Pullerits: Kuidas ma Eesti parima jooksja Rasmus Mägi raamatusse panin!

TÄPSUSTATUD JA TÄIENDATUD! Keegi ei ole seda veel teinud, aga näete – mina tegin ära! Kirjutasin Eesti parima jooksja Rasmus Mägi raamatusse (fotol paremal). See on seda kõvem saavutus, et eks te püüdke Rasmus Mägilt korralik pikk intervjuugi saada. Ei see õnnestu. Tean, sest Eestis pole see vist eriti kellelgi õnnestunud.

Aga paar asja tuleb aususe nimel üles tunnistada. Ega mul ka Rasmus Mägilt intervjuud saada õnnestunud. Viimati usutlesin teda pisutki põhjalikumalt kui üks-kaks püstijalaküsimust nii ammu, nagu 2012. aasta suvel enne Londoni olümpiamänge (fotol all paremal ja sissekande neljandal fotol). Ent ega siis intervjuu puudumine ole heale kirjutajale raamatu kirjutamisel takistuseks. Hea kirjutaja leiab ikka loomingulise väljapääsu.

Minu allikaks oli Rasmus Mägi isa Taivo Mägi (vasakpoolsel fotol keskel). Targad mehed viivad siin nii palju minu ja tema vahel otsad kokku, et Taivo Mägile kuulub 1985. aastal joostud 1.47,9ga Eesti kõigi aegade 800 meetri edetabelis neljas koht. Tol aastal olin vene sõjaväes ja joosta ei saanud. Enne sõjaväkke minekut 1984. aasta juuli hakul, pärast esimese kursuse eksamite sooritamist Tartu Ülikoolis, oli minu 800 meetri rekord üheksakuulise treenimise järel 1.58,2. Kui sõjaväest 1986. aasta mai keskel tulema sain ja jooksin treenimatu ja ülekaalulisena (80 kilo!) suvel hädavaevu 2.10, oli Taivo Mägi minust veelgi kõvem jooksja. Läks paar aastat, kuni temaga lähemalt tuttavaks sain.

See oli 1988. aasta juuli keskel, kui jooksin Tartus Tamme staadionil väheolulisel võistlusel 400 meetrit. Neli päeva enne seda olin sealsamas püstitanud 1000 meetri jooksus isikliku rekordi 2.32,0. (Kui paljud teist on sellele ligilähedalegi küündinud?) Tundsin, et samm on kerge ja nobe, ning kui lõpusirgele väljusin, olin üsna kindel, et nii paljudele meestele teen ikka pähe, et lõpuks saan vähemalt kolmanda koha. Üks noist, kellele lõpusirge alates mõtlesin kandu näidata, sest enesetunne oli jätkuvalt võrdlemisi värske, oli Taivo Mägi.

Kuid uskusin endast liiga palju. Läks nii, et just Taivo Mägi oli too, kes mind lõpusirgel n-ö paika pani. Lõpetasin ajaga 51,7. See andis neljanda koha. Mägi oli 51,0ga kolmas ja Madis Tiik, kellest hiljem sai tuntud perearst ja kes kaks kuud hiljem viis oma 800 meetri isikliku margi 1.51,45ni, 50,9ga teine. Võitis minu trennikaaslane Aivar Otsalt 49,7ga (aasta hiljem jooksis ta elu tulemuse 47,26).

Juba üheksa päeva hiljem jooksime Mägiga võidu Kääriku staadionil, kus toimus Tartu ja Moskva ülikooli maavõistlus kergejõustikus. Oli hästi ilus päikseline ilm ja tundsin toogi kord, et jalad on kiired ja kerged. Kuid siiski mitte nii kerged, et oleks lõpuheitluses Mägile vastu saanud. Kaotasin talle selgelt, kuid jooksin ikkagi korraliku, oma elu teise aja – 1.56,0. Mägi tuli 1.54,3ga kolmandaks, kaks kiiremat olid Raivo Raspel 1.53,8 (jooksis kolm aastat hiljem isiklikuks rekordiks 1.48,96) ja Madis Tiik 1.54,2ga. Vähemalt kõik moskvalased jäid mu selja taha. Mäletan, kuidas pärast võistlust tegime Mägiga kõrvuti lõdvestusjooksu ning ta rääkis, kuidas oli paar aastat tagasi Tartus mingil ehitustööl kättpidi tsemendimasinasse vms-sse sattunud, mis oli tal käe peaaegu et otsast väänanud ja rebinud. Õudne lugu! Arstid suutsid ta käe siiski päästa.

Hiljem, kui minust oli saanud ajakirjanik ning Taivo Mägi pojast Rasmusest ja tütrest Marisest jooksja, olin Taivo Mägi mitmel korral usutlenud. Usun, et ta aktsepteeris mind ajakirjanikuna, sest olin ju ise olnud omal ajal jooksja. Ja eks ta seepärast võttiski mind jutule, et ma ta poja raamatukaante vahele saaksin panna (fotol paremal).

Kui te Moabis spetsiaalselt teile väljavalitud rattabaasi ega isegi selle suvise asenduse ostmiseks raha välja käia ei tihanud, siis minge ja ostke vähemalt raamat.

AGA KÕIGILE,  kes tunnevad, et usk kainesse mõistusesse ja eestlusse on vankuma löödud, soovitan lugeda tänase Postimehe Arteris mu usutlust religiooniloolase ja klassikalise filoloogi Marju Lepajõega - midagi nii selgelt jõulist, mis südant kosutab, pole juba keegi väga pikka aega öelnud. Müts maha Marju Lepajõe ees, mehed, eks ole?

Fotod 1 ja 5: Priit Pulleritsu kirjutatud lugu Rasmus Mägist raamatus «Eesti Vabariigi preemiad 2017». Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Taivo Mägi saab 2012. aasta veebruaris Tartu Ülikooli aulas peaminister Andrus Ansipilr riigi spordipreemia. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Rasmus Mägi 2012. aasta juulis lõpus Tartu Ülikooli staadionil ühel viimasel treeningul enne sõitu Londoni olümpiale. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix