Pullerits: Kuidas läks Tour de Suusahullude avaetapp?

Tour de Suusahullude esimesel etapil soovitas võistluse teadustaja endine laskesuusataja Margus Ader, et see, kes tahab korraliku intervalltreeningu koormuse saada, peab sõitma 1,3 km pikkust kuue künkaga ringi mitte kaks korda, nagu juhend minimaalselt ette nägi, vaid vähemalt viis korda. Selge, tuleb teha nii, nagu kogenud mehed ütlevad.

Aga selgub, et Jaak Teppani ettevalmistatud vabariigi parimad Fischeri aukudega püss-suusad on hirmus libedad. Ja et kunstlumest rada pole mitte pelgalt tahke, vaid ka üksjagu lainetav. Ja kurvid sõidetakse juba võistluse alguseks seest siledaks ja välisküljelt paksu valli.

Esimesel sõidul avastan üllatusega, nagu polekski seni suurt suusatanud. (Mis siis veel neist rääkida, kel hooaja suusa-rulli-kilometraaž jääb alla 700...) Tehnika laguneb juba esimese laskumise järel – kui seda stardist väljudes üldse oligi, sest ega ennast kõrvalt ju näe –, rütmi ei saagi kätte. Kõige raskemas, kolmanda laskumise järgses tagasipöördega kurvis ei puudu palju, et lendan selili. Paar tagurpidi käteringi aitab siiski püsti jääda. See tekitab nii palju ebakindlust, et lõikudel, kus võiks kiirust arendada, ei julge eriti uljaks minna, sest kes teab, äkki kaovadki suusad alt.

Kuid paljud mehed sõidavad väga võimsalt ja ilusalt. Huvitav, olen veetnud sügisest saadik enamiku õhtuid ja peaaegu kõik nädalavahetused suusa- ja rulliradadel, kuid neid mehi, kes nüüd uskumatult lennukat ja hoogsat minekut näitavad, pole kordagi näinud. Huvitav, kus ja millal nad oma salatrenni teevad?

Teise sõidu kolmanda laskumise järel ehk distantsi esimese poole lõpus katkestan. Sõidan tagasipöördekurvist välja. Edasi jätkata pole mõtet. Naasen stardialasse, et minna kolmandat korda rajale. Reeglid lubavad startida nii palju kordi, kui tahad, kirja läheb kaks parimat aega.

Kolmas sõit edeneb tunde järgi ehk kõige paremini – tulemusi veel, kella poole kaheteistkümneks õhtul, avaldatud pole –, igatahes suuri prohmakaid ei tule, ent peab tunnistama, et tõusude lõpus, kui lähen liikudes üle tõusuvariandile, tikub koordinatsioon kaduma. Lausun Aderile, et jään rajale jänni. Ader vastab, et eks olud ole ühtviisi harjumatud ja keerulised kõigile; ta kinnitab, et kui temagi rajale läheks, tunneks ta end samamoodi ebakindlalt. Ta märgib, et rajaolud soosivad tehniliselt osavaid sõitjaid, kellel on lihastes n-ö konkreetsust – ehk noori ja hästi treenitud mehi.

Neljandas sõidus röövib taas väärtuslikke sekundeid tagasipöördekurv. Fischerid lennutavad mind sealt jälle välja, kuid ronin uuesti rajale ja sõidan siiski lõpuni.

Kaks minutit enne stardiaja lõppu (kell üheksa) lähen viimase võistlejana oma viiendale sõidule. Ader ütleb, et see tuleb läbida vähemalt sama kiiresti nagu eelmised, sest kui tempo ära kukub, ei ole lõigutrennist ega võistluspäevast suurt kasu. See lisab motivatsiooni. Kuid neljanda laskumise algul, kui püüan jalgadega kiirendada, kaotan ebaühtlasel kergete vagudega lõigul tasakaalu ning lendan külili. Esimene mure, mis juba kukkudes peast läbi käib, on, et ennast kõvale rajale maandudes liiga ei põrutaks. Libisen selili mäest allapoole ning tunnen õnneks, et olen vist rängema matsuta pääsenud. Ajan end püsti ja sõidan siiski hooga lõpuni.

Ilmselt tegin konkurentsitult enim starte. Selle eest auhinda muidugi ei anta. Ega sellele pretendeeri ka. Aga vähemasti sai korralikult pingutada, mis, nagu juba eelmise sissekande kommentaaris ütlesin, on enne maratonide hooaja algust väga vajalik. Sest ega trennis niikuinii endast nõnda palju välja pigista nagu siis, kui number seljas.

Kokkuvõttes, mis siin salata, oli üks imelik võistlus, mis tekitas pisut segaseid tundeid. Aga mida loota võinukski, kui sellist sprindivõitlust tegin viimati vähemalt kolm, kui mitte neli talve tagasi. Vähesed erialased kogemused said sedakorda ilmselgelt saatuslikuks. Kuid homme, laupäeval Otepääl 30 km klassikarajale! Tulge ka!
******

Jaanus Laidvee (in center) pushing his bike up Elephant Hill Road, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Suusahullud Janek Bahovski ja Thea Kask. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 2: Suusahullude sümbol. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 3: Miss Slovakkia Silvia Prochadzkova veedab aega Floridas ja vaatab igatsevalt üle Atlandi, sellal kui Eestimaa parimad pojad Suusahullude tuuril endast viimast pigistavad. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Rootslanna Charlotte Kalla uisutehnika. Foto autor: Erik Nilsson, Scanpix