teisipäev, august 15, 2017

Pullerits: Õudne rattamaraton Lähtel niitis mehi nagu loogu

Esimest korda tõmmati mind pikali, kui sõidetud polnud kümmet kilomeetritki.

Maandusin otse samale, vasakule õlale, kus olin aasta eest murdnud legendaarsel ja rekordilisel Tartu-Valga soolosõidul rangluu.

Misjärel kogu see rivi, ligi kümme meest, kellest olin eelmistel kilomeetritel edukalt möödunud, läks minust tuima näoga mööda. Polnud nende asigi, et «man down! man down!».

Ajasin end tumemustas mudalas püsti. Õlg, nagu esimese asjana veendusin, oli jäänud terveks. Lükkasin oma Cube’i, mille olin ostnud kevadel Scanpixi Baltimaade pealikult Art Soonetsilt – ja mida Rene Mandri, nagu pool tundi enne Lähte poolmaratoni starti nägin, me vestluse ajal vaikse, kuid uudishimuliku ja asjatundliku pilguga üle mõõtis –, musta pehme mudala seest välja ning asusin pärast metsast väljumist, üle heinamaa kulgeval lõigul minust möödunuid püüdma. Ees, kruusal, Hansgrohe kiirenduskilomeetril, koitis tasumise tund.

Ega võistlemine olnud sedapuhku eesmärk, tõesõna. Mida sa võistled, kui stardid 35 km pikkusel poolmaratonil, mitte 65 km pikkusel pärismaratonil? See ju, vaadakem tõele ausalt näkku, ikka rohkem meelelahutussõit. Liiati oli see mul üldse 1) hooaja esimene maastikusõit ja 2) esimene numbriga sõit Cube’i sadulas. Tuli uute olude ja uue rattaga sina peale saada. Ja et hoida vaim mittevõistlevas konditsioonis, väntasin Tartust võistluspaika rattaga, mitte ei sõitnud sinna autoga. (Ausalt öeldes ei saa üldse aru noist, kes Tartust Lähtele autoga läksid – sinna ju vaid 15-16 km.)

Ja kuna stardinumber käskis mul startida kõige viimasest, neljandast grupist, polnud nagunii kusagile tormata. Lahkusin oma stardialast absoluutselt kõige viimasena. Et näis, kui kaugele sealt jõuan.

Juba Vedu metsade vahel kuulsin selja tagant ebameeldivat üllatust väljendavat naisküsimust, kas nii see rada kulgebki. Jah, hõikasin üle õla, nii see kulgebki, paljude-paljude kilomeetrite kaupa. Olin Lähte rada, kui mälu ei peta, sõitnud kaks või kolm suve tagasi matkasõidul ning sealt oli üht-teist meeles, mis üldjoontes ees ootab.

Raja esimesel mudasel ja langenud puudega sirgel lõigul võtsin paremale ning sain sissesõitmata pinnasel riskides hõlpsalt paljudest mööda. Kuid käänulisel metsasinglil polnud puude vahel hanerivist pääsu. Tuli rahulikult võtta. Kuni esimesel tõsisel mudalõigul jäi leistangi parempoolne sarv keset rada õõtsuva puu taha kinni ning nii ma külili mudasse maandusingi. See haises.

Tasumise tund kiirenduskilomeetril tuli muidugi karm. Juba heinamaal tuiskasin mitmest mehest mööda, aga enamikuga jäid arved klaarida kruusal. Ja seal ei andnud ma kellelegi armu. Näis, et keegi isegi ei üritanud kaasa tulla. Käristasin vahe nii suureks, et üle õla piiludes lõpuks järgmisi ei märganudki.

Kuid ma ei osanud siis veel arvata, et järgmised matsud ootavad peagi ees.

Siiski oli esimene pauk mind nii palju kainestanud, et edaspidi võtsin metsa vahel ettevaatlikumalt. Nii juhtuski, et pärast esimest TPd läksid üldse esimesed mehed minust ausas võitluses mööda. Oletada võis, et nood olid pika maa sõitjad. Karjääri-äärsel lainetaval singlil tajusin, et mu taha on moodustunud üksjagu pikk rivi, mis sundis veidi pingutama, et teistele mitte liiga tugevaks piduriks osutuda, sest möödumise võimalust noil polnud. Too võimalus saabus noil ootamatult karjääri tagaservas paksus pehmes liivas.

