Pullerits: Miks ERRi sporditeleajakirjanikud ei küüni uurivate lugudeni?
Ometi on neil terve spordiuudiste toimetus. Lugesin sealt ametinimetuse järgi kokku vähemalt 15 inimest, kes võiks selliseid uurivaid materjale toota.
On kolm žanri, mida ERRi sporditoimetus viljeleb. Esiteks, uudised. Täpsemini, lühiuudised. Nagu need, mida äripäevade õhtul kell pool kümme ekraanilt ette loetakse. Teiseks, intervjuud. Täpsemini, lühiintervjuud. Nagu need, mida tehakse võistluspaigas pärast võistluse lõppu või telestuudios, kuhu intervjueeritav on kaheks-kolmeks minutiks kaamerate ette seatud. Ja kolmandaks, reportaažid. Ei, eksisin; täpsem on öelda, et võistluste kommentaarid. Need on see-eest pikad, algavad juba enne, kui võistlus algab, ja lõpevad siis, kui võistlus on juba tükk aega tagasi lõppenud.
Need kommentaarid on noile pühendatud eetriaja järgi ERRi sporditoimetuse leib.
Siit algabki probleem. Nimelt: rollid uudisteajakirjanikuna ja kommentaatorina võivad küll olla erinevad, kuid nende rollide kandja on ikkagi üks ja sama isik. Nagu dr Henry Jekyll ja hr Edward Hyde. Skisofreeniline, kas pole?
See on võimatu, et õhtust uudistesaadet ettevalmistades on spordiajakirjanik uudisteajakirjanik ning järgmisel päeval kell 22 jalgpallikommentaator. Hüva, on võimalik, kuid head nahka sellest ei tule, sest ühel hetkel lähevad rollid sassi ja segamini. Või ei lase ühe rolli nõuded ja senine pagas täita täiel määral ülesandeid teises rollis. Uudisteajakirjanik peab olema objektiivne, erapooletu, neutraalne, asjalik, lakooniline; spordikommentaator võtab poole, elab kaasa, on emotsionaalne, värvika keelepruugiga.
Paratamatult jääb lõpuks peale spordikommentaatori roll. See pakub tugevamaid tundeid ja seda rolli täites möödub enamik aega ekraanil. Jah, moe pärast saab ju spordireporteri rolli minnes küsida ka mõne kriitilisema küsimuse (Kas määrdemehed tegid ikka head suusad? Kas tiimikaaslased suutsid lõpukilomeetreil ikka piisavalt tempot hoida?), aga tõeliselt uurivate-puurivate lugudeni need, kes saanud mekkida kommentaatori magusat tööd, enam ei jõua.
Seda tõestab kõige veenvamalt sellekevadine avastuslugu Eesti laskesuusakoondise telgitagustest.
Spordikommentaatorid on maast madalast sportlaste ja treenerite ning spordiametnikega läbi põimunud ja kasvanud. Vaatame kas või sporditoimetuse üht viimase aja täiendust, Debora Saarnakit. Aastaid ainult 24, aga juba räägib ekraanil minuvanuste ja isegi veelgi vanemate meestega süüdimatult-semutsevalt sina-vormis. Nagu igivana tuttavaga, ehkki vaatajana ei tule meelde, et ta oleks seda inimest varem usutlenud ehk temaga ammune tuttav. Ja isegi kui on, mis siis? Ma tean Mati Alaveri ajast, mil Saarnak siia ilma alles sündis, olen näinud oma silmaga Alaveri treenitavate sportlaste olümpiamedalivõite, aga suhtlen siiamaani temaga teie-vormis. Miks? Väga lihtne: sedasi on lihtsam säilitada ausaks ja professionaalseks ajakirjanikutööks hädavajalikku distantsi. Sellist, mis võimaldab teha ka uurivaid lugusid.
