Pullerits: Mis salainfot peilisin välja võistluskeskuses?

Parkisin täna keskpäeval oma Treki Lõunakeskuse Hawaii Expressi kaupluse ette, panin 12-eurose lukuga kinni. Väntasin kohale rahulikult, sest eile, kui üle pika aja päikest näitas, olin pärast kolme- ja pooletunnist seminari TÜ uudisekursuse tudengitega Toomemäelt kesklinna Postimehe toimetusse laskudes saanud salakavalat külma, nii et võitlesin terve ülejäänud päeva hilisõhtuni välja, et nohu omale kohta mu ninas sisse ei võtaks: kuum dušš, eriteed, paratsetamol, Carmolise kommid, soojad sokid jne. Ei tahtnud võistluskeskusse vastutuult vändates kuidagi lisaks külmetada. Seepärast hoidusin higistamast. Kuid hoidsin 3,9-kilomeetrisel teekonnal keha soojas: dressipluusi peale tõmbasin Rein Taaramäelt ostetud Katjuša profimeeskonna vesti (fotol ülal vasakul), mis, nagu välja tuli, oleks mulle karmilt maksma läinud.

Keset võistluskeskust, Sportlandi suure müügiala ees, valas Priit Reiman (fotol paremal) suurde kaussi kollaseid juustuliistakuid. Valmistus pastapeoks. Temast vasakul nägin müügil uutmoodi, ruudukujulises ümbrikus HoneyPoweri geele. Need tuleb keskelt, nagu mulle lahkelt selgitati, ühe käe sõrmede vahel pooleks murda ning siis saadki geeli kätte – ei mingit korgi keeramist ega otsa hammastega rebimist. Ostsin kaks, prooviks. Kokku kolm eurot.

Seal kõrval olid väljas rattariided, mis kõik olid poole võrra odavamaks lastud. Cofidise vorm on üleeilne päev. Astana särke oli samuti rikkalikult, need sai kätte veidi vähem kui 30 euroga. Aga Astana on ka juba pigem eilne päev.

Allan Orase (fotol paremal) moomoo boksis käis kõva askeldamine. Oras seletas vene keeles oma toodangu hüvesid lätlastele – nood paistsid tõsised ostuhuvilised. Ostsin tosina euro eest sinimusta värvi ja valge Estonia kirjaga ratturi nokatsi. Igaks juhuks, et äkki, kui mõni peaks kunagi välismaal küsima, kust pärit olen, on hea viidata, et näe, loe noka pealt.

Siis võtsin numbri välja. Vanem proua küsis, mis nimi. Ütlesin. Ta vaatas mulle uuesti otsa, pikalt, ja imestas enda üle, et pidi nii elementaarset asja küsima. Lisaks numbriümbrikuga oleks saanud ka ajakirja Ma Olen Jalgrattur viimase numbri, aga loobusin, sest see on mul olemas – ütlesin, et andku mulle ettenähtud eksemplar kellelegi teisele, kes tahab sõbrale ka ajakirja võtta.

Hawaii Express oli välja pannud uusimad rattamudelid ning Allar Pähn (fotol vasakul) seletas entusiastlikud ja rõõmsalt vene keeles, ja heas vene keeles, 9990-eurose FS-ratta eeliseid ning isegi kindlustuse nüansse. Kuulajaid leidus hulgi, ostjaid ei silmanud.

Edasi peatusin järjekordse geelileti ees, sest otsisin, mida võiks enne starti, esimeste kilomeetrite kiirenduse ajaks suhu pigistada. Ostsin kahe euro eest Nutrendi õunamaitselise Endurosnacki. Mõtlesin, kas võiksin veel midagi vajada, aga mitte ei tulnud midagi pähe.

Siis jäin silma Art Soonetsile, siinse blogi pildipanga ehk Scanpixi Baltimaade pealikule, kel vajus suu lahti, kui nägi, et mul on seljas Katjuša vest. Ta teatas kohe: «Nonii, homme hommikul auto peale küll ei saa!» Et leidku ma mingi muu transport. Soonetsi sõbrad ühinesid särasilmselt tema arvamusega. Ütlesin, et Art, näe, kui ma oleks mõne muu särgi selga pannud, siis poleks sa mind ilmselt rahva seas märganudki. Ja viitasin oma sinisele nokatsile: sellel on kiri «Moab, Utah». Ütlesin, et näed siis, palju kõnekam tekst on mul otsa ees, aga sa ei pane seda tähelegi. Soonets soostus.

Õnneks ei olnud meestel rohkem aega minu riietuse küsimusega tegeleda, sest sealsamas seisis peakohtunik ning kõigi pilgud pöördusid temale. Kohe läksid lendu küsimused: kas rajal tuleb muutusi? Kas mõned sopased kohad jäävad välja? Millal lõplikud otsused langevad?

Värske ja raudpoltkindla info järgi jäävad välja vana lasketiiru lähedane tõus ja sellele järgnev laskumine, mille libedust kirjeldan ka tänases Postimehe Arteris ilmunud rattamaratoniloos, kus palusin kolmel ässal, Caspar Austal, Alges Maasikmetsal ja Peeter Tarvisel anda nõu president Kersti Kaljulaidile, kes tuleb rattamaratonile esimest korda.

Ei saa välistada, et välja jääb ka esimese vaheajapunkti järgne põlluveerne lõik, mis oli samuti möödunud pühapäeval metsikult pehme ja vesine. Üks Eesti väga kõva sõitja, kes vestlusringiga ühines, kinnitas, et kolmapäeval oli maratoni rada cyclocrossi rattaga väga problemaatiline läbida.

Ah, see on võõras mure. Mina lähen starti Cube’iga. See on kindla peale minek. Kui muidugi haigusvimm ei süvene.

Kuid lõpuks üks kasulik vihje neile, kes siia lõpuni jõudsid: pärast homse sõidu lõpetamist ärge jääge jälle sajandat korda seda purgisuppi lurpima, vaid tehke endale sealsamas Elvas välja üks korralik lõunapreemia - sest uskuge, te olete seda väärt!

Foto 1: Priit Pullerits Rein Taaramäelt ostetud Katjuša profimeeskonna vestiga Tartu Lõunakeskuses. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 2: Priit Reiman valmistamas smuutit. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Allar Pähn fixie rattaga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Allan Oras moomoo spordirõivastega. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Rattameeste nõupidamine tänavuse Mulgi rattamaratoni finišis. Leia pildil Caspar Austa, Gert Jõeäär ja Markus Pajuri. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 6: Caspar Austa jooksmas mäest üles mullu sügisel Tartus Karlovas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix