanenud veetase on jätnud kanjoniseintele heleda jälje (fotol vasakul), mis moodi on takistatud mootorpaatide sattumine tammi vee sisenemise kohtadesse (uurige pildilt ise!), mil moel teised inimesed minuga võrreldes hakkama saavad – ja leidsin, et kui eksperimenti lõpuni tahan viia, võib õhtu enne kätte jõuda. Keerasin otsa Vegase peale.

Vegases on ausalt öeldes kaks võimalust. Esiteks, kas seada end sisse kuulsa The Stripi ehk Las Vegas Boulevardi mõnes megahotellis-kasiinos või sellest põhja pool vanalinnas, Fremonti tänava ümbruses. The Strip on korporatiivne turistilõks (fotol paremal), seetõttu valisin vanalinna. Seal pole küll meelelahutus ülepakutult luksuslik, kuid on palju kompaktsem.

Võtsin toa Fremonti tänaval Fremonti hotell-kasiinos (fotol vasakul). See tähendab, et seadsin end sisse vanalinna keskpunkti keskpunktis. Sõitsin oma Jeep Cherokeega sisse hotelli taga asuvasse mitmekorruselisesse parklasse ja nägin silti, et edasi sõita ei või. «Valet parking», teatas suur silt. Tuli tädi, kes ütles, et laadigu ma oma asjad maha ja andku võtmed tema kätte; vastu andis ta mulle ühele paberilipakale kirjutatud numbri. Mis mul muud üle jäi, kui loota, et ehk ei tehta siin külma, ei võeta mu autot ega kaota sellega lihtsalt Nevada kõrbes nelja tuule poole.

Hotelli naisadministraator, kes hoolimata oma korpulentsusest mulle meeldis, sest andis lahkelt toa tund aega enne ametliku check-ini algust ning seletas kõike väga täpselt ning arusaadavalt, vastas mu küsimuse peale, kui palju Vegases autoparkijale pärast maksta tuleb, kui tahad autot kätte saada, et see on igaühe otsustada, aga autoparkijad elatuvadki ainult tipist ning mõned külalised jätavad viis, mõned kümme dollarit. Võrdluseks: ma pean ülikoolis tund aega tudengitega seminari pidama, et kümme eurot teenida, ja sealt lähevad maksud veel maha ka.

Fremonti hotelli valik osutus ideaalseks. Tegelikult teadsin seda. Astusin hotelli uksest välja (fotol vasakul) ja keegi ei tulnud küsima, et «do you want to see a beatiful girl all naked», sest põhimõtteliselt oli neid Fremonti tänaval koguni mitmeid. Seepärast «põhimõtteliselt», et sõna «all» tuleb ära jätta, kuna paar kehaosa olid neil kas väikeste südamekujudega varjatud või oli rinnapartii värvidega kaetud. Nende ülesanne on iseenesest lihtne: lasta endast koos turistidega pilti teha ning selle eest siis oma tip välja teenida. Huvilisi leidus.

Kuid mõni mees püüdis Fremoont Streetil (fotol paremal) oma raha liiga lihtsalt teenida. Üks tüüp oli tõmmanud selga valge jänese kostüümi ning hoidis käes plakatit, millele oli suurelt maalinud «Fuck you». Ei näinud kedagi, kes oleks tahtnud temaga pilti teha (ja talle tipi maksta). Samuti ei näinud, et erilist menu olnuks kõrgetel platvormkingadel, kräsupealise paruka ning marilynmasonliku tugeva meigiga mehel, kelle ainus riietusese olid stringid, kuhu ta ilmselgelt oli soki vms sisse toppinud. Pervert, tahtnuks öelda. Aga veelgi perverssem oli umbes pealt 60-aastane lühike kiilas ja samuti stringides vanamees, kes püüdis nurruvnaiselike poosidega tähelepanu köita. Ja siis veel üks vanamees, kes kandis boratlikke stringe ja püüdis imiteerida kitarrimängu. Tülgastav.

Aga ei ole nii, et vähegi kvaliteetsem (suhteline mõiste siin!) meelelahutus oleks mõeldud ainult meestele (fotol vasakul). Keset tänavat seisab Chippendalesi kiosk, kus kaks treenitud ülakehaga noort meest, mõlemal tume kikilips ees ja heledad mansetid randmetel, lasevad end naistega koos pildistada. Ja naised, tuleb välja, kaotavad aru. Isegi vanamutt, keda lükati ratastoolis. Ta komberdas hädavaevu kahe musklimehe abil nonde rekvisiitide ette – jessas küll, ta võib ju iga hetk pikali kukkuda, hoidsin hinge kinni –, lasi ühel noist enda ette ühele põlvele langeda ja võtta asendi, nagu nooliks ta keelega vanamoori rinda, ning teisel enda taha seista ja võtta asendi, nagu hakkaks vanamoorile tagumiku peale laksu andma, ja siis sellest kõigest professionaalsel piltnikul pilti teha. Only in America!

Sellegipoolest – it’s a great country! Kogu õhtu käis Fremont Streeti (fotol paremal) kolmel laval kolm kontserti. Enne keskööd läksin tänava kaugeimasse otsa, sajakonna meetri kaugusele oma hotellist kuulama Spandex Nationit, kes teeb 1980ndate kärerokki. Pole just minu maitse, aga etteaste oli vägev: kasiinode ja hotellide vahelises pikas «kanjonis» lõikas heli luust ja lihast läbi. Parim kontsert, mida olen eales kuulnud – seda kõigest kümne meetri kaugusel lavast, ei mingit trügimist. Ja see kõik, ärgem unustagem, on täiesti tasuta. (Ah et kui palju maksis hotellituba? Veidi alla 70 dollari.)

