Esmaspäevasel toimetuse koosolekul eksprompt tekkinud idee ei leidnudki vastuseisu. Nagu ikka, käis arutelu, mis võiks olla need teemad, mida laupäeval kajastada. Ega aasta algus neist väga pakata. Aga kuulanud mõtteid poliitika ja majanduse kohta, pakkusin välja, et nädalavahetuseks peaks kirjutama ka sellest, millest oleks inimestele praktilist kasu. Lühidalt: suusatamisest.
Täpsemalt:
kus saab Eestimaal murdmaa- ja mäesuusatada ja lumelauatada (ei saa ju keskenduda ainult sellele, mida ise teed, vaid ajakirjanikuna tuleb mõelda ka sellele, mida teised teevad) ning millised on seal parajasti lumeolud. Idee pälvis heakskiitu.
Aga ideed, üllatus küll, oli palju raskem teostada, kui välja pakkuda. Jah, on olemas terviseradade kodulehekülg, kus leidub infot, aga see pole üleliia selge ja täpne. Lisaks on küljel rajal käinute kommentaarid, mis on tihti vastuolus sellega, mida on kirja pannud rajameistrid. Tagatipuks kohtab kommentaatorite hulgas väga palju õelust ja negativismi (nagu minugi blogi kommentaatorite hulgas), mida ka mõned kaaskommenteerijad välja toovad. Ja muidugi, aja jooksul info muutub: see, mis on kirjas kolmapäeval, võib neljapäeval olla sootuks teine ja reedel omakorda erinev sellest, mida sai lugeda neljapäeval. Aga kui terviseradu on 120 ja hooldatud suusarajad on umbes sajal, nagu ütles mulle Eesti Terviseradade juhataja Assar Jõepera, siis on päevselge, et ei jõua kõike personaalselt üle kontrollida, sest lisaks tuleb hankida infot mäesuusa- ja lumelauakeskuste kohta ning samuti tuleb arvestada, et Postimehe graafiku tegijal kulub materjali vormistamiseks enam-vähem terve tööpäev, mis kokkuvõttes tähendab, et pelgalt alginfo kogumine on metsikult aeganõudev töö ja pidi saama tehtud neljapäeva õhtuks. (Olgu lisatud, et lehe jaoks sai tehtud palju ilusam ja värvilisem graafik, kui on veebis.)
Seejuures tuleb ju ka loo jaoks teha reporteritööd – suur tänu Kaarel Zilmerile, Leivo Sepale, Alar Savastverile, Rimo Timmile, Anti Saarepuule ja kõigile teistele, kes oma aega pühendasid ja kogemusi jagasid – ning mõistagi tegelda ka muude lugudega, nagu näiteks
rääkida endise riigikohuniku Eerik Kergandbergiga Eesti-Rootsi vanglalepingu nõrkadest kohtadest ning vanglateenistusega, mida nad Kergandbergi kriitika peale kostavad.
Igatahes
sain kokku sellise suure materjali, mis annab põhipildi, kus saab Eestimaal suusatada: kui pikad ja mis tehnikas sõidetavad rajad on valmis, kui palju on rajad valgustatud, kas saab varustust laenutada, kas samas on ka kelgumägi ja lumerõngarennid. Asjatundjad teavad niigi, kuhu suusatama minna – nemad minu juhatust ei vaja; aga peale nende on Eestis veel sadu ja sadu potentsiaalseid suusasahistajaid (Leivo Sepp rääkis, et on Kekkose rajal näinud isegi puusuuskadega sõitjaid), kes võivad vajada abi ja soovitust, kuhu kanti tasub sõitma minna; ja ega ka asjatundjad viitsi kogu aeg ühtedel ja samadel radadel tiirutada, vaid soovivad küllap vaheldust.
Niisiis:
siit, palun väga, saab pildi ette!
Fotod 1 ja 4: Suusatajad kolmapäeval Tehvandil. Fotode autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Suusataja eelmisel pühapäeval Tallinna Nõmme lumepargis. Foto autor: Rasmus Rebase, Postimees/Scanpix
Foto 3: Klassikarada teisipäeval Harimäel. Foto autor: Leivo Sepp
8 Kommentaarid:
Ehkki terviseradade oma lahendus ei ole just väga edev, siis mida see PM kaardivaade nüüd juurde annab? Suvaliselt vaadetes, Käärikul on 15 km rada? See peletab vanema inimese eemale ju. Tegelikult on seal lühemad rajad ja heas korras kergema profiiliga kergliiklustee Pühajärvele. Need vastuolud rajainfo/kommentaaride vahel avavadki just tegeliku pildi ja saab otsustada kuhu minna. Ja lisaks on lingid valed - Munaka link viib Vändra radadele, Kuutseka link mingile Saarema rajale jne. Tartu maratoni rajaikoon on Valga linna pandud.
Vähemalt eelmisel nädalal oli uisurada tehtud ka Räpina 1,2 km virgestusrajale. Klassikajälge polnud. Hetkeseisu ei tea, aga lund ju jagub.
Aastavahetuse-aegne FB info ja paar pilti (kus soovitatakse sõita treeningsuuskadega): https://www.facebook.com/rapinasport/posts/pfbid02iA3fHSYwbuaGGvJbuuanuihW8WXJfYxrhTXos7Tjjfr75cf7MowFmQrtbHpsP77Rl
Tõusud-langused on rajal olemas (tehislikud). Kelgumägi on igati tubli kokku kuhjatud, lumetuube saab tasuta kasutada. Rada lookleb otse Võhandu jõe käänakul, mida kelgumäe otsast on kaunis vaadata -- selles mõttes 5+ asukoht, kui mõelda, kuidas kogu asi võiks ideaalis edasi areneda ca 20 aasta pärast. Veidi kõrghaljastust ehk tekib, jne (praegu sisuliselt tühi väli selles osas). Vanasti sai Räpins pigem hädapäraselt suusatada (lossi pargis), pigem pidi sõitma Põlvasse/Mammastesse jne. Nüüd juba aastaid vaikselt ikka arendatakse seda Räpina kohakest kogukonna poolt, mis on tõesti ülimalt tore!
Veidi teisel teemal. Postimehes on tore lugu Alvar Johannes Alevi treeneriga.
https://sport.postimees.ee/8393653/alevi-norralasest-treener-tal-jai-tuhandeid-treeningtunde-lapsepolvest-puudu-kuid-esikumnekoht-olumpial-on-reaalne
Aga, see lõik ei ole tõsiseltvõetav. Noorsand Eller on vist nädala ja kuu ikka väga sassi ajanud. Kahjuks on see tänapäeva artiklite juures sümptomaatiline, et alati on miskid faktivead sees.Isegi kui Tonna ütles, et 80 tundi nädalas, siis võiks natukegi sprodist arusaav inimene üle küsida, et kas mõtlesite ikka nädalas või äkki kuus?
50-aastane Tonna meenutab, et kui Aleviga koostööd alustas, sai ta kohe aru, mis on pildil valesti. «Ta oli noorena teinud liiga vähe treeningtunde. Norras tehakse asju teistmoodi. Treenida tuleks rohkem kui 1000 tundi aastas, aga kui ma Alavariga kohtusin, siis oli tal raskusi teha trenni 80 tundi nädalas. Minu käe all jõudis ta tasemeni, kus 80 treeningtundi nädalas oli lihtne nädal,» ütles Tonna, et esimesed kuud Norras olid Alevi jaoks rasked.
1000 tundi aastas -> 1000/50=20 -> ca 20 tundi nädalas
„Postimehes” olevalt kaardilt on puudu alati väga heas korras (kui lumi on olemas) Pala suusarajad Tartumaal. Portaalis terviserajad.ee on rajameister teavitanud 3. jaanuaril, et vabatehnika rajad on sõidetavad, neli päeva hiljem, 7. jaanuaril oli ka 5 km ringil klassikarada olemas.
Käisin seal reedel, 9. jaanuaril klassikarajal sõitmas, rada oli heas korras (kui mitte arvestada tugeva tuulega puude otsast rajale pudenenud väikeseid oksakesi). Minu hinnangul on terviserajad.ee lehel olev info Eesti suusaradade kohta väga operatiivne ja järjekindel - just nimelt sellepärast, et postitavad nii radade haldajad kui kasutajad.
Kuidas Priit hindab Eesti murdmaajooksjate hinnangut oma sooritusele? EKJL koduleht pajatab: 10 km distantsi 90 naise seas 63. kohal lõpetanud Liis-Grete Hussar jäi oma sooritusega rahule. “Algusest peale oma jooks, aina püüdsin eesolevaid võistlejaid. Mööda läks vaid Uus-Meremaa naine, kes täpselt minu ees lõpetas,” sõnas Liis-Grete, kes finišeeris ajaga 37:29. “Alustasin natuke kiirelt nagu mul kombeks on. Sellegipoolest tundsin end lõpuni välja tugevalt. Nautisin täiega seda melu ja rada. Jõudsin mitu korda rajal mõelda, et pagana äge ja miks ma seda kõike teen. Olen õnnelik, et Karelil ka õnnestus. Andsime endast kõik, et täna siin stardis oleksime ja võistleksime hea tundega.” Maailmameistriks krooniti Keenia jooksja Agnes Ngetich ajaga. 31:28. Meeste 10 km distantsil tuli Karel Hussar 122 startija seas 82. kohale ajaga 32:54. [...] Oma kolmanda järjestikuse maailmameistritiitli võitis Uganda jooksja Jacob Kiplimo ajaga 28:18.
Et kuidas ma hindan? Ajaliselt on kummagi kaotus võitjale muidugi hiiglaslik. Aga need on parimad, kes meil Eestis võtta on, nii et selle eest, et nendest paremaid ei ole, pole tarvis küll neid kritiseerida. Iseasi, kelle raha eest nad võistlemas käisid. Kui alaliidu raha eest, siis pole just mõistlik rahapaigutus; aga kui raha üle, siis miks ma mitte.
Soovitan samuti alati terviseradade lehelt otsida ja kui isiklik kogemus olemas siis ka sinna infot lisada. Kasutjaliides on võib-ollla natuke kohmakas ja noorema põlvkonna jaoks harjumatu, kuid siiski parim olemasolevast. Eriti kui see info muutub poole päevaga (rajatraktori tegevusest tulenevalt või suurest lumesajust).
Postita kommentaar
<< Esileht