Nägin ette, et seal võin jänni jääda, ning kuna tulemuse peale sõitu ei teinud, otsustasin targu sadulast maha tulla – ja nii ebaõnnestunult, et lendasin kaldel selili. Õnneks polnud liivale maanduda mingi probleem. Vähemasti said kõik mehed minust muretult mööda. Aga pikal liivasel tõusul ronisid nad kõik sadulast ning sain rivi uuesti kätte. Selja tagant kuulsin tulemas järgmist gruppi.

Kui ma nüüd ei eksi, järgnes veel üks metsavaheline keeruline lõik, kuhu sisenedes, pärast lühikest järsku tõusu järgnenud vasakpöördel lendasin jälle külili. Seekord mitte porri, vaid metsa risu peale. Vedas, et seal mõnda kändu püsti polnud, nii et, nagu pärast tuvastasin, pääsesin pika pikikujulise verevalumiga reie ja puusa vahepiirkorras. Kuid järgmised olid kannatlikud, keegi ei karjunud ega õiendanud ega nõudnud teed, mille eest neile kiitus. Ja kuhu neil minna olnukski – paksu pimeda metsa all kivide vahel ja üle juurikate kulgev pehme rada pani nagunii enamikku ratast käe kõrval lükkama.

Maantee teistkordse ületuse järel sai jälle üle tüki aja sõitma hakata. See oli nagu õnnistus! Jätsin lähemad jälitajad selja taha ning asusin eesmistega vahet kinni «nõeluma». Järgnev kruusalõik oli võistluse mõnusamaid. Vaatasin, et mõned on haakinud sappa, ja otsustasin nendega kassi-hiirt mängida. Et oleks midagi huvitavat ka, sest läbi muda müttamine ja ratta lükkamine seda küll pole. Näiteks tõmbasin vasakule ja vaatasin üle õla, mida jälitajad teevad – kas hoiavad tuulde või hoiavad oma tempot. Kui tulid tuulde, ajasin end sadulast püsti, tõmbasin tagasi paremale ja panin ees plagama. Siis vaatasin jälle üle õla, kuhu tagumised jäid. Kui nägin, et üritasid järele tulla, tõmbasin ees kohe uue spurdi. Lahe! Nii on sõidul mingit mõtet ka, mitte pole tuim üksteise selja taga veeremine.

24. kilomeetril kruusateelt paremale EuroParki mäefiniši peale keerates vaatasin, et juba eelnevalt tuleb mingi järsk tee vastu. «Ah, ei viitsi!» ütlesin kahele jälitajale ja tulin sadulast maha – ma, ärge unustage, ei võistelnud ju. Lükkasin ratta teed pidi rahulikult üles ja istusin siis uuesti sadulasse, et laskuda kõige rängema tõusu alla. Seal lükkasid kõik teised ka oma ratast käe kõrval, polnud nad nii kanged mehed midagi, nagu «soojendustõusul» olid üritanud mulle endast muljet jätta. Mäe otsas jäid mõned mehed seisma ja tegid joogipeatuse. Sõitsin sellest TPst mööda nagu esimesestki – nii palju jõuab ikka iga mees endaga vett kaasa kanda, et mitte janusse jääda. Mul oli kaasas üks pudel. Sellest jätkus täpselt.

Aga kohati oli hirmus palav küll, ei salga. Vahepeal päikse käes oli selline tunne, nagu oleks pistnud pea sooja praeahju – nii kõvasti kuumutas kiivri all. Kuid siis tulid metsalõigud, kus sai alati vajalikku jahutust.

Salu küla vastutuulesirgel vaatasin, mida teised teevad. Keegi ei ilmutanud erilist initsiatiivikust. Veidi passisin koos teistega, siis panin juurde. Aga ega ma kaugele pääsenud – sest niipea, kui rada taas metsa serva keeras, lendasin kaldu mudasel lõigul kolmandat korda külili. Ja taas murtud rangluu küljele. Õnneks jälle valutult.

Järgnev soine lõik oli täiega sürr ja porr. Jah, kui mälu paika peab, siis eelnevalt, ilmselt pärast seda, kus olin teist korda külili lennanud, oli olnud samuti lõik, kus tuli ratast üle kõrgete juurikate ja läbi sügavate pehmete lohkude pikalt käe kõrval lükata. Aga nüüdne metsaalune musta pehme mudaga lõik – taevale tänu, et eelnevatel päevadel polnud sadanud! –, kui olin selles koos teistega juba paarsada meetrit mütanud, püüdes leida veidigi kandvamaid kohti, pani kõva häälega küsima: «Mis selle mõte on?»

