reede, detsember 25, 2020

Pullerits: No olid need rattavõistlused olümpial alles tsirkus!

KÜSIMUSTELE ON LISATUD ÕIGED VASTUSED!

Jõuluvana tõi Antwerpeni olümpiaraamatu. Need mängud toimusid sada aastat tagasi. Vaatasin siis jalgrattasõidu peatükki - ja mis ma näen! Vaat need olid alles huvitavad võistlused!

Maantee grupisõit oli pikk 175 km ja startis 46 ratturit. Võitja keskmine kiirus... mul vajus suu ammuli: 37,5 km/h. Ehk 1 km/h kiiremini kui kevadisel 119-kilomeetrisel sõidul Cycling Tartu noorte ratturite seltskonnas. Väga suur kiirus ju arvestades, et polnud siis mingeid karbonjookse ega isegi vist mitte alu(miinium)raame, elektroonilisest käiguvahetajast rääkimata. Ja võib vaid ette kujutada, millised olid siis teed - vaevalt kaks aastat pärast maailmasõja lõppu.

Vaatasin võrdluseks ka 800 meetri jooksu tulemusi. Võitja sai aja 1.53,4. Ma oleks oma isikliku rekordiga 1.55,9 jäänud alles viiendaks. Kuid... vaevalt ma oleks seda kohta saanud, sest finaaljooks toimus kõigest 20 minutit pärast viimast poolfinaali, mille võitis 1.56,4-ga seesama inglane, kes võitis lõpuks ka finaali. Ja vähe sellest: kui vaatasin raamatus avaldatud rajakatte pilti, siis see oli sisuliselt mudaväli.

Aga tagasi rattasõidu juurde, mis oli ikka väga kummaline.

Nüüd on teil võimalus näidata oma teadmisi.

1. Mille pärast sai maanteesõidus esimesena lõpujoone ületanud lõuna-aafriklane teise koha ning võitjaks kuulutati hoopis teisena lõpetanud rootslane?

Vastus: Kuna kuues kohas tuli ratturitel ületada raudtee ja mõned ülesõidud olid osa aega suletud, seisid ajamõõtjad igas sellises kohas ning panid kirja, kui palju keegi ülesõidu juures passis. Teisena lõpetanu, rootslane, oli rongide tõttu seisnud ja oodanud 4.01. Kui see seisuaeg tema lõpuajast lahutati, selguski, et ta oli raja läbinud kiiremini kui esialgu võitjaks kuulutatu, lõuna-aafriklane.

2. Tandemivõitluse kolmanda koha sõidus juhtus brittidel üks äpardus, mille tõttu neil ei tekkinudki võimalust medali pärast õieti heideldagi. Mis neil juhtus?

Vastus: Brittide ühel sõitjal purunes pedaal ning nad olid sunnitud katkestama.

3. Milline oli kohtunike roll selles, et 50 km trekisõidus läksid hõbe- ja pronksmedal vahetusse?

Vastus: Kohtunikud keeldusid muutmast oma esialgset otsust, kuigi apellatsioonikohus tunnistas, et kolmanda koha saanud mees lõpetas tegelikult teisena.

4. Kuidas oli võimalik, et 4000 meetri meeskondlikus jälitussõidus said britid finaalis kirja itaallastest neli kümnendikku kiirema aja, kuid pidid ikkagi leppima hõbemedaliga?

Vastus: Suurbritanniale fikseeriti parem aeg, kuigi Itaalia lõpetas nendest varem. Itaalia delegatsioon esitas vale ajaarvestamise kohta protesti ning see rahuldati.

5. Sprindi võitnud hollandlane läks olümpiaajalukku sellega, et kogu eelmise sajandi jooksul ei suutnud mitte keegi teda spordis ühe olulise näitaja poolest ületada?

Vastus: Ta on vanim olümpiakuldmedali võitja jalgrattaspordis 20. sajandil - võites oli ta 38-aastane.

Teeme nii, et te ei riku mängu ilu ära ja ei lähe neid vastuseid raamatust piiluma, vaid kasutate mnemoturniirilikku kollektiivset aju!

*

Õhtupoolikul tegi aga Tartu Postimehe noor ajakirjanik loo minu kogemustest, mis tunne on lumises linnas rattaga sõita.

