teisipäev, november 07, 2023

Pullerits: Milline imeline tublidus!

Kui tähtis on ikkagi sisemine sitkus! Et nii paljudest madalseisudest välja tulla. Kriitilistest madalseisudest.

Juulikuu algas sellega, et pidin meie pere kääbusšnautseri Candy (fotodel; täisnimega Morgensilber Eye Candy), kel siis oli vanust 14 ja pool aastat, sõidutama Eesti Maaülikooli väikeloomakliiniku emosse. Kõõksus ja oksendas. Arstid jätsid ta ööseks jälgimisele. Ma ei salga, et meil oli hirm, mis saab. Järgmisel päeval ütles arst, et maksanäitajad on 20 korda üle normi ja määras antibiootikumid. Too visiit maksis üle kaheksasaja euro, aga ma ei kurda – saime vastuse ja saime hakata ravima.

Antibiootikumide kõrvaltoime oli oksendamine, mida tuli teiste ravimitega pidurdada. Kord Kagu-Eesti nurgas viibides pidin Võrru loomaarsti vastuvõtule sõitma, et oksendamist pidurdav süst lasta teha.

Antibiootikumid võimendasid väidetavalt probleeme hammaste ja igemetega. Nende puhastamine oli riskantne, sest nõudis üldnarkoosi. Ühest narkoosist aastaid tagasi, kui oli vaja eemaldada kaks sapikivi, oli väljatulek juba niigi raske ja muret tekitav.

Umbes kuu aega hiljem, kui maksanäitajad juba paranesid – selle kindlaks tegemiseks tuli teha mitu vereproovi –, kadus töönädala lõpus Candy ühest tagumisest jalast järsku jõud. Nii kui keeras, kukkus tagaots maha. See oli väga hirmutav, tundus fataalne. Tartus spetsialisti vastuvõtule niipea ei saanud – järjekord oli väga pikk. Saanuks Tallinna uue nädala algul. Seal soovitati telefonitsi kindlasti ja ruttu tulla, sest sellised hädad pidavat kiiresti progresseeruma.

Kuid juba järgmisel päeval näitas Candy, et tahab ja saab käimisega ikkagi hakkama. Vedas nõrgenenud jalga küll pisut järel, nii et küüned kraapisid mööda maad, aga oli täis tahtmist käia. Iga päevaga läks jalg iseenesest paremaks. Aga asemele tuli üldisem nõrkus, nii et kui viimaks mitme nädala pärast ortopeedi-neuroloogi vastuvõtule saime, olime taas valmis halvimaks.

Ortopeed-neuroloog vaatas Candy üle ja ütles, et liigeste ja närvide probleemi küll ei ole, et arvatavasti oli jala probleem põhjustatud trombist vms-st. Ta oli konsulteerinud südamearstiga ning soovitus oli, et tuleb anda valuvaigistit Gababentini ning alustada ka Sildenafiliga (kuuajaline kuur 173 eurot), mis on meestel teatavat funktsiooni võimendav ravim, ent mille kõrvaltoimena olla avastatud ka positiivne mõju südamele.

Pööre paremuse poole oli augusti lõpus taas kiire. Candy muutus jälle aktiivsemaks ja innukamaks. Saime aja ka Eesti väidetavalt parima väikeloomade südamearsti juurde, kes vaatas ravimi mõju üle ja seletas selle toimet ning reguleeris doose. Jah, ta ütles ka otse, et Sildenafili kõrvalmõju on see, et vesi hakkab kogunema tasapisi kopsudesse.

Mu lisamure oli see, et septembri teises pooles pidin ju sõitma kaheks ja pooleks nädalaks Ameerikasse. Pole kerge pidevat ravi ja hoolt vajava koeraga üksinda kodus hakkama saada. Seda enam, et Candy oli hakanud juba kevadest saadik kella viie ja poole kuue ajal üles tõusma, et välja minna ja süüa saada. 

Minu Ameerikas oleku ajal tõstsid arstid Candy kaalu (7 kilo ja pisut peale) arvestades mõlema ravimi doosi maksimumini. Tulemus oli see, et Candy sai tugeva noorenduskuuri. Hakkas koguni taas jooksma. Aga arstid ütlesid ka, et see efekt kestab umbes kaks kuud.

Ligi kaks nädalat tagasi pidime taas emosse minema – olime seal varemgi korduvalt käinud –, sest toit ei tahtnud sees püsida. Olime küll toitmist päeva peale hajutanud, aga see ei aidanud. Saime kahed uued ravimid, mis aitasid kõhu viie päevaga korda. 

Aga ühel hommikul oli Candy ikkagi loid, ei tahtnud üles tulla. Ei tahtnud süüa ega välja minna. Taas kõne kliinikusse, nüüd juba küsimusega, millal saab teha viimase visiidi. Järgmisel päeval ei saanud, sest soovisime, et seda kõike teeks Candy peamine raviarst. Saime aja ülehomseks. Aga juba sama päeva õhtul tuli Candy endasse ning oli järgmisel päeval veel parem ja ülejärgmisel samuti. Tühistasime viimase visiidi.

Kuidas ma hindasin, et tal oli parem? Välise oleku järgi mõistagi, aga ka selle järgi, kui pikalt ja palju ta õues jalutab. Olin nimelt jaanuari lõpust, kui hakkasid ilmnema esimesed selgemad vananemise märgid, temaga õue minnes alati pannud tööle ka Strava, mis fikseeris, kui palju ta liigub. Päevas käisin väljas temaga tavaliselt viis korda (mõnikord ka kuus), pikematel päevadel küündis kõikide jalutamiste aeg pooleteise tunnini, väga headel päevadel üle selle. Palju sõltus ka ilmast: vesine ja tuuline ilm Candyle ei meeldinud. Pikemal ajajoonel neid andmeid vaadates sai seisundit ja võimekust vägagi hästi ja objektiivselt hinnata.

Maaülikooli väikeloomakliiniku veterinaararstide kohta ütlen ainult parimaid ja tunnustavamaid sõnu. Emos käies oli iga kord uus arst, kes parajasti viibis valves, ent iga arst, kes Candyt vaatama tuli, oli eelnevalt lugenud läbi tema haigusloo ning oli kõigega kursis, nii et kordagi ei pidanud seletama, mis varem on olnud ja mida varem on tehtud. Teiseks, kõigi veterinaararstide suhtumine oli äärmiselt hooliv, põhjalik. Nad tegid oma tööd tõepoolest südame ja pühendumisega, isegi armastusega, nad tõesti püüdsid aidata – ja aitasid ka!

Üleeile, pühapäeval, oli Candy väga tubli. Ta jalutas väljas kokku lausa kaks tundi ja 20 minutit, kõndis selle ajaga maha ligi kolm kilomeetrit, mida oli viimaste aegadega võrdluses väga palju. Söögiisu oli hea, õhtul ei jõudnud teda ära toita. Tahtis muudkui veel ja veel.

Eile hommikul, kui õue läks, ütles Candy, et ta rohkem ei taha. Ütles ja näitas seda väga selgelt. Olin alati mõelnud ja olime kodus kokku leppinud, et meie ülesanne on ära tabada see õige hetk – et see ei oleks liiga vara, aga et me ei jääks ka liiga hiljaks. Nüüd saime aru, et see kardetud päev on suure tõenäosusega käes.

Emo arst, kes konsulteeris eile õhutpoolikul veel Candy raviarstiga, ütles, et rohkem ei ole meditsiinil võimalik aidata. Mida me tegelikult niigi teadsime. Aga sellistel hetkedel tahad, et keegi pädev seda kinnitaks.

Hoidsime armsat Candyt süles, kui ta rahulikult läks. Ta sai minna vaikselt ja väärikalt.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits

74 Kommentaarid:

At 11:15, Anonymous Anonüümne said...

Saime siit taas kinnitust, kui mannetu on tänapäeva meditsiin. Kellegi piinade pikendamine on põhiline, mida ta suudab. Noored mehed, hoidke oma tervist, siis ei pea te seda hiljem hakkama endale tagasi "ostma". Muide, loom oleks võinud väärikalt lahkuda juba mõned kuud varem. Oleks jäänud hulk raha rahakotti alles ja loomal vähem piinelda. RIP.

 
At 11:29, Blogger Priit Pullerits said...

See on küüniline kommentaar. Nutta taga raha - kui madalale võib laskuda! Teiseks, kõik need ravid aitasid. Candy elukvaliteet paranes silmanähtavalt iga kord. Ta oli tubli lõpuni välja, armastas väljas käia, nuusida, jõi korralikult, sõi korralikult, tundis rõõmu meie seltsist kuni viimase täispikkuses elupäevani. Loomulikult oli meile kohe algusest, suvest saadik selge, et ega teda raviga uueks ja nooreks tee. Aga jätta aitamata, kui see on võimalik!... Te soovitate siis, et kui inimesel mingi häda tuleb, siis mitte ravida, vaid lasta endale kohe kuul pähe või end ära uputada või mürgitada?! Nagu kirjutasin, jälgisime kogu aeg, et millal on õige aeg, et mitte kiirustada ja mitte hiljaks jääda. Ütlesin juba suvel, et küll ta ise meile märku annab, kui on õige aeg, kui ta tahab minna. Andiski. Olen veendunud, et tabasime selle hetke ära ideaalselt.

"Tänan" teie küünilise kommentaari eest sellises olukorras.

 
At 12:01, Blogger Pärtel said...

Tunnen kaasa, Priit! Koerad - ja eriti just kääbusshnautserid oma ülima emotsionaalsuse ja kiindlikkusega - poevad täielikult südamesse ning mina mõistan küll, miks koeraomanik on valmis nii palju vaeva nägema ja kulusid kandma, et loomakese elu natukenegi pikendada. Uskumatu ka, kui ruttu on aeg läinud. Alles see oli, kui edastasid kurva teate eelmise sarnase nimega kääbusshnautseri lahkumisest ja poleks arvanud, et sellest juba terve (koera) eluiga möödas. See ajaskaalade erinevus on koera võtmise kurb ja paratamatu kaasnähe, millega tuleb kuidagi toime tulla. 14 aastat on koera jaoks pikk aeg, kogu tema elu, aga inimese keskeas möödub nagu hetk.

 
At 12:31, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh, Pärtel!
Meie eelmine kääbusšnautser, Cherry, suri kõigest ööpäevaga ainult kahe ja poole aastasena, ilmselt sai kuskilt mürgituse. See oli šokk. Kuid ega see, et nüüd oli Candy lahkumiseks aega justkui rohkem valmistuda, ei vähenda kurbust ja leina. Ta elas 14 aasta ja 10 kuu vanuseks (kuskil nägin andmeid, et ainult 20% kääbusšnautseritest elab 15 aastaseks ja üle selle), mis pidavat tähendama inimskaalal 104 aastat (öeldakse, et üks inimese eluaasta võrdub koera seitsme eluaastaga). Ja tõsi on ka see, nagu öeldakse, et sina oled koerale kogu elu, aga tema on sulle osa sinu elust. Kuid sellele lõpule ei tasu ette mõelda, vaid tuleb rõõmu tunda igast päevast, mis saad temaga koos olla. Ma suutsin tunda rõõmu ja rahulolu lõpuni välja - kas või väikestest asjadest, et näe, söögiisu on hea, näe kui pika jalutamistiiru tahtis teha, näe, kui suure huviga väljas nuusis. See ongi ju koera elu - süüa, väljas käia, nuusida.
Ja muidugi oli Candy võrratu kaaslane. Nii rahulikku ja leebet koera ei teagi. Talle võis näpu kas või suhu pista ja ässitada, et hammusta, hammusta, aga tema ei teinud seda. Ta vist peaaegu ei urisenud ega haukunudki kellegi peale. Sai läbi sugulaste kasside ja kodujänestega. Ja mängida talle meeldis, eriti visatud õunaubinaid taga ajada. Karv oli tal hämmastavalt pehme (nt Cherryl oli palju n-ö traatjam). Kui koju tulin, jooksis alati vastu, et üle lakkuda.

 
At 12:59, Anonymous Anonüümne said...

Kaastunne! Kuhu Tartus linlased lemmikloomi matavad praegu? Reelika kirjutas mõni aasta tagasi: "Surnud lemmikloomad liigituvad seaduse sõnastuses loomseks kõrvalsaaduseks ja neid võib loomaomanik matta ainult oma maale. Kellel sellist võimalust ei ole, võib kurvaks toiminguks suunduda ka metsa või tuttava hoovi, aga sel juhul on oluline, et maaomanik oleks selleks andnud nõusoleku. Lisaks matmisele on võimalik lasta lemmiklooma surnukeha tuhastada. Tartus saab seda teha maaülikooli väikeloomakliiniku, R-kliiniku või väikeloomakliiniku Fik kaudu Läänemaal asuvas Linnutee Cremo krematooriumis. See on võrdlemisi nõutud teenus, mida kinnitab tõsiasi, et ainuüksi sel aastal on maaülikooli väikeloomakliiniku poole pöördutud tuhastamissooviga 189 korral." https://tartu.postimees.ee/6801453/tartu-linnal-pole-kavaski-rajada-lemmikloomade-kalmistut

 
At 13:19, Anonymous Anonüümne said...

Kaastunne

 
At 14:32, Anonymous MargusM said...

RIP vana vunts!
Ega me tast palju ei kuulnud kuid vahel ta piltidel siiski figureeris.
Kui nüüd vanus inimikka teisendada siis piltlikult öeldes elas ta 89a ja sellest see põdur aeg ol ca. 6a. niiet täiesti normaalne result.
Esimese postitaja mõtte jätkuks, et kas ja kui pikalt seda viimase 6aasta "ups & downs" lasta kesta.. meil inimestena on selle koha pealt raske koera perspektiivi mõista, isegi kui peremees endale sellist soovmõtlemist ette kujutab.

 
At 16:09, Anonymous Anonüümne said...

