Pullerits: Õudne rattamaraton Lähtel niitis mehi nagu loogu

Esimest korda tõmmati mind pikali, kui sõidetud polnud kümmet kilomeetritki.

Maandusin otse samale, vasakule õlale, kus olin aasta eest murdnud legendaarsel ja rekordilisel Tartu-Valga soolosõidul rangluu.

Misjärel kogu see rivi, ligi kümme meest, kellest olin eelmistel kilomeetritel edukalt möödunud, läks minust tuima näoga mööda. Polnud nende asigi, et «man down! man down!».

Ajasin end tumemustas mudalas püsti. Õlg, nagu esimese asjana veendusin, oli jäänud terveks. Lükkasin oma Cube’i, mille olin ostnud kevadel Scanpixi Baltimaade pealikult Art Soonetsilt – ja mida Rene Mandri, nagu pool tundi enne Lähte poolmaratoni starti nägin, me vestluse ajal vaikse, kuid uudishimuliku ja asjatundliku pilguga üle mõõtis –, musta pehme mudala seest välja ning asusin pärast metsast väljumist, üle heinamaa kulgeval lõigul minust möödunuid püüdma. Ees, kruusal, Hansgrohe kiirenduskilomeetril, koitis tasumise tund.

Ega võistlemine olnud sedapuhku eesmärk, tõesõna. Mida sa võistled, kui stardid 35 km pikkusel poolmaratonil, mitte 65 km pikkusel pärismaratonil? See ju, vaadakem tõele ausalt näkku, ikka rohkem meelelahutussõit. Liiati oli see mul üldse 1) hooaja esimene maastikusõit ja 2) esimene numbriga sõit Cube’i sadulas. Tuli uute olude ja uue rattaga sina peale saada. Ja et hoida vaim mittevõistlevas konditsioonis, väntasin Tartust võistluspaika rattaga, mitte ei sõitnud sinna autoga. (Ausalt öeldes ei saa üldse aru noist, kes Tartust Lähtele autoga läksid – sinna ju vaid 15-16 km.)

Ja kuna stardinumber käskis mul startida kõige viimasest, neljandast grupist, polnud nagunii kusagile tormata. Lahkusin oma stardialast absoluutselt kõige viimasena. Et näis, kui kaugele sealt jõuan.

Juba Vedu metsade vahel kuulsin selja tagant ebameeldivat üllatust väljendavat naisküsimust, kas nii see rada kulgebki. Jah, hõikasin üle õla, nii see kulgebki, paljude-paljude kilomeetrite kaupa. Olin Lähte rada, kui mälu ei peta, sõitnud kaks või kolm suve tagasi matkasõidul ning sealt oli üht-teist meeles, mis üldjoontes ees ootab.

Raja esimesel mudasel ja langenud puudega sirgel lõigul võtsin paremale ning sain sissesõitmata pinnasel riskides hõlpsalt paljudest mööda. Kuid käänulisel metsasinglil polnud puude vahel hanerivist pääsu. Tuli rahulikult võtta. Kuni esimesel tõsisel mudalõigul jäi leistangi parempoolne sarv keset rada õõtsuva puu taha kinni ning nii ma külili mudasse maandusingi. See haises.

Tasumise tund kiirenduskilomeetril tuli muidugi karm. Juba heinamaal tuiskasin mitmest mehest mööda, aga enamikuga jäid arved klaarida kruusal. Ja seal ei andnud ma kellelegi armu. Näis, et keegi isegi ei üritanud kaasa tulla. Käristasin vahe nii suureks, et üle õla piiludes lõpuks järgmisi ei märganudki.

Kuid ma ei osanud siis veel arvata, et järgmised matsud ootavad peagi ees.

Siiski oli esimene pauk mind nii palju kainestanud, et edaspidi võtsin metsa vahel ettevaatlikumalt. Nii juhtuski, et pärast esimest TPd läksid üldse esimesed mehed minust ausas võitluses mööda. Oletada võis, et nood olid pika maa sõitjad. Karjääri-äärsel lainetaval singlil tajusin, et mu taha on moodustunud üksjagu pikk rivi, mis sundis veidi pingutama, et teistele mitte liiga tugevaks piduriks osutuda, sest möödumise võimalust noil polnud. Too võimalus saabus noil ootamatult karjääri tagaservas paksus pehmes liivas.

Nägin ette, et seal võin jänni jääda, ning kuna tulemuse peale sõitu ei teinud, otsustasin targu sadulast maha tulla – ja nii ebaõnnestunult, et lendasin kaldel selili. Õnneks polnud liivale maanduda mingi probleem. Vähemasti said kõik mehed minust muretult mööda. Aga pikal liivasel tõusul ronisid nad kõik sadulast ning sain rivi uuesti kätte. Selja tagant kuulsin tulemas järgmist gruppi.