Foto 1: ETV sporditoimetuse toimetaja-saatejuht Aet Süvari usutlemas jaanuaris 2017 Eesti käsipallikoondise tollast peatreenerit Rein Suvi. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Postimehe sporditoimetuse liikmed 2012. aasta detsembris. Kas tunnete, kes on kes? Foto autor: Andres Haabu, Postimees/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 11:29
kommentaare: 20
20 Kommentaarid:
Nii see kõik tõesti paistab. Kui võtame jalgpalli, siis kunagi maksnud jalkaliit suure summa, et tuua jalgpall teleekraanile just ERR kanalite kaudu (?) Kuidas sa siis seda Pohlakut kritiseerid. Pigem võtad miljoni ja näitad Tammekat, sest muidu pole teha muud, kui panna aga laupäeva pärastlõunal jälle käima "Huumori kuld". Laskesuusatamise Holmenkolleni etapi ülekandeid vaatasin Norras sealsest kanalist. Nende stuudio intervjueeris peale norralaste ka itaallasi ja prantslasi. Samade tüüpidega räägivad teinekord ka Tiislerid. Järelikult käib võistlusjärgsete kvaliteetsete kommentaaride (ja huvipakkuvate intervjueeritavate) pärast tihe rebimine ning võib-olla väike Eesti püsibki konkurentsis vaid tänu "sellele muhedale habemikule". Kirjuta Jacquelinist üks kriitiline artikkel ja sa ei saa enam ühtegi rahvusvahelist intervjuud. Võib-olla siis võiksidki reporterid keskenduda heade suhete loomisele ja emotsioonide vahendamisele ning kriitilisi teemasid las algatavad ja käsitlevad teised meediamajad.
https://arhiiv.err.ee/video/vaata/teemaohtu-kommentaarid-toomas-uba-fenomen
28:37
ja
29:29
Järjekordne hea litakas seerias. Ma lisaksin ühe mõtte juurde kommentaatori tööst või õigemini, mida ma ootaksin spordisündmuse vahendajailt. Kommentaator tänapäeva mõistes tundub olevat üks meie, poolehoidja-televaataja, seast. Elab omadele täiel rinnal kaasa. Ma arvan, et mul sai mõõt kommentaatoritest täis tänu K.Kruusi pallimängude kajastamise stiilile, kus lobe omamehe jutt on pikitud vaimukate kildudega, ja O.Järvela jalgpalli kommenteerimisest, kus värava löömisele meie mannetu võistkonna poolt järgneb sõge röökimine, Järvela jätab sellega endast idioodi mitte isikupärase kuuma eesti spordireporteri mulje. Kommentaatorilt eeldaks eelkõige asjatundlikkust, aga ka siin kõlbab kriteeriumiks neutraalsus. Loomulik on, et omadele elatakse südames kaasa, aga tuleb ikka professionaalseks jääda.
Rahvusvahelistel võistlustel Eesti sportlaste osalusel on nüüd küll lollus tahta, et eestlasest kommentaator teeskleks seal erapooletust. Seda ei ole ka välismaa kommentaatorid enda sportlaste puhul. Olete näiteks hoki-MM-l kuulanud kuidas soomlased Soome mängu kommenteerivad? Teine asi on siis kui riigisiseselt hakatakse positsioone võtma mingite kohalike klubide või sportlaste kasuks.
No aga kas sa siis ei sooviks vastaste mängu kohta saada asjatundlikku infot, nende tugevustest ja nõrkustest ülevaadet, parimate mängijate tehnika analüüsi, mis viivad resultaadini jne. See annab võistlusele hoopis teise mõõtme, kui vaid et omadele kaasa röökida. Ma vaatasin kunagi ammu idaliiga mänge kossus vene kommentaatoritega. Ausalt öeldes olin hämmeldunud nende heas tasemes, lust oli vaadata Kalevi/Cramo mänge. Rattasõite kuulasin vahelduseks ka vene keeles, samuti ei pidanud pettuma. Nüüd ma loomulikult põhimõtteliselt väldin Vene sporti kõige laiemalt täielikult. Spordiajakirjandus on meil lönti vajunud, väsinud ja kaame ilmega nagi T.Tiisler. Jumal tänatud, et PP urgitseb ja irriteerib, vähemalt on võimalus, et tulevikus asi muutub paremaks.