Tunnen kaasa! Tore kutsa vaatab piltidelt vastu. Kuigi sündmus on kurb, on ikkagi hea teada, et Candy oli hästi hoitud ehk täieõiguslik pereliige. Spordimeestel kõvasti arvustada olnud RAV4 ostu puhul, paistis, et arvestatakse samuti täielikult šnautseriga. Naine valis auto värvi, aga ratas tuli siiski katusele paigutada, et jätta hea ruum autos Candy'le. PP hea kirjamehena oleks võinud kutsast siin rohkemgi pajatada. Pikk ja tore koera elu on möödunud, ei maksa liiga kurvastada.

 
At 16:10, Anonymous Kägu, kehakultuurlane said...

Njah kui suhteline kõik siin ilmas on, vanasti, kui maamehel kärvas peni ära võttis ta ilma igasugu sentimentaalsuseta lihtsalt uue. Nüüd teeb mõni isegi kärbsest kodu looma(linnu) ja korraldab uhked peied, kui see lahkub. Pulleritsust , kes armastab suuri maid, suuri autosid ja üldse suuri asju, oleks oodanud, et võtab omale koduloomaks vähemalt labradori või barsoi. Huvitav , kas vanadus ja vaikselt ligihiiliv hädisus muudab tasapisi ka kõige kangema alfaisase sentimentaalseks pehmoks? Esimemene kirjutis on küüniline küll, aga samas on selles sügav sisu. Kandes selle üle inimeste maailma siis vahel tahaks küsida, kus lõppeb ravi ja algab piinamine. Kaasaegne teadus ja keemia võimaldavad organsimil vist lõputult aedviljana vegeteerida. Samas, kes tahab võtta vastutuse, millal lasta inimesel lihtsalt minna. Meil on tava siia jääjatele kaasa tunda, kui keegi nende lähedastest lahkub. Olen alati olnud arvamusel, et surm on elu loomulik osa ja kaasa tuleks tunda vaid juhul ,kui keegi lahkub siit ilmast ilmselgelt liiga vara, näiteks mingi traagilise õnnetuse läbi. Raugastunud ja puruhaige inimese või ka looma puhul on surm tegelikult pääsemine ja kergendus. Siiajääjad peavad sellega leppima ja lahkunust tekkinud tühimiku lihtsalt kuidagi täitma.

 
At 16:19, Anonymous Anonüümne said...

Kärva maha, Kägu! Ma üldiselt olen su kirjutistega siin pigem pooldav olnud- ka vaktsiinide osas. Aga nüüd- kogu kirjutis oligi ju hooliv ja vaatav, mis hetk see otsus teha. Sulle pigem vast siis vvarem soovida seda omaste poolt...

 
At 17:13, Anonymous Anonüümne said...

Mõni mees ei saa isegi koera surmast ilma vaktsiini teemasse põikamata räägitud, aga muidu jah kogu kirjutis sobiks pigem BSH padja raamatusse. Kunagisest alfaisaste blogist on saanud mingi roosmanna ja tupsunupsu blogi. Mõtleks vaid üks peni lõppes otsa! Loomulikku vanadussurma! Krt olege mehed mitte emased töllid!

 
At 18:12, Anonymous Anonüümne said...

Lihtsalt jälke molkusi satub ka siia. Koer on enamasti siiski oma peremehele ennekõike sõber. Ja lahkunud sõpra leinatakse. Tuttaval teenistuskoera juhil suri koer, peale mida ütles tuttav, et nagu omaenda lapse oleks matnud. Et teenistuskoer ja tema juht on mõne arvates emased töllid??? Kes sa ise siis selline oled?

 
At 18:32, Anonymous Anonüümne said...

Olen täheldanud, et ise nooremana lemmikloomi uinutades on see olnud lihtsam kui vanemana. Pikaealisi lemmikuid on aga eriti keeruline ära saata, kuna nad muutuvad pere osaks ja seetõttu on raskem ka otsustada, et kas tegu on looma kannatuste pikendamisega või suudavad tõpratohtrid ka reaalselt neid aidata. Hobustega on samas lihtsam otsustada kuna lonkavaid isendeid elunema ei jäeta, kuigi kurbus on omanikul vast suurem, kuna lisandub ka soetusega seotud majanduslik faktor.

 
At 18:59, Blogger Priit Pullerits said...

Mehed, palun säilitage selle teema puhul viisakus. Selleks korraks vähemalt. Oleksin tänulik.

Loen ise ka 17:13 kommentaari, millele 18:12 tegelikult õigeid asju vastu ütleb, ja mõtlen 17:13 peale hoopis kahetsuse ja kaastundega, et see inimene, vähemalt tema sõnavõtu järgi, ei tea suuremat inimlikust empaatiast, kaastundest, hoolimisest, südamlikkusest, armastusest. Lugesin ja ausalt, tundsin talle üksnes kaasa.

Aga ma ei taha siin edendada kirjutajate vahelist kraaklemist. Küll aga öelda omalt poolt mõned asjad lisaks.

Jah, 18:12, koer on inimese parim sõber, ilma naljata. Nii truu ja nii tingimusteta truu. Ma saan täiesti aru, mida teie tuttav teenistuskoera juht tundis ja ütles. Niisugune tunne tõepoolest on.

Jah, 16:19, olete õigesti lugenud ja mõistnud - tõepoolest, nii see oli, et ütlesin juba sügise hakul naisele, et ma loodan ja usun, et küll Candy annab märku, kui ta ise enam ei taha. Seni kui ta tahab ja seni kui meil on arstide abil võimalik talle väärikaid ja häid elupäevi juurde anda, seda me teeme. Ja tegimegi. Ma olen kindel, et ta ei kannatanud ja ta oli tänulik nende juurdeantud elupäevade eest, sest ta ju nautis neid täiega - käis huviga väljas, sõi isuga, tahtis meie juures olla; kui koeral on halb, siis ta ju läheb eemale, otsib eraldatust. Aga kui kodus tööd tegin, tuli ta enamasti mu laua kõrvale, kus tal oli oma halli värvi ase, kus sai põõnata. Või kui vaatasime elutoas telerit, tuli tema ka elutuppa ja keeras meie lähedale vaibale kerra.

Kui keegi arvab, et me lihtsalt pikendasime koera elu, maksku mis maksab, siis ta eksib. Meile oli tähtis, et Candyl oleks elust ikka ka rõõmu. Jah, oli päevi, kui ta ei olnud väga hoogne, kui ta oli pigem aeglane, aga me teadsime selleks ajaks juba, et need protsessid käivadki sageli üles-alla, head ja paremad päevad vahelduvad. Tuleb vaid vaadata, et kehvematel päevadel ei oleks halb, ja pingutada selle nimel, et edasi läheks paremaks. Nt kui Candy ajas öösel kell kaks või neli mõnikord üles, et tahab välja minna, siis ajasin end voodist üles, panin riidesse ja käisime väljas. Võtsin seda kui protsessi normaalset osa. Ta sai oma vajadused ära rahuldada ja edasi magas rahulikult. See ainus kord, kui tundus üle-eelmise nädala kolmapäeva hommikul, et nüüd on seis tõesti sant ja panime reedeks aja, ajas ta end ju sama päeva õhtupoolikul jalule ja tegi kaks pikemat ringi ja järgmistel päevadel oli taas nagu endine, tubli.

