Vähemalt ühes asjas olin ma pühapäeval Tanel Kangertist (fotol paremal) selgelt parem – ja see puudutab ikka rattasõitu (mitte kirjutamist). Kui Kangert lendas Tartu rattamaratonil külili juba 7.-8. kilomeetril, siis ma pidasin sadulas vankumatult vastu ikka palju kauem. Kukkusin külili – ja liiati sellele küljele, kus mullu murdsin rangluu ja viis roiet –, kui lõpuni jäi veidi rohkem kui viis kilomeetrit.
Aga kuidas ma üldse nii kaugele jõudsin?
Ega kiiret ju tõesti olnud (fotol vasakul). Oma stardigruppi 101-300 Tehvandi staadionil sisenesin vist eelviimasena. Isegi doktor Leho Rips, kes mul viis aastat tagasi parema põlve lahtistest kõhretükkidest puhastaks tegi ning kelle valge salviga ma oma jalgevahe pühapäeval kolmveerand tundi enne starti kokku määrisin, et niiskusest tekkivat hõõrdumist ja ärritust vähendada, oli minust varem koha sisse võtnud. Aga hea oli joonele saabuda, kui ei pea trügima. Teisalt tähendas see jällegi seda, et järgmise stardigrupi mehed trügisid minut enne minekut näljaselt selga.
Esimestel tõusudel jälgisin rohkem mängu, kui terava jalaga teised alustavad. Stardisirge lõpus märjal murul keerasin kõige vasakule, sest seal oli lahedalt ruumi. Huvitav, et enamik teisi pole seda siiani avastanud. Esimesel kruusatõusul hoidsin nimme tagasi, et end mitte kinni tõmmata, kui nägin, kuidas Pelotoni sõitja Meelis Leidt tuli tagant oma tsüklorattaga teiste vahelt osavalt läbi «purjetades», nagu lööks laineid kahte lehte. Paraku seiskus tema hoogne minek laskumise alates, mil ta suundus rattaga paremale võsa alla ja tuli sadulast. Esimesel pikal asfalditõusul veendusin, et enamiku minek pole kuigi vihane: pigem jäädi ette, kui mindi mööda.
Aga loomulikult polnud ma naiivne arvamaks, et nii kõik jääbki.
Esimese hoiatuse sain sealsamas,
kus mõni aeg varem oli Kangert külili maandunud. Nägin juba eemalt, et metsavahelõiku lõpetav avar vasakkurv sadakond meetrit enne kruusale väljumist on mustavalt ligane. Sõitsin seda maksimaalselt otse, et hoog enne leistangi keeramist maha saada, ja kuulsin paremalt küljelt kaassõitja ärevust «oot-oot-oot!». Surusin teda rajalt üksjagu kõrvale, pahatahtmatult. Lisaks sain kohe tunda – ja see osutus edasist silmas pidades väga hoiatav-õpetlikuks –, mida tähendab, kui hoogu veidigi alla tõmbad.
Nimelt tekkis eessõitjatega kiirelt vahe sisse.
Aga kruusalõigu järel rohtunud paarisjälgedega sirgel tõmbasin vahe kinni ning jõudsin endisesse gruppi tagasi. Taas sai asja veidi rahulikumalt võtta, kui vastu vaatas 10. km tõus, kus avatud raja sõidul nädal tagasi olin targu sadulast roninud. Nüüd nägin juba eemalt, et seal on hulgim mehi hakanud jalameheks, mis tähendas, et tekkinud tropp saab nagunii takistuseks. Otsustasin teha pigem suurema kaare, kui sadulast ronida, ja sõitsin koos mitme teisega üles endisest, nö otsetõusust. Silmanurgast piidlesin, kas see aitas ka kuidagi aega ja kohti võita. Tundus, et mitte. Aga vähemalt säilis sõidurütm.
Järgmise kahe kilomeetriga lagunes sõitjate kett paljudeks lülideks, millele aitas kaasa ka poole võrra kärbitud põlluveerne mudalõik enne toitlustuspunkti. Seetõttu ei hakanud joogipudeli järele küünitama, vaid üritasin eesmisi nii palju kinni püüda, kui võimalik. See Karukausi eelsel pisut liivasel tõusul ka õnnestus, mis näitas, et vähemasti tõuse ei pea küll kartma. Harimäe suunas viivale kruusateele keerates sain aru, et olen umbes 15-20-liikmelises pundis. Otsustasin sõita targalt, tõusudel mitte jõudu raisata, ning lasin teised ette tempot dikteerima – laskumistel ju hea neile poolmuidu selga «libiseda».
Kuid jõuvarusid säästev sõit viis selleni, et metsa all Harimäele tõustes said esimesed paarikümne meetriga eest ära. Hoidsin paari teise nn säästurežiimil liikujaga sama kiirust. Ent tõusu lõpus mõistsin, et kui nüüd tahtejõudu kokku ei võta, siis järgneval kiirel laskumisel võin jääda üksi või pelgalt paari kaaslasega, mis tähendab automaatselt edaspidi tuntavat aja- ja jõukadu. Tõusu lõpul sain pundi sabast kinni – peaaegu.
Peaaegu võib vabalt tähendada mitte midagi.
Nii ma siis laskusingi, eesmistega 10-15-meetrine vahe sees, ja see ei tahtnud sugugi väheneda. Pigem ähvardas suureneda, kui ma ühes alumises pikas paremkurvis pidin pidurdama, et mitte korrata seda, mis juhtus kümme või rohkem aastat tagasi naise Optimaga – kui sõitsingi kurvist välja, padrikusse.
Õnneks väljus mu selja tagant maaülikooli lühendiga särgis sõitja, kes oli ilmselt saanud pikalt mu tuulevarju nautida, ning tõmbas laugel osal vahe grupiga viimaks kinni. Tänasin teda.
Kui sai Ande TP suunas paremale laiale kruusateele keeratud, järgnes käigult võrdlemisi üksmeelne geeli ja joogi võtmise paus. Heitsin pilgu enda ümber ning veendusin, et kuulun ligi kahe tosina mehe suurusesse punti. Aga peatselt vähenes see ühe, kui mitte kahe sõitja võrra. Pealtnäha süütul laugel kohal oli eest ühtäkki kuulda rataste lohisemist kruusal ja väikest raginat. Sain vasakult mööda. Nägin, et maas lamas Tartu Velo klubi sõitja. Oletan, ja nii ka tundus, et keegi sõitis talle veel tagant sisse ja kukkus samuti.