Hea on see, et kord on majas. Loomulikult on sellistes rahvarohketes kohtades oht, et keegi ajab sulle vaikselt käe taskusse, aga politsei jalutas inimeste vahel ringi ning peale selle, et kaks meest, kes ristmikul kokku põrkasid ning õlleklaasid teineteisel maha ajasid – jah, Fremont Streetil, erinevalt muust Ameerikast, tohib tõepoolest poest ostetud õllega ringi jalutada – ning võtsid sisse võitlusasendi ja oleks peaaegu löömaks läinud, ei näinud midagi ohtlikku. Isegi latiinosid, kes veel eelmise kümnendi lõpus The Stripi (fotol ülal vasakul) tänavaid ummistasid ning igaühele tüdrukute piltide ja telefoninumbriga kaarte kätte libistasid – nii et öö saabudes olid tänavad nonde kaartidega tihedalt risustatud –, ei olnud näha.

Järgmisel päeval uurisin, mis The Stripil uut. Halvad üllatused. MGM Grand (fotol paremal), mille kasiinodes ja kauplustes võib lausa ära eksida, oli, nagu selgus, paar aastat tagasi loobunud oma kuulsatest lõvidest, kes pakkusid närvikõdi sellega, et talitajad viibisid nendega tunde piiratud elualal, lihtsurelikud klaasi tagant uudistamas, millal mõni lõvi võiks mõne mehe pintslisse pista. (See pole sugugi võimatu, kui arvestada, et Mirage’i hotell-kasiinos ründas Siegfried & Roy šõu valge isatiiger 14 aastat tagasi Roy kaela, nii et too oleks äärepealt surma saanud, misjärel Mirage tegi šõule lõpu.)

Treasure Islandi hotelli ees korraldatud suurejoonelised piraatide merelahingu tasuta etendused, mida tehti mitu korda päevas, on samuti lõpetatud. On küll avatud uusi hiigelkohti (fotol vasakul), nagu The Cosmopolitan või Aria või Linq, aga sedasorti rikastele mõeldud kohad jätavad täiesti külmaks – mitte rahas pole asi (kuigi selles ka võib-olla veidi), vaid pigem selles, et lihtsalt ei huvita. Ma pole iial saanud aru, miks peaks kasiinos mängima ning miks peaks kuskil linnas mingi lukshotelli peale kulutama sadu dollareid ööpäevas.

Vähemalt Bellagio esised purskkaevud etendasid jätkuvalt iga poole tunni tagant muusika saatel koreograafilisi šõusid (fotol all vasakul).

Bellagio (fotol paremal) oli pikka aega Vegase tipptase. Selle ehitamine maksis 1,6 miljardit dollarit. Nüüdki seisab seal üks kallis firmapood teise kõrval, poes sama palju või rohkemgi šikis ülikonnas või kallis kostüümis müüjaid-teenindajaid (kaks-kolm), kui ostjaid. Astusin Bellagiosse siis, kui oli algamas check-ini aeg. Imestasin, et jõukad inimesed saabuvad oma suurte kohvritega ja siis – palju õnne neile! – seisavad nad oma rikkusele vaatamata pikkades-pikkades, mitmekümnest inimesest koosnevates järjekordades, mis ummistavad kogu avara ja uhke vestibüüli, ning seisavad ja ootavad, seisavad ja ootavad. (Sain ju oma Fremonti hotellis kohe jutule – ei mingit saba.) Võite ju rahakad olla, mõtlesin omaette, aga näete, siin seisate kogu oma rahaga nagu jobud, elu teie ümber hooga möödumas.

Astusin Bellagio (fotol vasakul) siseaeda. Sealgi rääkis kõik kallidusest ja luksuslikkusest. Ometi polnud need värvilised lillepeenrad, mis enim vapustasid. See oli tegelikult üks tumedajuukseline neiu, ja ta oli, erinevalt aastaid tagasi telefonitsi pakutust, completely clothed. Ütleks, mis siin salata, et ta oli isegi ilus. Aga, nagu selgus, ainult teatud piirini.

Möödusin temast, et üht lilleseadet vaadata, ja siis märkasin silmanurgast, et too neiu astus oma noormehega minu selja tagant mööda. Aga silmanurgast nähtu sundis lausa pead pöörama. Nii jahmatav oli too vaatepilt.

Neiu, kes ülaltpoolt kuni pihani, kuni puusakondini, oli paistnud täiesti normaalne, isegi sale, vedas enda järel hiiglaslikku – ja ma ei liialda, ausõna! –, kahe arbuusi suurust tagumikku.

Pärast pikki ilusaid nädalaid imelises, inimestest tühjas looduses lajatas Ameerika reaalsus ja argipäev valusalt silme vahele. Tuli meelde, et oeh-jah, olin selliseid masendavaid, käestlastud vaatepilte ju ka seikluse alguses Los Angeleses näinud. Kas musti half-naked fat-bottom tüdrukuid Santa Monica rannas ikka mäletate?

Kõigi fotode kõik õigused kuuluvad Priit Pulleritsule.