Pullerits: Kuidas ma Eesti võrkpallikoondisega jõusaalitrennis käisin (ja rattasõidust kuulsin!)

Niipea kui Rakvere spordihallis saali astusin, tuli Gheorghe Cretu mulle ligi, vaatas otse silma sisse, surus käe pihku ja ütles, kes ta on. Ta nägi mind ju esimest korda. Vastasin, et tean, ta on Eestis tuntud, tutvustasin ennast ning lubasin, et ei ole tulnud siia Eesti võrkpallimeeskonna EM-turniiri eelsesse laagrisse saladusi nuhkima. Mille peale Cretu lausus, muiet tagasi hoides, et kui läheb lubatule vastupidiselt, jääb see viimaseks korraks, mil ta mind koondisega kokku laseb.

Koondislased, nende seas Ardo Kreek, Andri Aganits, Kert Toobal ja Robert Täht (ülal fotol paremal), minu seekordne peamine tähelepanuobjekt, asusid kell 11 sooja tegema. Ja teate, milles see seisnes? Nad isegi ei sörkinud, vaid kõndisid ümber platsi. Mulle astus ligi koondise treener Rainer Vassiljev, kellele avaldasin pikema sissejuhatuseta imestust, et mis soojendus see selline on!

Vassiljev (vasakpoolsel fotol taamal paremal, esiplaanil Robert Täht) seletas mulle (vasakul), et võrkpalluritel ei olegi hea ega vajalik joosta; et üldvastupidavust koguvad nad... rattaga sõites. Täpsemalt, saalis pedaalides. Et neil on selleks erinevad režiimid ja harjutused.

Oot-oot, kas ma nüüd räägin äkki välja midagi sellist, mida ma Cretule lubasin, et ei räägi?!

Pärast seda, kui mehed olid platsile paar tiiru peale jalutanud ning põrandal venitusharjutusi teinud, suundusid nad koridoride rägastikus jõusaalinurka. Läksin Ardo Kreegi järel ning vaatasin, et ta pidi ustest läbi minnes kummardama, et pead mitte ära lüüa.

Jõusaalinurgas andis ÜKE treener Mirko Fasini (parempoolsel fotol keskel, esiplaanil Robert Täht) meestele inglise keeles juhiseid. Ma ei läinud esiritta trügima, vaid hoidsin tagasihoidlikult tahapoole ning pean tunnistama, et seoses saali halva akustikaga – kõrged laed, kõledad seinad – hajus enamik juhiseid minu kõrvus mööda ruumi laiali. Seevastu võrkpallurid, kui otsustada nende näoilme ja kehakeele järgi, said kenasti aru, mida nad tegema peavad.

Fasini jaotas mehed kolme gruppi. (Kogu koondis oli hommikuseks trenniks jagatud pooleks, teise grupi jõutrenn algas kell pool üks.) Iga grupp pidi tegema oma harjutusi ning siis omavahel kohti vahetama. Vaatasin, et koondislased võtavad rahulikult (vasakpoolsel fotol vasakul peatreener Gheorghe Cretu). Ju sellepärast, oletasin endamisi, et ikkagi esimene trenn pärast nädalapikkust puhkust.

Ahjaa, nii palju püüdsid mu kõrvad Fasini jutust kinni, et ülepingutada ei ole vaja, kuid harjutusi tuleb teha tehniliselt õigesti, kvaliteetselt.

Igatahes intensiivsust küll polnud. Puhkepausid olid pikad. Pakun, et pärast 10-sekundilist pingutust vähemalt kaks minutit kindlasti. Aga raskused, mis kangile läksid, olid muidugi sellised, millega oleksin paugust selja ära tõmmanud. (See pole liialdus: veidi rohkem kui nädal tagasi tõmbasin selja ära labidaga kõigest paar korda mulda tõstes. Helistasin seejärel kohe dr Leho Ripsile, kes andis mulle kähku kahe füsioterapeudi kontaktid ning ütles, et pean kiiresti massööri juurde saama. Järgmisel päeval saingi, aga ikkagi läks ligi nädal, enne kui selg end enam-vähem paremini hakkas tundma.) Näiteks Robert Täht (fotol ülal paremal), kel pikkust 192 cm ja kaalu 85 kilo, pani kangile 180 kilo ning sikutas selle maast lahti nagu naksti. Aganits pani kümme kilo rohkem peale ning tegi sellele samuti veenvalt tuule alla.

Aga kõige vahvam oli see, kui Fasini (vasakpoolsel fotol vasakul, paremal Robert Täht) märkas, et kõik ei sikuta kangi päris õigesti, misjärel ta astus ise ligi, näitas, kuidas sättida jalad, selg ja õlad ning... vinnas kangi mängleva kergusega maast lahti. «Nägite nüüd, poisid, kuidas peab harjutust tegema,» ütlesin nii, et mõni mees pidi seda kindlasti kuulma. Kuuliski. Sest mu remargile järgnesid sõbralikud naeratused.

Fotograaf Margus Ansu, kes kaasa tuli, ütles, et tema ei ole näinud teist nii hea duhhiga Eesti koondist.

Pärast jõusaalitrenni läksin Robert Tähega eraldi mängusaali, et teha paar erialalist harjutust. Nimelt mina söötsin ning tema hüppas, et päästa endast paari meetri kaugusele langevat palli (fotol paremal). Igaks juhuks hoiatasin, et vaadaku ette, kui ta seda teeb, sest ma ei taha võtta enda vastutusele, kui ta peaks randmele juhuslikult viga tegema. Aga ta ütles, et pole probleemi, ta on seda õppinud. Ka peatreener Cretu, kellele Täht olevat mõnikord lausa poja eest – ja keda Cretu kutsub Junioriks –, ei tõstnud meie harjutuste peale pilkugi, vaid püsis saali servas istudes silmadega eksitamatult arvutiekraanil.

Rakverre sõites olin saatnud Tähele sõnumi: «Tere hommikust, tuleme fotograafiga hommikusse trenni ka, saime loa alaliidult, tahame seal pilti ka teha, et saaks midagi ägedat, nii et edev särk selga ja naeratus näole, palun, eks ju! Priit P.» 21 minuti pärast sain vastuse: «Tere! Särgivalik tehti minu eest ära, aga eks olen valmis siis.» Vastasin lühidalt: «Priima!» Näete, kõik spordimehed, kuidas tuleb käituda - ja ajakirjanduse poolehoid kohe võidetud!

Pärast lõunasööki Villa Theresas istusime Robert Tähega (fotol alla vasakul) rohkem kui pooleteiseks tunniks laua taha: mina küsisin, tema vastas. Tema tellis endale tassi kohvi, mina mitte.

Alustasin nii: «Kurjamil on kuulus lugu «Mees sa ei tea (kui kiiresti ma löön)». Niisiis, kui kiiresti?»

Täht puhkes laginal naerma. «Alustame kohe sellise küsimusega või?»

«Loomulikult!» vastasin uljalt.

Edasist saate lugeda siit, laupäevase Postimehe Arterist. Seal räägib ta muu seas sellest, kuidas ta paari aasta eest parema käe randme ära murdis ning pidi suvel kaks kuus kipsis veetma. Ja ärge unustage ekskursiooni Moabi majas!

Kõigi fotode autor Margus Ansu, Postimees/Arter/Scanpix