Mina pole küll aru saanud, mis lisandväärtust need trafaretsed ühest-kahest küsimusest koosnevad intervjuujupikesed annavad. Pigem on seal ainus lisandväärtus reporteri ego tõstmine, et "näe, sain Bö-lt küsida, et kas oled võiduga rahul ja kas suusad ikka libisesid. Küll ma olen nüüd kõva mees." Pigem tuleks just aeg ja energia kulutada sellele, et analüüsida eestlaste esinemist. Alates nende suvisest ettevalmistusest kuni võistluspäevani välja. Teha nendega pikemaid ja kriitilisemaid intervjuusid, mis ei peaks üldse otse-eetris olema vaid sobivad hästi hiljem veebiportaalis avaldamiseks.
Mingite hooaegade eel tehti n-ö erisaade Viiest Viis, kus käidi hooajaeelses laagris sportlasi küsitlemas, aga ka seal hakkas silma see, et tegelikult olid intervjuud lühikesed ja pealiskaudsed, ei pakkunud mingit uut informatsiooni. Veebiportaalis ju pole piirangut, kui palju infot sinna panna. Selle asemel, et iga päev treida sinna sisutuid uudiseid välismaa pallivõlurite käärlöökidest, peaks see just olema keskkond, kuhu mahuksid Eesti sportlaste tegemiste telgitagused, mis tele-eetrisse ei mahu.
Selles on iva, et tasakaalukat analüütilist juttu on mõnusam kuulata kui nt meie Ukraina kommentaatorite ühte väravasse juttu. Eesti on sügavas nõukaaja propagandamullis. Siin urgitse palju tahad, eliit jääb oma seisukohtadele kindlaks kui kalju. Ainult jääaja saabumine võib sellest tükke ära murda. Moraal on, et irisemisest siin riigis tulu ei ole. Tuleb teha ära. Kui maha ei tõmmata ja ei tühistata, siis näeme alles uut aega kommentaarides. Kahjuks juhitavad rahavood tulevad sponsorite, mitte aga kuulajate taskutest. Viimaste rahavood on reklaamiga aga manipuleeritavad ja ei sõltu ideoloogilistest seisukohtadest.
Mida teha? Leida omale alternatiivsed kanalid nagu vene ajal nt soome tv. Kogukonna mõttes võiks jagada neid kanaleid kaaskannatajatega, et ka teised saaks neist röökivatest promootoritest puhkust.
14:03 juhib tähelepanu õigetele asjadele. Need kahe-kolme küsimusega intervjuud paar minutit pärast võistlust ei anna tõesti mingit lisaväärtust. Kuulan neid enamasti professionaalse kõrvaga ja mõtlen, et kui peaksin neist intervjuudest saadud tsitaate kasutama oma kirjalikus loos, siis ei kõlbaks noist mitte ükski - nii sisutühjad ja trafaretsed! See näitab, kuidas teleajakirjandus saab olla väga lodev, sest pilt ju n-ö töötab. Aga kirjutavas ajakirjanduses ei saa sa endale sellist lodevust võimaldada, seal paistavad mannetud ja mõttetud tsitaadid kohe välja. Kirjutavas ajakirjanduses peab ikka tõsiselt tööd tegema ja n-ö võimlema, et sisukas materjal kokku saada.
14:03 sõnavõtus on veel teinegi oluline viide. Nimelt, tõesti, telekommentaatorid võiks ka ikkagi enne rääkima hakkamist vaadata statistikat. Ma olen siin blogis, samuti Postimehes ja ajakirja Jooksja kolumnis korduvalt näidanud IBU avalikule statistikale viidates Eesti laskesuusatajate tegelikku taset (ja ma ei ole mingi laskesuusaajakirjanik, isegi mitte spordiajakirjanik). Seal on vastav info kogu aeg võtta: milline on suusakiirus, laskmise kiirus, laskmise tabavusprotsent, samuti leiab infot ringiaegade kohta jne. Need on väga kõnekad arvud, kui neisse pisutki süüvida, võrrelda konkurentide ja varasemate hooaegade näitajatega. Aga ma ei ole kordagi märganud, et meie kommentaatorid oleks nende statistiliste andmetega tööd teinud, igatahes nende jutust see välja ei kosta. Neil läheb põhiaur n-ö killu rebimise peale ja välismaalastele kaasaelamisele. Ja siis ongi võimalik, et peatreener ajab neile intervjuus kägu, sest kodutöö on tegemata ja seetõttu pole võimalik peatreenerile usutluse käigus öelda, et "mida juttu, mees, vaatame arvandmeid ka ikka ja sealt näeme, et...".
PMi sporditoimetus alumisel fotol vasakult paremale:
Mariel Gregor - ta läks väärtus- ja maailmavaateküsimustes juhiga raksu, pisarad voolasid.
Madis Kalvet - läks Pahviga Delfisse kaasa. Sovetiaegsed kolleegid kutsuvad Madist noorreporteriks vms ja siis muhelevad. Tavaline vana aja kool. Kelly trikisuusatamisel on mehe fookus olnud.
Maarja Värv - läks PMist ERRi ja peab taluma Tiislerid, kuid õnneks on seal ka Vedru ja Kilumets, teravad tšikid ka. Ta endale pähe istuda juba ei lase.
Piimaautojuhi olekuga mees ongi toonane toimetuse juht hr Peep Pahv, kes juhendab hetkel mudaliiga kossusatsi, kus mängib tema poeg. Treeneri õpetussõnade sekka kuulub muuhulgas pribaliti aktsendiga vene "blääd". Keila ongi taoliste õige paik.
Kristjan Jaak Kangur - kuhugi läks, kardetavasti jalgpalliga seonduvasse.
Kaarel Täll - sama lugu, suundus kuhugi auku, kas jalgpalli või suhtekorraldusse.
Kas selline ERR-i suhtumine sportlastesse pole mitte traditsioon? Ei kujuta ju ette ajakirjanik Kuuset Alaveri teietamas või ajakirjanik Uba ja Allar-poisi suhet kuidagi ametlikuna. Nii lihtsalt on olnud ja on ning rahvale see paistab meeldivat sõltumata sellest, mida ajakirjanik Pullerits sellest arvab.
PMi ajakirjanik tegi eksperimendi ja lasi meie laskesuusatajatel ise oma hooaega hinnata. Tulemus ehmatas. Võib öelda, hinneteleht sai ERRi sporditoimetuse hoiaku moodi väga positiivne - puha "4" sadu. Mis on absurd. Kui meie koondises oleks olnud Suvi Minkkinen, oleks hinne neli 5-palli süsteemis õigustatud, kuid meie atleetide hinded tuleks vähemalt palli võrra vähemaks võtta. Pealegi 3 tähendab rahuldavat, rahuldavat sõitjat terve hooaja peale kas nägime? Sportlased, lisaks üldpingerea võrdlusele, andsid hinnangu ka suhtelisele ehk oma eesmärkidega võrreldavale kordaminekule. Ja vaadake, mida öeldi enamuses, ei õnnestunud eesmärke täita, aga õnnestub omale hinne "hea" panna. Mis taolistelt kõverpeegli ees seisjatelt järgmistel hooaegade oodata. Tark on mitte midagi oodata. Optimismi tuleb sportlasel hoida, kuid oma ponnistust tuleb ikka adekvaatselt hinnata, spordis on ju see väga lihtne.
Kui Pullerits paneks sarnase kõvera joonlauaga hindeid tudengiraiskadele, oleks paslik nõuda mehe vallandamist ülikoolist.
https://sport.postimees.ee/8223399/hinneteleht-kuidas-hindasid-kohalikud-laskesuusatahed-oma-hooaega
See MIKS ei küüni asemel tuleks küsida , et kas need uurivad lood on üldse eesmärk? Selge see, et hea uuriva loo tegemine nõuab pikka ja põhjalikku tööd. Uudisnuppudes ja kommentaarides tuleb olla faktitäpne ja osata huvi tekitada. Oluliselt kiirem ja lühem protsess.
Martinson, nüüd võib öelda ERRi mitte peatreeneri skandaalist:
[...] „Probleem on olemas, see on ilmne. Avalikkus ootab vastuseid, ka selge. Mida ei ole, on konkreetsed faktid ja selgitused,“ kirjutas Tiisler. Kuidas ei ole fakte ja selgitusi? Enamus Eesti poolelt, alatest sportlastest kuni presidendini, on tänaseks käinud välja nii fakte kui selgitusi, kusjuures kuhjaga. Mis pagana jutt see on, et pole... Lihtsalt tuleb teha ajakirjaniku tööd.
Rahulolematust olukorra suhtes ei väljendanud (või ei soovinud väljendada) ükski sportlane ega koondise taustajõud, selgitas Tiisler. Äkki tasuks siinkohal peeglisse vaadata, miks temale rahuolematust ei väljendatud, küll aga teistele?
Siinkohal väike õpetus: kui teinekord nähakse probleemi, ent keegi sportlastest ei taha sellest rääkida, tuleks helistada Pulleritsule, ta pole küll spordiajakirjanik, kuid suudab suhelda inimestega ja teeb loo ära.
Siinkohal veel küsimusi...
Kas ETV nii-öelda spordiajakirjanike tegevusetus ehk Lindingeri teema pool aastat vaka all hoidmine tuli Eesti laskesuusatamisele kasuks või kahjuks? Eriti kui Tiisler tunnistab suhteid treeneri ja sportlaste vahel sedavõrd käkkis olevaks, et Lindinger lastakse 99-protsendilise tõenäosusega lahti. Kui tulid kasuks, siis kuidas ja kui kahjuks, siis miks jäeti olemasolev info pooleks aastaks enda teada?
Lõpetuseks... Ajakirjanik peab mõistma, et tal on nii võim kui vastutus. Vastutus sekkuda siis, kui nähakse valet laita. Delfi toimetuse seinal on suur kiri: „Ajakirjandus tähendab lugu, mida keegi tahab ära keelata, ülejäänu on reklaam.“ Pulleritsule lubas Lindinger advokaadid kukile saata, kuid reklaamitöötajaid austerlane ilmselt ei puutu.
Üks küsimus siiski veel... Kui Pullerits poleks Lindingeri probleemi välja toonud, kas siis jätkanuks austerlane uhkelt Eesti laskesuusakoondise eesotsas, olles kohal vaid kohati, aga ka siis mentaalselt eemal? [...]
https://sport.delfi.ee/artikkel/120368685/kommentaar-etv-sporditoimetus-peab-valima-poole-kas-olla-ajakirjanikud-ja-kaitsta-sportlast-voi-reklaamitootajad
Kohutav, väga kohutav. Mida siin plärtsuda ETV ajakirjanike osas kuni sellist asja ise toetad ja õigustad!?! Väga kõver ikka see peegel seinal…
Vaatasin ka neid hindeid. Kui pooled panid hindeks nelja, siis see näitab, et ju polegi eesmärgid kõrgemad, kui küündida heal juhul kord-kaks hooaja jooksul kolmandasse kümnesse. Lasta ennast hinnata pole kuigi mõistlik protseduur. Selge see, et enamik hindab end umbes palliga üle, st mõistlik on võtta sportlase hinne ja lahutada sellest üks, siis saab ausama ja adekvaatsema tulemuse.
Suguühted olid, tunnistab nüüd MV. Mitmed ajakirjanikud (v.a PP) ja uurimisrühmad on sportlastelt järele pärinud, mõned väidavad, et suhe oli tahte vastane.
Kunagi Postimehes: "Otsuses on väide, et oli korduvalt seksuaalvahekord ühe sportlasega. Kuna me ei tea, kes konkreetselt seda väitis, küsin: kas on kunagi olnud mõne treenitava sportlasega seksuaalvahekorda?
Ei ole, mitte kunagi. Keegi püüab mind väga maha teha või laimata. Päris kindlasti sellist asja ei ole olnud. Vaatame, kuidas asjad edasi lähevad, kas kohus leiab lahenduse sellisele väitele. Tunnistan, et on olnud treeninggrupi sees täiskasvanute vahel sõnumite teel vastastikusi lõõpimisi ja nalju, mis on läinud üle piiri. Kahetsen neid tagantjärele."
Internet mäletab...
Ha. on päris mülkas. Kas jalad ulatavad põhja, kas peanupp paistab veel?
Nilafar Du Nile uses high-quality natural ingredients for long-lasting scents
Postita kommentaar
<< Esileht