Foto 1: Antwerpeni olümpia programm. Foto autor: akg-images/Scanpix
Foto 2: Belgia rattur Greg Van Avermaet (paremal) edastab 2015. aastal rattavõistlusel Belgias tšehhi Zdenek Štybarit. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Jalgrattavõistlus Antwerpenis tänavu septembris. Foto autoer: ZUMAPRESS.com/Scanpix
Foto 4: Kukkumine rattavõistlusel Belgias tänavu oktoobris. Foto autor: www.imago-images.de/Scanpix

46 Kommentaarid:

At 16:27, Anonymous Anonüümne said...

Mis see on siin mäluspordi blogi? Pealkirjas nigu suusk vihjab vastupidavusele mitte vaimu võimekusele. Ütle parem, et mis kasu on tarbetutest faktidest, mida maailm otsast otsani täis on? Hea lehetoimetaja hinnatav omadus on, et kuidas ta suudab uudiste ja faktidega maailma paremaks muuta. Eriti head näitavad ka isiklikku kõrgeklassilist eeskuju praktilises elus ja varustavad ennast lihtsaks märkamiseks värviliste laternatega ja seda mitte silmade all.

 
At 22:54, Blogger Priit Pullerits said...

Lugege seda ka - noor ajakirjanik talletas minu kogemused talvisest rattasõidust:

https://tartu.postimees.ee/7141376/priit-pullerits-jalgrattalinn-tartu-olge-ettevaatlikud?_ga=2.158058873.272137562.1608900882-532792975.1608287490

 
At 00:35, Anonymous Anonüümne said...

Kerbonkergatsiga jookse ega valesid raame pole tarvis, 100 aastat tagasi tehti terast, mis tänastest halemiiniumist säästuprojektidest raksatamata läbi sõidab. Võtke kätte ükskõik milline tolle aja lukkseppade tehtud liikumiseks või töö tegemiseks mõeldud riist ja saate aru, et modernism on suutnud lisada ainult tilu-lilu. Sadulasse on amatööride asemel roninud elukutselised, kes muud vaeva enam ei näegi, aga see selleks. Raamidele tuli veel 1930ndatel ja paar aastat pärast sõda arendusi, aga tervikuna püsisid asjad 1980ndateni samades lahendustes. 40km sõideti tunniga juba 19. sajandil ja kuigi Fausto Coppi koos eelkäijatega timmisid seda aeg-ajalt edasi, olid tänased kiirused juba käes. Merxx ja tüübid kraapis kopikaid, alles Obree ja Boardmani tüüpi paradigmamuutjad suutsid Antwerpeniks küpsenud kultuurist tiigrihüppeid teha.

 
At 10:30, Anonymous Anonüümne said...

Tiiger kommentaar 00 25

 
At 11:34, Anonymous Viroloog said...

Aga 10:30 on ennast jõuluhommikuks juba nii Lõviks joonud, et isegi numbreid enam ei seleta. :D
Tead, ole nüüd täitsa mees oma naisele ja lastele ja ära täna rohkem peale võta!

 
At 11:49, Anonymous MargusM said...

Priit, mis paganama ajakirjanduslikku kõhulahtisust sa meile soovitad? Piinlik!
Lumi tuli maha ja valgeks läks maa.. kas nüüd saab suusajuttu ka või toimub köögis searasva õgimine.

 
At 12:02, Anonymous Anonüümne said...

Lugesin Priidu antud lingil olnud sulekatsetust.
Üks eriline oht jäi märkimata - liiklusseadust eirav ajakirjanik PP.

 
At 12:32, Blogger Jaanus said...

Priit, jäta nüüd rattaga vigurdamine vähemalt kuni Suure Mõõduvõtuni.
Muidu loeme jälle hiljem, et miks seekord siiski läks nii ja mitte teisiti...
Sellise ilmaga on iga endast lugupidav suusamees Tehvandil - sõit nagu muinasjutt, sest lisaks super rajale on ka kogu maa ja puud koheva puhta lume all. Vanasti öeldi selle kohta vist jõuluime.

Ja kui nüüd mõõduvõtule tagasi mõelda, siis... - oled hoiatatud! :)

 
At 15:21, Anonymous Anonüümne said...

Öelge universaalid kas kevadel kui uuesti suuskadelt ratta selga minek hinnanguliselt palju kaotate aega, et taas ratas tunnetuslikult nagu valatult istub keha külge. Ma vist jään ikka ratta juurde kuigi tõesti lumi on ilus ja võiks muid harrastusi ka proovida.

 
At 16:23, Anonymous Anonüümne said...

Aga kust me teame et Padre praegu tehvandil võimsaid paaristõukeid ei kühvelda? Neljandat tundi järjest

 
At 18:12, Anonymous Anonüümne said...

Kus Boss on uhamas, seal sitakotid on nägemas. v.a. Moab, seal saab padre rahu nautida. Ja džiibimeestega sahkerdada.

 
At 19:06, Anonymous Anonüümne said...

Pole välistatud et Padre on juba septembrist saadik trenazööril paaristõukeid laksinud Suurel Mõõduvõtul saate karnumpsi nii et hoia

 
At 20:15, Anonymous Anonüümne said...

Seda me tõesti ei tea, 16:23, kuid vähemalt mulle ei hakanud Padre võimsad paaristõuked silma, tähendab, ei hakanud üldse mingidki tõuked silma.
Mulle tundub, et Padre on suusakommentaariumile väikse selgituse võlgu või mis, võhmamehed?

 
At 20:55, Anonymous Anonüümne said...

Haanjas üks tuhises võimsate paaristõugetega tõusu üles lumepilv järel. Täitsa Padre moodi ja kombe oli postimehe värvides. Kas oli veel nägijaid?

 
At 21:48, Anonymous Anonüümne said...

Märkasin ka kirjeldatud meest aga tuhises liiga kiiresti, Priidu moodi nõtke samm olih ja parklas seisis pacifica .... Nii et...?

 
At 22:23, Anonymous Anonüümne said...

15:21, suusa pealt ratta selga istumine on nagu noore neiuga ühte heitmine, kohe on selge, mida tuleb teha, kuidas tuleb teha ja kõik ka funktsioneerib tõrgeteta!

Aga vastupidi, rattalt suusale või jooksult suusale või millelt iganes suusale läheb ikka trenne enne kui õige tasakaal ja suusatunnetus tekib. Kusjuures paljud, nagu oleme kõik radadel näinud, ei omandagi nõtket ja liuglevat tehnikat kunagi, vaid raiuvad elu lõpuni.
Kui tuua paralleel eelkirjutatuga, siis oleks nagu ämmaga ühte heitnud, midagi ei taha töötada...

 
At 09:36, Anonymous Anonüümne said...

1. Aafriklane lõikas
2. Brittidel läks kett puruks
3. Pjedestaal oli valepidi
4. Britid tegid valestardi
5. Hollandlane oli kõige vanem. Nagu Padre siin piimahabemete hulgas.

JJ

 
At 10:00, Blogger Priit Pullerits said...

Tubli, JJ, üks on täiesti õige vastus ja teine on vaid pisut ühe detaili osas valesti. Kiitus, et keegi siin räägib ka asjast.

 
At 11:50, Anonymous Anonüümne said...

Mitte midagi ei saa aru. Rääkige eesti keel

 
At 13:34, Anonymous Anonüümne said...

Kus on kodumaise spordi mured ja rõõmud? See et brittidele oli pedestaal viltu on neile nabjõkkidele täitsa paras.

 
At 14:03, Anonymous Anonüümne said...

Lumi maas ja te nussite ajusid mingi mälupingutusega,pange suuska ja õhtul rodeot,....kuradi sitakotid.

 
At 14:45, Anonymous Anonüümne said...

14:03 asjalik kommemtaar, täitsa isakese taseme vääriline. Ole tubli kirjuta veel, sitakotid vajavad õpetavat sõna

 
At 16:00, Anonymous Anonüümne said...

Pärast suuska on väsimus suur ja mees vajub voodisse nagu puu nott, rodeo vajab nõtket liuglevat liikumist puskleva pulli taktika peent tunnetamist ehk jääb ära.

 
At 16:21, Anonymous Anonüümne said...

15:21 suusalt rattale minnes saab Emadepäeval tavaliselt 1:45-2:45 rattatrenne sooritama hakata, intensiivsust ja asendit ei piira, kere tugev. Olen paaril aastal proovinud suusatamise asemel pukis ja lumel sõita ja jõudu teha, sellega on mahv alla läinud ja kevadel 6-8 nädalat raisus. Selg jääb kangeks, põlved pukist hellad, kopsud kevadkarge õhuga harjutamata, nohu ligi. Müüsin rullikud maha ja ostsin suusavarustust manu, Zwuftitajaid ei kadesta. Võhmamees on meite kliimas ikka universaal.

 
At 16:54, Anonymous Anonüümne said...

Mitusada km. suusal meie "tuulelipul" välja juba panna on ja mis keksmise kiirusega?


Huu

 
At 18:20, Anonymous Anonüümne said...

Vihje peremehele. Soovita mõnel Tartu Postimehe noorreporteril külastada Vooremäge ja uurida nende kümnete ja sadade suusaraja rüvetajate käest, et mis tunne on? Mis tunne on terve perekonna ja koerte ja kelkudega jalutada keset suusarada, eriti klassikajäljes? Mis tunne on pika tõusu pealt vastassuunas kelkude ja lumelaudadega laskuda ja vaadata suusatajaid kui lollakaid, kes arvavad, et suusarada on mõeldud suusatamiseks? Ilgelt tahaks teada, mida need inimesed mõtlevad. Kui üldse. Ja mis tundega sellist lugupidamatust teiste suhtes oma järeltulijatesse edasi süstivad?

Või siis uurida raja haldajalt, et äkki on mõistlik üldse Vooremäel suusatamine ära keelata enne, kui mõnest lapsest või koerast üle sõidetakse.

 
At 18:25, Anonymous Anonüümne said...

15.21
Subjjektiivne ja veidi rumal jutt. Loomulikult suusataks. Loomulik on mul suusavarustus olemas ja ootas seda 2 nädalast lumist perioodi ,et siis jälle sõitma õppida. Tasakaal ja päkatõuge tagasi saada
Rumalat osa puudutab see et talvel pukki ja õues sõites 6-8. nädalat raisus on ja kindlasti ei ole see puki sõitki mingi kevadise nohu tekitaja. Suusatamisele panete liiga palju mõuvõimu, alale mida eestis üha vähem harrastada saab. Uju, jookse, kõnni rattasõidu vahelduseks.
p.s. kus sul kiiret harrastajana esimesed stardid niikui nii alles mai kekskelt.

Huu




 
At 18:44, Anonymous Anonüümne said...

Huul on õigus aga mis sala trenni Padre teeb et kevadeks teravas vormi tipus olla? Lükkab või libistab või sõtkub?

 
At 19:23, Blogger Priit Pullerits said...

Tähelepanu:

lisasin sissekandes esitatud viiele küsimusele ka õiged vastused! Nagu näha, käisid need küsimused isegi Huule üle jõu ja teadmiste.

 
At 19:51, Anonymous Anonüümne said...

Uhhuuul õpetab subjektiivselt kõndimisega osakestega samasse vormi saama ja koroova ajal tiiki ujuma, temast nüüd kilvale verstaposti! Paar halba talve ja juba antakse baaside leping letti, perearstile 30min liigutamist 10000 sammulugejaga ning vastu lastakse oma liha lodevaks-lõdvaks.

Sel talvel saab ikka 1000-2000km suuska kätte, suur muutuja on kevadlaager ja seis piiripunktides, Jõulumäega piirdudes teeb intensiivsemalt ja vähem kilomeetreid. Soomes-Rootsis tuleb kilomeetert topelt. Kodune kunstlumi karastab kah küllalt hästi, mõlemad on head variandid. Kahju, et ilm juba septembris maha laotada ei kannatanud.

 
At 09:41, Anonymous Anonüümne said...

19:51 näol tunneme õiget suusameest. Kiidame heaks!
Võhmamehed, palju suusakilomeetreid juba alla olete saanud, endal pea 150km.
Priit, sul, aee?

 
At 10:40, Anonymous MargusM said...

Millega tegeleb PP (19:23), mingi marginaalne nikerdamine oma üllitise kallal.
Samal ajal kommentaarium kräkib fundamentaalteemal kas panna ratta või suusaga.
Minge ja lihtsalt nautige võimalust suusad alla saada. Kui paari nädala pärast veel ka lumi maas küll siis tekivad ka panemise mõtted. Seniks mõnusat lipet!

 
At 10:44, Anonymous Anonüümne said...

Õige,mul 60.

 
At 11:21, Anonymous Anonüümne said...

On see nüüd vanadus või koroona, aga kahjuks on Priit pehmostunud. Lehitseb soojas toas kiiktoolis ajalooraamatuid, heietab vanadest aegadest ja korraldab mälumänge, selle asemel, et võimalust kasutada ja suusarajal panna, nii et lund lendab. Õnneks leidub siin veel isakesi, kes lugejaid õigele teele suunavad.

 
At 14:04, Anonymous Anonüümne said...

Palju päevas panna,et isakeseks saada

 
At 14:40, Anonymous Anonüümne said...

Tartus on juba teist aastat järjest keegi oma maasturi võimeid Dendro suusaradadel proovinud. Massinat kuskil silma ei hakanud, nii et sai hakkama.

 
At 15:49, Anonymous Anonüümne said...

Jahhh,Tartus kord käest ära,isakestest on sitakotid saanud ja Padre redutab kuskil,nigu oleks püksi sittunud.

 
At 18:10, Anonymous Anonüümne said...

Tähtis pole, et palju panna. Oluline on viljastava seemnega õigesse kohta pihta panemine. Vedamise korral võib kohe esimese laksuga isakeseks saada.

 
At 18:16, Anonymous MargusM said...

Isaks ja isakeseks saamine on erinevad kategooriad, ehk põhikoolis õpetatakse a' tänapäeval ei saa milleski kindel olla..

 
At 21:37, Anonymous Anonüümne said...

Suusablogi isakese fenomen on unikaalne ja erakordne nähtus mida juhtub inimkonna ajaloos haru harva, peamiselt üldse mitte.
Isakese austavas positsioonis on käputäis kõrge intellekti tasemega mehi kelle kohta võib öelda et nad on kingitus eesti rahvale ja maarjamaale. Kompromissitu isamaalisus, kuum etnilise kreugeniteedi järgimine, ja palju muud nagu tõearmastus, lahkus, hingesuurus, avar pilk, valmidus harida lödipükste halli massi ja kindlasti ka Padre autoriteedi kummardamine mis lõppes Padre süü läbi 2020 kevadtalvel ja põhjustas suurima kriisi sblogi ajaloos lõhestades kogukonna rahvusliku eetose ja tallas jalge alla ühise väärtuse. Peame olema õnnelikud et astume sama maakamarat mida tallab isakeste jalg ja hingame sama õhku.

 
At 22:00, Anonymous Anonüümne said...

Ilus 21:37! Pisar tuleb õnnest silma. Oleme õnneseened.

 
At 22:35, Anonymous Anonüümne said...

Teil, sitakottidel, on siin tõesti vedanud.

 
At 23:33, Anonymous Anonüümne said...

Mehine sõna kah isakeselt 22:35. Milline au ja vedamine.

 
At 23:38, Anonymous Anonüümne said...

Üks isalik õpetussõna kah neile kes üritavad isakeste raskel ja ohtlikul teel sirge seljaga õiget asja proovida - kui paugutad, pea meeles: Alkohol ja ilutulestik ei sobi kokku, toesta toode korralikult , hoia ise eemale ja ära kunagi kummardu ...

 
At 00:26, Anonymous Anonüümne said...

Suured sõnad 21:37 ja väga võimalik et kõige semiootilis seksuaalsem analüüs mis tänaseni esitatud. Eriti see eetose ja rinnus loitleva vabaduse tõrviku osa

 
At 00:55, Anonymous Anonüümne said...

Enne minu rinnus loitlema ei löö kuni Padre ja isakesed rahupiipu pole popsutanud ei saa minu ing asu ega rahu.
Andrus, aus sitakott

 

Postita kommentaar

<< Esileht