Tõepoolest, mõelge: mis oli selle lõigu mõte? Teha rattad ja jalatsid ja keha eriti sopaseks, et siis kulutada sadade, tuhandete liitrite kaupa vett, et end ja varustust puhtaks kasida? Maastikurattasõit on kõike muud kui keskkonnasäästlik ala, mis paneb selle mõttekuses sügavalt kahtlema.

Igatahes sai mul – ja vean kihla, et ka paljudel teistel – tollest mudalõigust täielikult kõrini. Müts maha ja sügav kummardus nende ees, kes läksid pärast esimest ringi teisele ehk tegid kaasa 65 km sõidu. Ise poleks seda mingil juhul tahtnud. Milleks?! Ühe ringiga sai elamuse (elamuse?) piisavalt kätte, mida see teine veel juurde andnuks?

Kui metsast lõpuks välja sai, sain hakata kasutama oma tugevamaid külgi – tempot ja tõuse. Pikal põllumaa laugel tõusul võtsin kaugel ees liikujaile jõudalt järele ning Sootaga serpentiinina kulgeva tõusu all nägin lähemas haardeulatuses ligi kümmet meest. Panin pasliku käigu sisse ning tegin nonde kõigiga sotid veenvalt klaariks. Keegi isegi ei üritanud taha haakida. Põhitõusu lõpuks, kus rada keeras paremale, nägin n-ö järeltõusul eespool veel ligi kümmet sõitjat ning hakkasin nondega arveid klaarima. Osadega jäi asi laskumise peale, kus kasutasin taas taktikat, et sööstsin pärast järele jõudmist teise tee äärde – ikka tuulde haakimise välistamiseks. Lõpuks läksin möödumistega nii hoogu, et oleks seal, kus tuli maanteelt enne hekki paremale rajale keerata, oleksin äärepealt padrikusse sõitnud. Pidurid läksid asfaldil kahel korral lausa blokki, et kiirust maha saada. Hea, et enne kurvi neljandat korda külili ei lennanud.

Lähte järve ümbruses (fotol paremal), eriti laskumistel, võtsin ettevaatlikult ja rahulikult. Ei saa salata, et korduvad kukkumised olid hellaks teinud. Aga kui lõputõusu all nägin mehi pehme liivase raja ääres hirmsasti punnimas, tajusin uut šanssi. Näha oli, et nad vaevlesid. Olin kindel, et kui vähegi pingutan, näitan neile selga. Tõusudel olin seni tundnud end päris tugevalt.

Ja nii läkski, nagu olin kavandanud. Ei lasknud jalgu sirgu, vaid panin ühe hoo ja «soojaga» üles välja, ehkki üks mees minu ees püüdis mind ilmselt pahaaimamatult paremale nõlvast alla suruda, kuid sain enne mööda, kui ohtlikult kitsaks oleks läinud. Lõpus ei üritanud keegi vastu hakata.

Kuid ikkagi: raske oli. Kuradi raske. Ja see, Rene Mandri ja teised, ei ole ainult minu arvamus. Raja kõrval vedeles hulganisti kurnatud mehi, väga tuntuid ja väga kõvu, kellest ükski, mitte ükski ei kiitnud, et ohh, kui äge oli, et puhas nauding. Vastupidi: kõik – ja rõhutan, et need olid minust palju kõvemad sõitjad (sest nad olid ju lõpetanud enne mind!) – rääkisid, et oli meeletult raske. Üks pesi veega veritsevat põlve. Teised jagasid muljeid oma maokatest. Palju pahameelt oli selle üle, et liiga palju oli lõike, kus tuli ratast käe kõrval lükata. Üks ütles otse välja, et tehku korraldajad proffidele pealegi selline rada, nagu seekord, aga harrastajad ei maksa niisuguse rajaga küll piinata.

Ma ei kuulnud kellegi jutust sellist entusiasmi, et tahaks Lähte rattamaratoni uuesti sõitma tulla. Üks minust kõvem mees ütles otse, et oleks ta teadnud, et rada on selline, poleks ta küll hakanud Tallinnast kohale tulema.

Niisiis, Rene Mandri ja teised korraldajad! Mulle tundub, et juhul, kui te tahate, et inimesed ka järgmisel aastal Lähtele võistlema tulevad, peate seekordsete osalejate kommentaare väga tõsiselt võtma ning neist omad järeldused tegema. Nagu ütles üks kõva pika maa sõitja: jalgratas on ikka sõitmiseks, mitte lükkamiseks.

