Pullerits: Lühenenud distantsid ja sõidud ringidel - kas see on Estoloppeti saatus?

Eelmisel laupäeval kulges 35-kilomeetrine Viru maraton (fotodel) 10-kilomeetrisel ringil, mida tuli läbida kolm korda, järgmise nädala laupäeval toimub 31-kilomeetrine Neeruti maraton kahel ringil. Seega jätkub mullu alguse saanud tava: Eesti suusamaratonid sõidetakse ringidel. Ja kui vaatate seniste võistluste pikkusi, siis näete, et ega need distantsi poolest mingid maratonid ole. Mis viis mind paarile mõttele.

Esiteks, ringil on maratoni korraldada kahtlemata säästlikum, kui valmistada ette üks pikk rada, ning raha loeb. Teiseks, kui sõitude pikkus kahaneb, siis see on justkui märk – eriti arvestades osalejate arvu kahanemist võrreldes kümnendi-kahe taguse ajaga –, et tuleb ajaga kaasas käia ning osalejate ligimeelitamiseks neile lühemaid sõite korraldada.

Loogiline kõik, kas pole?

Läksin nende teooriatega reede pärastlõunal Estoloppeti sarja tegevjuhi Kunnar Karu jutule. Ta kõndis parajasti Kekkose rajal – ärge erutuge: ta kinnitas, et kõnnib nii, et rada ei riku –, kiites, et see on väga tugev, ainult mõnes kohas on oksarisu puudelt lumele langenud.

Karu kinnitas, et ühegi maratoni korraldaja ei taha teha rada lühemaks ega viia võistlust ringidele, aga kui lund pole piisavalt, siis muud varianti üle ei jää. Ta ütles, et iga korraldaja soov ja unistus on ette valmistada pikk rada, ja kui see pole võimalik, siis teha maraton kahel võimalikult pikal ringil.

Nädala pärast peetav Neeruti maraton tuleb Estoloppeti kodulehe andmeil 31 ja Karu sõnul 32 km pikkune, kusjuures ta ei välistanud, et äkki õnnestub võitlust veel mõne kilomeetri võrra pikendada, kuid ei pidanud tõenäoliseks, et seda saaks pidada muud moodi, kui kahel ringil. Kaks ringi on tema sõnul mõistlik variant, sest kolmandal ringil läheb sõit osalejaile juba tüütuks ning rada pudruks. „Parem sõita kaks ringi, kui teha ka kolmas poolpiduselt otsa,” sõnas ta.

Küsisin, kas Viru ja Neeruti põhisõidu lühendamisel kõvasti alla 40 km on mängus ka kalkulatsioon, et siis on need rohkematele jõukohased. Karu vastas, et distantsi pikkus sõltub ikka talvest ja lumest. Ta lisas, et ületuleva nädala lõpus toimuv Alutaguse klassikamaraton on plaanis läbi viia ühel pikal rajal (praegu on see välja kuulutatud 43 km pikkusena), kui vaid lund pisut juurde tuleks.

Uurisin ka, kas Karu on kursis, nagu siin blogis hiljuti üks kommentaator välja tõi, et Estoloppeti sarja osalejate keskmine vanus on märgatavalt tõusnud, ja kui on, kuidas see mõjutab sarja edasisi plaane. Karu rääkis, et kõigil maratonidel on programm läinud laiemaks: lisaks põhisõidule pole kavas ainult poole lühem võistlus, vaid lisandunud on mõlemas tehnikas sõidud, öösõidud, lastesõidud, naiste sõidud, teatesõidud. Ta avaldas lootust, et kõik see hakkab ka nooremat rahvast ligi meelitama. Kui kavas oleks ainult 42 km sõit, siis selge see, mainis ta, et paljudele käiks see üle jõu.

„Kui lähed esimest korda elus Tartu maratonile ja kohe pikale distantsile, siis ei tea, kas sellest tuleb ikka nauding,” sõnas ta.

Võistlusmaa pikkuse osas, möönis Karu, on olukord muutunud: kui vanasti oli see, kes ei sõitnud täispikka maratoni, nobody ehk mitte keegi, siis nüüd enam ei viska sõbrad õhtul saunast välja seda, kes piirdus poolpika distantsiga.

Küllap on nii mõnedki pannud tähele, et Viru ja Neeruti maratoni vahele jääb kaks nädalat, seejärel toimuvad järgmised kolm maratoni nädalaste vahedega ning siis hooaja lõpetuseks Haanja maraton pärast kahenädalast vahet Tallinna maratoniga. Miks nii?

Karu ütles, et Estoloppeti vaatest võiks iga maratoni vahel olla kaks nädalat, siis ei läheks graafik nii korraldajatele kui osalejatele liiga tihedaks, aga asi on selles, et keegi ei julge jaanuari alguses suusamaratonide hooajaga algust teha.

Mida teie neist seletustest arvate ja mis küsimused teil on tekkinud?

Fotod: Viru maraton 17. jaanuaril 2026. Fotode autorid: Tarmo Haud ja Adam Illingworth, Estoloppet