Kui ma nüüd ei eksi, järgnes veel üks metsavaheline keeruline lõik, kuhu sisenedes, pärast lühikest järsku tõusu järgnenud vasakpöördel lendasin jälle külili. Seekord mitte porri, vaid metsa risu peale. Vedas, et seal mõnda kändu püsti polnud, nii et, nagu pärast tuvastasin, pääsesin pika pikikujulise verevalumiga reie ja puusa vahepiirkorras. Kuid järgmised olid kannatlikud, keegi ei karjunud ega õiendanud ega nõudnud teed, mille eest neile kiitus. Ja kuhu neil minna olnukski – paksu pimeda metsa all kivide vahel ja üle juurikate kulgev pehme rada pani nagunii enamikku ratast käe kõrval lükkama.

Maantee teistkordse ületuse järel sai jälle üle tüki aja sõitma hakata. See oli nagu õnnistus! Jätsin lähemad jälitajad selja taha ning asusin eesmistega vahet kinni «nõeluma». Järgnev kruusalõik oli võistluse mõnusamaid. Vaatasin, et mõned on haakinud sappa, ja otsustasin nendega kassi-hiirt mängida. Et oleks midagi huvitavat ka, sest läbi muda müttamine ja ratta lükkamine seda küll pole. Näiteks tõmbasin vasakule ja vaatasin üle õla, mida jälitajad teevad – kas hoiavad tuulde või hoiavad oma tempot. Kui tulid tuulde, ajasin end sadulast püsti, tõmbasin tagasi paremale ja panin ees plagama. Siis vaatasin jälle üle õla, kuhu tagumised jäid. Kui nägin, et üritasid järele tulla, tõmbasin ees kohe uue spurdi. Lahe! Nii on sõidul mingit mõtet ka, mitte pole tuim üksteise selja taga veeremine.

24. kilomeetril kruusateelt paremale EuroParki mäefiniši peale keerates vaatasin, et juba eelnevalt tuleb mingi järsk tee vastu. «Ah, ei viitsi!» ütlesin kahele jälitajale ja tulin sadulast maha – ma, ärge unustage, ei võistelnud ju. Lükkasin ratta teed pidi rahulikult üles ja istusin siis uuesti sadulasse, et laskuda kõige rängema tõusu alla. Seal lükkasid kõik teised ka oma ratast käe kõrval, polnud nad nii kanged mehed midagi, nagu «soojendustõusul» olid üritanud mulle endast muljet jätta. Mäe otsas jäid mõned mehed seisma ja tegid joogipeatuse. Sõitsin sellest TPst mööda nagu esimesestki – nii palju jõuab ikka iga mees endaga vett kaasa kanda, et mitte janusse jääda. Mul oli kaasas üks pudel. Sellest jätkus täpselt.

Aga kohati oli hirmus palav küll, ei salga. Vahepeal päikse käes oli selline tunne, nagu oleks pistnud pea sooja praeahju – nii kõvasti kuumutas kiivri all. Kuid siis tulid metsalõigud, kus sai alati vajalikku jahutust.

Salu küla vastutuulesirgel vaatasin, mida teised teevad. Keegi ei ilmutanud erilist initsiatiivikust. Veidi passisin koos teistega, siis panin juurde. Aga ega ma kaugele pääsenud – sest niipea, kui rada taas metsa serva keeras, lendasin kaldu mudasel lõigul kolmandat korda külili. Ja taas murtud rangluu küljele. Õnneks jälle valutult.

Järgnev soine lõik oli täiega sürr ja porr. Jah, kui mälu paika peab, siis eelnevalt, ilmselt pärast seda, kus olin teist korda külili lennanud, oli olnud samuti lõik, kus tuli ratast üle kõrgete juurikate ja läbi sügavate pehmete lohkude pikalt käe kõrval lükata. Aga nüüdne metsaalune musta pehme mudaga lõik – taevale tänu, et eelnevatel päevadel polnud sadanud! –, kui olin selles koos teistega juba paarsada meetrit mütanud, püüdes leida veidigi kandvamaid kohti, pani kõva häälega küsima: «Mis selle mõte on?»

Tõepoolest, mõelge: mis oli selle lõigu mõte? Teha rattad ja jalatsid ja keha eriti sopaseks, et siis kulutada sadade, tuhandete liitrite kaupa vett, et end ja varustust puhtaks kasida? Maastikurattasõit on kõike muud kui keskkonnasäästlik ala, mis paneb selle mõttekuses sügavalt kahtlema.

Igatahes sai mul – ja vean kihla, et ka paljudel teistel – tollest mudalõigust täielikult kõrini. Müts maha ja sügav kummardus nende ees, kes läksid pärast esimest ringi teisele ehk tegid kaasa 65 km sõidu. Ise poleks seda mingil juhul tahtnud. Milleks?! Ühe ringiga sai elamuse (elamuse?) piisavalt kätte, mida see teine veel juurde andnuks?

Kui metsast lõpuks välja sai, sain hakata kasutama oma tugevamaid külgi – tempot ja tõuse. Pikal põllumaa laugel tõusul võtsin kaugel ees liikujaile jõudalt järele ning Sootaga serpentiinina kulgeva tõusu all nägin lähemas haardeulatuses ligi kümmet meest. Panin pasliku käigu sisse ning tegin nonde kõigiga sotid veenvalt klaariks. Keegi isegi ei üritanud taha haakida. Põhitõusu lõpuks, kus rada keeras paremale, nägin n-ö järeltõusul eespool veel ligi kümmet sõitjat ning hakkasin nondega arveid klaarima. Osadega jäi asi laskumise peale, kus kasutasin taas taktikat, et sööstsin pärast järele jõudmist teise tee äärde – ikka tuulde haakimise välistamiseks. Lõpuks läksin möödumistega nii hoogu, et oleks seal, kus tuli maanteelt enne hekki paremale rajale keerata, oleksin äärepealt padrikusse sõitnud. Pidurid läksid asfaldil kahel korral lausa blokki, et kiirust maha saada. Hea, et enne kurvi neljandat korda külili ei lennanud.

Lähte järve ümbruses (fotol paremal), eriti laskumistel, võtsin ettevaatlikult ja rahulikult. Ei saa salata, et korduvad kukkumised olid hellaks teinud. Aga kui lõputõusu all nägin mehi pehme liivase raja ääres hirmsasti punnimas, tajusin uut šanssi. Näha oli, et nad vaevlesid. Olin kindel, et kui vähegi pingutan, näitan neile selga. Tõusudel olin seni tundnud end päris tugevalt.

Ja nii läkski, nagu olin kavandanud. Ei lasknud jalgu sirgu, vaid panin ühe hoo ja «soojaga» üles välja, ehkki üks mees minu ees püüdis mind ilmselt pahaaimamatult paremale nõlvast alla suruda, kuid sain enne mööda, kui ohtlikult kitsaks oleks läinud. Lõpus ei üritanud keegi vastu hakata.

Kuid ikkagi: raske oli. Kuradi raske. Ja see, Rene Mandri ja teised, ei ole ainult minu arvamus. Raja kõrval vedeles hulganisti kurnatud mehi, väga tuntuid ja väga kõvu, kellest ükski, mitte ükski ei kiitnud, et ohh, kui äge oli, et puhas nauding. Vastupidi: kõik – ja rõhutan, et need olid minust palju kõvemad sõitjad (sest nad olid ju lõpetanud enne mind!) – rääkisid, et oli meeletult raske. Üks pesi veega veritsevat põlve. Teised jagasid muljeid oma maokatest. Palju pahameelt oli selle üle, et liiga palju oli lõike, kus tuli ratast käe kõrval lükata. Üks ütles otse välja, et tehku korraldajad proffidele pealegi selline rada, nagu seekord, aga harrastajad ei maksa niisuguse rajaga küll piinata.

Ma ei kuulnud kellegi jutust sellist entusiasmi, et tahaks Lähte rattamaratoni uuesti sõitma tulla. Üks minust kõvem mees ütles otse, et oleks ta teadnud, et rada on selline, poleks ta küll hakanud Tallinnast kohale tulema.

Niisiis, Rene Mandri ja teised korraldajad! Mulle tundub, et juhul, kui te tahate, et inimesed ka järgmisel aastal Lähtele võistlema tulevad, peate seekordsete osalejate kommentaare väga tõsiselt võtma ning neist omad järeldused tegema. Nagu ütles üks kõva pika maa sõitja: jalgratas on ikka sõitmiseks, mitte lükkamiseks.

Lõpuks sain poolmaratoni lõpetanud 163 osaleja seas 43. koha. Lihtne aritmeetika ütleb, et 120-st sõitsin mööda. Algatuseks polegi ju nii paha, mis?

Fotod 1 ja 2: Valgehobusemäe rattamaraton. Fotode autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Fotod 3-6 : Tänavune Mulgi rattamaraton. Fotode autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 7: Mullune Tartu rattamaraton. Foto autor: Elen Kontkar, Scanpix
Foto 8: Mullune Tartu rattamaraton. Foto autor: margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 9: Järv Lähtel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 10: Tänavune Mulgi rattamaraton. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix