Pullerits: Mis saab pühapäevasel Tartu rattamaratoni testsõidul?

Ei kaks jää kolmandata. Kõigepealt oli rahvuslik põlv number üks – Andrus Veerpalu oma. Siis tuli rahvuslik põlv number kaks – minu oma (aasta siis oli 2012). Ja nüüd, pärast viieaastast pausi, mille sisse jääb kindlasti mitu Eesti spordis juhtunud põlvetraumat, mida aga keegi enam ei mäleta ja mille kohta enamik isegi ei tea, oleme saanud lõpuks rahvusliku põlve number kolm – Kelly Sildaru oma.

Kaua oodatud, kaunikene. Ent ärgem olgem optimistid. Tema alal, vigursuusatamises, on põlvetraumad enamasti karmid ning ravi pikaajaline. See tähendab, et suure tõenäosusega ei ole mõtet selles Koera – vabandust, näpukas, ikka Korea! – vähetuntud P-tähelises linnas peetaval olümpial meil enam midagi loota. No öelge, keda erutaks mõne laskesuusataja 29. koht.

Niisiis, ärme oleme optimistid, sest siis on juhul, kui Sildaru olümpial ikka starti pääseb, põhjust rõõmustada. Olles praegu, kui vigastuse tõsidus ei ole veel selge, optimist, võib saabuda must masendus, kui mu sportlikud tuttavad doktor Mihkel Mardna, kellega viimane mõõduvõtt Tartu maratonil ei lõppenud minu kasuks, sest suuskadel kadus määre juba Harimäe tipus, ja doktor Madis Rahu (vasakpoolsel fotol paremal), kellest möödusin möödunud talvel Otepää MK-etapil viimase tõusu all (olles tema kui varem startinu selleks ajaks kinni püüdnud), on Sildaru traumeeritud põlve põhjalikult uurinud ja leidnud, et asi ei ole üldse hea.

Praegu on aga pakilisem küsimus, missugune on rada pärast mitmeid päevi tihedaid vihmahoogusid homsel Tartu rattamaratoni testsõidul (mehed, see on tasuta!) ning kas sinna tasub üldse minna end ülepeakaela märjaks ja poriseks ajama. Sest märjaks ja poriseks seal saab, isegi kui ei saja (nagu lubab EMHI mudelprognoos). Kas teile ei tundu, et tegelikult saaks homse pühapäeva palju sisukamalt ja tulusamalt kulutada, kui sopas tühja tuult tallata?

Ja teine küsimus, millele pole veel mõtet vastust otsidagi, kõlab, kas järgmise nädala pühapäeval Tartu rattamaratonil ootab samasugune, ütleme otse, sitt ilm, nagu on praegu. Jah, tean, nüüd tulevad mitmed klišeede kammitsais vaevlejad välja jutuga, et pole halba ilma, on sobimatu riietus, ja väitega, et ega nad suhkrust ole. Aga kui nad kulunud loosungite loopimise asemel veidigi kaine pilguga asja vaataks ja vaagiks, siis ei saa ainult lühinägelik (seda kujundlikus, mitte otseses, sõnasõnalises mõttes) jätta endalt küsimata, mis neil muutub sellest halvemaks või mida positiivset jääb saamata, kui nad jätavad vihma- ja mudasõidul osalemata. Ja kui nad sellele küsimusele ka vastata julgevad, siis vastus kõlaks: absoluutselt mitte midagi. Vaevalt et keegi teist rajal Tanel Kangertit (fotol ülal vasakul) näeks.

Kangert teeb Tartu rattamaratonil debüüdi pärast Giro d'Italia luumurde. Ehkki võidu kihutama ta enda sõnul ei lähe (nagu edastab Klubi Tartu Maraton oma pressiteates), ei tähenda see, et lihtsurelikud saaks end lõdvalt talle tuulde istutada. «Päris igapäevane küsimus mulle on, kuidas käsi käib,» ütles Kangert pressiteates. «Ei ole suutnud veel originaalset vastust sellele välja mõelda, kuid üldiselt käib käsi järjest paremini. Peale vaadates võib-olla ei saa arugi, et mul käes hunnik metalli on. Toonus hakkab lihastesse tagasi tulema.»

Tegelikult ei ole me ilmal globaalses plaanis häda midagi. Vaadake mu kahte lugu Eesti kahest naissportlasest, seitsmevõistleja Grete Šadikost ja ujuja Merle Liivandist, Florida meistrist rinnuliujumises (fotol paremal ja ülal vasakul). Nemad pidid nuputama, kuidas elada üle pöörane orkaan Irma kaugel Ameerikas Floridas. Aga teisalt, ega nad pidanud sel ajal ka ratast sõtkuma.

Foto 1: Kelly ja Henry Sildaru tänavu 15. aprillil Tallinna lennujaamas. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Hinnatud spordiarstid Leho Rips (Tartu rattamaratoni 2. stardigrupp) ja Madis Rahu. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tanel Kangert Pärnus oma rattapoes. Foto autor: Klubi Tartu Maraton
Fotod 4 ja 5: Merle Liivand Florida lastega pärast orkaan Irma vaibumist Fort Lauderdale'is oma kodu lähistel. Fotod Merle Liivandi erakogust