reede, detsember 02, 2022

Pullerits: Kas iga väikse trauma pärast tasub võistlusest loobuda?

Kui õpetajana töötav Maris Kaarjärv, kes on tulnud cyclocrossis veteranide Euroopa meistriks, alustas osalemist olümpiakrossi (XCO) võistlustel, olid rajad märksa lihtsamad, kui nüüd, mil tuleb valmis olla hüpeteks ja suurte kivide vahel ukerdamiseks. Neljakümnendates eluaastates pole lihtne nende muutustega kohaneda, tunnistab ta.

Neli aastat tagasi Rakveres suutis Kaarjärv esimest korda läbida raja mööda A-liini ehk kõige otsesemat, kuid samas kõige riskantsemat trajektoori. Paraku lõppes tema võistlus teisel ringil. Ühes keerulises kohas tõmbas ta liiga järsult pidurit ning... lendas näoga otse vastu kivi. Esimene mõte, mis peast läbi käis: «Kas siin lõpetangi?»

Veri ninast jooksmas, läks ta finišialasse arsti juurde. Arst soovitas minna otsejoones Rakvere haigla  EMOsse. Kaarjärv mäletab sealsete arstide reaktsiooni: «Kui rõve! Päris kole pilt!» Nahk oli ninalt maas. Röntgenipilt näitas ninaluu murdu. 1. septembril ei söandanud ta kooligi minna – pelgas enda sõnul, et lapsed ehmatavad teda nähes surnuks.

Aga juba kahe päeva pärast istus Kaarjärv taas ratta selga. Kuus päeva hiljem osales Jõulumäe rattamaratonil. Tõsi, seal, kus rada raputas, oli tunne vastik: «Nagu nõelad jooksid ninas,» kirjeldab ta. «Hingata sain vaid suu kaudu.» Sellegipoolest oli ta naistest kiireim.

Kaarjärv oli hiljemgi luumurruga võistelnud. Hobune astus tal väikse varba luu katki. Kümme päeva hiljem osales ta Eesti meistrivõislustel cyclocrossis. «Kui läheb võistlemiseks, ega sa siis enam midagi tunne,» ütleb ta.

See on üks kasulikke tõdemusi – et iga väikse trauma pärast ei pea võistlust ära jätma – mu järjekordses loos ajakirja Ma Olen Jalgrattur endanimelises rubriigis «Pullerits tutvustab harrastajate õppetunde». Rattaajakirja selle aasta viimases numbris leiab ka sellised lood:

Rein Taaramäe räägib Vueltast, enne kui koroona selle talle katkestas;
Janika Lõiv, kelle hooaeg käis üles-alla, otsib uut profitiimi;
viis Eesti rattaharrastajat räägivad oma muljetest Gran Fondo maailmameistrivõistlustelt;
kolm päeva kruusa ja kive Rootsi graveli kuningriigis – gravel kogub populaarsust;
Haanja100 – pikk teekond peast veidi imelikele;
mägiteede kuninganna Stelvio vallutamine;
rattakohtunike sarjas räägib Kuldar Põder;
kokkuvõte Ampleri tiimi aastast, mis sai hindeks kolm tugeva plussiga;
ootamatult meie seast lahkunud spordi- ja olümpiamuuseumi teadur Kalle Voolaid kirjutab Sergei Utotškinist, Odessa lendurist, kes oli ka kõva jalgrattur;
ja see pole muidugi kõik...

Ajakiri jätkab ilmumist ka uuel aastal, kinnitas mulle selle toimetaja Vahur Kalmre. Kellest või millest võiksin teile seal kirjutada?

Foto 1: Maris Kaarjärv kivisel laskumisel mõni kilomeeter enne kukkumist, mille tagajärjel murdis ninaluu. Foto autor: Marius Kaarjärv
Foto 2: Maris Kaarjärv jooksmas Itaalias poris Euroopa meistritiitli poole. Foto autor: Mari-Liis Mõttus
Foto 3: Maris Kaarjärv saamas jahutust pärast sõidu lõpetamist tänavu Tšehhis maastikurataste maratoni EM-il. Foto autor: Marius Kaarjärv
Foto 4: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur esikülgede kollaaž. Foto edastas Vahur Kalmre
Foto 5: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur tänavune viimane, kokkuvõttes aga juba 35. number. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre


14 Kommentaarid:

At 13:24, Anonymous Anonüümne said...

Kuna ma ise rattur ei ole, siis ajakirja ostma ei hakka. Loodetavasti ei propageeri sa seal seda, et vigastuse korral tuleb süüa enne võistlust ja selle ajal ibuprofeeni, diklofenakki või muid NSAIDe.
Kui vigastus lubab ilma nende rohtudeta võistelda, on see ok, võistle aga. Kui aga ei luba, siis peab tõsiselt hindama, kas äkksurma, südamelihase infarkti ja neerupuudulikkuse risk on seda potentsiaalset suurt võitu väärt.

 
At 18:29, Blogger Priit Pullerits said...

Suusatalv pole õieti alanud, aga juba algas kompra sissevool.

Kes on käinud Tartu maratoni rajal, see teab, et lund on rajal piisavalt, aga põhi on tegemata, pressimata, allpool kõik niiske ja märg. Et miks? Kas rajatraktor katki? Ei. Rajameister Assar Kütt lahkunud? Ei veel.

Allikas rääkis, et asi olla kütuse kokkuhoius. Miinus (finantsilises mõttes) on varasemast sees ja nüüd iga euro arvel. Aga kas siis häid sponsoreid pole, kes võiks aidata?

Oi-oi, kui te vaid teaksite, kui palju elab Tartu maratoni raja ääres mehi, kes käivad suusatamas ja armastavad suusatada ja kel raha rohkem, kui mul ja teil kokku. Aga nimesid paluti mitte nimetada, sest kui nimetaks, oleks kõigile kõik selge - mõned mehed ei vaja ikka üldse tutvustamist. Ja nad on valmis ka raha alla panema - ja on Eesti sporti küllaga pannud ja panevad praegugi, aga nad ei afišeeri seda üldse -, et Tartu maraton saaks peetud. Miks nad siis pole pannud?

Aga vaat sellepärast, et siin lähevad paljud suusad risti, sest mängu tuleb isiksuste sobimatus. Mõni mees, kes väga abi vajaks, olla aastatega väga muutunud: mulle seletati, et ise abi küsima ei lähe ja seda abi, mis vahenduse kaudu tuleb, ka vastu ei võta, vaid kõlbab ainult see abi, mida talle tullakse pakkuma (sic!) - vaat nii kõrgel on egolatt.

Hüva, ma olen teile nüüd pikalt rääkinud ja olete saanud maitse suhu, aga et konkreetsemaks minna, on vaja teha reporteritööd juurde. Igatahes on oodata lähiajal huvitavaid arenguid, sest see ülevaade, mille täna asjast sain, oli ikka üksjagu jahmatav ja pani silmi pööritama, milline võib ikka olla mõne mehe iseloom. Lühike kontrollkõne Norrasse näitas, et see, mis mulle räägiti, ei ole põrmugi alusetu jutt. (PS: Kuhu kadus üleöö paar aastat tagasi Arvi S.?)

Isu tekitamiseks nii palju, et üks mees, kellest Tartu maratonil väga palju on sõltunud ja kes on vaikselt, kuid üliprofessionaalselt oma asja ajanud, sageli ka öösel, olla öelnud, et kui asjad nii edasi lähevad, nagu seni on läinud, siis ega tema ka Tartu maratoni rajal surema pea. Mõistate?

Edasiarendused ja lisainfo teretulnud!

 
At 18:53, Anonymous Anonüümne said...

Kas Padre plaanib sel aastal Suurel Mõõduvõtul suusad joonele panna?

 
At 19:01, Anonymous Anonüümne said...

Vanad vingamehed Priit P ja üks teine mees on jälle karvupidi kokku minemas. Blogi kogukond kiidab tõe ja õiguse väljaselgitamise heaks. Ammu pole korralikku andmist enam olnud!

 
At 20:11, Anonymous Anonüümne said...

Peaasi et rohkelt komprat välja ujub siis on kõik hästi. Ja pikantseid üksikasju veel parem.

 
At 03:35, Anonymous Anonüümne said...

Ma sain eelmisel aastal Lõuna-Eestis detsembris lume all taimi ümber istutada, maa oli nõnna pehme. Mis sa teed, kui külm tuleb alles koos lumekihiga? PriitP, see küsimus on sulle. Kas rajameister peaks esimese lume rajalt maha varjama, kui pakane pole Kanadale muidu ligi saanud?

 
At 03:35, Anonymous Anonüümne said...

kamarale, mitte Kanadale

 
At 08:53, Blogger Priit Pullerits said...

03:35, nii võite teoretiseerida ja väita, kui te konkreetseid üksikasju ja tagamaid ei tea. Paraku pole te jutul tegelikkusega midagi pistmist.

 
At 11:50, Anonymous Anonüümne said...

Talvine laulupidu saab lume kehva talve korral 30-40000 lisa euroga. Sellega saab detsembrist aprillini kestva kunstlumega ringi Tehvandi radade laugel osal pikkusega 6-7 km. Tartu maratoni au, mõistus ja südametunnistus herr Kelk arvab, et summa võiks pretensioonikate ärikuulide asemel tulla kohalikult omavalitsuselt, riigilt ja Klubilt Tartu Maraton. Seega meilt kõigilt. Teeme ära?
https://tartu.postimees.ee/7661777/tartu-maratoni-korraldajad-on-valmis-igaks-ilmaks?cx_testId=18&cx_testVariant=cx_1&cx_artPos=0#cxrecs_s

 
At 13:19, Anonymous Anonüümne said...

Ainult lollid annavad talvel lume tootmiseks raha peale. Kindel ei!

 
At 21:29, Anonymous Anonüümne said...

Olen 13.39 nõus, samamoodi ainult lollid teevad ka paarisuhtes kõrvalhüppeid v muud sorti vangerdusi.. kui kõik see tahe ja energia pandaks paarisuhtesse siis ehk oleks hoopis pereelu harmoonilisem.
Küsige Priidult..

 
At 12:16, Anonymous Anonüümne said...

Ka Kägu teab sellistest asjadest nii mõndagi...

 
At 16:08, Anonymous Anonüümne said...

Kuule Priit, miks nimetad euroopa meistrit veteraniks? Meister on meister. Veteran on sõjaväeline termin ja ei ole kasutatav naiste kohta tsiviilspordis inimese kohta, kes pole sõjaväeski teeninud. See, et eestlased suvaliselt termineid kasutavad, ei anna ajakirjanikele õigust valet masspublitseerida ja propageerida. Lepime kokku, et eliidist välja lennanud on lihtsalt meistrite klassis nagu mujal maailmas on kombeks neid nimetada, eks!

 
At 08:26, Anonymous Anonüümne said...

Priit elab vene kultuuriruumi mõjualas, sellepärast ka "veteran" jm vene väljendusviisid.

 

Postita kommentaar

<< Esileht