Pullerits: Kuidas treenivad Astana rattaprofid?

Ütlesin Tanel Kangertile otse, et mina ei saa aru, kui läbimõeldult ja teaduslikult profiratturid ikka treenivad. Rääkisin talle Mati Alaveri suusameestest, kelle tegemistega olin nende hiilgeajal hästi kursis. Rääkisin talle, kuidas suusatajail oli kõik põhjalikult ja individuaalselt läbi mõeldud, kes millise pulsisagedusega kui pika trenni tegi; rääkisin, kuidas trennides mõõdeti mitu korda laktaadi sisaldust veres, ja kuidas sageli käisid kõiksugused testimised. Ja tunnistasin, et jalgratturitest jääb küll mulje – ja seda muljet on toetanud oma silmaga nähtu, kõrvaga kuuldu ja jalgadega kogetu –, et ratturid lähevad maanteele ja sõidavad seal kolm, neli, viis tundi, kogudes valdavalt lihtsalt kilometraaži; ja liiati pole kuulda olnud, kes on ikkagi Kangerti treener ja kes on Rein Taaramäe treener – ja kes on üldse see, kes neile plaane koostab, ja kas neil üldse mingeid plaane olemas on.

Kangert kuulas mu küsimust rahulikult, sugugi mitte näoga ja kehakeelega, et mis rumal ja asjatundmatu jutt see siit nüüd tuleb. Ta möönis, et tõepoolest võib jääda mulje, et ratturite trenn selles seisnebki, et sõidavad lihtsalt kolm, neli, viis tundi ja trenn tehtud. Aga see ei ole nii, lausus ta.

Kangert rääkis, et treenerite roll on järjest suurenenud ja üha rohkem treenivad profid teadlikult. Iga laager algab ja lõpeb tema sõnul testiga, ning nonde testide tulemuste järgi koostatakse järgneva kuu treeninguplaan.

Mis aga puutub laktaadi mõõtmisse, siis sellega on asi keerulisem, nagu teada sain. Nimelt ei tohi jalgratturitel kodus laktaadi mõõtmise seadetki olla, ütles Kangert. Ta lisas, et see on dopingureeglitega keelatud.

Kuigi Kangert enda kinnitusel numbritest midagi ei tea – «Ära minu käest VO2 kohta küsi!» palus ta mult enne ametliku kokkusaamise algust –, tunnistas ta siiski, et ilma võimsusmõõtjata ta trenni enam väga teha ei oskagi. «Näiteks tõusul antakse kindel tsoon ette, kus püsima pead,» ütles ta. «Vatid on üliolulised.» Ja neid pidid treenerid trenni ajal hoolega jälgima, kirjeldas ta, mida võimaldab neil see, et nad saavad tänu tehnoloogiale näidud kümne sekundiga ratturi kompuutrilt kätte.

Seevastu pulssi Kangert enda sõnul väga ei jälgi. Pulsivöö, avaldas ta, paneb ta teinekord peale ainult sellepärast, et treenerid näeks, et tal on see olemas.

Päris individuaalseid treeninguid Astana laagrites siiski ei toimu, rääkis Kangert. Enamasti käib harjutamine gruppides. Näiteks need, kes lähevad Austraalia velotuurile, treenivad eraldi nondest, kes valmistuvad suviseks Tour de France’iks. Ka need, kes on sileda maa sõitjad, treenivad tavgaliselt eraldi nondest, kes on mägironijad.

Astana laagrites käib harjutamine tavaliselt režiimil kolm päeva kõva trenni ja siis üks puhkepäev. Kõva trenni päev, rääkis Kangert, tähendab 4-6 tundi rattasadulas, lisaks hommikupoolikul 30-40 minutit jõusaali, jooksu või staatikat. Kokku tuleb raskeil trennipäevadel treeninguaega 5,5-7 tundi.

Puhkepäeval ei ole vaja hommikul isegi jalutama minna, küll aga veedavad Astana mehed sel päeval umbes poolteist tundi ikkagi sadulas. Ja nood puhkepäevad on just sellised, mis külvavadki ratturite trennide kohta väärarusaamasid. Nimelt on nii mõnedki tabanud neid istumas kusagil kohvikus, rattad laudade kõrval, ning päikse käes saiakesi nosimas. Sealt ongi käibele läinud arvamused, et ratturid pugivad saia ja löövad trennides aega mõnusalt surnuks.

Kangert seletas, et puhkepäevadel ongi tavaline, kui meeskond sõidab baasist 25 kilomeetri kaugusele rannakohvikusse, teeb seal peatuse, igaüks võtab tassi kohvi ja mõned saiad, nauditakse üheskoos ilma ja vahitakse teisi inimesi – ning seejärel sõidetakse rahulikult baasi tagasi.

Päeva kirjas. Puhkepäev.
*
Nii palju sedapuhku Kangertist. Homme tuleb jälle uus lugu. Aga lisaks soovitan suurepärast lugu teadlaselt, mis näitab, miks ühtse Euroopa inimmassi poole püüdlemine on väär ja hukatuslik ning miks rahvuslikke eripärasid tuleb iga hinna eest säilitada ja kaitsta; ja milles president Kersti Kaljulaid eksib (et siin mõned ei arvaks, et ma olen ta kriitilise luubi alt vabaks lasknud). Selle viidatud kirjutise valmimisel ja trükki saamisel oli mul, muide, äärmiselt määrav roll.

Foto 1: Astana ratturid kruvimas tempot Milano-Torino sõidul. Foto autor: LaPresse/Scanpix
Foto 2: Astana ratturid tänavustel MM-võistlustel meeskonnasõidus. Foto autor: imago/Bildbyran/Scanpix
Foto 3: Astana meeskond tänavuse Lombardia velotuuri eel. Foto autor: LaPresse/Scanpix
Foto 4: Astana ratturid tänavusel Vueltal meeskonnasõidus. Foto autor: imago/Sirotti/Scanpix