Teadsin, et minu kriitiline koht saabub siis, kui marsruut keerab kruusalt paremale talu poole viivale metsavaheteele ning laskub seal mööda heinamaad alla orgu, kus keerab kivide vahelt metsa alla. Proovisin küll seada end enne kruusalt lahkumist paremale positsioonile, aga tuleb tunnistada, et olen rahumeelne ja viisakas, ei trügi ega nahaalitse. Lasin mitmed endast laskumise lõpus ilusasti mööda. Ent sain metsavahelise lõiguga paremini hakkama kui nädala eest, ehkki valisin kivide vahel ohtlikuma, vasakpoolse raja. Püsisin grupis – kuid siiski selle lõpus.
Kuid metsa alt vasakule metsavaheteele keerates avastasin koos paari kaaslasega, et pundi tuumik on taas paarikümne meetriga eest saanud. Kuid rivi oli pikk ning lootsin, et laskumisel õnnestub vabamat trajektoori kasutades vahe kinni tõmmata – kui vaid metsaraie koht sama mudane poleks, kui nädala eest. Ei olnudki. Ja sain grupi saba uuesti kätte – peaaegu.
Kui tuli vasakpööre üle liiva.
«Minge paremalt!» õpetas keegi raja kõrvalt. «Vasakul on suur känd ees!»
Avatud raja sõidul olin paremalt läinud ja pehmesse liiva kinni jäänud. Kohe nii kõvasti, et jalg vajus pahkluuni märja liiva sisse. Nüüd pelgasin sama – aga asjata. Eesmised olid liiva sisse tugevad jäljed vajutanud. Kuid too kõhklus, kuidas ikkagi talitada, maksis nii palju kätte, et punt sai eest 40-50 meetriga minema. Mõistsin, et see tähendab nüüd lõplikku pudenemist, sest ees ootas veetakistus – ja too, võis oletada, on palju hullem kui nädala eest.
Oligi.
Juba ülevalt nõlvalt oli näha, milline mahtra oja peal toimub. Muist mehi oli pehmesse kaldasse takerdunud, hüpanud siis sadulast ning läbi vee kalpsanud. Noid, kes punnisid läbi oja sõita, oli selge vähemus. Kui ise oja servale jõudsin, nägin, et nädalatagune tugev kivine põhi on kõik pahupidi pööratud. Siiski ei tahtnud jalgu külma veega kasta ning otsustasin, et püüan jõuga ojast läbi vajutada.
Ja nii kui vajutasin, vajusin mudasel kaldal esirattaga paarkümmend sentimeetrit mudasse.
Hea, et üle leistangi ei lennanud. Parema jala sain õnneks maha – otse külma vette. Tagantjärele ei saa arugi, kuidas õnnestus üle oja saada nii, et vasak jalg kuivaks jäi. Sellegipoolest otsustasin asja huumoriga võtta ja tuju üleval hoida, kui hüüdsin saatusekaaslastest konkurentidele: «Ai, Indrek Kelk nüüd selle eest veel saab!»
Pärast räägiti, et mõned mehed olid tolle liivase ja pehme ja ojaületusega lõigu asemel hoopis mööda kruusateed vändanud. (Klubi Tartu Maraton kommunikatsioonijuhi kommentaar: «Üldjuhendi kuuendas punktis on lause: «Akrediteeritud isiku (korraldaja/kohtunik) fikseeritud või foto ja videomaterjalil oleva tõendatud rikkumise korral on korraldajal õigus osavõtja diskvalifitseerida või määrata rahatrahv.» Seega on praegu Teie jutt liialt stiilis «naised saunas rääkisid». Enne, kui saab sel teemal edasi rääkida, on vaja täpsemat (visuaalset) materjali, kes ja kus täpsemalt lõikasid.»)
Kui lõpuks taas tugevale kruusale jõudsin, nägin endast paarkümmend meetrit eespool kahte leedukat (?) ning selja taga ei kostnud kellegi ähkimist ega puhkimist. Punt, kuhu olin kuulunud, kadus just eespool üle mäenuki. Mida küll nüüd ette võtta?
Leedukad tegid ühistööd, neid ma kätte ei saanud. Seega sõtkusin edasi üksinda.
Viimaks tuli tagant abiväge. Võtsin rivis viienda positsiooni, et mitte rügada liiga ees ja mitte langeda liiga taha. Allan Oras oli mind õpetanud, kui sel rajal Euroopa meistriks tuli, mis moodi edukalt sõita: ta ütles, et tuleb ökonoomitada. See tähendab tema sõnul üht kokkuhoitud vändapööret siit, teist sealt jne – nii saabki energiat säästa. Sel pikal rajal, kus on palju raskeid lõike, tasub Orase õpetussõnu eriti teraselt silmas pidada.
Ent targast ökonoomitamisest hoolimata leidsin end pikapeale pika rivi lõpust. Minu ees väntas Simuna SK rohelises särgis sõitja ning kaks kilomeetrit enne Puka TPd hakkasin märkama, et vahe temaga tikkus tasapisi kärisema. Kuni ühel hetkel avastasin, et tuules sõitmise efekt enam ei toimi ning läinud too rong oligi.
Ometi ei kavatsenud ma toda rongi niisama lihtsalt minema lasta.
Puka TPsse keerasin üksinduses. Kuid tunamullusest mäletasin, et tolles TPs läks suuremat sorti tankimiseks, mille järel kukkus suures grupis tempo nii alla, et pidin vajalikuks koguni ise ette minna ja kiirendada. Oletasin, et sedapuhku toimetab eest pääsenud grupp samamoodi – ja ega ma palju eksinudki. Kui toitlustuslaudadele lähenesin, nägin, et grupi tagumised olid paarkümmend meetrit eespool laudade juurest just lahkumas. Sellegipoolest pidasin vajalikuks ise ka pakutavate pudelite järele haarata. Alles kolmandast sain kinni. Kaks esimest pudenesid jootja ja minu käte vahelt plärtsti maha. (Samasugust «laastamistööd» tegin paraku ka Astuvere TPs.)
Kuid seekord oli tunamullusega võrreldes Puka TP järgsel sirgel üks väike nüanss – tuul puhus tugevasti vastu. Grupp näis käeulatuses, kuid olusid arvestades püüdmatu.
Siis tuli tagant taas abiväge. Just õigel ajal. Lasin kahel kaaslasel end grupi sappa vedada. Neil kulus selleks vähemalt poolteist kilomeetrit lauget vastumäge väntamist. Igatahes pärast Meegaste peale keeramist olin taas grupi täieõiguslik liige.
