Pullerits: Missuguse kolossaalse vea teevad kõik rattaharrastajad?

Mõnikord on kasulik veidi haigeks jääda. See avab hoopis teised perspektiivid. Annab võimaluse aru saada, mida valesti oled teinud.

Sain mingi vastiku viiruse kaks nädalat tagasi: kurk valus, nina jooksis nagu tilkuv kraan. Mõni on otse öeldes loll ja läheb sellise tervisliku seisundiga veel trennigi, ilmselt kartes, et kui trennid vahele jäävad, kaob sportlik vorm. Andmata aru, et niigi nõrgestatud ning haigusega võitleva organismi kurnamine teeb ainult halba.

Too nädala pikkuseks veninud haiguseaeg, nagu selgus, ei teinud vormile tuhkagi. Vastupidi, kui terveks sain ja uuesti trenni läksin, tundsin, et minek on ratta seljas senisest palju kergem, kiirem ja parem. Sõitsin üksinda 41,3 km pikkuse ringi ukselt ukseni ning vaheajad olid sellised: 10 km – 17.45; 30 km – 53.31; 40 km – 1:10.56. Kui ringi 1:13.22ga lõpetasin, näitasid nii näitajad – keskmine kiirus 33,7 km/h – kui ergas enesetunne (pärast nädalapikkust trööpavat viirushaigust!) ja jalgade mõnus seisukord, et paus tuli üksnes kasuks.

Siit saab teha ainult ühe järelduse – ei, isegi kaks! Esiteks, ei ole vaja pidevalt muudkui treenida, ja teiseks, kui tahate võistlusel tunda kergeid jalgu, siis üks-kaks puhkepäeva enne starti ei ole piisav; parem, kui neid rattasõiduvabasid puhkepäevi oleks vähemalt kolme-neli, parem veel, kui viis-kuus.

Aga mida me näeme?! Me näeme lolli ja jäärapäise järjekindlusega kilomeetrite tagaajamist. Me näeme kuust kuusse ja nädalast nädalasse tihedalt rattaga sõitmist. Me näeme alalõpmata kahe-, isegi kolmetunniseid trenne. Me näeme nädalate kaupa igal nädalavahetusel võistlemisi. Lühidalt: me näeme enda idiootset auti ajamist.

Lõpetage järelemõtlematu ülepingutamine! See ei anna teile mitte midagi, teeb asja ainult hullemaks. Eesti harrastussportlaste gigantne, koguni kolossaalne probleem on see, et ei juleta puhata. Et kui kaks päeva treeningutesse pausi tuleb, on juba meeleheide kallal ja paanika majas.

Ausõna, te ei pea muudkui päevast päeva väntama ja väntama. Tehke katse: kui olete mitu päeva jutti rattatrenni teinud, minge trepist üles viiendale või veel parem, kui üheksandale korrusele. Tunnete, kuidas jalad on tuimad ja rasked? Pidage neli-viis päeva pausi ja korrake katset. Kas tunnete, kuidas jalad on palju kergemad, lähete trepist üles nagu noor kits?

Enda peal katsetasin seda veidi põhjalikumalt, enne kui teile soovitan. Siin mu eelmise nädala rattasõitude ülevaade.

Esmaspäev vaba
Teisipäev 32,3 km 59.03
Kolmapäev vaba
Neljapäev 41,6 km 1:14.06
Reede 32,5 km 1:00.13
Laupäev 32,4 km 1:02.42
Pühapäev 36,7 km 1:07.10

Ja mis te arvate, kas pühapäeva õhtuks olid jalad kerged ja lennukad? Loomulikult mitte. Sest kuigi sõidud olid kõik lühikesed, tunni ringis, kujunes akumuleeruv mõju ikkagi ruineerivaks. Kasu see kõik küll kuidagi ei toonud. Aga selleks saigi nii sõidetud, et tunda vahet üle-eelmise nädalaga, mil seitse sõiduvaba päeva andsid tulemuseks kõige kergema ja kiirema sõidu.

Nojah... teadagi, kes see mind ikka tahab kuulata. Kõik on nii ninatargad, jäärapäiselt oma kinnisideedes kinni. Aga ise teate, jätkake aga pealegi enda kurnamist ja jalgade tuimastamist. Kuid ütlen teile veel kord: see ei tule teile kuidagi kasuks. Ent eks igaüks pea oma vitsad ise kätte saama.

Fotod 1 ja 2: Otepää rattamaraton. Fotode autor: Maarius Suviste, Valgamaalane/Scanpix
Fotod 3-5: Otepää lähedal peetud Ironmani triatloni rattasõit. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix