kolmapäev, november 15, 2023

Pullerits: Miks Eesti rattaajakiri ilmumise lõpetab?

Agnes Kukk (fotol vasakul), perefirmana tegutseva Spordipartneri rattapoe üks kahest omanikust, on vahetevahel näinud võistlustel inimesi, kellel jõudu ja jaksu jagub, aga tehnilistest oskustest jääb vajaka; või valivad nad riskantses kohas liiga suure kiiruse; või sõidavad hulljulgelt.

Sellistest püüab ta eemale hoida.

Ühel maastikurattavõistlusel, kus rada oli enamasti liiva-savi-kruusane, sõitisid vahetult Kuke ees mees ja naine. Rada pööras täisnurkse kurviga asfaldile. Kukk aimas ette, et midagi seal juhtub, ja jättis nondega väikse vahe sisse.

Juhtuski. Mees ja naine valisid ilmselgelt vale kiiruse ja trajektoori ning kukkusid kruusa-liivakihiga kaetud kurvis külili. Oleks Kukk neile tihedalt tuulde hoidnud ja eesolevat rada oma pilguga mitte hinnanud, juhtunuks temaga tõenäoliselt sama.

Õppetund: ära jälgi ainult eessõitja rehvi, vaid vaata ette ka rada ja võimalikke takistusi, et ei juhtuks ootamatusi. «Alati ei vii ainult kiirus finišisse,» sõnab Kukk.

See on kõige viimane õppetund minu kõige viimasest loost omanimelises rubriigis «Pullerits tutvustab harrastajate õppetunde» kaheksa aastat ilmunud ajakirja Ma Olen Jalgrattur kõige viimases numbris. Kokku kirjutasin 40 numbrit ilmunud rattaajakirjas harrastajatest 36 lugu. Minust rohkem lugusid avaldas väljaandes ainult selle peatoimetaja Vahur Kalmre.

Millest siis ajakirja viimane number (kaanepilt paremal) veel kirjutab?

Rein Taaramäe abikaasa Hanna Taaramäe (fotol all vasakul) kutsus naised rattaga sõitma. Ja naised tulid! Lisaks annab Hanna Taaramäe algajaile nõu, kuidas valida esimene ratas.

Alo Lõhmus proovib rattakulleri tööd ja näeb linna uudse nurga alt.

Tartu2024 Cycling Teami aasta kokkuvõte: keerulisel aastal saadi UCI võit ikkagi kätte. Järgmise aasta koosseis on ka kirjas.

Kaks Eesti meest väntasid ligi seitse päeva kiviste teedega Balkanil: nad osalesid Trans Balkan Race’il.

Rattavõistluste korraldajate sarjas räägib seekord Enno Eilo.

Bolti kaasasutaja Martin Villig kirjutab endast ja jalgrattast – Tallinnas ei ole kehva rattailma!

Intervjuud trikiratturite ameeriklase Reed Starki ja eestlase Liis Lokiga. Stark ütleb, et sihile viib kirg, pühendumine ja iga päev 13 tundi skate-pargis.

Paula Palmiste naudib BMX-krossis adrenaliini.

Hirmul on suured... rattad. Lugu linnas jalgrattaga sõitmisest ning kuidas rattureid ja linna püütakse hirmutada.

Miks siis rattaajakiri, unikaalne ühele spordialale ja harrastusele pühendatud väljaanne Eestis, ühtäkki ilmumise lõpetas? Kalmre (vasakpoolsel fotol vasakul) saatis oktoobri lõpus kaastöötajaile sellise kirja:

«Saatsin just trükikotta 40. numbri, mis ilmub 3. novembril. Toimetaja avaloole panin seekord pealkirjaks «Oli äge aeg», et natuke vaadata tagasi. Oli tõesti äge aeg, ajakirja tegijatele kohe kindlasti – Eesti jalgrattaseltskonna eriilmelisus sai igatahes selgemaks. Teie kõigi abiga.

Paraku jääb see novembrinumber viimaseks ning järgmisel aastal rattaajakiri enam sellisena ei ilmu. Majanduskeskkond on läinud järjest keerulisemaks – ja paistab, et läheb veelgi –, nii on sellise ajakirja väljaandmise kulud muudkui tõusnud, tulud seevastu on aga järjest kahanenud. Kriitiline piir tuli kätte ja nii tuli teha otsus. Väiksemaid märke lõpetamiseks oli teisigi, mis viisid sellise vältimatu otsuseni.»

Minu poolt aitäh kõigile harrastajatele, kes usaldasid minu vahendusel ajakirjas oma kogemusi jagada. Ainult üks harrastaja, väga tugev ja spordiringkondades tuntud harrastaja, ütles mu ettepanekule lugu teha ära. Kõik teised olid nõus, paljud isegi üllatunult nõus, et kas nad ikka oma tulemuste ja taseme poolest n-ö kvalifitseeruvad. Kvalifitseerusid küll! Veel kord – aitäh teile!

Foto 1: Agnes Kukk cyclocrossi võistlusel. Foto: Agnes Kuke erakogu
Foto 2: Maastikurattur läbimas vett. Foto autor: ZumaPress.com/Scanpix
Foto 3: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värskeima ja ühtlasi viimase numbri esikaas. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre
Foto 4: Rein Taaramäe abikaasa Hanna Taaramäe Rein Taaramäe pressikonverentsil Autospiriti keskuses juunis 2016. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Vahur Kalmre (vasakul) ja Jaan Kirsipuu 2021. aasta mai lõpus Tartu Grand Prix' finišialal Kuradisilla all. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Jüri Ratase rattavõistluse stardi ootel Pirital 27. augustil. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

18 Kommentaarid:

At 18:23, Anonymous MargusM said...

Hmm, huvitav postituste kokkusattumus, täna teatati et ka GCN+ lõpetab.. pool maailma on kurbuses.

 
At 19:00, Anonymous Anonüümne said...

Elustiili meedia saab toimida vaid suurema äribrändi osana. Uus majandus. Üksikute huntide aeg on ammu läbi. Muidu teeks ka Priit raha ainult oma blogiga.

 
At 19:06, Anonymous Anonüümne said...

Kas see on positiivne või negatiivne asjaolu, et hinguse minevas ajakirjas oli produktiivseim ajakirjanik Padre?

 
At 20:07, Anonymous Kägu, kehakultuurlane said...

https://sport.postimees.ee/7898430/valgevenesse-kolinud-norra-laskesuusakuningas-siin-pole-sojast-uhtegi-marki?fbclid=IwAR3XigrdLHZIfMarerqYjOgsIKLt8sdD1k4MnpWeo07zIM17-vdNrmBlMkI.
Taas üks sportlane, kes tuleb tühistada või putini trolliks tembeldada.

 
At 20:10, Blogger Vahur Kalmre said...

19:06. Tegelikult on sellele lihtne seletus. Pulleritsul (või kuidas te teda siin kutsute) oli ajakirjas oma rubriik, mida tuli täita, ning väga järjekindla tegijana vedas ta selle välja. Loomulikult on see positiivne ja õppimist-järgimist väärt asi.

 
At 20:17, Anonymous Anonüümne said...

Kui see oleks negatiivne asjaolu, siis sulgemise asemel poleks ainult Priidul vaja sinna kirjutada. Siililegi selge. Eks Eestis sellise kahuriga paugutamine on kui pärlite sigadele loopimine.

 
At 20:41, Anonymous Anonüümne said...

Padrele (suusablogi kogukonna hellitusnimi peremehele) panustamine - ja teisti ei saa ju seda võtta, kui mehel on oma rubriik ja ta kirjutab kõige rohkem artikleid - võis olla ka viga. Veale viitab ju see, et ajakiri ei vedanud sellisel kujul välja.

Hea küll, tänan hr Kalmret tema ettevõtlikkuse eest! 40 numbrit jalgrattajutte on kiitust väärt! Kuidas edasi hr Kalmre? Ma oletan, et mõningaid mõtteid on. Näites Newsweekis, kus Padre samuti oli, läks struktureerimisele - paberilt digisse -, aga püsib edasi.

 
At 21:23, Anonymous Anonüümne said...

Kägu, kui sa armastad Valgevene KGB-last, siis sa kõneledki kui Björndalen. Kui sul oleks abikaasaks võluv Anna Chapman, siis sa laulaks tema laulu, kui ei taha mürgitatud saada.
Valgevene on platvorm Ukraina ründamiseks. Tiblad said Valgevenest suunatud ründe teatavasti pähe. Löödi mättasse, löödi taganema "soodsamatele positsioonidele". Wagneri kõrilõikajad ja sadistid, kes pesitsesid mõni aeg peale mäsu Valgevenes, on samuti peamiselt rindel tagasi või mujal. Ukrainlased teevad ründeid sõjaobjektidele. Mõningaid aktsioone korraldavad partisanid. Norrakas ei pruugigi neist teada, ja lõppude lõpuks oskab ju Darja nõu anda, millal mida öelda ja millal mitte öelda. Sa nõukogude inimesena saad sellest suurepäraselt aru. Tühistamine on nii woke, häbi, Kägu!

 
At 22:22, Anonymous Anonüümne said...

To 21:23 Lugege "1984" ja ärge plärage rohkem!

 
At 22:43, Anonymous Anonüümne said...

Kägu, "1984" on loetud, kas teie sellest aru saite? Te kuulate seda vist Nõmme Raadiost?

 
At 09:04, Anonymous Anonüümne said...

https://sport.postimees.ee/7898613/puma-ajas-tanakut-testikatsel-segadusse-mida-voib-oodata-rallilt

 
At 09:21, Anonymous Anonüümne said...

Tänak peaks Padrelt nõu küsima. Kel on kel pole kogemust võimsa kaslasega.

 
At 10:02, Anonymous Anonüümne said...

Palju tõsisem lugu Priidult on siin

https://www.postimees.ee/7898525/kaitseeksperdid-muretsevad-eesti-voime-parast-droonide-sojas

 
At 10:48, Blogger Vahur Kalmre said...

20:41 Sellest teisest poolest. Mine tea ..., nagu lõppes viimases numbris toimetaja jutt, ning mitmeid varasemaid lugusid panen nüüd järjepanu ka jalgrattur-veebi üles, aga see pole see. Minu hing on ikka väljaandes, mida saab käes hoida, millel on algus ja lõpp, mis on üles ehitatud sisule ja visuaalsusele, mis on üks tervik, kus ilmuvad suured ja kõnekad fotod (mitte 76-sed galeriid), mida saab lugeda, nii et terve lugu on samas silme ees ... Muidugi-muidugi, saan aru, et tulevik, et mitte öelda olevik, on paraku muus ja ajaga tuleks kaasas käia ning et kõrvuti olles - ajakiri ja veeb - saavad nad üksteist täiendada, aga ainult veeb ..., kui tsiteerida filmiklassikuid, I'm too old for this s---. Vist.

 
At 11:43, Blogger Priit Pullerits said...

Jah, nii on, Vahur! Veebi kõik kõike üles panna, alates mustast materjalist ja lõpetades pooliku materjaliga, rääkimata poolpidustest materjalidest ja lausa käkerdistest. See, kui pead materjali ära vormistama, annab ikka tööle hoopis teise mõõtme - lõpetatuse. Enne kui trükiväljaandes midagi avaldad, hoolitsed selle eest, et teos oleks tõesti korralikult valmis. Veebi lihtsalt viskad midagi üles ja käib kah. Ja sinna võib asju lõpmatuseni panna, nii et kõik mattub kõige alla. Selle kohta on sellie ütlemine: veebi ühishaud.

 
At 13:29, Anonymous Anonüümne said...

No ei saa nõustuda paberi ülistamisega. Paber on eilne päev, petlikult hea,
eilne päev ehk parandas vead. Eilne päev maha meist jääb, sest me kõik oleme homsesse teel. Hakkame vaatama lähemalt seda paberimajandust. Kas ahiküte on tänapäeval ok? Ei, see on eilne päev ja keegi seda ei igatse. Isegi Priit süütab pliidi all tule vaid mõni kord aastas. Aga millega süütab, kas Postimehega? Pigem salaja mingi muu päevalehega, et keegi seda toimingut ei näeks. Igatahes paber on pigem romantika jaoks, et loed, kärtsutad kokku ja vormistad selle tulehakatuseks. Mis on paberi puudus? Kui seda koguda, siis ei mahu paberi sisse õige pea ära. Kui soovid leida miskit väärtuslikku, siis millisest 40-st Jalgratturi numbrist sa seda otsima hakkad, mökk mökk, kes seda teab. Siit tulebki paberi iganenud olek välja. No ei leia seda mida vaja, muudkui lappa ja lappa. Tänapäeval on isegi eelmise sajandi alguse eriala ajakirjad ära digiteeritud ja loetavad moblas, kõik indekseeritud ja otsitaval kujul. Näete pointi dinosaurused? Kui kunagi peaks midagi olema vaja väärtuslikku leida, siis on see ainult otsingusõna kaugusel moblas. Parimad assistendi tarkvarad pakuvad seda sulle ka ainult suuliselt küsides. Seega jah, ilus on kui vormistate kõik ära aga tehke seda parem elektrooniliselt no näiteks pdf-na. Isegi selle omandamine üle neti on raha eest vaid sekundite kaugusel.

Veel üks asi. Isegi kui jääme vana aja usku ja kogume makulatuuri, siis kuhu me selle paneme, riiulisse või hoiukasti või hunnikusse? Kõige odavam on hunnik. See tahab ainult põrandapinda. Mis maksab aga põranda ruutmeeter tänapäeval? 3600€/m². Lisaks veel ligipääs, disain. Kiiresti lappab kulu üles. Kas ajakiri on ikka nii väärtuslik, et sellist toapinda kulutada nii, et see huvipakkuv artikkel leitav oleks? Arvutame. 40 numbrit ajakirja maksab 200€, aupaklik stand sellele maksab 63€ ( https://www.bonami.ee/p/must-metallist-ajakirjade-riiul-tower-yamazaki ), põrandaalune pind sellele maksab 162€ (25cm*21cm*3600€/m²). Kokku infra 225€ ja ajakiri 200€. Samas kui jätta trükikulud ära, siis oleks e-ajakiri sutsu odavam ja säästaks kinnisvaralt ja säilituskuludelt. Ajakirja ständi asemel saad suurema telekaekraani muretseda, et vanema inimesena mugavam seda kõike vaadata oleks.

 
At 13:56, Blogger Priit Pullerits said...

Korralik argumentatsioon, 13:29. Raske on vastu vaielda.

Aga kas ma loen Newsweeki digis? Ei loe. Kas ma loen U.S.News & World Reporti veebis? Ei loe. Kui need ilmusid paberil, lugesin neid kaanest kaaneni, ausõna. Kas loen Vanity Fairi veebis? Ka ei loe. Ikka võtan ajakirja kätte, praegugi on üks voodi kõrval laual. Veebis pole Vanity Fairi kunagi lugenud ega tõmba ka lugema.

 
At 14:09, Anonymous Anonüümne said...

Priit, kas sa kirjutad krihvliga ja assistent trükib siia blogisse ümber?

 

Postita kommentaar

<< Esileht