Meegaste pikka tõusu otsustasin võtta ratsionaalselt. Hoolitsesin selle eest, et vändata oleks kerge, et pidevalt jääks varu. Liiati olin varasemast talletanud õppetunni, et kõige ette pole mõtet ronida, sest pikka ja kiiret laskumist ei maksa eales ühe esimesena alustada – teised tulevad laskumise lõpus tuulest välja ning jätavad sinu kui tuulemurdja kaugele maha. Siis pressi elu eest, et neid kinni püüda.
Aga tegin ühe vea: jälgisin liiga palju vahetult minu ees sõitjaid. Kui tõusu viimasel sajal meetril pilgu ettepoole suunasin, märkasin, et grupp oli pooleks läinud. Ja mina olin jäänud paraku teise poolde. Oma viga. Jälle üks õppetund. Kahjuks vigade paranduseks aega enam polnud.
Talu hoovilt mööda muru kulgeva laskumise lõpus teadsin eelmisest pühapäevast, et all luurab sügav mudaauk. Sain sealt jõuga siiski läbi, ehkki napilt, sest auk oli sügav ja võttis hoo järsult kinni. Kuid probleem, ja saatuslik, ilmnes mõni minut hiljem, kus teadsin, et tuleb olla ettevaatlik, ent ei osanud arvestada, et ettevaatlik tuleb olla kohe eriliselt.
Nimelt seal, kus kruusalt keerab uuem rajaosa vasakule, metsa, võtsin küll aegsasti hoogu vähemaks, kuid selgus, et mitte piisavalt. Sõitsin rajalt välja. Maltsa sisse ja oksade vahele. Pidin jala maha panema ja välja ukerdama. Sellest piisas. Piisas, et grupikaaslased kadusid metsatuka taha. Ainus, kes seltsiks jäi – ja seda vaevalt solidaarsusest, arvestades ta seljanumbrit 85, vaid pigem seetõttu, et miski tal ei klappinud –, oli Sten Pelska Saksa Automaatika ProTeamist.
Kuna Pelska näis olevat võistlusele käega löönud, avastasin end üllatuslikult rattamaratoni tehnilisimal lõigul sama hästi kui üksinda. Ei ees ega taga paistnud kedagi, kellega kampa lüüa. Eks nii tunduski sõitmine veidi rahulikum. Mõistagi ei saanud see nii jääda kauaks. Seda enam, et rajal kohtas üha rohkem mudaseid kohti, mis sundisid ettevaatusele.
Ühes metsaaluses paksus porimülkas, kui otsustasin tulla kindluse mõttes sadulast, kuulsin selja tagant hõiget: «Priit, mis korraldad siin!» Vaatasin vasakule – Janek Kutsch Haanja Rattaklubist oli järele jõudnud. Kohe näha, et vilunud sõitja – lõikas sitast läbi nagu noaga sulavõist. Ja läks eest.
Kuid ma ei kavatsenudki seda asja nii jätta.
Kui võistlusrada keeras metsa alt kitsale kruusateele, kust lõpuni jääb veidi üle 30 km ning järgneb justkui trepina mitu tõusu, sain tõusude lõpuks Kutschi ja teised tema kambajõmmid kätte. Kohe tuli küsimus, et kas hakkan nüüd võimu näitama. Ei, vastasin, sest kuhu siin üksinda ikka minna. Arukas peab olema, arukas, olin endale sisendanud. Ja pidasin plaanist kinni.
Siis tulid metsaalused n-ö musta mulla tõusud ja seal saabus õige aeg näidata meestele, kes on tegelikult kes.
Ilma et oleks viimast välja pannud, isegi eelviimast mitte, kerisin järskudel tõusudel end rivis järjest ettepoole. Ja kõige pikema ning ilmselt ka järsema metsaaluse tõusu lõpul, kui ette olid jäänud vaid Kutsch ja veel üks sõitja, heitsin pilgu üle õla ning nägin, et minu tagant oli grupp kärisenud. «Saime vahe sisse, tõmbame nüüd!» ergutasin kahte meest enda ees.
Aga see oli vist pigem ergutus iseendale. Järgnevatel tõusudel jätkasin endise hooga ning maha jäid nii Kutsch kui too teine mees. Ja eespoolt paistisid uued mehed, kellele rehvi alt pori näkku pilduda.
Kui metsa alt lõpuks karjamaa-äärsele külavaheteele välja sai, parandasin veel mõne koha võrra positsiooni ning keerasin viimaks vasakule, laiale, ent lühikesele kruusateejupile omas grupis kõige esimesena. Sellega oli suur töö tehtud ning lasin teistel meestel ka vedamise rõõmu tunda. Sättisin end umbes kümneses pundis mõnusalt sisse ja jälgisin teiste manöövreid. Pärast täisnurkset vasakpööret, kus paremalt ühineb pika sõidu rajaga lühikese sõidu rada, tundsin end korralikust tempost hoolimata äärmiselt kergelt ja turvaliselt. Nagu oleks ajaviitetuuril.
Aga oi, kui kiiresti situatsioon pöördus. Ja seda minu kahjuks.
Seal, kus tuli ületada kolmas veetakistus (fotol vasakul), oli olukord veel täielikult kontrolli all. Teadsin avatud raja sõidust, millised on seal olud, ning sain veest lihtsasti läbi. Seevastu hiljem, kui tulid suurte numbritega sõitjad ning oja ületamise koht muutus äärmiselt plögaseks, nägi seal parajat tsirkust. Üks kaasaelaja hakkas elutargalt õpetama, et hoidku ratturid paremale, nõlva poole, et sealtkaudu saab kuiva jalaga üle (fotol ülal paremal). Üks noormees, kes ta nõu kuulda võttis – sellest rääkis mulle Postimehe reporter –, sattus esirattaga truubi soonde ning lendas mütsti üle lenksu. Tal vedas: maandus istuli. Pärast seda oli vabatahtlik marsruudinõustaja, kes seni oli teinud julgelt häält, olnud vait kui sukk; polnud rohkem piiksugi teinud.
Lahtise asfaldipuruga lõigul (fotol vasakul ja all paremal) avastasin end aga ootamatult raskustes. Olin rivi lõpus ning nägin kurja vaeva, et eesmiste tuules püsida. Millegipärast on too selline lõik, meenus ühtäkki, mis on mulle varemgi ebameeldivusi tekitanud. Lootsin, et tõusul saan grupis taas kindlama koha välja sõita, aga võta näpust – läks sootuks vastupidi. Kui üles jõudsin, oli vahe hoopis suuremaks kärisenud, 20-30 meetrini kohe kindlasti.
Aga ma ei kavatsenud äsjaseid kaaslasi niisama kergelt minema lasta.
Vaja oli neile uuesti tuulde saada, et laskumine Palu TPsse mööda kruusa läheks n-ö priiküüdiga. Seega panin peaaegu maksimumi välja ning hakkasin eesmisi taga ajama. Vähemasti märkasin, et vahe ei suurene. Hea seegi. Ja see andis lootust. Oletasin, et oluline on kesta maanteeni, sest seal lastakse küllap korraks tempo alla, hakatakse passima, kes ette läheb.
Oletus pidas paika. Keerasin kruusateele umbes 20-meetrise kaotusega, aga ei vajanud järgnevalt sadat meetritki, et grupist jälle kinni saada.
Kuid Palu TPs, pärast maantee alt läbi sõitmist, võtsid kaaslased ühiselt ette manöövri, mis tegi nõutuks.
Too pööre maantee alt paremale on tegelikult salakaval ja ohtlik. Postimehe reporter nägi oma silmaga, kuidas hinnanguliselt neljakümnendates naine sõitis seal otse kraavi. Mats oli nii valus, et edasi ta ei sõitnudki. ATV viis ta meedikute vastuvõtule.
Minu kaaslased sealt alla ei sõitnud, vaid otsustasid sisuliselt
in corpore keerata nii vasakule kui paremale – jooma. Mul oli vett küllaga, seega kihutasin otse edasi. Aga see ei meeldinud mulle. Ma ei hellitanud lootust eest saada. Pigem tähendas üksinda ette sattumine, et esiteks energia kulu suureneb ning teiseks muutun tagumistele jahiloomaks. Mõlemad variandid töötasid minu kahjuks.
Aimdus, et selline ootamatu ette sattumine head ei too, hakkas metsa all tõeks saama. Ükshaaval tulid tagant mehed, kellega varem olin sõitnud koos, ning läksid mööda. Andrus Tammistu JK Paralepast isegi ergutas, et «Priit, võta sappa!», kuid mu hoog polnud selleks piisav. Ainus hea asi näis see, et ette ei moodustunud suuremat gruppi, vaid enamik võitles justkui iseenda eest, mis tähendas, et kui neid liiga kaugele ei lase, säilib mingigi lootus kruusalõigul, pärast Elva jõe ületust, kui lõpuni jääb umbes 15-16 km, eesmistele uuesti kannule saada.
Ja see õnnestuski, mille eest võlgnen tänu Sportlandi sõitjale Heiki Kanistikule (nr 295), kes mind oma laia turja taga gruppi järele aitas. Eks ma pidin selle nimel muidugi ise ka ikka pingutama.
Aga ei olnud seal grupis kerge püsida. Kui keerasime liivasest kurvist paremale Hellenurme poole viivale kruusateele, sain taas abi Kanistiku tulevarjust, et jälle eest kippuv grupp kinni püüda. Ja isegi kui gruppi tagasi sain, pidin hoolikalt kohta valima, et tagant maha ei pudeneks. Omajagu karuteene teevad mulle ilmselt ka TPde teadustajad, kes nii Hellenurmes kui Palus kuulutasid eksalteeritult, et see on grupp, kus sõidab ka Priit Pullerits. Kujutan ette, millise laengu see grupikaaslastele annab: oi, kuidas tahaks Pulleritsu lahti raputada ja talle pähe teha. (Te ei kujuta tegelikult ette, kui raske on võistlus Pullerits
versus Eesti.)
Ja nii läkski pärast Hellenurme TP järgset pikka tõusu kõvaks kihutamiseks. Ainus naisvõistleja me grupis, Sille Puhu, nägi kõvasti vaeva, et meestega kaasa minna – märkasin, et ta oli lasknud väikse vahe sisse ja läksin temast mööda.
Aga juhtus hoopis nii, et 7 km enne lõppu läks grupiga kaasa Puhu ning maha jäin mina.
Ei saagi aru, kuidas see mahajäämus tekkis. Tekkis veidi enne seda, kui tee keerab kruusalt tervanurkselt tagasi paremale laiale metsasihile. Ja kui vahe tekkis, sain kohe aru, et nüüd pole enam midagi päästa. Veidi eespool pudenes veel üks mees. Jõudsin talle järele ning tegin ettepaneku, et teeme üheskoos tööd, sest võita ei ole meil enam midagi, kaotada aga küll.
Kuid siis sain veel ühe üllatuse. Õigemini oli neid kaks.
Esiteks tundsin järsul tõusul 6 km enne lõppu, et parem reiepealne lihas kiskus korraks krampi.
Teiseks tundsin järsku, et kõht on kole tühi ja kohe kaob energia. Olin seni võtnud kaks geeli, nüüd haarasin tagataskust kähku kolmanda. Too oli kofeiiniga. Äärepealt oleksin geeli näppude vahelt maha pillanud.
Pärast laskumist, kui ees ootas soine lõik avatud raja sõidust tuttavate poriaukudega, juhtus see, mida olin kogu aeg alateadlikult peljanud. Raja vasakus servas libises ratas kas kaldel või juurikal alt ning kukkusin vasakule küljele. Sellele, kus olin mullu murdnud rangluu. Sealsamas lebasid tee ääres vanad puutüved. Aga õnneks oli hoog väike, pea olematu, ning teiseks jäi tüvede tabamiseni paarkümmend sentimeetrit ruumi. Ometi kontrollisin esimese asjana, kui end püsti ajasin, kas õlg liigub. Liikus.
Kuid rütm ja ind läksid kaotsi. Muist aega kulus ehmatusest toibumiseks. Võitlusvaim polnud seejärel enam endine. Kui nii napilt pääsed, siis jõuab paratamatult kohale, mis on ikkagi esmatähtis – terveks jääda. Muu on teisejärguline.
Sedasi, hoobi saanud motivatsiooniga, polnud ime, kui Elva jõe silla järgsel liivasel tõusul (fotol vasakul) lasin äsjase kaaslase koos tagant jõulise hooga nõlvast üles rühkinud vene ratturiga eest. Võib-olla oleksin neile sappa saanud, kui poleks kulutanud aega koolatopsi tühjendamisele. Nad said kahekesi paarikümnemeetrise edumaa. Püüdsin säilitada oma tempot, et ehk keegi tagantpoolt tulijaist mind siiski viimasel kolmel kilomeetril kätte ei saa. Seetõttu, et moraalile mitte uut pauku anda, ei kiiganud isegi üle õla tagasi.
Liiati hakkas endast märku andma järjekordne probleem. Parem sääremari kiskus krampi.