Lõpuks sain poolmaratoni lõpetanud 163 osaleja seas 43. koha. Lihtne aritmeetika ütleb, et 120-st sõitsin mööda. Algatuseks polegi ju nii paha, mis?

Fotod 1 ja 2: Valgehobusemäe rattamaraton. Fotode autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Fotod 3-6 : Tänavune Mulgi rattamaraton. Fotode autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 7: Mullune Tartu rattamaraton. Foto autor: Elen Kontkar, Scanpix
Foto 8: Mullune Tartu rattamaraton. Foto autor: margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 9: Järv Lähtel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 10: Tänavune Mulgi rattamaraton. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix

60 Kommentaarid:

At 13:09, Anonymous Anonüümne said...

Kõva lugu. Hästi sõidetud ka.

 
At 13:53, Anonymous Anonüümne said...

Ära rohkem maastikule sõitma roni.... ühel ringil suutsid nii mitu korda pikali panna...
Ise sõitsin pika maa läbi ja ei kukkunud kordagi, polnud isegi ohtu.
Aga rada oli raske aga selline just peabki olema.

 
At 14:37, Anonymous Fitme kaloriäpp said...

Hästi paned, Priit!

 
At 14:42, Anonymous Anonüümne said...

Kui arvestada vähest trenni, uut ratast ja paljusid sitakotte kes ees vänderdasid ja teed ei andnud, siis väga hästi võisteldud.

 
At 15:44, Anonymous Kaimar, sitakott said...

See on hea et härra Pullerits jälle võistleb. Noored kuked saavad kotti ja näevad kuidas tuleb võidu sõita.
Priit, millal teed mõne nibaaliga intervjuu? Või maksavad sellised rahaga ülekülvatud mehed palju? Ega mina ka ei tea.

 
At 16:02, Anonymous Anonüümne said...

Kahtlustan, et pidev kukkumine ja tehniliselt keerukate lõikude jalgsi läbimine ei ole korraldajate süü. Niigi palju kruusarallisid ju.

 
At 16:26, Anonymous Anonüümne said...

Kas Postimees ei saaks Pulleritsu Vueltale komandeerida? Oleks kordki asjalik mees reporteri tööd tegemas.

 
At 17:23, Blogger Priit Pullerits said...

16:02 ja teised ka, hea meelega veel detailne ülevaade, et asi oleks selge, miks kukkusin.

1. Leistangi vasak sarv jäi mudasel lõigul, kus tuli niigi laveerida ja parimat trajektoori otsida, teivasliku puutüve taha kinni. Poleks sarve olnud, poleks kukkunud.

2. Liival prantsatasin selili seepärast, et oletasin, et jään nagunii sinna kinni ja ronisin sadulast, aga kalde poole, mistõttu lendasin sinna selili - maapind jäi vaba jala all liiga "sügavale" ning ratas n-ö vajus mulle peale. Puhtalt oma enda tekitatud prantsatus.

3. See oli tõesti trikiga koht: kitsal ja käänulisel ja ebatasasel singlil tuli sõita hästi lühikesest nõlvast, mille eel oli kiirus niigi väike, üles ja teha siis nõlva otsas rohkem kui 90-kraadine teravpööre vasakule: kiirus väike, hoog rauges, tuli teravalt pöörata ja seal pöörde suunas metsa alla langesingi. See oli selgelt vähese tehnilise oskuse ehk kogemuse küsimus.

4. Metsa ääres algas taas mudane ja pehme koht, ronisin seal liiga servale, mis oli kaldu, et vältida kõige mudasemat kohta, aga kaldu pinnasel libises ratas alt ja kukkusin külili. Ilmselt valearvestus.

Muide, andsin täna põhjalikku tagasisidet ka võistlussarja ühele võtmekorraldajale, kes soostus minu ja teiste ratturite kriitikaga ning tunnistas, et etapi korraldajad olid n-ö ülepingutanud, et niiviisi küll tuleval aastal sõitjaid juurde ei tule, pigem jääb vähemaks.

 
At 17:52, Anonymous Kalmer said...

Priit kas sa kuulad oma ustavaid jüngreid või kused neile krae vahele? Intervjuud Coe ja Maria Borzackaga olid. Millal tuleb intervjuu ja pildid Laura Ikauniecega? Pole ju raske orgunnida. Telef numbri saab Andrei käest.

 
At 21:01, Anonymous Kaido said...

Ossa lillekene, maantee äss sai korra metsa alla ja kohe viu viu viu. Olin isegi üks neist, kes sinust mööda sõitis ja Pulleritsu härra pilk ütles kõike muud kui soovi metsa all sõita.

 
At 21:41, Anonymous MargusM said...

Võta'nd kinni, kui ma Clubbersis tagasisidet loen siis ikkagi enamus on rajaga rahul ja positiivsed et maastikurada on tehtud. Tundub et sarja põhiprobleem ongi liiga palju kõva pinnasega sõite, selle üle on palju nurinat.
Ilm oli see mis raja eriti raskeks tegi!

 
At 21:55, Blogger Priit Pullerits said...

Kaido, aga mis seal meeldivat sai olla?

 
At 22:45, Anonymous Anonüümne said...

Priit õpi sõitma!

 
At 23:22, Anonymous Anonüümne said...

Priit, kui sinu ettekujutus maastikumaratonist on TRM siis pole mõtet päris maastikuratta sõidule minna, mine sõida oma kruusateid edasi.
See oli just selline rada nagu maastikusõidul olema peab.
Selles kui sa sõita ei oska pole mõtet rajameistrit süüdistada ja halada, et jube raske oli.

 
At 23:25, Anonymous Anonüümne said...

Sõita lühikest ja nutta raskuste üle, see on meie suure eeskuju kohta väga pehmo tulemus.

Rattameeste foorumis on see rada saanud enamuselt ainult kiidusõnu.

PP-le pole kunagi maastik meeldinud, milleks sinna siis ronida, pealegi osutus see väga ohtlikuks.

 
At 23:28, Anonymous Anonüümne said...

TRM-il pole ju maastikuratast vaja.

 
At 23:34, Anonymous MargusM said...

Priit, miks sa üldse võistlusele läksid kui maastikusõit ei meeldi?
Rajainfo oli olemas, ilmateade ka, kui ei sobi siis ära sõida!
Mingi euro-eestlase loll arusaam et maastikusõit käib ainult mööda kruusateid ja põlluääri, rattakingad ei tohi poriseks saada..

 
At 09:14, Blogger Priit Pullerits said...

Kindlasti oli Lähtel paarkümmend sellist meest, kellele rada väga meeldis ja kes seda foorumis kiidavad. Aga ohtlik on elada oma väikses mullis.

Tean kindlast otseallikast - rohkem otse ei saa olla -, et korraldusjuhtide hinnang rajale oli, et see oli enamikule harrastajaist liiga pikk ja raske. Sama arvamust toetasid ka mitmed minust märksa kõvemad ja loomulikult kogenumad sõitjad, kellega pärast võistlust vestlesin. Asi on esiteks selles, et nemad ei lähe kusagile rattafoorumisse seda ütlema, sest siis hakataks neid kohe sõimama ja alandama.

Teiseks, ja see on siin peamine, on asi selles, et need paarkümmend meest, kellele rada meeldis, ja ka korraldajad ei saa ignoreerida nende arvamust, kellele rada ei sobinud ega meeldinud. Et miks? Aga seepärast, et kui korraldaja tahab, et võistlus ka edaspidi toimuks, peab ta mõtlema sellele, et inimesed tahaksid sinna ka järgmisel korral osalema tulla. Aga lihtsad harrastajad, kes moodustavad enamiku, ei tule, kui rada oli liiga keeruline, porine, raske, mudane jne. Samuti ei saa võistlust korraldada ainult noile paarikümnele, kellele rada meeldis, sest siis läheb noil paarikümnel järgmisel korral kilomeetri hind vaenulikult kõrgeks. Ehk teisisõnu: kui paarkümmend meest tahavad võistlust rajal, mis neile meeldib, aga enamikule mitte, olgu nad valmis selle eest ka maksma - pakun, et umbes 150, kui mitte 200 eurot sõidu eest.

Vaatame, mis juttu nad siis räägivad, kui Lähte rattamaratoni hind selleni tõuseb - sest enamik noist, kes aitaks oma osalusega hinda alla lüüa, jäävad lihtsalt koju.

 
At 09:37, Anonymous Anonüümne said...

14 aastane eesti noor, Kadri-Keiu, lahkus Eestimaalt ja suundus Silicon Valley'sse kolledžisse.

 
At 10:25, Anonymous Anonüümne said...

Priit, mitte ainult paarkümmend meest, vaid ka naistele meeldis Lähte rada: https://www.facebook.com/permalink.php?story_fbid=906555916186600&id=436640166511513

Kui sul soovi on, siis võime minna koos rada uuesti läbi sõitma, näitan ja selgitan, kuidas keerukamaid kohti võimalikult puhtalt ja ökonoomselt läbida.

 
At 10:52, Blogger Priit Pullerits said...

See poleks üldse paha mõte! Mõnel nädalavahetusel võiks seda tõesti teha. Palun saada mulle meil priit.pullerits@postimees.ee, saame asjas kokku leppida. Väärt õpetussõnad kuluvad igal juhul ära!

 
At 11:25, Anonymous MargusM said...

naised kirjutavad Lähte kohta 10:25 - what a fun! Mis ei tapa teeb tugevaks!"
selle taustal on siine vigisemine kuidagi piinlik, kas te ei leia?
Nende analüüs on ka realistlikum kui Priidul.

 
At 11:44, Blogger Priit Pullerits said...

Loll naine, kes nii ütles, MargusM!
Ütelus on pärit Nietzschelt. Lähme siis algallika juurde. Teate, mis N-st sai?
Nietzsche's struggle with Syphilis at the end of his life did not make him stronger. It weakened his body and mind, to the degree that his work was later able to be twisted into Nazi propaganda.
Või vajate veel näiteid?
No matter your attitude, something is going to knock you down from which you won't fully recover. Consider the death of singer Enrico Caruso: recovering from several major surgeries and injuries and illness, he chose anyway to continue on a grueling concert tour and recording schedule. He exercised his resilient masculinity because he thought he could stand up to anything.
It killed him.

Vehkige veel oma totrate loosungitega! Ja öelge seda tollele naisratturile ka edasi, enne kui ta oma otsa leiab.

 
At 11:58, Anonymous Anonüümne said...

Väga nõus härra Pullerits! Lisame veel juurde võõrkeelse funn kasutamise.

 
At 12:55, Anonymous MargusM said...

Priit, ülevalpool on see FB-link olemas, eks ütle talle otse kui loll ta on.
Tõlgenda oma edasist elukest pealegi läbi nende kahe näite, hoidu siis süüfilisest ja liigsest esinemisest : )
elu ongi mitmekesine, samuti võistlused.. tsiteerides sind ennast: " ohtlik on elada oma väikses mullis"
Nagu Lähtel selgus siis mullist väljaspool jäid kohe hätta, ei osanud hinnata ilma ja raja koosmõju. Selliseid oli teisigi.

 
At 14:21, Anonymous Anonüümne said...

Mis värk Priidul selle "noil" ning tema tuletistega on? Kohe nii "noil", et kahel korral on nood järjestikesse lausetesse pandud. Kirjandis võetaks sõnakorduse eest ehk hinnegi noil põhjusteil alla.

 
At 14:58, Anonymous Anonüümne said...

Rene punt on arukas ja loeb siinset jutustust mõistusega - s.o pöördvõrdelistest seostes.

Rõugen siis trehvämi jälleki!

 
At 15:04, Blogger Priit Pullerits said...

Lugege ja taguge endale vastu rinda aga pealegi - kui ärge unustage, et viimane sõna jääb mulle, sest mul on väga tugevad trumbid tagataskus. Ma ei käi neid veel korraga välja, lasen teil oma laskemoona ära tulistada, ja siis, kui teil salved tühjad, siis võtan oma salarelva ja teen teist sõelapõhja. Nii et midagi ei jää teist järele. Luban! Küll näete. Mul oli selleks hea insaiderist nõuandja, kes õiged niidiotsad kätte andis.
Aga lasen teil enne veel pisut siin praadida. Ei hakka siia kommentaariumi sügavustesse neid pauke hernesteks pilduma. Sellest tuleb ikka eraldi sissekanne. Ja tuleb võimas.

 
At 15:15, Anonymous Anonüümne said...

niuks

 
At 15:22, Anonymous Anonüümne said...

Väga õige härra Pullerits! Laske need hädaldajad viimseni sõelapõhjaks jah.

 
At 15:38, Anonymous Anonüümne said...

"Ei hakka siia kommentaariumi sügavustesse neid pauke hernesteks pilduma."

meenub Seente ja herneste sõda. Herned vist võitsid?

 
At 16:14, Blogger Priit Pullerits said...

Te jätate arvestamata, et minu seen on ikka nagu tuumaseen, mitte mingi pilvik või puravik.

Mina teie asemel juba jookseks kabuhirmus peitu.

 
At 16:17, Anonymous Anonüümne said...

Aww, oh sa lillekene, käisid korra maastikul sõitmas ja nüüd on hingeline trauma.

Saa üle. :)

Ega maastikusõit pole maanteel lullilöömine kus pea lenksu all teise tuules veered ja vahepeal intriigi punud. Seal peab ikka igaüks ise enda kastanid tulest välja tooma.

 
At 16:34, Anonymous MargusM said...

Huuh, tuumaseen, tänasesse päeva ikka huumorit jagub : ))
- -
..kogu see rivi, ligi kümme meest läks minust tuima näoga mööda. Polnud nende asigi, et «man down! man down!».
Küsin situatsiooni kohta, mida te eeldasite järnevat? Mingit päästeoperatsiooni päästekopteri ja NATO lennukitega või oleks need mehed pidanud kätelkandes sind mudast välja tooma?:

 
At 16:35, Blogger Priit Pullerits said...

Lähtel Hansgrohe kiirenduskilomeetril 15. aeg - täitsa hea ju, arvestades, et ihuüksi sõitsin, ei kaaslasi ega vedajaid, ja sõitsin pärast pikka kiirendust niidurajal, kui tegin tasa kaotatud vahesid, mis olid tekkinud just pärast esimest kukkumist.

 
At 16:53, Anonymous Anonüümne said...

Eraldistardi sõidus paneks Priit kogu sellele ilueedide pundile pika puuga.

 
At 17:11, Anonymous Anonüümne said...

Naiste hinnangud antud sõidule ;)
https://www.facebook.com/permalink.php?story_fbid=906555916186600&id=436640166511513

 
At 17:46, Anonymous MargusM said...

Priit, veelkord, millist käitumist te ootasite neil kümnel mehel?
Väga hästi kiirendasite, väga hästi! Tubli!

16.53 Priidul on võimalus just täna eraldistardis kõigile koht kätte näidata Transtar Temposõidul Tõraveres mis on ühtlasi Tartu lahtised meistrivõistlused.
Kas õhus on medalihõngu? ..vaevalt! pigem hapuks läinud tuumaseene haisu..

 
At 19:00, Blogger Priit Pullerits said...

Meestel argumendid otsas, 17:11, nagu näha, nii et tuleb naiste hinnangud ette lükata. Nõrgavõitu, kas pole?

MargusM - teil on õigus: mida ongi oodata rattavõistlusel konkurentidelt, kui oled kukkunud?! Tõesti, absoluutselt mitte midagi! Tuima näoga sõidetakse mööda, isegi ei vaadata sinu poole. Ise käitun teistmoodi: kui nägin, et ca 25.-27. km-l istus üks noormees metsaraja kõrval maas, siis aeglustasin käiku ja küsisin, mis lahti, kas on abi vaja. Ta ütles, et ei, kõik on korras, sõitku ma edasi.
Nooh, mis nüüd kostate?

 
At 21:35, Anonymous Anonüümne said...

"paarkümmend meest, kellele rada meeldis"

Ja PP on teada kõigi teiste sadade osalejate arvamus raja mitte meeldimise kohta?

Tule oma õhku täis ülbamistega maa peale tagasi)))

 
At 22:15, Blogger Priit Pullerits said...

Olete närvis, jah? Kardate mu trumpe, mis peagi lauda laon? Õigesti teete, et kardate.

 
At 22:29, Anonymous MargusM said...

Priit, temposõidu protokollis sind pole.. Nõrgavõitu.
Võistlustega on nii et kui ikka võistlen siis on kõik rajal omal vastutusel. Kuid turistireziimis ikka hõikan et kas kõik korras.. ja kui on näha et inimesel käed jalad otsas siis sanitari mängima ei hakka. Selleks on teised inimesed.

 
At 00:19, Anonymous Anonüümne said...

Miks peab PP nn.trumpe kartma?

 
At 08:07, Anonymous vasakpoolne Süüria gaymoslemist sitakott said...

Nojah. Väga tore! Kui ma enne kartsin ainult tuumasõda, pimedust, kõrgust ja rohelisi pükse, siis nüüd lisandusid sellele ka pulleritsu trumbid

 
At 12:17, Anonymous Anonüümne said...

Siin mõned ullikesed arvasid et suudavad Pulleritsu võita. Ei iial!

 
At 12:30, Anonymous Anonüümne said...

On ennegi sitakotid, peded ja linnavurled proovinud härra Pulleritsu irriteerida kuid alati suhkamit saanud. Ja paras!

 
At 13:19, Anonymous Anonüümne said...

Ei jõua enam oodata, millal Pullerits trumbi lauale lööb?

 
At 14:05, Anonymous Kalmer said...

Ärge siis pillima hakake kui Pullerits litaka ära paneb.

 
At 14:51, Anonymous Seenior semiootik said...

Ma ka siin vaatan, et pärast eilset, kui Pullerits ütles, et laob trumbis lauale, on kõik hirmvaikseks jäänud, keegi ei julge enam iitsatadagi. Kõik hoiavad vist hinge kinni.

 
At 14:59, Anonymous Anonüümne said...

Ei no kus sa siin enam iitsatad, kohe käib ju litakas piki kotte...
Ja siis ongi aamen...

Pigem ikka tasa ja targu ja mökitame kiitval toonil.

 
At 15:05, Anonymous Anonüümne said...

Priidult puhta maantee mehe muljed. Kuidas kruusal paugutas ja mehi tuulest raputas. Priit küll. Metsamehed teevad kruusal koostööd, et püüda ees liikuvaid isendeid ja et siis hiljem tõusudel singlitel, mudaaukudes paremus otsustada. Samas jahh kui kruusatee ainus tugevus, siis seal vist tulekski see rakendada.
Ka näide et ühel ringil neli korda kukub annab sellele selget kinnitust. Pole hullu ka Rein Taaramäe läks Haanja100't vahepeal proovime kui kolm korda siruli oli lennanud otsustas et aitab küll. Ja tunnistas et metsa sõites peaks pisut kogemusi olema. Tugevast jalast vaid ei piisa.
Ja lugedes sain aru miks Moabis klippe ei kasutanud,oleksid ennast seal ära tapnud.
Rõõm muidgi et osalesid. Kulub ära pisut tasakaalu jms. ka maantee jaoks.
Rada oli raskema poolne. Ilm lajatas veel oma kuumaga valu juurde. Saan ka sarja korraldatest aru. Esi sada ja mõned taga sõitvad kurmaanid võivad nautida, kuid need kassat ei täida ja rahvale peab paraku meeldima.
Teisalt tuleks aga selliseid radasid hoida. Vähe on Haanja 100'sid, Jõelähtme , Saku 100 laadseid sõite..kruusa ja sellel toimuvaid rattasõite toimub eestis juba piisavalt.

 
At 15:58, Anonymous Anonüümne said...

Peremees, millal litaka laks tuleb, kas täna?

 
At 16:05, Anonymous Anonüümne said...

15:58 ära kutsu endale õnnetust kaela.

 
At 16:26, Anonymous MargusM said...

Nõus 15:05 anonüümsega.

PS. Nüüd kus Eestil on ka tuumavõimekus olemas- Pulleritsu tuumaseen!
Hoidke alt G8, Hiina ja Põhja-Korea!!

 
At 16:44, Anonymous Anonüümne said...

Minu arust näitab katkestajate arv maratoni distantsil (mis oli Kuusaluga sarnane) ilmekalt mida suur osa rajast arvas. Loomulikult ei pea maastikusõit lihtne olema aga tuleks natukene mõelda kellele see sari kunagi loodud on.

 
At 20:04, Anonymous Anonüümne said...

Loen mina siin ja mõtlen et vähemalt 1 loogikaviga on Priit sinu agendas. Nimelt näib, et sinu enda püstitatud kõva mehe teooria peaks paika pidama üksnes mittekonarlikel, mittevajuvatel ja võimalikult mittekurviliselt kulgevatel radadel...?

 
At 12:34, Anonymous Illar said...

Loen ja imestan! Kuidas selline kerge rajake (mille isegi läbi tirritasin), rahvusvaheliste kogemustega ( ja veel Moabi omadega!!!) mehele küll raskevõitu sai tunduda?

 
At 05:52, Blogger 郑佳颖 said...

jordan shoes
yeezy
adidas store
timberland shoes
air jordan shoes
kobe basketball shoes
air jordans
kobe basketball shoes
cartier bracelet
curry 2

 
At 06:26, Blogger raybanoutlet001 said...

replica watches
jordan shoes
nike blazer
valentino outlet
coach outlet online
air jordan uk
michael kors handbags
michael kors uk
michael kors handbags outlet
ugg boots
2017.8.26

 
At 11:12, Blogger raybanoutlet001 said...

cheap oakley sunglasses
polo ralph lauren
oakley sunglasses wholesale
michael kors bags
cheap jordans
snapbacks wholesale
nike factory store
jordan shoes
nike huarache
cheap ray bans

 

Postita kommentaar

<< Esileht