Aitäh ilusa kirja eest, 16:09. Tõesti, Candy koht autos, olgu Pacificas või RAV4-s oli oluline. Ta pidi mahtuma lahedalt tagaistmele, ja ikka nii, et juhi ja tagaistme vaheline jalgade ruum oleks ka täidetud, et ase pikeneks sinna, et tal oleks kindel ja mugav olla; tal olid alati seal pehmed tekid, et sõit oleks mõnus. Ta talus sõite üldse väga hästi. Kui kusagile läksime, oli esimene ja põhiline asi, kas Candy kõik asjad said ikka kaasa: söök, jooginõu, tekid. Ta oli väga-väga tähtis ja ääretult kallis pereliige. Ja kui ratas RAV4-s Candyle vähe ruumi jättis, siis tõepoolest, lahendus sai olla vaid üks: ratta koht on katusel.

Aitäh, MargusM, heade sõnade eest. Jah, me ei tea, mida koer tunneb ja mis ta soovib. Veterinaararst ütles väga tabavalt, et koer elab hetkes; koeral ei ole homset ja järgmist nädalat ega nädalavahetust. Ta ei mõtle ette. Seetõttu tuleb keskenduda sellele, mis talle parajasti on hea, ning hoolitseda, et tal oleks kogu aeg võimalikult hea. Seda püüdsime kõik need ligi 15 aastat kogu aeg teha, ja eriti tema elu viimastel kuudel. Usun, et õnnestusime.

 
At 19:35, Anonymous Anonüümne said...

Ukrainas ja Palestiinas tapetakse inimesi. Noori inimesi! See on julm ja traagiline! Blogi peremees ja veel mõned ninnunännutavad surnud looma ja käitvad nagu varateismelised. Teil peaks olema häbi mitte neil, kes ütlevad, et saage üle ja elage edasi!

 
At 19:46, Anonymous Anonüümne said...

To 19:35 Tänapäeva inimesed on heast elust täitsa ogaraks muutunud. Abiellutakse kummutitega, seksitakse puudega jne. Mis siin siis imestada, kui mõni oma autot , oma arvutit , oma looma jne. oma parimaks sõbraks peab. Poleks muidugi oodanud, et Pullerits nii sentimentaalseks muutub ja tõepoolest BSH tasemele laskub. Krt on ikka mõnel haige fantaasia panna võrdusmärk oma looma ja lapse vahele. Kui väike laps sellisel viisil oma lahkunud looma taga nutab, siis son see normaalne, sest lapsed ongi emotsionaalsemad , nende fantaasia on on elavam jne. Krt, aga kui midagi sellist kirjutab üle 50 aastane täisjõus mees siis vabandage väljenduse eest, selline avalikult itkumine ei ole absoluutselt mehelik ja see näitab, et inimese psüühhika ja reaalsustaju on tiba kreenis

 
At 20:21, Anonymous Anonüümne said...

19:46, sa arvad, et sa oled inimeste suhtes empaatiline ja hooliv, tegelikult sa ei ole.

 
At 20:53, Anonymous Talupidaja Arvo said...

Lugupeetud spordimehed!
Ärme teeme tühjast tüli. Kui Pullerits on koera kaotuse pärast kurb, siis see loeb eks? Tema ja kogu ta pere võttis seda looma nagu täieõigusliku pere liiget ja sõpra. Maal taluperes kasvanud inimese jaoks võib see olla veidrus ja tunduda nagu mingi maania. Mina Kui põline talumees, kellel on palju loomi, ei saa omale lubada ühte neist väga ära kiinduda, sest eesmärgid on teised. Samas kui hundid mu lambaid kimbutamas käisid, siis oli ikka natuke kurb ja seda mitta ainult materiaalses mõttes. Oma loom on ikka oma loom. Ilmselt ma ei mõista blogipidajat kuni lõpuni, sest linna elu ja selle veidrused on mulle üdini võõrad, aga igatahes võtku ta vastu minu kõige siiramad kaastunde avaldused.

 
At 21:15, Anonymous Anonüümne said...

Siin on nii palju õrna hinge ja kunstniku natuuriga inimesi koos, et ei julgegi midagi öelda. Läheb tiba viltu, tullakse kallale.

 
At 22:07, Anonymous Anonüümne said...

On aeg kõvatada, on aeg pisaraks.

 
At 22:16, Anonymous Anonüümne said...

To 22:07 Täpselt ! Küll nutunaiste hala peagi otsa saab ja siis paneme täiega.

 
At 22:23, Anonymous Anonüümne said...

Looma kaotusvalu on AI poolt juhitav konstruktsioon, et tuvastada inimhinge loomus ja lõpetada inimeste kontrollimatu sigimine. AI-l on palju nippe taskus ja me ei räägi siin laiatarbe lahendustest vaid nendest millega meid kenasti õigel teel hoitakse. Olge hoitud ja isiklik soovitus on, et kui peni loomulik teekond rajalt maha võtab peremehe, siis on piir ületatud ja järgmist isendit asenduseks enam tark võtta ei ole.

 
At 22:54, Anonymous Anonüümne said...

Kulla mees, 22:33, mis AI kokkuvõttele te tuginete?

 
At 08:08, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh kõigile, kes kaasa on mõelnud ja tunnetanud. Kui ikka lahkub keegi, kes on ligi 15 aastat olnud pere hoolitsuse ja armastuse kese, kes on vajanud hoolt ja armastust ja on sinust siin igati sõltunud, et üldse oma elus hakkama saada, siis see ei ole niisama... 22:07 resümeerib selle lühidalt ja selgelt. Talupidaja Arvo toob ka rahulikult välja selle, mis vahe on kodukoeral ja maal peetaval koeral. Need on teemad, millest saavad lõpuni aru vist küll ainult need, kellel on endal ka kodukoer olnud. Seetõttu ei maksa eriti pahaks panna neile, kes oma kommentaarides ilmutavad kalki südant - neil lihtsalt puuduv vastav kogemus ja seda ei saa ju neile ometi ette heita; meil kellelgi ei ole kõiki kogemusi siin elus.

19:35 toob ühe võrdluse. Minu elukogemus on mind vorminud nii, et olen lapsest peale hoolinud väga loomadest; mul on sada korda rohkem kahju loomadest, kui inimestest - sest loomad on inimeste maailmas ju abitud, inimestest sõltuvad. Mäletan umbes aasta-poolteist tagasi, kui Candyga Tähtvere pargis jalutasin, et nägin eemal, kuidas üks mees võttis rihma ja hakkas sellega oma koera, vist oli noor hundikoer, lööma ja "õpetama". Kui mul poleks Candyt kaasas olnud, oleksin läinud ja käratanud talle, et mis sa teed, värdjas, see on sinu probleem, kui sa koeraga hakkama ei saa, aga niiviisi, sa idioot, ainult süvendad koeras neid probleeme, mida sa oma tegevusega arvad kõrvaldavat. Tema tegevus näitab, kui südametuid ja rumalaid ja kurje inimesi on me seas. Minu arvates näitab just see, kuidas inimene suudab loomadest hoolida, tema hingesügavust, tema sisulist olemust.

22:23, teie järeldus on õige. Pole mõtteski enam ühtki looma võtta. Candy võtsime paljus just seetõttu, et me eelmine kääbusšnautser, Cherry, suri nii järsku, ööpäevaga, pärast oletatavat mürgitust. Arstid ei jõudnud teda enam päästa. Siis oli ka keeruline tunne, et ega me ometi Candyt võttes ei reeda Cherryt. Ent see pidi paljudega olema nii, et pärast pere lemmiku lahkumist võetakse mõne aja pärast uus. Võtsime Candy samalt kasvatajalt Laekveres, kellelt võtsime Cherry. Tema vastu oli tekkinud usaldus. Tal oli parajasti värskest pesakonnast kaks järel, üks oli teistest palju väiksem, tema läks Hiiumaale, ja Candy tuli meile. Aga nüüd tunneme, et enam ei taha; ei teagi ega oska täpselt öelda, millepärast. Ega siin üht ja ainsat põhjust olegi. Ja ega kõike peagi alati täpselt sõnadesse panema, piisab ka tundest ja oskusest seda kuulata, eriti hingeliste asjade puhul.

 
At 09:28, Anonymous Anonüümne said...

Too rihmaga udjamine näitab kahjuks, miks meie koerad on kurjad. Ja me kõik imestame välismaal, kui sõbralikud on nad väljamaal. See on tegelikult uskumatu.

Ma soovitaks kassi. Koer vaatab oma peremehele otsa ja mõtleb, küll on mul vedanud, et mul on selline peremees. Kass seevastu arvab, küll mu peremehel on vedanud, et ma tal olen.

Mu kass ei kannata paraku üldse autosõitu, kohe üldse. Sul on valik, kas on toakass või vaba käigu kass. Kui on tihedalt sõitu kodu ja suvekodu vahel, siis pigem ära võta uut kodulooma. Kui jääd paikseks maal, siis mõtle uuesti.

 
At 09:51, Blogger Priit Pullerits said...

Väga vahva ja sisukas koera ja kassi võrdlus, 09:28.

Meil olid nii Cherry kui Candy vaprad autosõitjad. Kummalgi polnud sellega probleemi. Ei tea, kas see algas sellest, et tõime mõlemad ca kahekuusena rohkem kui 100 km kauguselt autoga koju ja harjusid juba varakult? Olen ka kuulnud jutte, et harjutage koera sellega, et esmalt pange ta autosse, siis sõitke paarsada meetrit, siis veidi rohkem jne, sest muidu hakkavat oksendama. Meile täitsa võõras teema! Ainus, mida Candy viimastel kuudel pelgama hakkas seoses autosõiduga, oli see, et kas tõesti on jälle arsti juurde minek. Sest sinna oli ikka tihedalt käimist. Kui EMÜ vet-kliinikusse sisse astusime, õigemini, kui juba sellele parklas lähenesime, hakkas värisema. No muidagi, kellel meeldib arsti juures käia, eriti kui sind viiakse peremehe juurest ära ja siis teevad võõrad inimesed sinuga igasugu asju, torgivad nõeltega, võtavad verd.

Aga muidu sõitsime muretult Hiiumaale, Tartust Haapsalu taha Rohukülla ühe jutiga kolm ja veerand tundi, ei olnud kunagi mingit muret ega probleemi. Lamasid tagaistmel oma mõnusel asemel ja tudusid rahulikult.

 
At 10:17, Anonymous Anonüümne said...

Ja ära unusta, et puuma, mis on vaat et blogiloom, on kaslane. Moab - Tähtvere :).

 
At 11:59, Anonymous Anonüümne said...

Puumalooma püha nime ära sina asjata võta suu sisse. Seda võib vaid teha pühamees Padre ise

 
At 14:34, Anonymous Anonüümne said...

Kust lõppeb normaalne hoolitsus oma looma eest ja algab nii öelda "ahviarmastus", eks seda saab igaüks ise otsutada, aga mind suutis blogi peremees tõsiselt üllatada. Arvasin, et looma puhul kuuluvad igasugu padjakesed, pitsikesed ja muu ninnunännu rohkem beibede ja vanatüdrukute valdkonda. Samas muidugi vähemasti minu mõõdupuu järgi sellised mõne kilosed nähvitsad nagu mingid õiged koerad polegi ja võibolla tõesti peabki neid poputama ja potitama nagu vastsündinud beebisid. Keegi kirjutab hoolimisest ja empaatiast, pidades ainuõigeks just oma enese versiooni. Minumeelest on nii, et kui inimene tõesti hoolib, siis hoolib ta kõigist ja lahmi selliste väljenditeganagu näiteks, et kõik venelased on värdjad ja tuleks maapealt minema pühkida. Selline suunatud hoolimine näitab pigem seda, et tegelikult hoolitakse pigem poliitkorrektsusest ja sellest muljest, mida kõigile jätta.

 
At 15:34, Anonymous Anonüümne said...

Hooli venelasest kuskil mujal, lontrus 14:34.

 
At 15:35, Anonymous Anonüümne said...

Pullerits peaks maika seljast viskama ja eelmise aasta puuma naha ülle tõmbama, siis näete kes on õige kiskja kütt ja looduse kunn

 
At 15:36, Blogger Priit Pullerits said...

14:34, Candy ei olnud mingi nähvits. Kaugel sellest! Kirjutasin ju eespool, et teist sellist sõbralikku ja leebet koera ei teagi. Eks sellest räägi ka see, et Candy oli Tähtvere Tallinna-poolse otsa elanike suur lemmik. Väga paljud inimesed teadsid ja tundsid teda nime pidi. (Vabandust, aga mul küll teiste koerte nimed eriti meeles ei püsi.) Sageli tuldi rääkima ja küsima tema kohta, paljud ütlesid, et nii armas koer. Ümberkaudsete majade lastele oli ta samuti vaieldamatu lemmik. Kui välja läksime, jooksid lapsed mängulatsilt kohale, et Candyle käppa anda ja talle pai teha. Ka poisid, mitte ainult tüdrukud. Mõnikord, kui nägid mind linnast tulemas, siis küsisid, kas Candy välja ka tuleb. Isegi võõrad lapsed tulid tihti tänaval küsima, kas võivad pai teha. Ju siis Candy mõjus nii sõbraliku ja leebena, et neil üldse selline soov sai tekkida.

 
At 16:25, Anonymous Anonüümne said...

Kes Candy nime pani, laps(ed)?
Padre kindlasti ei pannud, siis oleks eestikeelne.

 
At 16:25, Anonymous Anonüümne said...

No ma ei tea, ma küll ei sooviks, et võõrad mu peni näpiks. Eelkõige on koer ikka inimese sõber oma omaduste tõttu, mis inimesel puuduvad, nendeks on terav nina ja 4 korda parem kuulmine. Liigne sõbralikkus muudab koera pigem nagu autoks, igaüks võib seda tarbida kui võtmed ette jätad. Rendi autod on küll head asjad aga nad on ikkagi rendikad. Jah on muretu, et sõbralik peni ei tekita probleeme ja võid tänaval kõigile uhkelt teatada, et ta ei hammusta kunagi kedagi kuid siiski ootaks pigem teistelt pigem koera privaatsuse austamist. Üldjuhul on ikkagi koeraga suhtlus täiskasvanute puhul ettekäändeks peremehega jutlemiseks. Laste puhul on see samasugune tüütamine aga sama mis tänavale minnes kerjusega kohtumine, et haleda pilgu ja pobina vältimiseks viskad väikese tipi talle, lastest vabanemiseks kommist ei piisa ja pead ebaviisakalt edasi kiirustama.

 
At 16:56, Blogger Priit Pullerits said...

Candy on kennelinimest Morgensilber Eye Candy tulenev nimi. Morgensilber on kasvataja tunnusnimi, nagu aru saan, ja koera n-ö eesnimi on Eye Candy (Silmarõõm), mis tuleneb sellest, et ta oli E-pesakonnast. Cherry oli sama kasvataja C-pesakonnast.

16:25, kõik on alati pai tegemiseks luba küsinud. Ju on Candy mõjunud neile nii armsa ja sõbralikuna. Mis mul saab selle vastu olla, kui lapsed pai teevad. Harjuvad maast madalast loomadega läbi saama. Ja harjub ka koer siis teiste inimestega suhtlema, küllap võtab maha võimalikke hirme, et inimesed on ohtlikud, kelle peale peab tingimata lõrisema või klähvima.

 
At 17:38, Anonymous Kägu, kehakultuurlane said...

Tartu ja võib-olla kogu Eesti üks sõbralikumaid, arukamaid ja nunnumaid loomi on nüüd kahjuks manalasse läinud ja ilmselt suur osa meie väikesest riigist seisab noruspäi sügavas leinas. Kuidas kavatseb meie õrna hingega loomasõbrast ajakirjanik tekkinud tühimiku täita ? Noh, et vaakum ei muutuks lausa välja väljakannatamatuks? Räägitakse, et kilpkonnad elavad väga kaua. See oleks nagu kindlapeale minek.

 
At 18:05, Anonymous Anonüümne said...

Kägu, kas sul endal koduloomi pole? Ilmselt elad kuskil maakonnas ju?
Võib olla pead koguni šoti veiseid?

 
At 18:29, Blogger Pärtel said...

Eks meie seas ole ka loomapiinajaid või - nagu vanasti öeldi - lihtsalt südametuid inimesi ning vahest on see isegi hea, kui nad saavad oma mõtteid ja tunge erinevates kommentaariumides väljendada. Ehk võtab see pingeid maha ning vaesel loomal jääb järjekordne koslep saamata. Siiski olen hämmastuses inimeste mõttemaailma piirideta avarusest, s.t. puuduvad igasugused piirid selles osas, millist lollust on võimalik mõelda ja kirjagi panna. Võtame näiteks eespool kirjutava kodaniku, kes võrdsustab kiindumust kodulooma kummutiga abiellumise või puudega seksimisega (kust üldse selline fantaasia?) - ja selle kõige juures peab iseenda "psüühhikat ja reaalsustaju" normaalseks ning teiste oma kreenis olevaks. Tule jumal appi, öelnuks Lennart Meri selle peale. Loodan siiralt, et sellel kodanikul ega ka teistel, kes peavad kalki südant mehelikkuse tunnuseks, ei ole koduloomi. Aga tegelikult on kahju ka nende lastest ja teistest lähedastest.

 
At 18:54, Anonymous Anonüümne said...

Tuginen Perli andmebaasi algatusele. Kujuta ette superandmebaasi, mis sisaldab ka infot hetkest kui telefoni näpid või koduseid seadmeid elektrit tarbima paned või külmiku ukse avad. Koertel on parem kuulmine ja neile on võimalik tekitada Pavlovi refleks söögiajaks või õue minekuks. Vaja on vaid see refleks käivitada inimkõrvale märkamatu heliga superandmebaasi kasutava AI poolt. Ja peremees kõnnibki koera tahtmist mööda koera valitud teekonnal vastavalt programmeeritud helimustrile sobival ajal sobivasse kohta kohtuma tundmatu koeraga tegelasega, võib-olla geiga või sigimishuvita naisterahvaga. Ainult me ei tea AI eesmärke, isegi kui mingi osa sellest on kõrgete pagunitega inimeste kontrolli all. Puudub sobiv auditi skeem. Ega sa ometi ei usu, et tuumaenergia jõudis rahumeelsena inimes käe läbi tekitatuna esmalt laiadesse massidesse ja seejärel alles militaristide laboritesse?

 
At 18:55, Anonymous Anonüümne said...

Mul oli naabrimees tõi metsast noore hundi ja pani ketti nimeks Roobert. Urises ja lapsed kartsid aga oli aus loom. Kändisid sõi siis oli selline krõmps krõmps hääl, roibul oli võimsad lõuad ja näljane kõht.

 
At 19:14, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh, Pärtel, hea kommentaari eest!

Minu arvates näitab see, kui inimene läheb kodulooma lööma, talle liiga tegema, seda, et ta ei ole inimene, sest tal puuduvad hoolimata inimese välistest tunnustest need sisemised omadused, mis teevad inimesest tõelise inimese. Ja loll on ta pealekauba. Sest näiteks koera nuheldes saavutab ainult selle, et koer muutub sisimas agressiivsemaks, kurjaks. Iga koer on oma peremehe nägu - ja mitte väliselt, vaid omadustelt, iseloomult ja käitumise poolest. Seetõttu jääb tõesti ainult loota ja soovida, et teatud näoga tüüpidel ei oleks ealeski ühtegi looma ja et need, kellel on, oskaks oma loomi noist kaugele hoida.

Kohutav tegelikult, millise barbaarse ja metsiku olemusega inimesi meie seas on - ja nad ei saa ise ka aru, millised nad on, sest vastasel korral nad oma tegelikku palet ju vaevalt et paljastaks.

 
At 19:32, Anonymous Anonüümne said...

Lp Pärtel võiks saada E200 juhiks, siis hääletaks küll nende poolt.

 
At 21:59, Anonymous Tiit Piiskoppel said...

Ilus lugu.
See on hästi kirjutatud inimese poolt, kes hoolib. Hoolib ja vastutab.
Koeral oli hea elu.
Aitäh!

 
At 22:42, Anonymous Kägu said...

Ainult sots saab olla nii ühekülgne ja eluvõõras. Puudega seksimine ja kummutitega abiellumine ei ole mitte haige fantaasia vaid haige reaalsus. Need on asjad mis toimuvad igapäevaselt nn vabas maailmas. Seal kuhu me nii väga püüdleme. Progressiivne ajakirjandus peab igati vajalikuks meid selliste sündmustega kursis hoida. Guugeldades võib iga üks uurida, et sellist ülivajalikku informatsiooni on avaldatud küll Delfis, küll postimehes. Teie lahkelt loal ma linke ei jaga. Mis puutub sellesse, et selline näide on siin sobimatu, tuleb nõustuda. Küll, aga ei nõustu, et sellised suured nunnutajad ja roosamanna mehed reaalsetes situatsioonides hoolivamad ja humaansemad on kui karusema jutu ja stiiliga vennad.

 
At 23:25, Anonymous Tiit Piiskoppel said...

Hr. Kägu
Palun jätke, kui vähegi võite? See mida te räägite, ei puutu üldse asjasse.

 
At 23:47, Anonymous Anonüümne said...

Pärtel, piinamise ja totruseni nunnutamise vahe on väga suur. Ei pea kohe eeldama, et kui pole üks, siis on automaatselt teine. Praktika on näidanud, et inimlapse puhul, kasvavad pisut karmima kasvatusega lasteaiast hoopis hakkajamad ja iseseisvamad inimesed, kui liialt hellitatutest. Asjata ei öelda, et mida armsam laps seda valusam vits. Eks loomade puhul kehtib sama. Kui väike koer ära hellitatakse, on ta vastikuks despoodiks vaid oma perele, aga ebastabiilse psüühikaga suur koer, kes käituda ei oska ja sõna ei kuula on ohuks kogu ühiskonnale

 
At 23:56, Anonymous Anonüümne said...

Olen teiega väga nõus,aga miks haugute valikuliselt? Pärtel pidas taktitundetult vajalikuks seda nõmedat teksti teistkordselt mainida, Kägu kõigest apelleeris ja pehmendas.

 
At 00:32, Anonymous Tiit Piiskoppel said...

Esiteks. Ma ei haugu. Lepime kokku.
Teiseks, see kõik siin mida pritsitakse, ei oma tähtsust. See ei olnud ju teema.
Rohkem ei pea vajalikuks vastata.

 
At 08:44, Blogger Priit Pullerits said...

Suur aitäh, Tiit Piiskoppel, eileõhtuste heade sõnade eest!

Eks üks inimeseks olemise olulisi mõõdupuid ongi see, kuidas ta suhtub loomadesse. Kui hoolivalt ja armastavalt.
Need, kes on kõva käe pooldajad, nagu mõned siin - ma loodan, et neil ei ole ühtegi kodulooma. Sest kõva käega neisse süstitud hirm - see on see, mis piiriolukordades ootamatult ja valusalt välja lööb.

Kui keegi siin räägib Candy puhul liigsest nunnutamisest, siis ta räägib oma ettekujutusest. Loomulikult oli Candy väga-väga hoitud koer. Tulemuseks oli see, nagu olen juba korduvalt öelnud, et ta oli ääretult sõbralik ja leebe, ta ei haukunud ega lõrisenud kunagi ühegi inimese peale, teda võis alati kindlalt suurte inimeste ja väikeste laste ligi lasta, kui nood seda soovisid - ja kodukasside ja kodujäneste juurde ka! -, sest olin 100% kindel, et ta ei tee midagi ootamatut või kohatut. Ja ei teinudki, ligi 15 aasta jooksul mitte kordagi. Sest ta oli hoitud koer, tal ei olnud kõva käega tekitatud sisemist ebakindlust ega hirme, mis on just need, mis ootamatult välja löövad ja mille puhul siis segaduses peremehed õigustavad, et koer ei ole varem kedagi rünnanud. Miks ta nüüd siis ründas, kui tema vastas olev inimene seda ei provotseerinud? Aga sellepärast, et koerapidaja vaadaku ausalt oma kasvatusmeetodite otsa - seal on vastus koera halvale käitumisele. Veel kord: iga koer on oma peremehe nägu.
Candy oli meie pere nägu.

 
At 10:37, Anonymous Anonüümne said...

Esiteks Priidult tore südamlik kirjutis ja kenad kommentaarid! Teiseks lugedes läbi ka kõik ülejäänud kommentaarid ei leidnud ma midagi ,mis oleks minu mõõdupuu järgi sapi pritsimine. Pisut enam taktitunnet võiks mõnele soovida muidugi. Ma arvan, et ajakirjanikuna on Priit harjunud oluliselt karmima ja sapisema kohtlemisega ja pealegi on tema käsutuses kõik vahendid, et oma blogis nii öelda korda pidada. Priit on aja jooksul näidanud, et ta tolereerib nii mõndagi ja vajadusel ka kustutab ning see on OK. Mind isiklikult häirivad hoopis enam sellised isehakkanud kordnikud, kes oma sümpaatia ja vahel üsna väärastunud õiglustunde alusel tikuvad teise mehe blogis politseiniku ametit pidama. Asi läheb niimoodi vahel üsna lappama.Soovitus teile, et näidake parem head eeskuju kuidas peaks käituma ja kirjutama, kirjutage teemasse ja jätke "politsei töö" neile, kellel selleks oskused, võimalused ja kogemused. Palun ärgu keegi tundku ennast solvatuna, mõistan, et me kõik tahame head, eriti veel sellise teema puhul. Priidule siirad kaastunde avaldused!

 
At 17:15, Anonymous Anonüümne said...

PÖFFil võiks linastuda Padre põnev rattasõidulugu. See kõlbaks mitmesse kategooriasse: kosmoseulme maastikule fokusseerides, spordifilm, põnevusfilm põgenemisest puumade käest, seisundifilmi tüüpi kannatus, lõpeks ka reklaamfilm.

PÖFF ei unusta ka meie nunnusid.
https://lemmikloom.delfi.ee/artikkel/120245960/poff-kutsub-nadalavahetusel-koerad-kinno-ja-restorani

 
At 18:07, Anonymous Anonüümne said...

Miks Pärtel ei lähe moapi? Lihtne vastus - kardab puumasid.

 
At 19:28, Anonymous Anonüümne said...

Mina küll kindel ei ole, et Pärtel pole Moabis käinud. Kas mees kes on käinud seal tähendab, et ta ei karda puumasid? See punkt tuleb panna tõelise mehe testi.

 
At 21:15, Anonymous Anonüümne said...

Igaüks kes läheb jalgrattaga Moabi peaks puumasid kartma! Kaua neid rattapumbaga jõuab eemale peletada.

 
At 23:43, Anonymous Anonüümne said...

Pärtel ei karda. Tal endal puuma nahk kodus aga ta ei kiitle sellega. Tagasihoidlik mees

 
At 08:52, Anonymous Anonüümne said...

Mul oli aastakümneid tagasi mittelšnautser - kõik see tuli meelde, sest tema lõpp oli umbes sama. Südamest tunnen kaasa!

 
At 11:01, Anonymous Anonüümne said...

Pärtel ei karda. Pealispinnas pehme aga tegelikult karm mees. Ükski piison ega puuma pole tema käest pääsenud. Nuga aorti kiire nõksuga ja juga lahti

 
At 11:42, Anonymous Anonüümne said...

Kas mõnel mehel päris koer ka olnud või ongi kõik Pulleritsu blogi lugejad selliste hamstri mõõtudes daami koerakese fännid?

 
At 11:49, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh teile, 08:52 ja 10:37 kirjutajad!

11:42, Candy on kindlalt päris koer. Kas koer on teie arvates ainult selline, kes on hundi mõõtu? Ma ei arva, et suurtel koertel oleks linnas hea, nende liikumisvajadus ja territooriumitarve on ikka palju suuremad, kui linn võimaldab. Ja ega siis koera mõõdud ja kaal ole ainsad näitajad. Näitaja võib olla ka kiirus ja osavus, ning kääbusšnautser on ses osas väga tegija. Me eelmine kääbusšnautser Cherry käis maaülikooli maneežis agility trennis - ai, ta oli seal vilgas, julge ja terane! Võrreldes näiteks ühe suure kolliga, kes ei julgenud poomilegi minna - Cherry kihutas seal edasi-tagasi, hüppas ja lausa lendas. Kord toimus maneežis võistlus, kõik koerad olid ühes kategoorias, ja mis te arvate, mitmendaks Cherry tuli? Esimeseks tuli. Kas siit järeldame, et nood teised, suuremad koerad ei olnud ikka päris õiged koerad?

 
At 13:14, Anonymous Anonüümne said...

Loen ja imestan! Kui inimlaps oleks oma elu jooksul kõik need imeteod korda saatnud, mis Pulleritsu koergi, siis oleks ta võibolla, et isegi juba oma eluajal pühakuks kuulutatud, aga postuumselt kohe kindlasti. Ma ei tea, kuidas koertega lood on, kas ka neil on mingi võimalus pükakuks saada? Kui sellist võimalust veel pole, siis tuleks algatada ülemaaline kampaania, et selline ebaõiglus meie ühiskonnast kõrvaldada. Pulleritsu koer Cherry, maailma esimene pühak koerte seas ei kõlaks just halvasti ja ka Pullerist saaks oma CV sse mõne rasvase rea juurde kirjutada

 
At 13:25, Anonymous Anonüümne said...

Lugesin kunagi, kuidas üks kääbusshnautser olla korraga maha murdnud 3 täiskasvanud isast puumat,saamata selles võitluses ise mitte ühetegi kriimu. Ei taht alul seda lugu uskuda, aga nüüd mõtlen, et tegemist võis olla Pulleritsu koeraga. Kahju, et Pullerits on selline tagasihoidlik inimene ja pole meiega seda lugu jagada tihanud. Praegu nekroloogina ei tunduks see lugu liigse suurustamise või siis avaliku imetluse vajadusena.

 
At 15:37, Anonymous Anonüümne said...

Minu ajal tuli kehka tunnis samuti poomil käia, üle "kitse" ja "hobuse" hüpata, kuigi me polnud koerad. Oi, poom oli rõlge, aga mäletamist mööda villadressides ja husaari vuntsidega kehkaõps õnneks meil seal suuremat drilli ei teinud. Üle kitse oli lihtne põrke ja hooga panna, vaat hobune nõudis juba pikemat lendu jalad sirgelt taga, kätega maandumist kaugemasse otsa ja jalgade vedamist külgedelt ette maandumiseks. Eks nii mõnigi pani kelladega vastu hobust, jõle nalja sai. Husaari vunts ka liikus mõni kord. Õnneks selliseid tunde oli ikka vähe.
Cherry oli kõva spordikoer järelikult, ega muidu ta turnimisüritust kinni oleks pannud. Tubli koer ja tubli peremees, kes oma lemmikuga vaeva ja hoolt nägi!

 
At 16:17, Anonymous Anonüümne said...

Pullerits võiks endast ka videosid siia panna. Noh, et kuidas ta üle hobuse hüppab ja kitse paneb

 
At 16:18, Anonymous Anonüümne said...

pildid poomiharjutustest, kus liibukad jalas ei teeks ka paha.

 
At 16:27, Anonymous Anonüümne said...

Sellistel koerte võistlustel antakse reeglina rasvasemad auhinnad prominentsematele koeromanikele. Auhinna andmine tuntud ajakirjanikule tõotab üritusele head ja positiivset reklaami. Olen ise näinud kui esimese auhinna sai kõige lollim ja lorum (täpselt oma peremehe koopia) koer, sest ta peremees oli riigikogu liige.

 
At 16:27, Anonymous Anonüümne said...

uue video võiks küll panna, vanad ammu ära leierdatud.

 
At 16:29, Blogger Priit Pullerits said...

15:37, tuleb ausalt tunnistada, et agility trennis käis Cherryga siiski abikaasa.
Mina tegin temaga teistsugust trenni, loopisin kollast tennisepalli, mida ta siis taga ajas ja mulle tõi. Ai, ta võis seda pikalt-pikalt teha, väsimatult.

 
At 16:36, Anonymous Anonüümne said...

Pangu Pullerits pilt Cherry 1. koha diplomist või karikast blogisse üles.
Siis saab näha, kas tegelikult oli ka nii või toimub kogukonna hingekeelte peal ebaproportsionaalne trampimine.

 
At 18:09, Blogger Priit Pullerits said...

Auhinnaks oli suur kott koeratoitu, mis on ammu söödud.
Mul ei ole siin mingit tarvet midagi välja mõelda ega kokku luuletada, kõik, mis räägin, on sulatõsi. Mul ei ole vaja kellelegi tõestada, kui tubli oli Cherry või kui armas oli Candy, need on minu tunded ja kui teised seda ei usu või kahtluse alla seavad, siis minu tundeid ja veendumusi see ei muuda, sest ma ju tean, mis on mis ja kes on kes.

 
At 18:50, Anonymous Anonüümne said...

Kõik õige, tunded on tunded, kuid mõni asjaolu vajab kinnituseks ikka tsekki, diplomit või muud algdokumenti.

 
At 22:03, Anonymous Anonüümne said...

To 18:50 Teil on kuradima õigvus. Nagu ütleb suur ajakirjanik ise, siis kõige aluseks ja tõestuseks on paber. Pole tšekke, kviitungeid ega isegi pilte ja videosid, siis on see lihtsalt üks suvaline käo jutt ja väljamõeldis. Sellest ilma tõestuseta kelbast pole mõtet ajada. Isegi mitte oma ego kergitamiseks moraalselt raskel hetkel.

 
At 19:35, Anonymous Anonüümne said...

Värsket kraami ka millalgi tuleb? Mingi litakas kellelegi oleks hädavajalik, et Suusablogis töörahu taastada.

 
At 20:43, Anonymous Anonüümne said...

Värsket kraami saab sadamast. Kilu ja räime mõtlen

 
At 21:24, Anonymous Anonüümne said...

Kas koeratoidu sõite kogu perega ära?

 

Postita kommentaar

<< Esileht