Sättisin vändates asendi nii, et parema jala kand oleks võimalikult palju maa poole surutud. Nii lootsin sääremarja venitada. Veidi aitas. Aga niipea kui jala tavaasendisse lasin, hakkasid krambiaistingud taas teravalt tunda andma.
Ja siis tuli tagant veel üks üllatus. Maido Mesipuu vedas järele 8-9-mehelise rongi.
Tuli olukorraga leppida ning end rongi sappa sättida. Hea seegi, et tempo püsis ühtlane, ilma tõmblemiste ja kiirendusteta. Neist meestest ei kavatsenud ma enam lahti lasta.
Ja see õnnestus. Lõpuheitlusse sekkujat parema jala sääremarja tuikamise tõttu minust küll polnud, võtsin stoiliselt ja väärikalt vastu selle, mis seekord oli minu jagu. Aega kulus 3:16.38. Kohana läks kirja alles 424., mis, tõsi, peaks mul olema kõigi aegade paremuselt teine. Kuid omas vanuseklassis tuli koguni nii kõrge koht nagu 24. Ja tõele au andes, arvestades, et ma pole 20ndates ja 30ndates, isegi mitte 40ndates, vaid 50ndates, on too 24. tulemus ikkagi selline, mida ei pea häbenema. Või julgeb mõni väita vastupidist?
Foto 1: Tanel Kangert Tartu rattamaratoni stardi ootel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits veidi rohkem kui pool tundi enne Tartu rattamaratoni algust Tehvandi staadioni tribüüni taga parklas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 3-5: Tartu rattamaratoni start Tehvandi staadionilt. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Kiire kruusasõit Tartu rattamaratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Rivi tikub pikaks venima. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 8: Mehed sügiskollases sõidavad Tartu rattamaratoni. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 9 ja 10: Muda ja vesi Tartu rattamaratonil. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 11: Vesist kohta kaarega ja kuivade jalgadega läbimas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 12: Kukekostüümis sõitja. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 13: Kõik ei lähe edasi, mõni läheb ka tagasi. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 14: Siledam kiirendamist võimaldav lõik Tartu rattamaratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 15-18: Kolmas veetakistus Tartu rattamaratonil. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 19 ja 20: Lahtise asfaldipuruga lõik. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 21: Üheskoos lombist mööda. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 22: Atrõõv! Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 23: Kõvad sõitjad kihutamas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 24: Üksinda rajal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 25: Geelipakk hambus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 26: Elva jõe silla järgne tõus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 27: Finiš peaaegu paistab. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 28: Eelviimane kurv. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Sättisin vändates asendi nii, et parema jala kand oleks võimalikult palju maa poole surutud. Nii lootsin sääremarja venitada. Veidi aitas. Aga niipea kui jala tavaasendisse lasin, hakkasid krambiaistingud taas teravalt tunda andma.
56 Kommentaarid:
Unelmate unenäost pidi lugu tulema. Millal tuleb? Ootame juba kaua.
Ükski unenägu ei seisa nii kaua meeles. Isegi kui midagi ilmub, siis enamus on juurde luuletatud.
Ma küll mäletan mis ime unenägu nägin augusti alguses. Läksin kalale et üks korralik uhhaa õhtuks tulele panna. Üllatus oli suur kui rannaluhal naised võrkpalli mängisid. Serv, sööt, hüpe, laks ja punkt. Ja nii mitu korda järjest. Liiva tolmas ja jäin seda imelist vaatepilti kaema näpp suus (et sülg väga nähtavalt alla ei tilguks). "Astu edasi, sitakott", kuulsin järsku käsku kõlavat. "Pulleritsu blogi naised", mõtlesin endamisi ja tegin kähku minekut. Aga ilus oli küll. Nii mäng kui uni. Vaataks veel, aga ei pole enam peale tulnud.
Hästi kirjutatud, mõnus lugeda.
Miks sa seda tihedamini siin blogis ei tee.
Ootame lõpu ära kui kommenteerime. Kangert vähemalt naeris vaid enda kukkumise peale ja nimetas seda puhta enda lolluseks ja ka seda et mudas cyclokaga hakkama ei saanud ja palus kaasõitjatelt vabandust oma saamatuse pärast
"Õnneks väljus mu selja tagant maaülikooli lühendiga särgis sõitja... Tänasin teda."
Ikka läti keeles- paldies ?
Tegu peaks olema Smiltene kandi rattasatsiga, kel rattasärgil suurelt EMU :)
No siis läksid mu tänusõnad küll kurtidele kõrvadele, lp 13:18.
Aga täna on isegi Õhtuleht mind siit blogist usaldusväärse allikana tsiteerinud. Nii et, mehed, olete igati usaldusväärses kohas, kust saadud infot võite täie tõsidusega võtta.
Mul poleks küll midagi selle vastu kui Kangert mind oleks süüdistanud ja s...kotiks nimetanud. Või härra Pullerits. See oleks kõlanud kui muusika mu kõrvadele. Eks ma salamisi lootsin küll, aga ei jõudnud järgi. Õigeks ajaks õigesse kohta koperdama.
Kangerti mats ka ilusti pildil:
https://www.youtube.com/watch?v=TS_sXnadwV0
Ma ei saa aru seda pealtvaatajate jumaldamist. Vutis veel tuleb neid põmmpäid moosima, jalgrattas peaks enne juhtgrupi tulekut fännide karja raudlatiga laiali peksma. Kurat mees teeb elu sõitu ja siis keegi värdjas oma jopega.
http://m.sport.delfi.ee/jalgrattasport/article.php?id=79631490
..ja mina ei saa aru sellest Priidu eneseupitamisest. Pidada ennast paremaks kui Kangert,arvata et president peab talle aru andma miks polnud TRM-il, pidad oma blogi usaldusväärseks tõe kantsiks.. kuskohast küll sellised mõtted inimesele pähe tulevad? Liiga palju loovkirjutamist või köhasiirupit?
Kanxil oli tuju rõõmus, mõtles et teeb ühe kukerpalli ja sõidab edasi!
MargusM, kuidas te saite oma loetelus unustada, et mind kirjutati sisse ka Ameerikas ilmuva menuka jooksuraamatu kordustrükki?! Alles eelmisel nädalal kirjutasin sellest - ja juba meelest läinud?...
Mis eneseupitamine, pigem on see keerulises olukorras Kangerti moraalne toetamine ja tunnustus.
P, see veel ka, kirjutati sisse kuid anonüümselt : )
Kui hakata kõiki "edulugusid" üles kirjutama siis läheb päike ennem looja ja internet saab täis!
Ei, MargusM, ei kirjutatud sisse anonüümselt. Autor Laura Lee Huttenbach kirjutas raamatusse sisse mu ees- ja perekonnanime, kust riigist ma pärit olen ning mis väljaandes kellena töötan - see kõik on anonüümsusest ikka väga kaugel.
Ise olete siin üks anonüümne!
jaa, siis peab olema ikka väga tähtis mees kui Ameerika raamatusse saab..
Arvatavasti sain seda kajastavast postitusest valesti aru, eksisin.
Mina olen siin täpselt niipaju anonüümne kui ma olla tahan, ei rohkem ega vähem.
MargusM, ai, see oli valus laks Padrelt tagasi... :D
Seda vist seedib tükimat aega?
10.46
Tuntud kui anonüümik (siinkohal ei mõista, miks olla anonüümne kui kõik mis kirja pannakse läheb suure juhi kiituseks, või on see kõik vaid kiri "toimetusele" rubriigist) "Padre lakkuja", hämmastav kui madalale on inimene laskunud.
hea et niigi, leidku jumal või Priit Pullerits kelle poole koogutada, peaasi et enam ei joo ja narkootikumidest lahti saab.
Tase raisk!
Nii võtame nüüd korraks selle kuidas Priit kuulsasse Amerrika raamatusse sai ja meiesuguste sitakottide nime seal kirjas ole?
Priit ründas otse nii mailitsi kui telefonitsi ameerika kirjaniku kui ka presidendi kantseleid. Kas see on see "fame" mis ka teised endale tahaksid?
Fame, et helistad kantseleisse ja küsid kas presidendi supi sees oli liha või ei. Tase raisk!
Ja kas see küsimus eeldab et oled nüüd presidendi parim sõber ja ta peab sulle isiklikult helistama ja ütlema miks ta Tartu Rattamaratonil ei osalenud? Tase raisk!
Neegrid austavad ameerika hümni. Eestimaalased austavad Eestimaad. Meie austame Padre Pulleritsu. Kui MargusM kedagi ei austa siis võib ta siit blogist vabalt vehkat teha. Meie teda tagasi ei oota.
Mehed, rahu! Mis mind imestama paneb, on see, et Tartu rattamaratoni kohta ei ole kellelgi midagi öelda, aga piisab vaid Ameerika raamatut mainida, kui kõik leiavad, et neil on selle kohta vaja sõna võtta ja neil on midagi väärtuslikku öelda. Kus siis on teie Tartu rattamaratoni kogemused? Läbielamised? Tähelepanekud? Ma ei ütle, et peate minu sõitu kommenteerima - seda te ei saakski teha, sest närisite minu pori ja tolmu (ja sedagi heal juhul!) -, aga oma kogemustest... kas tõesti midagi pinnale ei jäänud?
Nagu üks siin ütles: tase raisk!
Peab ikka ekstra pe...pugeja olema, kes PP blogis oma TRM muljeid jagab. Normaalsetel rattameestel on teised foorumid.
mis siin ikka sõidust rääkida, isand Pullerits tuli Kekkose raja kandis selg ees vastu, rohkem teda ei näinud... tsüklokaga oli päris mõnus sõita, mudastel lõikudel muretsesid mitmed baigimehed rohkem oma puhaste sokkide pärast kui asi väärt oli, jäid mudas sisuliselt seisma ja siis paar tükki kukkusid ka plärtsti! ümber.
Sõit oli tavaline, ei midagi erilist. Ühesõnaga, ma mitte ainult ei närinud, vaid lausa neelasin PP ja teiste eliitmeeste pori ja tolmu.
Kuna kuulun sitakottide klassi, siis olen teadlikult moka maas hoidnud ja pole trüginud õigete meeste vahele oma väikest tõde kuulutama. Sest kellele seda vaja on? Vastus: mitte kellelegi.
"Aga tegin ühe vea: jälgisin liiga palju vahetult minu ees sõitjaid. Kui tõusu viimasel sajal meetril pilgu ettepoole suunasin, märkasin, et grupp oli pooleks läinud. Ja mina olin jäänud paraku teise poolde. Oma viga. Jälle üks õppetund. Kahjuks vigade paranduseks aega enam polnud."
Lätlased (või leedukad?) korraldasid seal "mansat" - õnneks enamus eestlasi selle jamaga kaasa ei läinud. Vastu mäge ja vastu tuult attack´ida ja punti ribadeks tõmmata - suht lühinägelik ja fataalne üritus. Ise lasin seal rahulikult, pundi pooleks minemisest paanikat ei tekkinud, teadsin, et varem või hiljem neelame atrõõvi vennad alla. Võibolla mõni neist siiski pääses, pole kindel.
Mati
Eelmisel sügisen jutustasin oma TRMi kogemusest. Kohe tulid kommentaarid a la lödipüks, memmepoeg, kintsukaapija ja sitakott. Lubati isegi blogist välja visata. Olen siiski regulaarselt blogi lugenud, sest PP ja tema nimekad sõbrad ja kauged eksootilised paigad nagu Moab ja teised pakuvad huvi. Soovin kõigile head hooaja lõppu. Ärge viha pidage.
Aitäh, Mati, väga huvitav info! Näete, on teil ikka jagada küll asjalikke muljeid. Isegi Janaril oleks, usun, sest kui ta neelas tolmu, siis oleks huvitav teada, mis seal tolmus toimus. Endal ju selja peal silmi pole. Arvata, et teie kogemusi kellelegi vaja ei ole... No kuulge! Mille poolest minu muljeid teile, sadadele, siin rohkem vaja on?
Mis siin ikka kommenteerida. Igal aastal sama teema. Pulleritsu blogist loeb alati, et antud võistluse läbimine oleks nagu suurim ja põnevaim katsumus ilmapeal. Iga nurga taga ootab sind oht. Reaalsus on aga standarduhamine. Sõtkud 3h pedaale natuke murul, asfaldil, metsavahel ja kruusal ning äkki oledki finišis. Ainuke konkurent oled iseendale, et liiga vara end piirajasse ei tõmbaks.
Pigem on vaikus kuna mehed on end piirajasse tõmmanud ega jaksa enam rögiseda. Taastuvad vaikselt vahvlit nosides ja õllet libistades. Seda ei saa neile tegelikult pahaks panna. Priit Padre Pullerits on ses mõttes tippmees et temalt tuleb välkkiirelt reportaaž. See on tänases info ühiskonnas tähtis.
Lollitamine jätkub. V Voog PMist kirjutab teemat, mille oleks vabalt võinud kirjutamata jätta. T Nurme kunagine lüke ja padujutt "treeningpartnerist" on osutunud väga edukaks strateegiaks. Noor neeger on leidnud endale elatusallika Eesti rahvajooksude näol, ning asjaga kaasnenud "treeningpartneri" paradigma on tõhusaks kaitsevalliks osutunud. Üldsus on PC-s ja enesetsensuuris nii kinni, et isegi ei teki võimalust et asjast võiks laiemas plaanis rääkida.
http://m.postimees.ee/section/161/4256875
Küsiks veel et keda huvitab treeningpartnerite vaheline duell?
Mitu viga tegi Tartu rattamaratonil Priit Pullerits? Mitu neist olid saatuslikud? Miks jäi loodetud tulemus tulemata? Kas see on allakäigu algus või on lootust veel siiski tõusta?
Neid valusaid küsimusi on vaja küsida, mitte jagada muljeid, et kuidas läks ja mis tunne oli.
Seniloetu põhjal tundub, et vigu oli vähemalt kuus ja üks neist saatuslik, mis ka määras ära lõpptulemuse.
Säinas, lugu järgneb, on praegu kirjutamisel, saab tänase päeva õhtuga valmis, sest vigu oli tõesti üksjagu ja neid niisama lihtsalt ühe õhtupoolikuga pärast võistlust, kui pea veel soe, mitte analüüsiks külm, juba kokku ei loe. Nii et reportaaži lõpp paistab!!! Ja seda koos vigade loeteluga.
Säina talu peremees osundab õigesti - valusad küsimused on edu pant ja arengu võti, kuid siiski, meil on ka lõbusaid lugusid vaja ja seda Priit Padre Pullerits meile pakub. Oma heaolu arvelt. Oleme tänulikud ja võtame õppust. Endal oli tunne hea ja vigu lipsas sisse hulgi, üks neist sile tagaratta muster, nii mõnedki vanad vaenlased platseerusid seetõttu ettepoole. Kättemaksu tund tuleb järgmisel kevadel.
Ka Evelin on.
https://sonichits.com/video/Evelin_Pang/K%C3%BCmme_v%C3%A4ikest_neegrit
Olgu härra Pullerits, lugu jätkub aga kas tõesti oli tänavune trm nii mõnus et ühtki venda kes käkki oli keeramas silma ei hakanud?
Mul ei hakanud. Ja need, kes rääkisid mingist raja lõikamisest porilõikude kõrval, saatis korraldaja kukele. Ja õigesti teeb, kui olete nii kuradima argpüksid, et väidetavaid sohitegijaid numbriliselt ja nimega letti ei julge tuua, vaid argpükslikult sisistate ja kirute selja taga. Indrek Kelk teeb õigesti, et nii argade ja mögade meeste juttu kuulmagi ei tee. Minu toetus Kelgule!
Oleks teadnud et Pullerits nii ligidal oli oleks juurde vajutanud. Pole veel varem raja esimest poolt nii muhedalt sõitnud ja hingeldavate kehade vahel kergelt kerinud (p.s. lõpus kiskusid ikka jalad krampi).
Kui järgmine aasta sama tatine rada luban et tõmban Priidule mütsi pähe. Tolmu littimisel ma teda kätte ei saa. See kord küll Priit tolmu õgimises mind süüdistada ei saa, tolmu polnud.
Ja muidugi klassika, kõik kes selja taga sitakotid ,kes eespool need...teised sitakotid.
Kes teab kas järgmine aasta rivis olen, ka see aasta oli raske motivatsiooni leida sellel sõidul osalemiseks. Keerulisemad olud päästsid 2017 aasta Tartu Rattamaratoni
Loetust põhiviga ikka see et jalg oli vilets, kui kõikides gruppidest kes tagant tulid lõppu jäid ja siis maha pudenesid järgmise vahe tekkel. Ja nii ikka uuesti ja uuesti.
Paska peab pidama maastikusõidu osaks ja sellel peab oskama sõita, ka see maksis 50 kohta.
Vanast peast ikka muutub inimene pehmeks, et mitte öelda kogunisti sitakotiks.
Siit tuleb otsida ka ühte ja peamist viga, mis määras ära PP elu ja saatuse Tartu rattamaratonil. Sellele veale osundab ta ise oskuslikult esimestes lõikudes. Tsiteerime PP ennast: "Ega kiiret ju tõesti olnud. Oma stardigruppi 101-300 Tehvandi staadionil sisenesin vist eelviimasena".
Kui juba starti minnakse ilma soovita võita ega siis tulemust saagi tulla. Häbilugu. Kõik ülejäänud vead, väiksed allaandmised ning hääletu alistumine tulebki sellesarnasest suhtumisest. Nii meie isamaa ära antaksegi. Ja kes on selles süüdi. Meie juht ja õpetaja PP isiklikult propageerib seda. Inimesed ja eestimaalased olge valvsad!
Seltsimees Säinas üllatavalt lamba jutt teilt. See et Padre Pullerits esimese saja hulka ei platseeru ei tähenda et Isamaa kaitsmata ja tsiklistide malev juhtimata jääks. Vaata Putin on musklimees aga raketi lasevad välja nooremad mehed. See on elu seadus. Ega meil teistmoodu ole. Mis eestimaalastest sa seal kobised? Meie siin sellist kategooriat ei tunne. Jube pettumus, autor on eesti peremees aga tekst viitab nagu Mordekhai oleks üles kirjutanud.
Ma vaatan, et väiksema elukogemusega linnamehed ei saa maailma asjadest ikka üldse õiget moodi aru.
Vaadake ja mõelge nüüd hoolsalt järgi, minge toast õue ja silmitsege kuidas kureparv lendab. Kes on kureparve eesotsas? Ikka Putin. Mitte mõni noorem kurg. Mõistate? Kuid kes oli meie tsiklistide maleva eesotsas? Lätlane! Lausa kaks lätlast! Tule jumal appi, kuhu me oleme oma riigiga jõudnud.
Ja mis puudutab eestimaalastesse siis Eestis elab kaks rahvust - eestlased ja saarlased. Nemad ongi eestimaalased. Noh hiidlased on ka, kuid nemad on muistse vabadusvõitluse aegne liiglaps. Üks saarlane olla pilgu peale pannud ühele kauni näoga hülgele ja kuidas nüüd viisakalt öeldagi, nende koosöökokkuleppest uus tõug sündiski. Aga eks eestimaalased ole nemadki. Väga osavad ujujad on nad muidugi.
TRM reportaaž on väga eeskujulik, kahjuks loksub kommentaarium jälle üle ääre. Siin on vaid üks mees kes ütleb kes on eestlane, kes sakslane, kes tibla ja kes üldse ukse taha visatakse. Kes liigselt soleerima hakkab sellele saab osaks põlgus ja sitakoti tägi.
Viktor
Vaadake, mehed, siin teiega seda Eesti parimat spordiblogi tehes on seekordki tunne, et mul on sabas suur hulk tšainikuid. Ma teen ees üksinda korralikku tempot, kvaliteetset, näen vaeva, panustan. Aga mis toimub selja taga, kiiluvees, õigemini tuules? Üks mannetu loksumine ühest teeservast teise, kaootiline vänderdamine, mõni tekitab oma arutute poogeldamistega lausa arulagedaid olukordi. Aga et oleks mõnda - peale siiski paari üksiku erandi, tuleb tunnistada -, kes tuleks ka ette tempot tegema, kes tuleks kas või võrdväärsena mõneks ajaks kõrvalegi seda suurt gruppi vedama - vaat seda ei ole. Samas on neid, kes suures grupis anonüümsena vaikselt sisisevad või üritavad poolvaikselt targutada, aga tõsiseid töömehi ei paista kuskilt. Ma ei teagi kohe, mida teha. Minna atrõõvi ja sõita eest ära? (St et keeran kommentaariumi kinni, kui teie seast sõnakaid ja sisukaid töömehi ei tule - kas te seda tahate või?)
Ei taha
Käisin veetakistust (enne Palu TP-d) vaatamas raja ääres siis kui lühikese maa tsainikud seal sõitsid. Isegi roosades ja puhastes riietes prouad sõitsid selle sirgelt ja keskelt käiku vahetamata läbi nii, et silma ka ei pilkunud. Sestap on veidi kummaline lugeda nagu oleks see harrastusproffidele karm väljakutse olnud....
Ruttu mugandub see Priit küll. Viie aastage eeskujulikult rattaslängi omandanud. Kasutab seda nii oma õpilaste peal ülikoolis, kui siin blogis. Kas see sõnavara teda paremaks ratturiks, ratturiks üldse teeb vat seda ei tea.
Ja nagu ise õpetanud. Nahhui ma sinna ette pma nime all trügima lähen. Parem ökonoomitan vändapöördeid ananüümsena grupis, lasen sul pröögata , ässata, arutuid-mõttetuid atrööve üritada. Aega mööda minna küll ja veel.
(St et keeran kommentaariumi kinni, kui teie seast sõnakaid ja sisukaid töömehi ei tule - kas te seda tahate või?) seda oled sa proovinud, vaata on blogi statistikat. Kukkus kolinal kokku.
PR kampaania lendaks sellega vastu taevast.
p.s. isegi "padre" perse pugejad ei saa siis ju löögile.
Seekord jäi PP peale, tubli! Rattavalitsemine on sul endiselt nigel, aga 50+ vanuses võistelda on ikkagi auasi ja väärib tunnustust!
Muda ikka oli, aga mitte niipalju, et masti täitsa maha tõmbaks. Veetakistused said tip-top ületatud, külge kuskil maha ei pannud, mõned jalastumised küll tulid. Läbitud TRM nüüd 18x, põhiprobleem on motivatsiooni leidmises. Arvestades, et 1x sel aastal maastikul ja seda 26" al.vokiga, siis 3:19:.. aeg ei olegi väga paha. Absoluutselt kõik kuramuse korrad on reied viimasel 10km krampides, ükskõik kuidas selle vastu ei valmistuks, miski ei aita...!
J
Õige jutt, Joel, mul sama arvamus rajast. Kuigi esimeses veetakistuses, nagu kirjutasin, maandusin jalaga vette. Ja see on ka õige, et ega ma sadulas väga julge ole - pigem karta, kui kahetseda. Kui ühe matsu oled kirja saanud, nagu mullu suvel luumurrud, siis ikka mõtled, kas võidetud 5-10 sekundit on kolme nädalat liikumatut kätt ja nelja kuud taastusravi väärt. Minu arust ei ole. Küllap annaks sõiduoskust lihvida, aga maastikusõit pole ka minu leib. Enne TRMi tegin kaasa sel aastal Lähte rattamaratoni ja TRMI avatud raja sõidu, nende baasil osalesingi. Siiski pean tunnistama, et tänavu oli täitsa mõnus sõit, mida sai isegi nautida, nagu tunamullustki, elu parimat; varasematel kordadel on TRM olnud selline võistlus, kus umbes 50.-55. km-l on saanud absoluutselt kõrini. Ju siis, arvestades emotsionaalset fooni ja selle paranemist, on miski ka sõidus paremaks läinud?
Läbi muda plätserdades-uisutades sadulas on pagana raske käe või rangluud murda 7-10km tunnis kiiruse juures.
Või siis Priidu näitel tõusul hoo raugedes kummuli vajudes ei saa ka midagi hullu juhtuda.
Olen maanteel kukkunud kaks korda. See on tõesti jäle, mille meenutamine toob siiani kananaha ihule. Need hääled, see kontrollimatu pauk.
Metsas on lõbus.
Metsas mudas, kui paljud on tihedalt kõrvuti, võid mõne teise maha tõmmata, eriti tol esimesel, 10. km libedal tõusul, kus kõik olid tihedalt koos. Teistele ei taha käru keerata.
http://sport.delfi.ee/news/arvamus/lood/martten-kaldvee-edu-spordis-kas-ime-voi-tark-tegevus?id=79642832
Mees ütleb väga õigeid asju minumeelest. Kuidas kommenteerite hr. Pullerits?
Tartu Rattamaratini võitis kõva ja noor kutt, selles Martins Blumsist saame veel mõnda aega kuulda.
Kuigi Martten Kaldvee astus suusaliidu riigipöördekatses Alaveri paati, on tal sedapuhku täiesti õigus. Räägib õiget juttu.
Kaldvee mitte suusaliidu, vaid Eesti spordi juhiks!
Plaan võib ju hea olla, kuid selle elluviimiseks on vaja tahtejõulist ja sihikindlat meest - nagu hr Putin, nagu hr Pullerits, ..... rohkem nagu ei tulegi meelde idapoolkeral.
Jälle tahate et Pullerits teeks ja tooks? Aga ise?
Mina pakun ennast Hr Pulleritsule kannupoisiks.
pandora jewelry
moncler outlet
michael kors outlet
baltimore ravens jerseys
louboutin shoes
manolo blahnik
browns jerseys
canada goose outlet
coach outlet online
red bottom
zzzzz2018.5.19
Postita kommentaar
<< Esileht